Esiletõstetud lood

Armastusekäsk. Jutlus 7. nelipühajärgseks pühapäevaks (Jk 2:8–13)

Ahti Bachblum„Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks. Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!“, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!“ Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud. Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks“ (Jk 2:8–13).

Jaakobuse kiri, kust antud lõik pärineb, on läbi kiriku ajaloo tekitanud üksjagu vaidlusi. Isegi meie usuisal Martin Lutheril oli seda esialgu raske mõista, kas armust usu läbi õndsaks saanu peab siis tõesti veel midagi tegema? Kui seda arvatavasti Jeesuse enda (pool)venna kirjutatud kirja Pauluse kirjadega võrrelda, võiks – lihtsustatult küll – väita, et Pauluse kirjad on dogmaatilised ja Jaakobuse kiri eetiline. Või veel lihtsamalt: kui Paulus oma kirjades püüab vastata küsimusele, mis peaks kristlaseks saanu elus toimuma, siis Jaakobus püüab anda vastuse küsimusele, kuidas seda kõike teha. Seega täiendavad need Uue Testamendi osad üksteist väga hästi ja seda mõistis ühel hetkel ka Luther.

Niisiis – käsk armastada… Lihtsam öelda, kui tõeks elada. Jeesuse kaasaegsete jaoks ei olnud see ju midagi uut ega võõrast. Nõnda on Issand Moosesele öelnud juba 3. Moosese raamatu 19. peatüki 18. salmis: „Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Suuresti võidi toonases jurisdiktsioonis mõelda selle all lihtsalt erapooletust: „Te ei tohi kohtus olla erapoolikud, te peate kuulama niihästi väikest kui suurt; ärge kartke kedagi, sest kohus on Jumala päralt!“ (5Ms 1:17).

Lihtsam oleks justkui armastada lähedasi, sõpru, inimesi, kes põhjusel või teisel meile sümpaatsed on. Jeesus on selle käsu tähendust „paraku“ laiendanud, käskides armastada ka võõramaalasi (Lk 10:25–37, igavese elu pärimisest ja tähendamissõna halastajast samaarlasest) ja vaenlasi (Mt 5:44jj). Seega ei tohiks me ei üksikkristlaste ega kirikuna mitte sallida kedagi, kes meie juurde sisse astub. Siinkohal meenub Jaan Kiivit jun kunagine võrdlus: Eesti kirik (aga miks mitte kirik kogu maailmas) on nagu Noa laev; hulk väga erinevaid inimesi, naabreid valida ei saa, ja ega kõik neist ei meeldigi, aga ometi – Jumala armastuse ja Püha Vaimu väe läbi – „süsteem toimib“!

Muidugi, alati, kui me peame defineerima sõna „armastus“, kipume reeglina hätta jääma ja kurtma eesti keele vaesuse üle. Nii tundeskaala kui tähendusväli tunduvad olevat üheainsa sõna jaoks, mis kõike seda endasse haarama peaks, ilmselgelt liiga laiad.

Õigupoolest räägibki Jaakobus siin ju pigem erapooletusest. Seega, kui me kuuletume „kuninglikule seadusele“, mille keskmeks on üleskutse armastusele, oleme hästi teinud. Erapoolikusega sellest üle astudes muutume üleastujaiks seaduse kui terviku ees, sest „Seadus“ ehk Jumala tahe oma rahvale on Jaakobuse järgi jagamatu tervik, mille kasvõi ühe osa vastu eksimine tähendab kogu seadusest üleastumist. Sama mõtet on väljendanud ka nii Jeesus („Seda, Kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis.“ – Mt 5:19) kui Paulus (Gl 3:10; „Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!“ – Gl 5:13). Sedasorti hoiatused olid (ja on) vägagi asjakohased, et inimesed ei kalduks mõtlema, nagu kaaluks n-ö „raskematele käskudele“ kuuletumine üles suutmatuse kinni pidada „kergematest“.

Samas, mõeldes sellele, kui raske on meil tänapäeval teinekord kasvõi oma lähedasi armastada, pole armastuskäsu näol sugugi tegu „kerge“ nõudega.

Taoline mõtteviis – kõik üksikkäsud on seaduse kui terviku koostisosad – on iseenesest läbinisti juutlik. Loogiliselt järeldades võiks Jaakobus siin nõuda kuulekust absoluutselt kõigile Seaduse käskudele. Samas ei anna miski tema kirjas põhjust arvata, et ta sellesse küsimusse nii rangelt suhtuks. Juudi teoloogid seletasid Jk 2:11 väljendatud mõtet, tsiteerides tavaliselt mõnd „kerget“ käsku kõrvuti „raskega“. Jaakobus aga tsiteerib kahte arvatavalt võrdse „kaaluga“ dekaloogi käsku, mis lubab arvata, et 2:10–11 peab Jaakobus silmas vaid Vana Testamendi mõningaid osi. Armastuse käsku seostati algkristluses tihedalt dekaloogi teise tahvli „ligimesele“ suunatud käskudega (Mt 19:18–19; „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada“, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“ – Rm 13:8–10).

Miks tsiteerib Jaakobus siin käsku „Ära tapa“? Jeesuse õpetuse järgi laieneb see keeld ka vihale (Mt 5:21–26) ja Johannes ütleb otse: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ (1Jh 3:15). Jaakobus võib siin anda mõista, et selle käsu ulatust võib laiendada ka erapoolikule suhtumisele.

Ent viimaks ütleb meie Õnnistegija Issand Jeesus Kristus: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34).

Selleks aidaku meid Jumal! Aamen.

 

Ahti Bachblum (1976) on pianist, laulja, helilooja, organist ja EELK vikaardiakon.

Print Friendly, PDF & Email
English