Arvamused

Olümpiaadiessee: Papa Jannseni „jumal“ tänapäeval

Kadri Org „Palve mõju on teaduslikult uuritud ja leitud, et kasu sest pole – pigem loob võltsi kindlustunde ja hoiab inimesi eemal tõendatult efektiivsete tegevuste sooritamisest. Palve on tühjad sõnad tühjuse poole. Muidugi ma tahan, et mu isa- ja emamaal hästi läheks, kuid eelistan selleks pigem ise midagi konkreetset teha, kui üritada ääretut vaakumit oma helivõngetega täita“ (Vällik 2013).

Möödunud aasta 14. veebruaril avaldas teadust populariseeriva veebikeskkonna Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik Postimehe arvamusportaalis üleskutse, et kõik Jumalat mitte uskuvad inimesed vaikiksid Eesti hümni kolmanda salmi ajal protesti eesmärgil, kuna seal palvetatakse kristliku Jumala poole, kellesse nad ei usu. Noormees lõi mõttekaaslaste ühendamiseks ka Facebooki lehekülje „Hoian Eesti Vabariigi hümni kolmanda salmi ajal suu kinni“. Kuigi 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse andmetele tuginedes ei pidanud üle poole Eesti riigi elanikest omaks ühtegi usku (RL 2011), on suhtlusportaali vahendusel liitunud praeguseks hetkeks noormehe üleskutsega vaid 135 inimest. Ka Postimehe korraldatud gallupis, kus küsiti, kas lugejad kavatsevad edaspidi Eesti hümni kolmanda salmi ajal vaikida, vastas jaatavalt 9,6% ning eitavalt 76,7% vastanutest. Radikaalsemat vastuseisu kohtas Vihula vallavanema Raivo Uukkivi sõnavõtus, kes oletas, et Martin Vällik võib olla oma järgijatega koguni iseseisva Eesti vastane (Uukkivi 2013). Enamjaolt reageeris rahvas skeptiku avaldatud ideele aga rahumeelselt ning vormis isekeskis seisukoha, kumb on nende jaoks tähtsam – üle sajandipikkune traditsioon või hümni mõistes vääriti kasutatud ususümbol. Käesoleval hetkel, mil hümni meloodia taustal on taas lähenemas kodumaa iseseisvuspäeva pidustused, on poleemika kolmanda salmi üle vaibunud. Hinges pakitseb aga ikka küsimus, kas usume siiralt sellesse, mida hümni lauldes edastame, ning kui ei usu, siis miks seisame vastu riigisümboli ajastukohasemaks muutmisele?

Tartu Ülikooli pühapaikade keskuse juhataja ning Maavalla koja vanem Ahto Kaasik oli üks vähestest, kes Martin Välliku ideele kärmelt avalikku toetust avaldas. Tema lähenes Skeptik.ee eestvedaja esitatud probleemile aga objektiivsemalt: „On ootuspärane, et hümn ja muud riiklikud väljundid oleksid kooskõlas põhiseadusega ning austaksid inimeste põhiõigusi. Vabadus uskuda mistahes usku ning täita selle usutalitusi või olla sootuks uskmatu on põhiseadusega tagatud igale Eesti elanikule. Seetõttu ei saa riigil olla kirikut ega usku, ka mitte riiklikke usutalitusi ja ususümboleid. Ka meie hümn ei tohiks sisaldada otseseid viiteid mõnele usutunnistusele“ (Kaasik 2013). Ilmselt ei mõelnud sellele aga Johann Voldemar Jannsen, kes 1869. aastal, mil Eesti põhiseadust ei eksisteerinud isegi ideetasandil, Paciuse viisile luulesõnad kirjutas. Sellegipoolest sätestab juba 1920. aastal vastu võetud esimene Eesti Vabariigi põhiseadus usu- ja südametunnistusevabaduse ning kohustamatuse korda saata usutunnistuslikke tegusid või olema usutunnistusliku ühingu liige (Põhiseadus 1920). Seega võib järeldada, et samal aastal Eesti Vabariigi poolt ametlikuks riigihümniks kinnitatud Frederik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!“ on olnud juba riigi loomisajast saati põhiseadusega vastuoluline. Võime ainult ette kujutada, kui palju inimesi on 95 aasta jooksul rahvusluse eest võitlemise ning riigitraditsiooni austamise nimel pidanud oma südametunnistuse vastu laulma.

Palju rohkem oli aga neid, kes Martin Välliku arvamusloos esitatud mõtetega ei nõustunud. Raamatu „Eesti hümn“ autor ajaloolane Küllo Arjakas toob hümni kui riiklikku sümbolit kaitsvaks argumendiks sellesse kätketud 145 aasta pikkuse maa ja rahva ajaloo. Arjakase sõnul näitab sümboolikat kergekäeliselt muutev maa enda ebakindlust ning tema arvab, et pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta või neid parandada. Konkreetselt kolmanda salmi probleemi kohta kirjutab Küllo Arjakas: „Täna ei usu paljud inimesed jumala olemasolusse, aga homme-ülehomme mõtleb äkki neist mõni ümber“ (Arjakas 2013). Täpselt aasta enne hümni kolmanda salmi probleemi puhkemist ning järgnenud poleemikat selle ebasobivuse üle oli ta aga Maalehe artiklis kirjutanud: „Sageli arvatakse, et hümn rahvusliku sümbolina on ajas püsiv. See ei ole aga sugugi nii“ (Arjakas 2012). Siinkohal näib mulle, et ajaloolane räägib iseendale vastu. Mulle ei näi mõistliku lahendusena oodata homset või ülehomset, mil mõni protsent inimesi on ehk hümniga rohkem rahul kui praegusel momendil. Pealegi, tõdedes fakti, et Eesti pürgib pigem teadmus- ja progresseeruva nüüdisühiskonna poole, ei ole usutav, et arvestatav osa rahvastikust pöörduks tagurlikult tagasi ühiskonna poole, mille lähtemudeliks oli kirik. Kui hümn ei ole ajas püsiv nähtus, siis miks me ei võiks seda lõpuks ajastu ja inimeste eripäradega sobitada nii, et see kõigile sobiks? Tekib küsimus, kas riik on ebakindlam siis, kui inimesed ei suuda oma sümbolit enam austada, või siis, kui peaaegu pooleteist sajandi vanust iganenud sümbolit kohandatakse praeguse aja normidega nii, et kõik ühiskonnaliikmed, olenemata usuliselt kuuluvusest, saaksid ilma hingepiinadeta kaasa laulda?

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pressiesindaja Arho Tuhkru avaldas oma arvamusartiklis justkui Küllo Arjaka toetuseks mõtet: „Kindlasti ei saa ainult praegust põlvkonda pidada kogu Eesti riigiks, see on põlvkondade kogum ja on enesestmõistetav, et me hoiame seda sidet nii lipu, hümni, vapi ja muude sümbolitega“ (Tuhkru 2013). Kristlikul moel ainujumala poole pöördumine, palvetamine ja kristliku temaatikaga lugude laulmine oli küll eelnevate põlvkondade igapäevaellu juurdunud tava, kuid ajalooliselt oli see eestlaste kultuuriruumi toodud võõrvallutajate ja misjonäride poolt ning on küsitav, kui palju muistsed eestlased üldse algupäraselt mõistsid, mis sõnumit neile edasi kanti. Esmased koraalid olid vaid ladina keeles ning isegi reformatsiooni tulekuga ei muutunud maakeelne ehk luteri koraal rahva seas koheselt populaarseks. Baltisaksa vaimulik ning Pühavaimu kiriku abipastor Georg Müller olevat 16. sajandil eestlaste kohta öelnud, et oma laul tuleb neil kõigest südamest, kuid kiriku koraaliga hakkama ei saa (Kaarlep 2007). Eelnevale tuginedes oleks paslik küsida, kas on õige, et meie, vabad eestlased, kanname oma traditsioonilise riigisümboliga edasi pärimust, mis on meile võõrvallutajate poolt ajalooliselt peale surutud? Kuna muistne Eesti rahvas oli maausku ning terve Eesti riigi konstitutsioonilise eksisteerimise aja on meil olnud usuvabadus, siis tundub jumalale viitamise õigustamine, väitega, et see on eelnevate põlvede pärandus, üsna irooniline.

Kõige tugevama väite, miks peaks senine hümn säilima, esitab oma arvamusartiklis Maria Vooglaid: „Puhtteoreetiliselt, ka ise uskumata, peaks olema võimalik mõista, et kui eksisteerib kõikvõimas Jumal, siis inimene – tema loodu, tema alam – ei saa oma inimlike vahenditega Tema tegusid kaardistada. Kuivõrd teadus ei saa tegelikult tõestada, et Jumalat pole, ei saa see ka tõestada, et palve ei toimi“ (Vooglaid 2013). Vooglaidi mõtet edasi arendades ning sisse tuues Canterbury Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohandatud vormi, saame väita, et meil puudub küll tõestus jumala olemasolu kohta, kuid jumala mõiste kui idee täiuslikust olendist on meil ju olemas. Olenemata sellest, kas inimene usub jumalasse või mitte, ei tohiks olla jumala kui mõiste või sõna kasutamine laulusõnades mitteusklikele väär.

Sarnast ideed toetab ka vabakutselise ajakirjaniku ja helilooja Jaanus Nurmoja arvamusloos kirjutatud mõte: „Igaühel on vabadus mõelda, keda või mida ta lauluteksti pandud jumala/haldjate/taevaste vaimude all isiklikult mõtleb, olgu siis suure või väikese algustähega. Ega selle vabaduse kasutamiseks muud vaja lähegi kui mõtlemisvõimet“ (Nurmoja 2013). Kõrvutan Johann Voldemar Jannseni luulereas toodud jumala mõistet kõnekeeles kasutusel oleva väljendiga „Kurat võtku!“ Tõenäoliselt ei usu enamik selle väljendi kasutajatest kuradisse kui jumalaks pürgivasse vaimu, kes midagi omastab. Kui sõna „kurat“ kasutatakse sõimusõnana, siis miks ei võiks olla hümnis olev „jumal“ ülistussõna? Eelnevale väitele tuginedes arvan, et ei tohiks välistada võimalust, et Papa Jannseni sõnad võivad olla kujundlikuks viiteks kõige ülevama kaitsele, keda inimmõistus ette manada suudab.

Analüüsides probleemi ning mõeldes ka enese südametunnistuse peale, pean nentima, et olen ristitud luteri usku, kuid ei pea ennast usklikuks. Minule pole hümni lauldes jumala sõna suhuvõtmine kunagi vastumeelsena tundunud ning pikemalt probleemi üle mõtiskledes pooldan kõige enam sarnast ideed Jaanus Nurmojaga, et lauluteksti pandud sõna „jumal“ ning ka kõrvutavaks näiteks toodud kõnekeelse sõna „kurat“ all on igaühel vabadus mõelda, mida soovib. Samas ei saa aga salata, et Eesti hümni sõnad pole just kõikidele kodanikele nende mitmekesisuses ja eripäras sobivad ning et probleemi tõstatamine oli igati vajalik. Arvan, et kolmanda salmi sõnade muutmise oleks pidanud võtma päevakorda, kui rahva reageering oleks olnud Martin Välliku poolt esitatud probleemile teistsugune. Eelmisel aastal toimunud poleemika vastukajast võib aga välja lugeda, et Eesti rahvale on traditsioon tähtsam kui Papa Jannseni poolt kasutatud sõna „jumal“ tänapäevased tõlgendused.

 

Viidatud kirjandus

Arjakas, K. (2012) „Hümnide maailm ei ole püsiv“ – Maaleht 12.2.2012

Arjakas, K. (2013) „Hümni salmi mittelaulmisest“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013

Kaarlep, A. (2007) Eesti muusikalugu. Kunstmuusika. Gümnaasiumiõpik. Talmar & Põhi kirjastus.

Kaasik, A. (2013) „Jumal ja jumalad hümni ei sobi“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013

Nurmoja, J. (2013) „Matslik protest hümni vastu“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013

Põhiseadus 1920 = Eesti Vabariigi põhiseadus (1920).

RL 2011 = Vähemalt 15-aastased usu, soo ja elukoha järgi. Eesti Statistikaamet

Tuhkru, A. (2013) „Hümn, Jumal ja aadlikud“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013

Uukkivi, R. (2013) „Kas demokraatlik mõtte- ja sõnavabadus või rünne Kodumaa vastu?“ – Vihula valla leht

Vooglaid, M. (2013) „Lõpetage palvetamine, see ei toimi!“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013

Vällik, M. (2013) „Vaikigem hümni jumalasalmi ajal!“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013

 

Kadri Org (1995) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi  õpilane.

Print Friendly, PDF & Email
English