Arvamused

Õppida tundma oma identiteeti – usuteadus Tartu Ülikoolis

Riho AltnurmeViimasel ajal on meediasse jõudnud ärevad kirjeldused vastuoluderohkest struktuurireformist Tartu Ülikoolis. Miks on see teema nii terava konflikti tekitanud? Kuna seoses sellega on fookusesse tõusnud ka usuteaduskond, siis on kohane seda Kirik & Teoloogia lugejatele kommenteerida.

Ülikooli jagamine valdkondadesse toimus juba aasta algul, mil sellest ka ajalehes Eesti Kirik kirjutasin („Valisime humaniora, kuigi kaalusime ka socialia’t“, 22.1.2014). Reform on kord tõusnud päevakorda, kord sealt (ajutiselt) maha võetud, nii palju kui mina mäletan, 2003. aastast, mil valdkonnanõukogud nõuandvate organitena esmakordselt loodi. Vastu on teaduskonnad nelja-teaduskonna-reformile olnud pikalt, ja esialgu pole vastuolijateks olnud ainult need teaduskonnad, kes praegu reformi vastastena kõige teravamalt silma torkavad – õigus-, usu-, matemaatika-informaatika, aga ka sotsiaal- ja haridusteaduskond. Ka praegu ei ole märgata kirglikku toetust reformile teaduskondadest, pigem ollakse sellega leppimas kui tüütu paratamatusega, et minna päevakorraga edasi ja mitte takerduda lõpututesse vaidlustesse. On tõsi, et skeemina on neli teaduskonda efektsem kui üheksa, võiks tõesti ka ilmakaarte või kaardimastide järgi nimetada. Et teemat mitte liiga tõsiselt võtta – usuteaduskond valiks viimasel juhul muidugi „risti“ teaduskonna.

Omaaegne füüsika-keemia ja bioloogia-geograafia teaduskondade ühendamine varasemate Teaduste Akadeemia instituutidega üheks ebaproportsionaalselt suureks loodus- ja tehnoloogiateaduskonnaks on loonud teatud eeldused ja vajaduse teaduskondade suuruste tasakaalustamiseks taolise reformi abil. Ja kui rääkida reformi headest külgedest, siis tõesti: selge jaotus otsustuskogudes, kus humanitaar- ja sotsiaalteadlased moodustavad ühe ning loodusteadlased ja arstid teise poole ülikoolist, on toonud varasemast parema erinevate distsipliinide huvide tasakaalustatuse. Seda kõike on suudetud seni saavutada aga ilma sundusliku üksuste koondamiseta suuremateks, mis seisab ees nüüd, tähtajaga 1. jaanuar 2016, juhul kui senat ja nõukogu peaksid reformi lõplikult heaks kiitma.

Struktuurireformid on ikka valulised – mõelgem ka terve Eesti või EELK haldusreformile, mis pikalt päevakorras on olnud, aga kaugele pole jõutud. Võtmeküsimuseks saab meetod, kuidas neid ellu viiakse. Ülikoolid on maailmas väga erineva struktuuriga ja nagu on tõdenud üks Tartu Ülikooli nõukogu liikmetest, professor Kari Raivio, ei ole see, kas ülikool on edukas või mitte, seotud tema struktuuriga. Usuteaduskonnad (või instituudid või osakonnad) paiknevad ülikoolides üsna erinevalt. Meile lähedasemas Põhja-Euroopa kultuuriruumiski on erinevaid näiteid. Saksamaal on muidugi tavaline evangeelsete või katoliiklike usuteaduskondade olemasolu, Skandinaavias ja Suurbritannias leiame ülikoolidest usuteaduskonnad või vastavad instituudid, milliste nimetustes kajastuvad lisaks teoloogiale ka religiooniuuringud. Maailma tuntuimates Suurbritannia ülikoolides, Oxfordis ja Cambridge’is on struktuur korraldatud nii, et ajaloolised struktuuriüksused – teaduskonnad – on säilitatud, kuigi on koondatud uute nimetustega gruppidesse division või school. Keerulise struktuuri juhtimine toimub koordineeritult, kuid samas on säilitatud kõigi struktuuriüksuste identiteet. Maal, mida valitseb kuninganna (kuigi juhivad parlament ja peaminister), suhtutakse ajaloolistesse traditsioonidesse pieteeditundega.

Kõige selle juures tuleb rõhutada, et olgu lahendused millised tahes, teoloogide töö rahvusülikoolis ei katke. Usuteadusliku uurimistöö eest vastutav struktuuriüksus jääb alles, usuteadust õpetatakse edasi – selle veendumusega lahkusid 5. juunil Tartu Ülikooli ja EELK esindajate kohtumiselt kõik osapooled. Võib meenutada, et seda kindlustab Tartu Ülikooli ja riigi vaheline leping, kus üheks ülikooli vastutusvaldkonnaks (ainukesena Eesti avalik-õiguslikest ülikoolidest) on usuteadus. Ja kui uskuda, et reformi tagajärjel läheb midagi paremaks, siis vähemalt ollakse järele mõelnud oma identiteedi üle, seda põhjalikumalt tundma õppinud, selle eest isegi võidelnud.

Selle kõrval ei tasu ära unustada tähtsaimat akadeemilist tööd – üliõpilaste õpetamist. On aeg võtta vastu uusi tudengeid. Sel aastal on usuteaduskonnas 18 tasuta kohta uutele bakalaureuseõppuritele, 8 usuteaduse ja 12 religiooniuuringute magistrantidele, 3 doktorantidele. Loomulikult on magistrantuuri ja doktorantuuri oodatud ka teiste teoloogiaõppeasutuste lõpetajad! Doktoriõppesse saab avaldusi anda veel 25. juunil, internetis algab vastuvõtt bakalaureuse- ja magistriõppesse juba 24. juunil ja kestab 4. juulini. Täpsemat infot saab www.us.ut.ee ja vt ka siit.

 

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English