Artiklid

Aabrahamile viitavate uskude võimalikust ühisosast

Olles võtnud vastu ettepaneku pidada ettekanne kolme suure monoteistliku religiooni omavahelistest suhetest ja küsides, kas seal on piisavat lootustandvat ja positiivset ühisosa, pidin leidma mingi sobiva fookuse, sest võimalikke võrreldavaid aspekte on tohutu hulk, lausa mitme uurimistöö jaoks. Iga töö alustamine on alati valik käsitletavast. Esiteks loobun seekord usundite ja usu eristamisest ning kasutan iga kord usu mõistet, sest kõik kolm püüavad end, seestpoolt vaadates, mõista usuna ja nii end ka teistele esitleda. Teiseks ei aseta ma kristlust viimaseks, vaid vaatlen uskusid ajalooliselt. See tähendab arvestamist arusaamaga, et paljut varem usutust ja praktiseeritust saab tänu retseptsiooniloole otsida ja leida hilisemates uskudes. Kuidas ühe usu sisulised ja vormilised elemendid ajaliselt järgnevates uskudes esinevad – see ongi uurimuste teema.

Viimasel ajal kasutusele tulnud ingliskeelne väljend Abrahamic religions on üsna noor ja selle mõiste kasutamisele on kaasa aidanud rahvusvahelise poliitilise olukorra pingestumine, vajadus anda uskude endi poolt postuleeritud lähtekohtadele suurem kaal ning dialoogi taotlus. Kui dialoogi või trialoogi ei peeta üksnes teadlaste omavahelise suhtlemise huvides, vaid laiemalt, siis kumab ettevõtmisest läbi mingi püüdlus parandada „maailmasisest suhtlemist“. Ingliskeelse väljendi Abrahamic religions põhjal on ka teistes keeltes otsitud ühendavat väljendit, mis püüdleks veendumuste ja praktikate minimaalse ühise aluse leidmise poole, nendes kohtades, kus see oleks võimalik ja mille leidmine oleks rahumeelsele kooselule kasulik.

Ühisosa tähendab väljendite ja nähtuste osaliselt kattuvat ala suurema või väiksema hulga erinevuste keskel. Arvamused erinevad selles, kui suurt tähtsust saab omistada ühisosadele, mille alusel neid otsida ja kas otsima asumine juba eeldab leidmiskindlust. Vastus oleneb paljus sellest, kas ühisosa tuleb otsida triviaalsete, sekundaarsete või kesksete usuartiklite ning praktikate hulgast.

Kui hakata rääkima ühisosast, siis ei saa selle suurus ega laad olla ette antud. See ei või lähtuda eelnevatest veendumustest ega tohi tuleneda ka poliitilistest soovidest, vaid see tuleb leida. Ühisosa olemasolu iseenesest on alguses hüpotees ja hüpoteesi kohaselt ühisosa kas leitakse või mitte. Kui mitte, siis niisugune idee hüljatakse. Kolmas võimalus on sarnaste nähtuste olemasolu tuvastamine ilma, et neist oleks võimalik väga üheseid ja korrektseid järeldusi teha.

Siinkohal vaatleme mõningaid usku konstitueerivaid valdkondi ning võrdleme neid omavahel. Kristlik teoloogia mõistab kristlust usuna ja teisi uskumisviise usunditena, Eestis on seda mõistelist erisust toonitanud süstemaatik Elmar Salumaa. Olen aga juba põhjendanud vaadet, et kõigil kolmel juhul näevad uskumise sees olevad inimesed ehk uskujad oma veendumuste valdkonda just usuna ja seepärast nimetan siinses kontekstis kõiki uskudeks. Mõnes teises seoses kõneledes või arutledes ei pruugiks ma nõnda toimida.

 

1. Ajalooline kujunemine ja asend

Iisrael koges ja kogeb end Looja Jumala kutsutuna, valituna, lepingusidemesse asetatuna, erilisena nii oma loomuse kui ka saadud ülesande poolest. Iisrael on kui preesterrahvas teiste seas. Iisrael ei ole ajatu, vaid tajub end ajaloos kujundatuna, maa ja maa kohta antud tõotuste saajana ning nendega seotuna.

Aabrahami kutsumisega ongi seotud inimkonna üldajaloost lahku viiv eriline kutsumine (1Ms 12:1jj) ning järgnevatele põlvedele omaks saav lapseõigus nii Jumala ees kui ka ilmselt ümbritsevate rahvaste keskel, kes peaksid seda tunnistama ja Iisraeli niisugusena nägema. Nõnda usutakse ja nõnda näeme Iisraeli usku ka väljastpoolt.

Kristlus on sünnilt juutlik uskumis- ja eluviis, lähimad juudakristlusega liitunud muulased olid kreeklased, süürlased ja egiptlased. Esimese sajandi lõpuks olid kristlased rahvusliku kutsumise mõttest eemaldunud ning asemele astus personaalne usule kutsumine ja äratamine. Rahvusliku valiku idee kadus. Kujunes dialektiline pinge, milles korraga eksisteerisid nii arusaam sellest, et Jumal valib usust tulenevas õiguses (nt Paulus – Rm 8:29j), kui ka sellest, et inimene on võimeline tegema olulisi otsuseid, eristama kitsast ja laia teed (Mt 7:13j), ning seega ka sellest, et inimesel on endal vastutus. Lepingu teema puhul nähti Vanas Testamendis ette kuulutatud Jumala ja inimese vahelise uue lepingu (Jr 31:31jj) realiseerumist läbi Naatsareti Jeesuse ja Jeesuses. Maaga seotud tõotuste mõiste kadus. Kristlus ei ole seotud maaga. Osaliselt aga mõisteti end Jumala uue omandrahvana, preesterrahvana, lausa uue preesterkonnana (1Pt 2).

Islam mõistis end prohveti kutsumise ja talle osaks saanud ilmutuste läbi sündinud osaduskonnana, kus inimeste individuaalse valituse idee välja ei kujunenud. Osade uurijate järelduste kohaselt tõlgendatakse islamis iga inimese sündi nii, et kõik sünnivad islami usku ja seega muud kutsumist enam ei ole. Siit aga järgneb, et muu-usulised on vaid islamist ära langenud. Preestrite roll puudub, samuti usu seotus rahvusega, islamis mõistetakse end lihtsalt kuuletuvate usklikena. Tähtis ei ole maa, vaid Meka kui palvetamise suund.

Juba ajaloolise kujunemise alusel on mõistetav missioloogiline erinevus. Iisrael rahvususuna ei saa misjoneerida, proselütismi õitseaeg oli teise templi periood ja lõppes siis. Kristlus on usule võitmise usk lahus maast ja rahvusest. Islam ei misjoneeri sõnumina, vaid pigem võimaluste avanedes ja piisava jõu olemasolul ühiskondlikke olusid nõnda survestades, et inimesed naaseksid nn algislamisse.

 

2. Baaskirjutised

Kolme usu osaline ühine pühakiri on Toora, vähem prohvetid ja muud Vana Testamendi kirjutised. Nende kirjutiste autoriteet on astmeline nii juutluses, kristluses (vrd nt 1. Moosese raamatu ja 2. Ajaraamatu kaalukust) kui ka islamis. Kõik kolm usku tunnustavad Vana Testamendi kirjutiste ajaloolist kujunemist ja seotust Iisraeli ajalooga, paljude inimeste, kuningate, prohvetite tegudega ja nende valikutega. Toora ülimuslikkus seondub erilise ilmutusega Moosesele ja Jumala tahte teadaandmisega Siinail. Jumala kõne on siiski tõlgitav (seda tõendab Septuaginta tähtsus antiikaja juutluses) ja uutes ajaloolistes olukordades rabide poolt tõlgendatav (Mišna ja Talmud).

Kristlikus tõlgendusajaloos on Vana Testamendi tähendusest saanud kahetise tähendusega raamat: üldise ilmutuse ja Jumala kehtiva jääva tahteavalduse kõrval nähakse seal konkreetselt juudi rahvaga piirduvaid osi ja need ei ole enam siduvad. Teiseks on Jumal sõlminud uue lepingu ning selle sünni ja autoriteedi aluseks on Naatsareti Jeesuse isik. Jeesuse isik on prisma mille läbi tõlgendatakse ka Vana Testamenti. Pühakiri on kristluses kõikidesse keeltesse tõlgitav ja seda tulebki tõlkida.

Islamis (ar ’alistumine’) on Muhammadi kaudu sõnasõnaliselt araabia keeles antud Koraanil ainsana absoluutne autoriteet ja Koraan eksisteerib õigupoolest vaid araabiakeelsena. Tooral on relatiivne tähendus ning samuti Evangeeliumil, mis islami käsitluses esineb ainsuses ja tähistab Jumala ilmutuse kaudu Jeesusele antut, ning ei tähista üldsegi mitte Jeesuse elulugu. Siinkohal rõhutan, et see evangeeliumikäsitlus on lähedane Pauluse vaatele evangeeliumile; sellise islami vaate juuri võibki otsida Pauluse juurest. Islami arusaama kohaselt elas Muhammad veatut elu, mistõttu ta on usklikele eeskujuks. Juute ja kristlasi tunnistatakse raamaturahvasteks ja sellega peaaegu et usklikeks, teistest natuke eristatavateks ja nii-öelda uskmatute seast islamile lähemal olijaiks.

 

3. Veendumused

Iisraelile oli ja on omane maa tõotus, sellest ka õiguse nõudmine küsimustes, mis puudutavad oma maad ja millega on ka seletatav ennastsalgav töö oma maa heaks. Niisugused maaga seotud veended puuduvad nii kristluses kui islamis.

Iisraeli Jumal on ajaloo Jumal ning tema heldust kehastavad paasapühad kinnitavad ajaloos õndsuslooliselt toimiva Jumala jätkuvat hoolt oma rahva eest. Kristluses on Jeesuse ülesäratamine keskne õndsuslooline (seega ka ajalooline) sündmus. Islamis ei ole ei Iisraeli paasat ega kristlaste ülestõusmispüha tunnustavat ega ühtegi muud nende sündmuste tähtsusega võrreldavat püha.

Usutunnistus Iisraeli jaoks kõlab: Kuule Iisrael, JHVH, meie Jumal on ainus (5Ms 6:4). See usutunnistus esindab selget monoteismi, nii nagu seda mõistab põhimõtteliselt ka islam. Miks? Sest Allah on tähendab „jumalat“ ja seetõttu seisneb islami usutunnistuse hermeneutiline sisu ütluses, et ’ei ole muud jumalat kui Jumal – /…/ ja Muhammad on tema saadik’. Kristliku kolmainsuse sisu ei suuda kumbki teine end monoteistlikuks pidav usk mõista ega tunnustada.

 

4. Isikud

Aabrahami tähendus esiisana on muidugi esmatähtis Iisraelile, tema usk näitena on põhjapanev pauluslikule kristlikule teoloogiale. Kaudsemana on Aabraham / Ibrahim oluline ka islamis. Aabrahamiga (suura 2:124–130) seostatud pärimuse kohaselt olla Aabraham ehitanud koguni Kaaba templi. Kuid Messia isik ning ajaloo nägemine on kõiki uske lahutav tegur. Juudid ootavad riigiga seotud Messiat, kristlased Naatsareti Jeesuse teist tulemist ja islamile ei ole messialikkus kummalgi puhul kuigi arusaadav. Üksnes teoreetilises plaanis on aegade lõpul ehk eshatonis võimalik jõuda juutide ja kristlaste ühisele arusaamale. Selle kujutluse kohaselt tervitavad juudid saabuvat Jeesust kui oma viimaks tulevat Messiat ja nende kõrval seisvad kristlased tervitavad Jeesust kui taastulnud Jeesust.

Iisraeli jaoks on ka messiaanlik aeg seotud oma maa kohta käivate tõotuse täitumisega. Kristluses on tugevam uue loomise teema. Islamis nimetatakse küll Messiat kui Maarja poega, aga korduvalt rõhutatakse, et ta ei ole Jumal (Koraan, suura 5:72–75).

 

5. Praktikad

Ümberlõikamine Jumala ja valitud inimeste vahelise lepingu märgina ühendab islamit juutlusega. Esiisa Aabraham (Ibrahim) on sama, kuid Iisakist ja Ismailist lähevad genealoogiad ja tähendusmaailmad üksteisest lahku ning see peegeldub ka tänapäevani ulatuvas poliitilises lahutatuses. Aabrahamist alguse saava ümberlõikamise näide on vastava kombe aluseks, mis lahutab mõlemat usku kristlusest, kelle liikmed on Kristusesse (Kolmainu Jumala nimel) ristitud.

Vana Testamendi prohvetite institutsioon on kristluses au sees, ent juurde tuleb midagi oluliselt uut. Nimelt kiriku kollektiivne prohvetlik funktsioon ühiskonnas. Seda on vahetevahel esile tõstetud ja siis taas unustatud, kuid põhimõtteliselt on kiriku prohvetlik ülesanne Uue Testamendi põhjal nähtav ja olemas ning vajab seetõttu suuremat läbitunnetatust ning ühiskonnas nähtavaks saamist.

Islami suurimad prohvetid Aadam, Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus (suura 2:253) on islami vaate kohaselt aga eelkäijad viimasele ja suurimale prohvetile – Muhammadile. Nii on prohvetlus juutidele ja islamile põhiasjus minevikuline, kristluses aga nii minevikuline kui ka põhimõtteliselt püsiv ja vajalik.

Palvetel on koht kõigi kolme usu jaoks. Islamis on palvetamine ette nähtud viis korda päevas ja suunatud Meka poole.

Paast on enim esil islamis, toimudes kord aastas ühe kuu jooksul ja olles ka sotsiaalses plaanis enim nähtav.

Heategevus pärineb juutlusest, on olemuslikuna läbinud kogu kristluse ajalugu ning almuste kujul tuntud ka islamis. Almus on islamis maks, mida peavad maksma vaesuspiirist kõrgemal olevad inimesed puudusekannatajate heaks.

Palverännak Jeruusalemma oli templi aegadel juutide keskel hinnatud, kristlastel on Jeruusalemmale lisandunud teisigi palverännakute teekondi ja sihtpunkte, islamis on aga üks kord elus ja majandusliku võimaluse olemasolul nähtud ette teha reis Mekasse.

 

6. Teisi usulisi karakteristikuid

Erinevalt juutidest, kelle usus tuleb sealpoolsus vähe esile, tuntakse islamis Paradiisi värvikaid pilte, samuti kohtu ja Põrgu kujutlusi (suura 56:1–56). Islami usu kohaselt mõistetakse inimese üle kohut tegude järgi, nagu me seda võimalikust Uue Testamendi eeskujust järeldada võime. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31jj) esitatakse kohtupidamist just tegude alusel peetavana. Islami päästeõpetus eeldab, et pääsemiseks peavad inimesel olema nii usk kui ka teod. Paradiis ja Põrgu on aga islamis kohanimed ja igal juhul loomult täiesti materiaalsed. Päris kohus leiab aset lõpuaegadel.

Inglite institutsioon ja selle tunnused on laenatud Iisraeli ja kristluse arusaamadest ning Jumala käskjalgadena on neil juutluse ja kristluse veendumustega sarnane ülesanne toimida maailmas usklike heaks.

 

7. Jeesuse isik

Eesti autoritest on prof Ago Viljari kirjutanud uurimuse Jeesuse isiku käsitlustest juutluses (Jeesuse elu juudasoost uurijate käsitluses. EELK UI toimetised 8, Tallinn, 1996). Raamat on kättesaadav Usuteaduse Instituudis ja uurimisloost läbi kahe tuhande aasta ma siinkohal pikemalt rääkima ei pea. Nimetan vaid ühte tänapäevalgi esinevat seisukohta, et Jeesus oli väljapaistev juut, kuid mitte see, kelleks kristlased teda peavad, ja mitte see, keda juudi rahvas oma ajaloo, usu ja identiteedi jaoks vajaks. Kristlaste vaatest Jeesuse tähenduse kohta ma tänases kontekstis ei räägi, küll aga heidan pilgu islami arvamustele.

Araabias elas 7. sajandil nii juute kui ka kristlasi ning Muhammad oli viimastega tuttav. Kristlik ümbrus ei saanud jätta mõju avaldamata islami usu tekkimisele. Mitme sajandi vältel, kuni 11. sajandini, laienes küll islam kiiresti, kuid islami vallutatud aladel elavatele kristlastele islamit jõuga peale ei surutud. Nad olid samuti raamatu rahvas. Kristlased pidid muidugi maksma makse. Kuna mingil määral leidus kristlusest islamiusku pöördujaid, siis viisid nad endaga kaasa kristliku Jeesus-pildi mõjusid. Seetõttu meenutab islami arusaam Jeesusest mõnes asjas kristlaste oma. See on aga loomuliku kultuurilise infiltratsiooni kaasnähtus.

Olulised on aga kaks suurt erinevust ehk kaks asjaolu, mida islamis Jeesuse juures teadlikult ei tunnistata:

* eitatakse Jeesuse ristilöömist ja Jeesuse lunastustööd;

* eitatakse Jeesuse jumalikkust.

Jeesust kujutatakse vahel lembe õpetajana, aga vahel ka askeedina.

Kuna Koraani peetakse sõnasõnaliseks tõeks, ei saa Jeesus olla vähemat ega rohkemat kui see, mida Koraanis tema kohta öeldakse. „Koraani Jeesus“ on suur prohvet, vaga mees ja Jumalale meelepärane inimene. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta sündis neitsi Maarjast, jutlustas, tegi imesid ning õpetas ainsat Jumalat.

Jeesuse jutlused pärinesid Jumalalt ning nii nagu muistsed prohvetid, nii sai ka prohvet Jeesus oma erilise sõnumi ehk evangeeliumi raamatu (ainsuses) Jumalalt; praegused neli teksti on ühe evangeeliumi modifikatsioonid. Sarnast vaadet ühe sisulise evangeeliumi ja selle nelja kirjapanija kohta esitasid ka 2. sajandi kristlikud teoloogid nagu Irenaeus. Erinevalt meie kristlikust veendumusest väidetakse aga islamis, et need neli evangeeliumi ei ole enam Jumala sõna.

Islami vaate kohaselt võttis Jumal Jeesuse otse taevasse ning ta elab seal ja ootab aega, mil ta viimsepäeva sündmuste keskel uuesti maa peale tuleb. Seega islam tunnustab ositi Jeesuse teist tulemist, aga mitte Issandana, vaid prohvetina. Jeesust ei peeta islamis Jumala pojaks ja öeldakse, et vaatamata sellele, et ka Aadam sündis ilma isata ja emata, ei ole ta seepärast veel Jumala poeg. Koraanis nimetatakse Jeesust Maarja pojaks, kelle sündimist kuulutasid inglid, s.h Gabriel. Prohvetina on Jeesus prohvetite ajaloolise rea teises, hilises pooles. Esimene prohvet oli Aadam ja viimane Muhammad. Jeesuse kohta tunnistatakse, et ta tegi imesid, tema imeteod olid aga tema kui Jumala sulase teod, mis olid tehtud Jumala loal ja toel.

Suuras nr 4 käsitletakse Jeesuse ristilöömist ning väidetakse, et juutidel ei läinud korda Jeesust ristilöömise läbi võita. Suura lõpul taunitakse kristlaste liiga kaugele läinud usku Jeesusesse kui Jumalasse.

Islami maailmas arvatakse, et kristlaste kolmainuõpetuse alusel kummardavad kristlased Jumala, Jeesuse ja Maarja moodustatud ’kolmainsust’ ja seda peab islam vääraks. Aga islam kritiseerib ka juutide suhtumist Jeesusesse. Suuras 4 kritiseeritakse korraga nii juute kui kristlasi, öeldes, et teie, kellel on kiri, ärge ületage piiri: juudid sellega, et nad panevad Jeesust pahaks, pidades teda abielurikkumisest sündinuks, ja kristlased sellega, et nad väidavad Jeesuse olevat Jumala. Islami seisukohalt hindavad juudid Jeesust tegelikkusest madalamaks ja kristlased tegelikkusest kõrgemaks. Isegi Ristija Johannese isikut esitatakse kristlike evangeeliumidega võrreldes põhimõtteliselt erinevana, rõhutades ka Johannese kaudu, et Jeesus oli vaid inimene.

 

Lõpetuseks

Tõin seitsme valitud teema all välja väiksemaid ja suuremaid sarnasusi, olulisemaid või vähem olulisi erinevusi ning vasturääkivusi. Iga teema lõik on võimalikult faktipõhine ning sisaldab kuulaja ja lugeja jaoks iseseisva otsustamise jaoks materjali ning võimalusi. On niisuguseid tunnuseid, kus kahel usul kolmest on omavaheline ühisosa: näiteks monoteismi mõistmise viisis on juutide ja islami arusaamad omavahel sarnasemad ja kristlus erineb põhimõtteliselt ja ühitamatult mõlemast. Suhtumises maasse on aga kristlaste ja islami vaadetes ühisosa, mis seisneb selles, et kristluses ja islamis ei ole Jumala tõotusega ja Messia ootusega seotud usku oma maa, ainsa kodumaa, erilisusesse.

On loomulik, et sekundaarsetes küsimustes leidub mitmeid aspekte, milles on sarnasust ja võimalusi üksteisemõistmiseks, olgu selleks siis Aabrahami isik või mõned moraalsed vaated. Heatahtlik koostöö ühiskondlikes küsimustes, inimkonna häda leevendamisel on kõigi kolme usu veendumustega parasjagu fundeeritud. Lepituse leidmist ja andekspalumist ajaloo jooksul üksteise vastu tehtud pahategude eest ei tohi eirata ja peab hoopis soovitama. Eriti kui Aabrahamile viitavad usud end tõsiselt võtavad ja üksteist respekteerivad. Ka usulise praktika valdkonnas on sarnasusi, kuna usud on omavahelises geneetilises seoses. Iisraeli usust on paljud motiivid tulnud kaasa kristlusesse ja sealt omakorda islamisse.

Jeesuse isiku tähenduse kui kristliku usu keskpunkti juurde tulles aga ühisosa leidmine võimalik ei ole. Kristlased ei saa pidada ühisosaks seda arusaama Jeesusest, mida juudid ja islam Jeesuse ajaloolisusega piirdudes parimal juhul ehk möönda võivad. Kristluses on põhjapanevad need usu elemendid, mida juutlus ja islam kuidagi ei mööna: esmalt see keskne usuveene, et Jeesus on risti löödud, on üles äratatud ning on kõikidele rahvastele lunastuse tooja. Kristlus peab kinni veendumusest, et Lunastajana on Jeesus ainus ja eksklusiivne nagu seda eriti Johannese evangeeliumi ja Pauluse põhjal mõistetakse. Teisena on arusaam Kolmainsast Jumalast just see monoteismi kristlik nägemisviis ning usu ja õpetuse keskpunkt, mida juutlus ja islam ei tunnusta. Kolmainsus väidab kristluse niisugust loovutamatut veendumust, kus just kõige põhilisemas ei ole ühisosa ja kuhu seda ei saa ka juurde kirjutada.

Eesti Piibliseltsi üldkogu konverentsil 26. aprillil 2014 Tallinnas peetud ettekanne.

 

Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Usuteaduskonna dekaan, Uue Testamendi professor.

 

Print Friendly, PDF & Email
English