Artiklid

Baltisaksa valgustusteoloogiast

Aira Võsa18. sajandi teoloogiale jättis oma tugeva pitseri valgustus. Valgustuse mõju oli sedavõrd hõlmav, et haritlased pidid selle suhtes vältimatult oma seisukoha kujundama. Konfessionaalsele ortodoksiale vastanduv valgustusteoloogia tõstis alates 18. sajandi keskpaigast Saksamaa protestantlikes piirkondades üha enam pead ning jõudis peatselt ka Venemaa Läänemere provintsidesse – Eesti-, Liivi- ja Kuramaale. Baltimaade teoloogilise mõtte lugu väljendus toona esmajoones saksakeelsetes trükistes, mille autorid olid enamasti Saksamaal hariduse omandanud pastorid ja ilmikteoloogid, kuivõrd Tartus oli ülikool laastava Põhjasõja tõttu suletud. Ühist kultuuriruumi jagades võtsid Balti valgustusteoloogid kõige enam eeskuju ja laenasid ideid – neid omalt poolt rikastades – Saksa valgustusest.

Kaasaegsete kirjeldustest ilmneb, et 18. sajandi lõpukümnenditeks oli valgustusteoloogia saavutanud suurema osa Balti vaimulike ja teoloogide poolehoiu. Juba 1752. aastal asus Liivimaal koduõpetajana tööle radikaalsete ideedega filosoof Johann Georg Hamann (1730–1788). Hamann küll Baltikumis valgustusteoloogilisi teoseid ei avaldanud ning temast sai pärast usulist pöördumiselamust inimlikku mõistust ülistava valgustus-ideoloogia terav kriitik, mõjutas ta ometi teist Riiast tuule tiibadesse saanud kuulsat filosoofi, Johann Gottfried von Herderit (1744–1803). Valgustusteoloogiast vaimustunult soovis Herder pühenduda selle levitamisele. Kuigi Hamann ja Herder ei jäänud Baltikumi kauaks, näitab nende tegutsemine valgustusideede võrdlemisi varajast kohalolu siinses regioonis.

Valgustusteoloogide ühisosaks võib pidada soovi kristlust – ja eelkõige selles sisalduvat ilmutust – mõistuspäraselt tõlgendada. Valgustusaegse teoloogia lähemal määratlemisel tuleb silmas pidada asjaolu, et tegemist on kompleksse nähtusega, hõlmates mitmeid alasuundi, koolkondi ja avaldumisvorme, mis ajas ja ruumis varieerusid. Valgustusteoloogia sisulise külje avamiseks võtab käesolev kirjatöö vaatluse alla mõningad levinumad teoloogilised kontseptsioonid ja ideed, millega sobitusid siinsete silmapaistvate, enamasti ratsionalistideks peetud õpetlaste vaated 18. sajandi viimastel kümnenditel.

 

Neoloogia

1740. aastate paiku hakkas Saksamaal vanaprotestantlik ortodoksia hääbuma. Selle asemel sai mitmes ülikoolis valdavaks õpetussuund, mida alates 18. sajandi viimasest kolmandikust nimetati halvustavalt neoloogiaks. Neoloogia keeras selja ortodokssele dogmaatikale, aga ka sajandi alguses aktuaalseks muutunud pietistlikule pöördumis- ja pühitsustemaatikale. Uut suunda iseloomustavateks märksõnadeks said konfessionaalne tolerants ja religiooni individualiseerimine. Neoloogia taandas religiooni paljuski inimese isiklikule kogemusele, milleks on heasoovliku Jumala sisemine tunnetamine. Arvati, et niisugune lihtne, pretensioonitu religioon ei vaja formaalset autoriteeti, vaid võib kiriklike traditsioonide ja institutsioonidega vastavalt nende religioossele ja moraalsele väärtusele üsna vabalt ringi käia. Nimetatud hoiak oli kooskõlas reformatoorse, individuaalse südametunnistuse- ja usuvabaduse põhimõttega. Neoloogia pidas küll usutunnistust siduvaks, kuid tegi vahet isiklikul vagadusel, teaduslikul meetodil ja nn ühiskondlikul religioonil, millele omistati eri väljendusvahendid ja rakendusalad. Neoloogia soovitas suunata tähelepanu teoreetilis-praktilistelt küsimustelt praktilis-teoloogilstele distsipliinidele (Sparn 1995, 287–288).

Teoloogilise valgustuse peajooni võib täheldada 18. sajandi viimasel veerandil ka Balti regioonis. Üks selgelt neoloogilise kallakuga vaimulik oli Kuramaa superintendent Ernst Friedrich Ockel (1742–1816), kelle arvates aitavad eelkõige mõistus, kasvatus ja religioon inimest täiuslikkuse poole (Ockel 1794, 10). Valgustajatele omaselt kirjutas ta, et ainult see, mida me suudame oma mõistuslike veendumuste hulka vastu võtta, saab meid juhtida tõeliselt moraalsete tegudeni. Seejuures ei näinud ta mingit ohtu religioonile, sest eeldas, et üheaegselt mõistuse usaldamisega tunnustatakse ilmutuse väärtust ja vajalikkust (Ockel 1794, 36). Ockeli sõnul ei saa mõistuse ja ilmutuse vahel olla tegelikku vastuolu selliste religiooni juurde kuuluvate väärtuste osas nagu kõlblus ja inimese õnnelikkus (Ockel 1795b, 2).

Neoloogiline on ka Ockeli nägemus nn tõelisest, algsest kristlusest. Selle tuumaks olevat puhas mõistusreligioon, mis on vabastatud sajandite vältel kogunenud teoloogilisest ja dogmaatilisest taagast.Ockel oli veendunud, et rahvas tuleb vabastada mh väärast dogmaatikast tulenenud ebauskumustest, kuid selle n-ö puhta kristluse õpetamise parim koht ei ole mitte kantsel, vaid kool. Kirikus olevat targem hoiduda igasugustest teoloogilistest vaidlusküsimustest, mis on kõrvalised. Kõige olulisem ehk pääsemiseks vajalik olevat vaid moraalne meelestatus (Ockel 1794, 97). Eelnevaga on seotud Ockeli üleskutse sallivusele teisitimõtlejate suhtes. Ta kirjutas, et riik ei tohiks õpetust siduda liialt rangete ja iganenud usutunnistuste külge (samas, 126).

Liivimaal oli kirikliku dogmaatika juba aastaid varem tugeva kahtluse alla seadnud Torma kirikuõpetaja ja rahvavalgustaja Johann Georg Eisen (1717–1779). Tema neoloogilist hoiakut väljendab muu seas pärispatuõpetuse vaidlustamine. Aadama languslooga seotud lunastusõpetus põhines Eiseni arvates täiesti valedel eeldustel ja järeldustel, kuivõrd inimestelt võetakse sellega kõlbeline valik, mille olevat teinud nende eest esimene inimene. Eiseni jaoks oli loogikavastane, et Jumal oleks karistanud tervet inimkonda Aadama süüteo pärast (Eisen 1777, 409–411).Augustiinliku pärispatuõpetuse eitamine oli neoloogilise dogmakriitika esimene ja tähtsaim osa, sest selle järgi olevat pärispatuõpetusega võetud inimestelt vaba tahe, võimekus ise õndsust mõjutada.

Eisen kõigutas ühtlasi protestantliku kiriku teist sammast, õigeksmõistuõpetust või õigemini viisi, kuidas seda tema kaasajal tõlgendati. Tema sõnul ei saa õndsust üksnes andekspalumise, laulmise, palvetamise ja armulaual käimisega tagada. Protestantlus olevat küll hüljanud n-ö tegudeusu, kuid kaldunud nüüd teise äärmusesse. Pühakiri nõuab tema sõnul üksnes südant ehk kõlbelist alget, mis teeb head meeleldi ja vaevata (Eisen 1777, 411–412).Valgustusteoloogile omaselt väitis Eisen, et kristlus on eelkõige kõlblusõpetus.

Ehkki Eisen naeruvääristas „terve mõistuse ja Piibli valgusel“ nn vana kooliortodoksiat, leidis ta siiski, et kiriklikud usutunnistused on vajalikud üldise kristliku õpetuse kaitseks. Vastasel korral võtaksid võimust kõikvõimalikud eksiõpetused ja suurem osa rahvast ei teaks enam, mida uskuda. Õpetatud teoloogidele polevat aga usutunnistuskirju vaja. Eisen hellitas lootust, et peagi vabastatakse noored, ametisse astuvad vaimulikud ordinatsioonivandest (Eisen 1777, 468–469). Selle avaldusega kutsus Eisen kirikut üles rohkem usaldama valgustatute mõistust ja südant.

 

Pühakirja kriitika

Suur osa teoloogilise valgustuse pooldajaid toetus ühest küljest reformatoorsele pühakirjaprintsiibile, tahtes end kehtestada dogmaatilise traditsiooni suhtes, kuid teisalt pöörduti sellesama pühakirja vastu, selekteerides Piiblist välja endale sobivad teosed, s.t Piiblit koheldi nii apologeetiliselt kui ka kriitiliselt. Valgustajate piiblikriitika pidi tagama puhta õpetuse, lahutades Jeesuse religiooni selle inimlikest tingitustest ja kohandustest. Nii läks Jeesuse õpetuse ja inimlike formuleeringute dogmakriitiline eristus üle ilmutatud Jumala Sõna ja pühakirja ajalooliste allikate piiblikriitiliseks eristuseks. Sellele vastavalt hakati tegema vahet hädavajalikel ilmutustõdedel ja välistel-juhuslikel ajaloolistel tõdedel. Niisugune eristus lagundas ilmutuse, Piibli ja dogma vahelise hermeneutilise seose, mida oli püüdnud fikseerida traditsiooniline inspiratsiooniõpetus. Kanoniseeritud raamatute hindamise peamiseks kriteeriumiks sai nendes sisalduv moraalne sõnum ehk juhatused inimese sisemiseks täiustumiseks (Sparn 1985, 49).

Siinsetest vaimulikest astus selles vallas kõige jõulisemalt üles Eisen, kes seadis oma programmiliseks eesmärgiks esitada terve mõistuse abil piibellik süsteem, milles ei sisaldu dogmaatiliste koolkondade vigu, vasturääkivusi ega ebaloogikat. Eiseni jaoks kuulusid pühakirja vaid need Vana Testamendi kirjutised, millele viitavad Kristus ja apostlid. Kaanonist soovitas ta välja arvata raamatud, mis omistavad jumalikule ilmutusele midagi ilmselgelt mõistusevastast või meeltele eemaletõukavat. Eiseni ettepaneku kohaselt peaks nn ajaloolised raamatud koos apokrüüfsetega kõrvale heitma ja üheks eraldi teoseks köitma. Kõige vähemväärtuslikuks hindas ta Ülemlaulu, mis oma meeleliste kujutlustega ei kõlbavat isegi apokrüüfide hulka (Eisen 1777, 444).

Eiseni radikaalse vaate taustal oli valdav valgustuse mõõdukam suund: pühakirja tulevat küll kriitiliselt lugeda ja tõlgendada, kuid selles sisalduvaid jumalikke imesid ja saladusi, mida inimlik mõistus ei suuda taibata, ei tohiks eirata, vaid uskuda jumaliku tõena. Nii arvas näiteks Kuramaa vaimulik, läti keele- ja kultuuriuurija Gotthard Friedrich Stender (1714–1796). Piibli suurimateks saladusteks pidas ta Jumala kolmainsust ja Jumala Poja inimesekssaamist. Peale nende tulevat lõpuni seletamatute, jumalike tõdedena võtta ka õpetust inglitest, sakramentidest, tulevasest kohtumõistmisest, ülestõusmisest ja igavesest elust (Stender 1772, 428–429). Piiblit ei võrdsustatud niisiis verbaalinspiratsiooniõpetuse kombel ilmutusega, vaid mööndi, et Piibel sisaldab ilmutust ning et mõistuse ja ilmutuse tõde ei pea tingimata täiesti kattuma.

 

Füsiko– ehk natuurteoloogia

Valgustusajastu teoloogid võtsid üle ja kohandasid oma kaasajaga mitmeid antiikseid õpetusi ja traditsioone, mille hulka kuulub muu seas füsiko- ehk natuurteoloogia. Saanud piibelliku legitimatsiooni Pauluse sõnadest (Rm 1:20), ilmus 18. sajandi alguse Euroopas suurel hulgal natuurteoloogilisi kirjutisi. Loodusnähtuste detailseid kirjeldusi ja kogutud andmete süsteemseid esitlusi rakendati jumalatõestustes ja tõlgendati Jumala kõikvõimsuse väljendusena. Füsikoteoloogia kaasas uude „loodusvagadusse“ peale antiikse ja piibelliku pärimuse ka kaasaegseid loodusteaduslikke teadmisi. Selle vahendamine laiale publikule aitas kaasa loodusteaduste populaarsusele ja uusaegse loodusemõistmise väljakujunemisele.

Balti literaatidest kasutas korduvalt natuurteoloogilist argumenti Stender. Kristliku usutunnistuse esimest artiklit, usku ainujumalasse, kinnitas tema jaoks oivalise maailma ja salapärase looduse taiplik vaatlus (Stender 1772, 67).Nimetatud traditsiooni ja eriti selle pietistliku suuna head tundmist demonstreeris Stender sagedase viitamisega Johann Arndti (1555–1621) loodusvaatlust kaasavale teoloogiale ja samasuguste metafooride (nt Augustinuselt laenatud „looduse raamat“ kui jumalik ilmutusallikas) kasutamisega.

Jumala olemasolu ja headust põhjendas natuurteoloogiliselt ka Ockel. Ta kirjutas näiteks, et maailma vaadeldes saame aimu Jumala headusest, sest kõik on tehtud elava ja mõistusliku loodu hüvanguks. Inimestena võime me oma meeleelundite – silmade ja kõrvade – vahendusel tunda ütlemata suurt rõõmu, ning tänu oma keelele nautida erinevaid sööke ja jooke, kuigi meie toitmiseks piisaks ju vaid veest ja leivast (Ockel 1795a, 42–43). Ockeli sõnul kiirgab Jumal loodusest vastu sama selgelt, kui sellest jutlustab Jeesuse religioon (Ockel 1794, 51). Järelikult suutvat tark tänu oma mõistusele tuletada kristliku tõe ainuüksi loodusest.

Immanuel Kanti (1724–1804) filosoofiast ajendatult puudutas seda teemat Tallinna gümnaasiumi filosoofia- ja ajalooprofessor Ernst August Wilhelm Hörschelmann (1743–1795). Ühes oma programmtrükises arutles ta Kanti raamatut Critik der reinen Vernunft („Puhta mõistuse kriitika“) aluseks võttes natuurteoloogilise jumalatõestuse üle. Hörschelmann leidis, et maailma ja looduse abil juhatatakse inimesi Jumala tegelike omaduste juurde, nagu ülim tarkus, ülim headus, kõikvõimsus jne, mistõttu andvat füüsika inimestele palju rohkem mõistmist kui moraal (Hörschelmann 1789, [4–6]). Hörschelmann tunnustas seega natuurteoloogia pakutavat võimalust tõestada Jumalat kõrgeima intelligentsina ning näidata tema ülimuslikke omadusi.

 

Deism

Euroopa valgustusest rääkides ei saa mööda minna deismist – ideelisest kontseptsioonist, mis maade ja autorite lõikes varieerus, kuid mis üldjuhul pidas mõistust pädevaks kontrollima usu sisu. Levinud arusaama kohaselt nõudsid deistid mõistuse kooskõla ilmutusega ja väitsid, et maailm toimib mehaaniliselt, s.t ilma Jumala aktiivse sekkumiseta loodusesse ja inimeste ellu. Nimetatud voltairelikku kujutlust Eesti-, Liivi- ja Kuramaa 18. sajandi teoloogilistes kirjutistes ei esine. Ometi on deismi täheldatud näiteks Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli (1737–1819), Eiseni ja Ockeli vaadetes. See tähelepanek on õigustatud, kui lisada, et need autorid olid mõjutatud n-ö leebemast, inglise deismist, mis kandus saksa neologiasse ja sealt edasi Balti regiooni.

Inglise deistid olid seisukohal, et loomuliku religiooni mõiste tuleb ühitada ilmutuse ajaloolise toimumisega ja et üksnes mõistus saab hinnata ilmutuse eetilis-religioosset sisu. Deistide usundiloolised uurimused püüdsid tõestada, et algkristlik, Jeesuse õpetuse kohane usk vastab – erinevalt kiriku dogmaatilisest süsteemist – tõese ehk ideaalreligiooni kriteeriumidele (Barth 2005, 136–137).

Neile teesidele oleks alla kirjutanud ka Ockel, kes rõhutas mitmel pool loomuliku ehk mõistusliku religiooni kooskõla ilmutatud kristlike usutõdedega. Nii mõistus kui ka ilmutus pärinevad Jumalalt ja nii olevat võimatu, et need teineteisele milleski vastu räägiksid. Erinevus seisneb nende võimes usklikke nende teel õnnelikkuse ja pääsemise poole aidata, kuivõrd kristlik ilmutus Jeesuse õpetuse näol suutvat öelda Jumala ja inimeste kohta palju enamat kui mõistus (Ockel 1795a, 25).

Loomuliku religiooni olemasolu kui kõigi inimeste südamesse kirjutatud jumalausku ja moraaliseadusi tunnustas ka Eisen. Ehkki Piibli ja terve mõistuse süsteemi vahel valitsevat harmoonia, hõivavat ilma jumaliku ilmutuseta inimese vaimu pilkane pimedus (Eisen 1777, 431).

Eelnevatega sarnast meelsust avaldas Stender, toetudes kuulsa saksa neoloogi Johann Joachim Spaldingi (1714–1804) vastavatele mõtetele. Stender tunnistas loomuliku religiooni olemasolu, paratamatust ja vajalikkust rahvaste jaoks, kelle kõrvu kristlus ei ole jõudnud. Ometi ei olevat see piisav lunastuseks, milleni juhatavat vaid evangeeliumis antud ilmutus (Stender 1772, 466–467).

Niisiis tuginesid siinsed teoloogid saksa neoloogide vahendusel inglise deistide empiirial põhinevale kujutlusele loomulikust religioonist, nähes seda eraldiseisva vagadusvormina kristluse kui täiusliku religiooni kõrval.

 

Eshatoloogilised ootused

Valgustusaegset religioonidiskursust saaks jälgida mitme süstemaatilise teoloogia teema najal. Neist tuleb siinse käsitluse raames vaatluse alla eshatoloogia, mis väljendab ilmekalt valgustusajastule tüüpilist ideelist kirevust.

Juba reformatsiooni ajal oli vaieldud selle üle, kuidas paganate uskumustesse suhtuda ja neid hinnata. Peale jäi arvamus, et kristliku kõrval on ka paganlik moraal tähendusrikas ja väärtuslik. Nii asendati eshatoloogiline kujutlus igavestest põrgupiinadest (mis ei sobinud kokku valgustajate kasvatusliku, pedagoogilise ideaaliga) ideega kogu loodu lunastamisest (Ap 3:21) ehk Origeneselt pärit ja mitmete varauusaegsete spiritualistide pool omaks võetud apokatastasiseõpetusega.

Siinsetest teoloogidest jagas kõige selgemini valgustajate optimismi Eisen, kes uskus inimkonna progressi ja kõigi inimeste võimalust õndsaks saada. Ehkki Jumala õigluse juurde kuulub eksimuste karistamine vastavalt nende suurusele, on Eiseni arvates neetutel siiski võimalus pääseda.

Eisen arutles tulevikuga seoses mh taevariigi füüsilise asukoha üle. Seejuures ei pidanud ta võimatuks teiste taevakehade asustamist, eraldi õndsatele ja neetutele (Eisen 1777, 441). Veendumus, et kõik taevatähed võivad moodustada päikesesüsteeme, kus leidub elu, ei olnud erakordne. 18. sajandi keskel levis astronoomide, filosoofide, literaatide ja teoloogide seas mitmeid teooriad teiste planeetide elanikest.

Mainitud kosmoloogilise nägemusega ühitas Eisen kiliasmi, pietismile tunnusliku õpetuse, mis ei olnud oma aktuaalsust 18. sajandi teisel poolel kaotanud. Eisen pidas vähemalt mõeldavaks, et enne lõplikku kohtumõistmist saabub maa peale tuhandeaastane rahuriik (Ilm 20:6), mil surnuist äratatud ja õigeksmõistetud elavad sarnaselt esimeste inimestega tuhande aastaseks (Eisen 1777, 442).

 

Kokkuvõtteks

Valgustusaegset teoloogiat saaks peale eelnenu iseloomustada veel mitme selles esindatud teema kaudu. Siin esitatu kompab vaid pisteliselt Läänemere provintside valgustusteoloogilist maastikku. Senise põgusa tutvuse põhjal avaneb valgustusele üldiselt tunnuslik eklektiline pilt. Ideede ja traditsioonide paljusus näitab, et valgustusteoloogiat ei tohiks samastada üksnes ilmutusreligiooni eitava ratsionalismi või moraaliga. Tänapäevased kultuuriteaduslikud uuringud tõendavad, et näiteks esoteerikat, mille elemente leidub ka siinsete õpetlaste tekstides, ei tuleks pidada valgustusega konkureerivaks diskursuseks või mõtteviisiks, vaid et neid peaks vaatlema pigem kompleksse sõltuvus-suhtena (Neugebauer-Wölk / Meumann 2013, 18).

Nii nagu mujal Saksa protestantlikus kultuuriruumis, suhtusid ka Baltikumi valgustusteoloogid kriitiliselt õpetuslikesse traditsioonidesse. Nad osutasid vajadusele kiriklikku dogmaatikat ja liturgiat uute teadmiste ja kogemuste valguses kontrollida ning reformida. Selles vallas rakendatud nn praktiline mõistus muutis nad skeptiliseks ebausu ja imede suhtes. Kirjasõna vaieldamatu autoriteedi kõrvale asus loodus ja loomulikkus, mis tõstis ausse empiirilised teadused. Piiblit käsitati üha enam kui sekulaarset raamatut, mille uurimisel ja tõlgendamisel hakati pooldama ajaloolis-kriitilise eksegeesi ja hermeneutika meetodeid. Teoloogia tegeles järjest rohkem inimesega, tema hinge ja surematuse teemaga. Kristlase ülimaks eesmärgiks, tema usu n-ö nähtavaks tõenduseks peeti laitmatut moraalset palet ehk vooruslikkust ja õnnelikkust. Valgustusteoloogide kõrgendatud tähelepanu pälvisid pärispatuõpetus, teodiike ja eshatoloogia. Kirjutajad uskusid inimkonna progressiivsesse arengusse, mille ühe avaldusena nähti religioonide ja konfessioonide vahelist sallivust.

 

Kasutatud allikad ja kirjandus

Barth, Ulrich (2005) Gott als Projekt der Vernunft. Tübingen: Mohr Siebeck.

Eisen, Johann Georg (1777) Das Christenthum nach der gesunden Vernunft und der Bibel. Riga: Hartknoch. Refereeritud Eiseni valitud teoste tänapäevase väljaande järgi: Johann Georg Eisen (1717–1779). Ausgewählte Werke. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft im Russischen Reich. Hrsg. von Roger Bartlett und Erich Donnert. Marburg: Herder-Institut, 1998, 403–477.

Hörschelmann, Ernst August Wilhelm (1789) Geständnisse und Wünsche, die Kantische Philosophie betreffend. Ein Programma. Reval: Lindfors.

Neugebauer-Wölk, Monika / Meumann, Markus (2013) „Aufklärung – Esoterik – Moderne. Konzeptionelle Überlegungen zur Einführung“ – Aufklärung und Esoterik: Wege in die Moderne. M. Neugebauer-Wölk, M. Meumann (Hgg.). Hallesche Beiträge zur Europäischen Aufklärung 50. Berlin: De Gruyter, 1–33.

Ockel, Ernst Friedrich (1794) Ueber die Religion der Vollkommnern. Anmerkungen und Zusätze der Schrift des Herrn Ober-Consistorial-Raths Doctor Teller. Berlin: Mylius.

Ockel, Ernst Friedrich (1795a) Anleitung zur Weisheit, Tugend und Glückseligkeit für die Jugend nach der reinen Lehre Jesu. Königsberg: Hartung.

Ockel, Ernst Friedrich (1795b) Palingenesie des Menschen nach Vernunft und Schrift, oder dargestellte Übereinstimmung dessen, was beide über Unsterblichkeit und den künftigen Lebenszustand lehren. Königsberg: Hartung.

Sparn, Walter (1985) „Vernünftiges Christentum. Über die geschichtliche Aufgabe der theologischen Aufklärung im 18. Jahrhundert in Deutschland“ – Wissenschaften im Zeitalter der Aufklärung. Rudolf Vierhaus (Hg.). Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 18–57.

Sparn, Walter (1995) „Neologie“ – Lexikon der Aufklärung: Deutschland und Europa. Werner Schneiders (Hg.). München: Beck, 287–288.

Stender, Gotthard Friedrich (1772) Wahrheit der Religion wider den Unglauben der Freygeister und Naturalisten. Mitau, Hasenpoth: Hinz.

 

Käesolev artikkel on kokkuvõte autori pikemast käsitlusest „Valgustusteoloogia piirjooni Läänemere provintside luterlike literaatide kirjutistes 18. sajandi viimasel veerandil“, mis ilmub Eesti Ajalooarhiivi Toimetistes nr 21 (28). Koost Katre Kaju. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2014. a, lk 114–137.

 

Aira Võsa (1974), dr. theol., töötab Tartu Ülikooli Raamatukogu teadus- keskuses teadurina ning käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas raamatukoguhoidjana, ta on Usuteadusliku Ajakirja tegevtoimetaja ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English