Artiklid

Kirikujuhi valimine nõukogude moodi 1949. aastal

Riho AltnurmeKas juhte peaks valima või on parem, kui keegi asjatundja määrab? Demokraatiaga harjunud inimestele võiks tunduda loomulik, et parem on valida. Siiski pole see alati enesestmõistetav, tihti tuuakse vastuargumente valimise kahjuks. Valitud kandidaat ei pruugi olla parim, kuna inimesed võivad endale juhti valides eelistada kedagi, kes ei teeks neile ebamugavaid otsuseid – ega mingeid reforme. Teiseks tundub loogiline, et endasarnast eelistades ei valita tippe, sest enamus valijatest ei saa ju ise tipud olla, tippudeks saab olla ainult väike vähemus. Seepärast on ikka neid, kes usuvad, et juht tuleks määrata, ja kui mingil põhjusel siiski valima peab, siis on parem, kui valijate ring on väike ja valijateks pole juhi tulevased alluvad. Määrajaks või kitsas ringis valijateks peaksid siis olema ise mingil viisil võimu haaranud, sest valitutena poleks nad saanud olla tipud, nagu eespool kirjas. On tõsi, et kui uskuda, et enamus inimesi siiski järgib valikuid tehes mitte ainult madalaid instinkte, vaid ka mõistuse häält, siis võib juhtide valimist – isegi nende tulevaste alluvate poolt – siiski toetada.

See sissejuhatus ei näi kirikujuhtide valimist kirikukogul kuidagi puudutavat. Siiski, kui läheme tagasi nõukogude aega, näeme, et kirikujuhtide reaalset valimist kirikuliikmete poolt raskendas selgelt väline sekkumine. Riigi esindajad soovisid ametisse seada nõukogude võimule lojaalset kirikujuhti, samas ei soovitud sellega seoses mingit avalikku skandaali ja kõik pidi toimuma vana rituaali järgi – valimistena kirikukogul. Võimuorganid ei arvanud, et kirikuliikmed teevad mugavusotsuse ja valivad kellegi, kes kirikut edasi ei vii, vaid hoiab mugavalt lihtsalt tooli. Vastupidi, riigivõim kartis, et kirikukogu valib kellegi, kes kiriku huve parimal viisil kaitseb ja selle eesmärgi nimel vajadusel ka riigiga vastuollu läheb. Sedavõrd suur usaldus oli totalitaarsel riigil demokraatliku valimissüsteemi suhtes – see võib aidata parima kandidaadi juhiks! Paradoksaalne, aga tõsi.

Jah, tuleb muidugi arvesse võtta, et nõukogude riigi ja luteri kiriku huvid kirikujuhi suhtes olid erinevad. Nõukogude riik vajas juhti kontrolli hoidmiseks kiriku üle ja „vaikseks väljasuretamiseks“, kirik edasikestmiseks ja loovaks arenguks. Tõsi, ühes langesid kiriku ja riigi huvid kokku: kirikujuht pidi olema autoriteetne ja heade juhiomadustega, et protsesse suunata. See andis kirikule võimaluse: kui kandidaat lisaks ka piisavalt kaval oli, et oma tegelikke huve varjata, siis võis nii kirikuliikmete kui riigi toel saada kiriku jaoks hea kandidaat kiriku etteotsa. Tuleb arvestada, et totalitaarse riigi kontroll kiriku üle oli küll tugev, kuid siiski mitte kõikehõlmav.

Midagi sellist juhtus Jaan Kiiviti valimisel peapiiskopiks 1949. aastal. Tuleb meenutada, et kirikut juhtisid ajavahemikul Johan Kõpu põgenemisest Rootsi 1944. aastal kuni 1949. aastani piiskopi kohusetäitjad Anton Eilart – ainus kodumaale jäänud konsistooriumi liige, kes sai kiriku eesotsas olla vaid mõne kuu – ja tema varjumisel repressioonide eest juba August Pähn, kelle saamine sellele ametipostile oli paljuski tingitud parajasti Toomkoguduse õpetajaks olemisest; sellisest formaalsest põhjusest oli hea lähtuda keerulisel hetkel, kui korrajärgseid otsuseid oli raske teha. Kohusetäitjaks (asetäitjaks, nagu tollal ametlikult öeldi) valis ta piiskoplik nõukogu, kooskõlastatult riigivõimu esindajatega. August Pähn vangistati 1949. aasta aprillis ja tema järel määrati kohusetäitjana kirikut juhtima juba Jaan Kiivit. Tema oli ise kirikukogu kokkukutsujaks, kus ta peapiiskopiks valiti. Siinkohal tuleb lisada, et ametinimetus „peapiiskop“ oli ilmselt jällegi riigiorganite soovitus. Riigi poolt vaadates oli selleks hetkeks kirikujuhil vaja kohusetäitja staatusest loobuda – et vältida muljet, nagu ootaks kirik Johan Kõpu naasmist eksiilist, ja kinnitada kiriku sõltumatust välismaistest autoriteetidest, olgu siis Kõpust või mõnest peapiiskopist.

Riigivõimupoolne selekteerimine eesmärgiga selgitada, kes saab tulevaseks kirikujuhiks, algas palju varem, kui toimus valimisprotseduur kirikukogul. Võib küsida, kui palju me teame tollastest aruteludest selle üle, kes võiks saada kirikujuhiks. Kirikuliikmete osas praktiliselt ei teagi, kui jätta kõrvale suhteliselt formaalsed protokollitud sõnavõtud Jaan Kiiviti toetuseks 1949. aasta kirikukogult. Selleks ajaks oli valik sisuliselt juba tehtud. Need vaimulikud – Elmar Salumaa ja August Arumäe –, kes kirjutasid hiljem mälestusi, olid tol ajal represseeritutena kodumaalt eemal ja kirjeldavad pärast tagasitulekut tekkinud muljeid kirikupeast ja hoiakutest tema suhtes, mis polnud alati ühesed. Küll on aga hästi dokumenteeritud riigivõimu esindajate – usuasjade voliniku Johannes Kivi ja tema Moskva ülemuste – mõttevahetused kirikujuhi võimekuse ja lojaalsuse üle.

Esialgu olid nõukogude võimuorganitele (eriti usuasjade nõukogule Moskvas) imponeerinud „pastorid-rindemehed“ (Punaarmee veteranid) kui potentsiaalselt lojaalsemad kodanikud võrreldes teiste vaimulikega. Kohapeal tegutsenud usuasjade volinik nägi lisaks ankeedile ka inimeste isikuomadusi ja tegi oma valikuid põhjalikuma info põhjal. Punaarmee erukapten Edgar Hark on siiski olnud esimeseks valikuks ja tema edutamist on esialgu soosinud nii Moskva ülemused kui usuasjade volinik. Takistuseks osutus Hargi enda vastuseis. Ta ei lasknud end 1948. aastal Torma ja Mustvee kogudusest üle tuua Läänemaa praostiks, tuues põhjenduseks vajaduse hooldada oma isa ja leides, et sõjaveteraniks olemine annab talle õiguse kohta valida. Konsistooriumi assessor temast samal aastal siiski sai, koos Tartu praosti kohatäitjaks kinnitamisega, aga kuna Hargi elukoht jäi kuni 1954. aastani samaks, siis mõjukamaks konsistooriumiliikmeks kujunes 1948. aastal Tallinnasse üle toodud senine Virumaa praost Kiivit.

Tallinnasse tööletulek oli loomulik jätk Jaan Kiiviti karjäärile. Viru-Jakobi kogudusest Virumaal Tallinna Jaani koguduse õpetajaks tulles vahetas ta välja senise pastori Ferdinand Jürgensoni, keda riigivõim ei pidanud usaldusväärseks. Kiivit oli olnud Virumaa praost 1941. aastast ja konsistooriumi liige 1946. aastast, ta oli koostanud juba 1946. aasta kirikukogul läkituse kirikurahvale. Kiivit oli silma paistnud ühena vähestest vaimulikest, kes tegeles nn patriootliku tööga, oli viinud ka inimesi valimistele (mis tollal tähendas lihtsalt märki lojaalsusest). Seega oli ta kahtlemata üks neist, kes riigi poolt vaadates kiriku juhtkonda sobis ja keda võis vaadelda potentsiaalse juhikandidaadina.

Kaht kandidaati – nii võib tinglikult öelda – võrreldes näeme, et tegemist oli eakaaslastega. Valimiste toimumise ajal 1949. aastal oli Edgar Hark 41- ja Jaan Kiivit 43-aastane. Neil murrangulistel aegadel oli muidugi küllalt tavaline, et juhiks said noored inimesed, kel polnud minevikust kaasa võtta kuigi palju „süütegusid“, mis uut võimu võinuksid häirida. 18 aastat peapiiskopina oli Jaan Kiiviti jaoks selle valiku loomulik tagajärg – ja see aeg võinuks pikemgi olla, kui tema liiga iseseisev tegevus välissuhtluses poleks riigivõimu otsustavalt häirima hakanud. Eakaaslaste tunnistusi pro venia concionandi eksamilt võrreldes võib öelda, et hinnete järgi otsustades oli Jaan Kiivit võimekam kandidaat. Edgar Hark siiski ei pääsenud peapiiskopi tööst, veel 69-aastaselt, 1978. aastal, tuli tal asuda ametisse, mis kestis surmani 1986. aastal.

Jaan Kiiviti edutamist toetas edaspidi usuasjade volinik Kivi. 1948. aastal pidas ta luteri kirikus poliitiliselt kõige usaldusväärsemaks vaimulikuks Kiivitit, keda võinuks vajadusel isegi Saksamaa nõukogude okupatsioonitsooni jutlustama saata. 2. veebruaril 1949 sai Kiivitist juba Pähna asetäitja. Lõplik otsus näib olevat langenud pärast 1. märtsi konsistooriumi ringkirja, mis kutsus üles tõstma koguduste distsipliini nõukogude seadusandluse järgimisel ja mille kohta on volinik Moskvasse kirjutanud kiitva hinnangu ning toonud ära oma järelduse, et Kiivitit võib eelistada Pähnale piiskopi kohal (sel hetkel veel peapiiskopist ei räägitud). See seisukohavõtt tegi võimalikuks Pähna arreteerimise, kes oli küll juba varem julgeolekuorganite huviorbiiti sattunud (mitmekordselt agendiks värvatud, kuid usalduse kaotanud ja ise pidevalt jälgimise all olnud) aga kelle väljavahetamiseks oli vaja usaldusväärset kandidaati. Tõsi, hiljem on voliniku arvamus Kiivitist langenud, muuhulgas liiga naiivselt nõukogudemeelsena kõlava 1. mai ringkirja tõttu, aga otsus oli selleks ajaks tehtud ja muutma seda ei hakatud.

Riigivõimu esindajatest tegeles vaimulikkonnaga tollal usuasjade voliniku kõrval kõige aktiivsemalt julgeolek. Julgeolekuministeeriumi aruannete põhjal oli Jaan Kiivit 1948. aastal agendiks värvatud (Edgar Hark oli värvatud juba 1943. aastal Eesti Laskurkorpuses). Tema väljavahetamist Jürgensoniga kirjeldati kui julgeolekuoperatsiooni. Sarnaseks operatsiooniks oli peapiiskopi valimine – omamoodi valimiskampaaniana värbas julgeolek massiliselt valijaid, kirikukogu liikmeid. Kirikukogu toimumise ajaks oli 44-st kirikukogul osalenud delegaadist värvatud 32. Mida aruannetes kajastatud värbamine tegelikult tähendas, üksikut vestlust või midagi enamat, on allikate vähesuse tõttu täna raske öelda.

Kirikukogu üksnes vormistas ettevalmistuste tulemuse. 23. oktoobril 1949 toimunud kirikukogul anti 43 häält Kiiviti poolt, vastu ega erapooletuid polnud. Hääletus oli avalik – mida võib lugeda ilmseks nõukogude tavade mõjuks.

Kirikukogu andis välja läkituse kogudustele, kus muuhulgas öeldi: „Meie, kristlased, töötame oma töökohtadel üksmeeles oma Nõukogude Kodumaa ustavate lastena“. Läkitus oli ette lugemiseks 6. novembri jumalateenistustel, kus uue peapiiskopi ettekirjutuse järgi tuli ühtlasi „tuletada väärikalt meelde Suure Oktoobrirevolutsiooni 32. aastapäeva, esile tõstes saavutusi loovas töös ja rahupüüdeid“. Selline oli ajastu kontekst nendel valimistel. „Progressiivne“ on märksõna, mis pidi iseloomustama siinset luteri kirikut edaspidi – selle sõna leiab siit-sealt peapiiskopi ettekandest kirikukogul. „On olnud kõikumisi ja ebakindlust ka kiriku juhtkonnas,“ viitas Jaan Kiivit oma ettekandes kirikukogul, nüüd oli see aeg ametlikult läbi. Tõsi, volinik oli juba kirikukogu ettevalmistamise käigus avastanud, et Kiivit võis lubada üht ja teha hoopis teist – tendents, mis on süvenenud hiljem, eriti välissuhtluses, mis oli riigiorganite poolt raskemini kontrollitav.

„Rahvas tõstab enese hulgast parima välja enesele juhiks,“ leidis abipraost Lembit Tedder Jaan Kiiviti valimist 1949. aasta kirikukogul iseloomustades. Mõeldes sellele, kuidas teda valiti, tekib selle ilusa lause paikapidavuses kahtlusi. Kas keegi teine oleks tegelikult olnud parem – siis, kui valimisi oleks suunanud vaid kirikuliikmete endi soovid, on ajalooline spekulatsioon ja võimatu tõestada. Kes tahab, see usub, kes tahab, mitte.

 

Kasutatud on autori raamatut „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949“ (Tartu, 2001), artiklit „Peapiiskopi tagandamine aastal 1967“ pühendusteosest Jaan Kiivitile [nooremale] 65. sünnipäevaks: Kristuse täisea mõõtu mööda. Toim A. Hiob, U. Nõmmik, A. Tuhkru (Tallinn, 2005), lk 66–78, ning materjale EELK konsistooriumi arhiivist.

 

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English