Esiletõstetud lood

Palvetame lootuses (Rm 8:24–28)

Urmas Oras„Me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub Ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud“ (Rm 8:24–28).

Lootus ja palve on lahutamatult seotud. Palvetame lootuses ja loodame palvetades. Meie, luterlased, usume õigeksmõistmist üksnes Jumala armust. Isegi siis, kui me ei näe endas selgesti uut inimest, usume ikka, et oleme päästetud. Ka siis, kui Jumal ei ole meile andnud selget märki oma otsusest just meie kohta, usume, et pärime igavese elu. See ongi lootus.

Kas meie lootus tundub mitteusklikele hullumeelne?

Üks lugu jutustab pastorist, kelle jumalateenistustele tuli üsna vähe inimesi. Ometi kuulutas ta igal pühapäeval kantslist: „Ma näen, kuidas kirik on rahvast täis!“ Leidus neid väheseid, kes ikka järjepidevalt kirikus käisid, aga nemadki jutustasid oma tuttavatele, et kirikuõpetaja on vist hulluks läinud: kirikus vaid mõni inimene, aga tema näeb, et kirik on rahvast täis! See tekitas inimestes huvi näha sellist veidrikku, ja peagi täituski kirik rahvaga, kes tulid rahuldama oma uudishimu, aga said osa ka Jumala sõnast.

Kas me kõik ikka loodame, et kirik tuleb rahvast täis? Tean vähemalt kolme konkreetset juhtumit, kus suhteliselt harvemad kirikulised leiavad endale kirikus sobiva istekoha, aga aetakse varsti sealt minema põhjendusega, et see on kellegi teise alaline istekoht. Kuigi kirikus on vabu kohti piisavalt.

Mis on küll nende „alaliste istekohtade omanike“ mõttes? Kas võib seda võrrelda näiteks kalastuskoha sissesöötmisega? Kalamehed käivad ju vahel mõnes kohas esialgu regulaarselt kalu söötmas, et meelitada sinna rohkem kalu elama, ja siis mõne aja pärast saavad nad sealt hea saagi. Kui nad aga leiavad samast kohast mõne teise kalamehe, ajavad nad selle tihti kurjalt minema: mina olen kulutanud ja vaeva näinud, ja teie tulete minu vaeva vilja lõikama! Kas võib kirikuline nii mõelda: olen selle koha kirikupingis justkui soojaks ehk sisse palvetanud ja siin tunnen erilist lähedust Jumalaga? See oleks võrreldav kodutundega. Olen igatahes kuulnud kristlaste suust väljendit, nagu oleks nad mõne paiga sisse palvetanud. Eks iga pühakoda tervikuna ole midagi niisugust.

Juudi traditsioonis jutustatakse sünagoogist, mille ehitamise juures viibis palvetav rabi. Kui siis sünagoog valmis sai, külastas seda keegi pime rabi. Ta tegi pühakojale ringi peale, suudeldes selle seinu. Ühes kohas ta aga seina ei suudelnud. Kui talt selgitust küsiti, ütles ta, et selles müürilõigus ei tunnetanud ta sellist pühadust nagu mujal. Hiljem selgus, et kohalik rabi oli kogu ehitustöö ajal töömeeste juures palvetanud, aga just siis, kui laoti toda müürilõiku, oli ta pidanud korraks ära käima.

Me palume ja loodame, et pääseme igavesse õndsusse. Aga inimlik loomus sunnib meid mõtlema ka sellele, kas on palju neid, kes pääsevad. Oma ususse saame muidugi ka erinevalt suhtuda, aga inimene kaldub üldiselt ikka uskuma, et Jumal halastab tema peale. Kui kristlane ei usu armukuulutust, kõneldakse juba haiglasest süütundest. Ehkki see ei pea olema tingimata haiglane, kuna Jumala riiki peamegi pääsema läbi kitsa värava, ja Jumala armu suurust väärtustame ju tõeliselt siis, kui oleme ise end pidanud hukkamõistetuks.

Aga mille haiglasega on tegu siis, kui me ei usu, et mõni teinegi võiks pääseda? Keegi Soome pastor jutustas, kuidas ta oma uues töökohas külastas kodusid. Ühest kaugemast külast oli ta kuulnud, et seal on üks vanem naine, kes on aktiivne kirikuline. Ta otsinud naise üles ja küsinud, kuidas küla usuelu ka on. Naine vastanud, et peale enda teab ta lähikonnas veel ühtainust usklikku, aga ega ta tolle taadi usus küll päris kindel ei ole.

Nii me võime küll oma palvepaiga sisse palvetada, aga elada vääras usus, et kuulume Jumala väheste väljavalitute hulka. Kas me üldse teame Taevaisa tahtmist, mida peame täitma selleks, et lisaks õigeksmõistmise aktile pärida ka igavest õndsust?

Olen suhelnud pikemat aega hooldekodus elava õigeuskliku memmega, kellele usk Jumalasse on tähtsam kõigest maisest. Kord oli talle meelde jäänud oma preestri jutt sellest, kui tundlik on Püha Vaim ja et me peame Püha Vaimuga väga ettevaatlikult ringi käima, sest me võime ta kergesti endast välja ajada oma sõnakuulmatusega. Tookord ma ei tahtnud temaga kõiges nõustuda ja kõnelesin Jumala lõpmatust soovist andestada meie patud. Järele mõeldes aga olen tundnud, et tema preestril oli õigus.

Jah, Jumal andestab meile seitsekümmend seitse või isegi seitsekümmend korda seitse korda, aga ka tolles Jeesuse õpetuses eeldatakse patustaja kahetsust. Kui aga Püha Vaimu endast minema peletame, kas võib siis meist kaduda ka valmidus kahetseda? Jeesus ajas inimestest välja kurje vaime. Tema jüngritel õnnestus see vaevalisemalt. Sest kurjad vaimud juurduvad inimeses Piibli õpetuse järgi väga sügaval. Aga Taavet pidi ahastusega paluma: „Ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Ps 51:13.)

Taavet, kes oli juba noorukina teinud tõelisi Jumala tegusid ja andnud end kindlalt Jumala juhtida, võis teha ränga patu, ilma kahetsust tundmata või vähemalt väljendamata. Mille peale ta lootis? Mille peale loodame meie, kui loobume oma otsustes ja tegudes Jumala sõna juhistest ja talitame risti vastupidiselt Jumala sõnale, öeldes, et üldise kristliku vaimsuse järgi ei ole teatavad Jumala sõna kirjakohad meile siduvad?

Vaim meie sees palub küll sõnatute ägamistega, aga kas ta ikka on meie sees. Jumala Vaim on palju tundlikum kui mis tahes kurjad vaimud, kellele meie mässamised on kui hane selga vesi. Hea on olla mõttes koos Jumalaga. Suhe Jumalaga tahab viljelemist, et rada Tema juurde ei rohtuks. Aga meie hooletuse tõttu kasvavad sinna kergesti nõgesed ja ohakad. Iga aiapidaja teab, et „pidev pisipuhastus“ hoiab peenra paremini puhtana kui harv „suurpuhastus“.

Tunnen hirmu ja suurt vastutust, kirjutades jutlust Kirikusse ja Teoloogiasse. Tahaks väga kirjutada „tarka“ ehk „arukat“ jutlust, lugedes erinevaid eksegeese ja hermeneutilisi rakendusi. Aga meenutan üht kunagist sõpra, soome-saami päritolu teoloogi Nilla Outakoskit, kes Tartus elades käis ikka Tartu Soome koguduse jumalateenistustel. Pärast teenistust oli tal tavaks õpetajaga vestelda. Tihti kuulsin hinnangut: „Älykäs saarna!“ ehk „Arukas jutlus!“ Pidasin seda kiituseks, kuni kord kuulsin hinnangut: „Siunattu saarna!“ ehk „Õnnistatud jutlus!“ Meie oma aru ega teadmistega ei saa kirjutada-esitada õnnistatud jutlust. Nagu ka õnnistatult palvetada.

Laskem siis kõigel, nii oma õnnestumistel kui ka ebaõnnestumistel ja langemistel, tulla meile heaks, et Jumal tõepoolest mitte üksnes kuuleks, vaid ka võtaks kuulda meie palveid, ka sõnatuid. Õhakem koos Taavetiga:

„Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ja uuenda mu sees kindel vaim!
Ära heida mind ära oma palge eest
ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!
Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest,
ja heameelne Vaim toetagu mind!“ (Ps 51:12–14.)

 

Urmas Oras (1960) on EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja ja Tartu hooldekodu kaplan.

 

Print Friendly, PDF & Email
English