Arhiiv

Meres on Sinu tee (nr 135/ 11.7.2014)

meri2

„Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes.“ Ps 77:20                                             Foto: Katri Aaslav-Tepandi

 

Vägeva laulupeo ühislaulmine  mõjus kui suur palve, andis meile aimu, kui pühadust ja vabadust ihkav on eesti rahva hing.  Paradoksaalsena mõjub selle ühiskogemuse  taustal statistika andmetest väljaloetud arvamus, et eesti rahvas on üks usuleigemaid rahvaid.  Mis me tõeliselt oleme ja mida me arvame ennast olevat, on küsimuste küsimus. Nii  nagu me ikka ja taas pöördume tagasi laulukaare alla lauludes oma igatsusi  sõnastama,  loeme me ikka ja taas Tammsaaret, eesti rahva hingeelu ja igatsuste sügavaimat mõtestajat. Küsides  igavikulisi küsimusi:  mis on Jumal? Kus on Jumal? Mis on vabadus? Mis on armastus? Tammsaare Vana Testamendist  inspireeritud näitemängus „Juudit“  küsib hingeahastuses  Juudit  õpetajalt Siimeonilt: “Kus on Jumal, kellest mulle lapsena rääkisid?“ Vana Siimeon, vaga ja püha Petuulia mees, vastab: „Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma.  Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, otsin ja otsin; südaööl nuuksub mu hing tema järele. Aga kas teab keegi, kus on tormi kodu?   Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult?“

Inimkonna tee on tee Jumalani,  Jumala igatsus seob iga üksikut inimest, ühendab rahvusi, religioone, kultuure.  See tõdemus võib meid  muuta leplikumaks, üksteist austavamaks, toetavamaks, armastavamaks.

EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi  professor Randar  Tasmuth kirjutab  artiklis „Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast”: “Esiteks loobun seekord usundite ja usu eristamisest ning kasutan iga kord usu mõistet, sest kõik kolm püüavad end, seestpoolt vaadates, mõista usuna ja nii end ka teistele esitleda. /—/ Heatahtlik koostöö ühiskondlikes küsimustes, inimkonna häda leevendamisel on kõigi kolme usu veendumustega parasjagu fundeeritud. Lepituse leidmist ja andekspalumist ajaloo jooksul üksteise vastu tehtud pahategude eest ei tohi eirata ja peab hoopis soovitama. Eriti kui Aabrahamile viitavad usud end tõsiselt võtavad ja üksteist respekteerivad. Ka usulise praktika valdkonnas on sarnasusi, kuna usud on omavahelises geneetilises seoses. Iisraeli usust on paljud motiivid tulnud kaasa kristlusesse ja sealt omakorda islamisse.“

Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Kristiina Vaiksalu  arutleb Vana Testamendi Jeremija raamatu pärandi ja selle tähenduse üle: „Jeremija elas suurte muutuste ajal. Ta oli tunnistajaks Assüüria impeeriumi langusele ja pealinna Niineve hävingule, viimase jumalakuuleka valitseja Joosija surmale, Juuda vallutamisele Babüloonia poolt ja oma rahva küüditamisele. Samuti nägi ta Jeruusalemma templi hävitamist. Nende sündmuste taustal joonistuvad välja tema kuulutuse põhisuunad. Jeremija algne eesmärk oli hoiatada Juudamaad eelseisva kohtuotsuse eest ning kutsuda inimesi meeleparandusele ja sõnakuulelikkusele. /—/ Mida Jeremijalt õppida? Peamiselt annab Jeremija kogemus meile lohutust teadmises, et nagu kõik uskujad, nii kogevad isegi suured Jumala prohvetid hüljatust, masendust, argust, julguse puudumist. Samas leiavad nad igas lootusetus olukorras pidepunkti Jumalas ja tõotuses talle.“

EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri  Eriksoni jutluse teemaks on  evangeeliumites kirjutatud  Jeesuse tervendamislood: „Haigused, hädad ja puuded on neis lugudes erinevad, kuid neil on üks sarnane joon – Jeesus keelab tavaliselt selge sõnaga sündinud imetervenemisest rääkimise. Terveks saanud haiged peavad sellest keelust mõnikord kinni, mõnikord aga ei suuda nad rõõmu pärast seda ainult enda teada hoida. Rõõm vajab jagamist. Aga mind on sageli jälitanud mõte, et mis neist edasi sai? Selle kohta ei leia palju, kui ehk Laatsaruse lugu kõrvale jätta, ja viimselt see vist polegi oluline. Evangeeliumid rõhutavad tervendamist ennast. Rõhutavad, et Jeesuses toimib Jumala vägi, millel on võim isegi haigusi ja surma tõrjuda. Muuta kellegi elu.“

 

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Randar Tasmuth, Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast.

Kristiina Vaiksalu, Prohvet Jeremija pärand.

Meelis-Lauri Erikson, Salajane Jumal (Mk 8:22-26).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English