Esiletõstetud lood

Gunnari raamatukapp

Endre2Nelipühi jumalateenistusel Juuru Mihkli kirikus kõneles Ida-Harju praost Jaanus Jalakas muu hulgas valikutest elus. Ta rääkis ka ühest paljukorratud lausest, mida me tavatseme öelda, kui kedagi on tabanud mõni raske üleelamine: pole viga, elu läheb edasi. See oleks ühtaegu nagu lohutus, teisest küljest aga – kuhu ja kuidas ta siis läheb? küsis praost. Või mida see lause õieti tähendab? Kas on see üksnes käibefraas, et midagi öelda? Või kas edasi on üldse see, mida me kõige enam soovime? Mis tee kedagi ootab ja kui palju või vähe see sõltub minust endast? Aga lõpetuseks ütles praost ühe mõtte, mida ma ikka ja uuesti meenutan: ainult vaimu (vaimne) meelelaad toob elu ja rahu.

Kirjutan seda lugu juuniküüditamise mälestuspäeval. Aknalaual põleb küünal. 1941. aasta 14. juunil aeti loomavagunisse ka minu tädi Hermine Sillerand koos politseinikust abikaasa Aleksandriga. Nad elasid Petseris, kus Aleksander politseijaoskonnas töötas. 28. veebruaril 1942 aset leidnud nn erinõupidamine mõistis VNFSV KrK §58-4 alusel Aleksandrile surmaotsuse ja ta lasti maha 27. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis.

Hermine ja Aleksandri Petseri Gümnaasiumi lõpetanud poeg Gunnar oli 1941. aasta juunis onu ehk minu isa juures maal, Miku talus. Nii pääses ta küüditamisest ja läks venelaste eest pakku kuni sakslaste tulekuni. Edasised napid teated räägivad tema kohta, et 1942. aasta sügisel astus mu tädipoeg Gunnar Eesti Leegioni, 1943 läks (või saadeti) Saksamaale, ta õppis Tölzi ohvitseride koolis ja lõpetas selle 1944. aasta 21. juunil. Siitpeale puuduvad tema kohta täpsed andmed – neid ei saanudki olla, sest Gunnar ei kirjutanud ilmselt julgeolekukaalutlustel onule või ei jõudnud kiri või teade kohale. Ta võis olla lahingus Narva all, võis sõjas hukkuda, võis jõuda pärast sõja lõppu mõnda rahulikku paika välismaal. Mu tädipoega Gunnarit ümbritseb saladuste loor. Meie küla vana naabrimees noogutas alati, kui Gunnarist juttu tuli: „Jah, ta oli üks kolonel Rebase adjutantidest …“. Kui küsin, kuidas ja kust see info, ütleb naaber, et „jah, aga kõik ju teadsid seda“. Siis pidi ta ju olema ka kaitselahingutes Narva all, ütlen. Oligi, vastas naaber. See jutt oli meil ammu. Hiljem püüdsin arhiivist üles leida mõne vaste sellele jutule, aga leidmata see jäi. Legendid sünnivad õhust ja armastusest.

Kuid tagasi Gunnari ema juurde. Tütarlastegümnaasiumi lõpetanud Hermine oskas mitut keelt ja mitut ametit. Tegi peent näputööd. Noorpõlves harrastas ta innukalt ratsasporti, kui see ei ole mälestuste mälestus. Ta oli siinkandis uhke ja haritud peretütar. Oma „uues kodus“ Siberis töötas Hermine esimesel küüditamisaastal taigas, korjas puudelt vaiku, sõi sealsamas marju, noori kuusevõrseid ja taimi – sest midagi muud ei olnudki süüa. Läks mööda mõni aasta, kui ettevõtlik tädi rajas väikese õmblusartelli ja leidis hulga tellijaid, sest tal oli oskusi ka napist riidetükist õmmelda kena pluus, kleit või pintsak. Tema juures harjuti koos käima ja õhtuti teed jooma. Et Siberiski võis olla midagi salongi taolist, tundub muidugi uskumatu, aga seda imelist fakti tõendas hiljem ka perekond Saralid, kes tädiga koos olid küüditatud. Ta olnud Siberis, just nagu vabariigi-aja Eestiski, seltskonna hing, lisaks ka hea kokk. Kõikide üllatuseks tuli tädi Hermine 1957. aastal Eestisse tagasi toimeka ja rõõmsana, sest oli kindel, et leiab Punase Risti kaudu üles oma poja. Mida siiski ei juhtunud. Mingi vihje tuli Londonist, kus keegi olevat Gunnarit kohanud ja et ta olla töötanud pangas. Aga see oli ka kõik.

Miks ma sellest kõigest nii pikalt räägin? Põhjuseks on iseäralik tõsiasi, et ma tunnen Gunnari lähedalolu, kui lähen täna Miku talu suurde tuppa ja seisatan perekond Silleranna raamatukapi ees. See lähedaloleku tunne on seletamatu, sest esiteks, ma pole Gunnarit kunagi näinud, ja teiseks, see on pannud mind ennast uskuma mingisse kõiksusest pärit nähtamatusse jõudu, mida käega ei katsu ja silmaga ei näe, vaid pigem tunned. Vahel tugevamini, vahel nõrgemalt. Õieti on ka tolle raamatukapi lugu hämara taustaga. Oli ju täiesti võimatu, et kapp koos eestiaegsete raamatutega vallutatud Petserist päästetud saaks, kuid ometi nii see juhtus.

Raamatukapis on albumid, kus sees pildid Gunnari ja ta sõprade jalgrattaretkest Eestis, mida noormehed võtsid ette kooli lõpetamise tähistamiseks. Jäädvustatud on lilleõites Paldiski, helevalge Petseri Gümnaasiumi hoone, suursugune Viljandi postkontor, Võhma Eksport-tapamaja, Tartu Tähetorn, Irboska vallamaja, Vabadussõja monumendid mitmel pool Eestis, Narva kosk, mille kohinat kuuldub isegi pildilt. Tänu Gunnari kaustikutele ja märkmepaberitele ma tean, et Eesti piim, sealiha ja munad olid „Taani tasemel“ ja et Gunnari britist sõber oli vaimustuses Eestist, mis olevat „maa-alalt väike, kuid vaimu poolest suur“. Gunnari klarnet, õigemini küll selle osad, on sealsamas kapis. Kitarr on kapi kõrval nurgas. Põhjamaade raamatusarja tagant leidsin siidiriidest pisut pleekinud sinimustvalge laualipu, mida vanemad perelised polnud Nõukogude ajal püüdnudki eriliselt peita.

Gunnaril oli ilus selge käekiri ja oma märkmikes kirjutas ta eesti, vahel millegipärast ka inglise keeles. Tänu raamatukapile õppisin juba nelja-aastaselt lugema, vend näitas ette. Gunnaril olid sealsamas kapis tallel ka mängud „Ümber maailma“, malelaud ja kaardid. Ta oli alles hoidnud koolisõbra 1937./1938. aasta „Õppuri A ja O“, kust loen, et 1938. aasta 30. jaanuaril toimusid Petseris „4 x 10 teatesuusatamise võistlused. Võitis Kaitseliit“. 12. veebruaril vaadati koos Gunnari ja Harriga kinos „Lõvide kuningat“, 15. veebruaril „Harril jäi natuke kurk haigeks, puudus koolist“ ja 22. veebruaril „Maa oli kogu aeg paljas. Täna sadas natuke“. Tean Gunnarit hästi ju ka piltide põhjal, blond lokkis juustega nägus noormees. Raamatukapp räägib, et ta oli intelligentne, töökas ja edasipüüdlik, musikaalne, oskas teha häid fotosid. Ka loomadest, eriti näisid meeldivat Gunnarile hobused. Ta oli hea ratsanik nagu tema emagi. Ta pildistas kõike, mida nägi: seltskonda, sõpru, puid, teed, jõgesid, kohalikku laulupäeva, lipu heiskamist Võidupühal.

Olles kaotanud 20-aastaselt oma vanemad, suutis Gunnar teha üksi ja iseseisvalt kindla valiku. Kui pidada Eesti Leegioni minemist otsuseks lause „elu läheb edasi“ vaimus, siis küllap oli ta usk Eesti riigi tulevikku suur. Onu juurest „Miku talu õunapuude alt“ läks ränka sõjakeerisesse sattunud noor mees oma kodu ja kodumaa tulevikku tagasi võitma.

Gunnar oli minu lapsepõlve kangelane. Või täpsemalt, sõber. Teda kunagi kohtamata õppisin ometi just temalt midagi, mida on raske sõnadesse panna ja pisut imelik võib-olla sellest rääkidagi. Et võib olla rõõmsa meelega ja siia-sinna tormlev, kuid samas üksildane ja mõtlik. Edu poole pürgiv, aga selle kõrval varjus olla tahtev. Ülespoole püüdev, aga alandlik. Ja seda kõike ühekorraga.

 

Sirje Endre (1945) on kirjastaja ja EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English