Arhiiv

Pärimuse jõud (nr 133/ 27.6.2014)

Foto: Johann-Christian Põder

Foto: Johann-Christian Põder

 

Lähenemas on laulupidu – Eesti rahva ühtsuse pidu. Laulu abil on eestlased läbi aegade oma tundeid, igatsusi ja soove väljendanud. Laul kannab endas sõnumit ja on suhtlusvahendiks. Nagu linnukestel oksal. Soome-Ugri loomislugudes on kesksel kohal ilmalinnu motiiv – ürglind lendab vete kohal ja otsib pesakohta, millest hiljem saab maa. Selline loomislaul on ka Eesti rahvalaulus esindatud. Pärimusel on jõud. Laulupidu tuletab seda meile jälle meelde.

Algava laulupeo eel räägib intervjuus muusik  ja lauluõpetaja Riina Roose laulupeost kui eestlasvaimu kinnitajast, mis on Eesti rahva ja riigi jaoks üks olulisemaid sündmusi. Roose nendib, et laulupidu on Eesti rahva sakraalsemaid üritusi, olleski ju ajalooliselt luterlikust koguduse koorilaulust välja kasvanud. Lauluväljak muutub peo ajal justkui sakraalpaigaks, kus inimesed tunnetavad pühadust ja tulevad kogudusena kokku. Laulupidu on põlvkondade side. Roose kinnitab, et laulupidu on „rituaal, mis meid jälle kokku toob, meie vaimu uuendab, mis aitab meil edasi minna. Tuletab meelde, kes me oleme, kust kohast me tuleme ja kuhu me läheme.“

Tänane artikkel pärineb Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikme Jaan Lahe sulest. Lahe avab erinevatest aspektidest kristluse kohanemisvõimelisuse fenomeni, tänu millele on sellest saanud kultuuride ja rahvaste piire ületav ning meie elu kujundav jõud, millena teda tänapäeval tuntakse. Seejuures ei tuleks seda, mis kristlust teistest religioonidest või maailmavaadetest eristab, otsida väärast kohast nagu näiteks moraaliõpetus: „Ristiusku eristab teistest religioonidest ja filosoofiatest kuulutus Jeesuse isikus aset leidnud ainulaadsest ja ainukordsest Jumala ilmutusest ning selle läbi sündinud uuest olemisest.“

Tänase jutluse autoriks on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi. Ta räägib rasketest hetkedest elus, kannatustest, mille tõttu oleme kaotamas elu mõtet ja küsime endalt, miks? Aaslav-Tepandi mõtiskleb usu kaotamise ja hirmu rolli üle sellises olukorras. „Meile tundub, et Jumal on meid maha jätnud, üksi selle kannatusega, selle valuga.“ Kuid Aaslav-Tepandi meenutab meile, et hirmu vastandjõud on julgus ning me võime olla julged, võime armastada ja uskuda. Kannatuse ja valuga tuleb leppida, ja selles juhib meid usaldus Isa vastu. Me oleme usu läbi hoitud.

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Jaan Lahe, Kohanemisvõimeline kristlus, 1.osa

Laulupeost, eestlusest ja vaimustusest. Intervjuu Riina Roosega

Katri  Aaslav-Tepandi, Julgus usus (2Kr 1:3–10)

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English