Esiletõstetud lood

Usust ja armastusest ilma matemaatikata (Jh 12:3–8)

Tiina Ool1Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast. Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära andma, ütles: „Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha antud vaestele?“ Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut. Siis ütles Jeesus: „Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu matmise päevaks. Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati““ (Jh 12:3–8).

Kunagi oli moes üks laul, mis küsis, mis värvi on armastus. Vastust see laul ei andnud ja ega saagi anda. Niisamuti võib küsida, mis lõhn on armastusel. Ka sellele võiks jätta vastamata või anda mitmeid erinevaid vastuseid. Üks oleks kindlasti nardisalvi lõhn. Lõhn, mis täitis kogu koja, kui Maarja võidis Jeesuse jalgu. Kogu koda sai täis armastuse lõhna ja nii said kõik selles kojas viibijad sellest osa. Kui keegi teeb tõelise armastusteo, siis saavad sellest kuidagi puudutatud kõik tunnistajad, ka kõrvalseisjad.

Piibel on täis kontraste ja nii on ka selles kirjakohas. Sooviksin jäädagi selle esimese lause juurde, mis kirjeldab Maarja kaunist tegu, nii nagu Peetrus soovis jääda Jeesusega kirgastamise mäele – seal oli kirkus ja au ja pühadus, mis on kohane Issandale. Siin annab üks naine Jeeusele anni, mis on külluslik ja kuninglik, see pilt Maarjast Jeesuse jalgu võidmas on nii sobilik kuningate kuningale. Kuid see kaunis pilt mõraneb juba järgmises lauses Juuda sõnadest. Kusjuures Juuda täiesti praktilisest ja loogilisest seisukohast, kuigi Johannes üks salm hiljem selgitab tema sõnade tagamaid. Kuid ikkagi kõlab see kohatult, loob dissonantsi, sest armastuses ei saa arvestada, liita ja lahutada. Nagu ei saa ka usus.

Oli üllatav, aga ka väga sümpaatne, kui Kirik & Teoloogia 121. numbris tõi Allan Kährik peapiiskopi ameti puhul välja ka matemaatikapädevuse. Olen ka iseenda jaoks leidnud paralleele usus ja matemaatikas. Usus ja armastuses on loogika. Ainult usus ei ühti see alati Aristotelese loogikaga. Seal kehtib Jumala loogika, mida ei pruugi mõista ka kõige targemad pead, sest see on meist üle. Sõnum ristist on narruseks mitte ainult kreeklastele, vaid kõigile, kes püüavad seda seletada ja mõista inimliku tarkusega. Matemaatikas on aksioomid, see tähendab väited, mille õigsuses pole kahtlust. Neid ei saa tõestada, vaid lihtsalt uskuda. Ja nende abil tõestatakse teoreeme. Nii on ka usus aksioomid – me kordame neid iga pühapäev jumalateenistusel oma usutunnistuses, neid ei pea tõestama, vaid neid usutakse. Tõsi, ka neid usu põhipostulaate on püütud tõestada. Oxfordi Ülikooli professori Richard Swinburne’i sõnul võib puhtale loogikale ja matemaatikale toetudes öelda 97%-se kindlusega, et Jumal äratas Jeesuse surnuist üles. Ma ei söandaks lugupeetud professoriga vaidlema hakata, sest ta on kindlasti minust mitu korda targem, aga julgen küll arvata, et seda ei olegi tarvis tõestada – seda, et Jumal äratas Jeesuse surnuist üles, saab uskuda 100%-se kindlusega. Ja selle ning teiste usuaksioomide abil saab tõestada erinevaid teoreeme elus.

Kuid on ka erinevusi usu ja armastuse ning matemaatika vahel. Usus ja armastuses saab ja peab vahel astuma samme, tegema tegusid, mis on vabad igasugusest kalkulatsioonist, mis on vastuolus kaine mõistuse ja loogikaga, vähemalt selle loogikaga, milles oleme harjunud mõtlema. Nii on astutud usus samme, mis tunduvad hüppena kuristikku, kuid teisiti ei saa. Ka armastustegusid ei saa alati selgitada, suruda reeglitesse ja raamidesse. Maarja ei kartnud oma armastust Jeesuse vastu üles näidates saada häbistatud, ta ei mõelnud, kuidas see välja paistab, mida teised mõtlevad. Ta tegi pillava kingituse ja tavatu oli ka viis, kuidas ta seda tegi. Naise juuksed olid tol ajal temale auks (1Kr 11:15), Maarja teo visuaalne sõnum, kui ta kuivatas Jeesuse jalgu oma juustega, rääkis ülimast alandlikkusest ja teenimisest. Et Maarja ei kartnud avalikult demonstreerida oma truudust ja alistumist Jeesusele, oli Issand valmis teda ka avalikult kaitsma. Ta ütles Juudale: „Jäta naine rahule!“, sest Ta nägi Maarja südamesse. Kirjakoha paralleeltekstides Matteuse ja Markuse evangeeliumides, kus Jeesuse jalgu võiab patune naine, annab Jeesus veel naise teole kõrge hinnangu: „Kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud“ (Mt 26:13, Mk 14:9).

Usu- ja armastusohvrit ei saa ega tohi mõõta, üle lugeda, rahaks teha. Seepärast on Juuda kalkuleerivad sõnad lihtsalt valed, antud olukorras. Jah, materiaalses maailmas on praktilisus ja mõistlik kokkuhoid kiiduväärt omadused, kuid on olukordi, kus ei saa küsida kasu järele, elu ainus mõte ei saa olla välise või ainelise kasu taotlemine. Inetu on armastust teise inimese vastu arvestada rahas. Sama on ka inimese ja Jumala suhtes. Arvet pidada selle üle, mida toome Jumalale tänuks ja kiituseks, on kurjast. Taevas ei ole aega ja ruumi meie mõistes ja seal ei oma tähtsust ka arvud. Jeesuse jaoks olid ühtviisi hinnalised nii Maarja nardisalv kui lesknaise kaks leptonit, sest mõlemad naised andsid ülima, mida said. Ei saa rääkida raiskamisest ja pillamisest, kui kõne all on Jeesus. Kui inimene hakkab rahas hindama oma või teise ohvriande, arutlema, mis ja kui palju on mõistlik ja mis on raiskamine, kas siis ei peaks temalt küsima: mitu teenarit või eurot maksis Jeesuse veri, mida Ta sinu eest valas? Kas ei ole see pillamine, et Jumal andis oma ainusündinud Poja sellise maailma eest, selliste inimeste eest? Ometi Ta andis. Jeesus ei küsi, kas sa oled minu armastust väärt.

Usk ja armastus kuuluvad südamele, nende kohta öeldakse – sügaval südames. Nad on isiklikud, intiimsedki ja vähemalt eestlase loomusele ei ole neist kerge rääkida. Ja võib olla ei sünnigi. Sest sõnad võivad kõlada liiga banaalselt, võivad devalveerida midagi puhast ja püha. Maarja ei ülistanud Jeesust sõnadega, ta ei laulnud kiitushümni, ta tuli vaikselt Jeesuse jalge ette ja tegi armastusteo, mis rääkis rohkem kui sõnad. Ehk peaksime temast eeskuju võtma, mitte ainult rääkima, kirjutama, suhtlema ja väitlema, vaid laskma Jumala armastustahtel vaikselt vormuda meie tegudeks. Võtma kõigi oma kibekiirete ja praktiliste martalike toimetuste vahel aega selleks, et lihtsalt olla Jeesuse jalge ees. Vaikuses. Et kuulda ja kuulata, mida Tema ütleb… Aamen.

 

Tiina Ool (1963) on EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja ja  intellektipuudega inimetega tehtava töö koordinaator EELK-s.

Print Friendly, PDF & Email
English