Esiletõstetud lood

Alati koidab hommik ja algab päev (Lk 13:31–33)

Miina Piir„Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesusele: „Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!“ Aga tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas“ (Lk 13:31–33).

Käes on viies paastuaja pühapäev. Me teame, missugune oli see aeg Jeesusele. Teame, aga kuidas me seda kogeme? Kas saame psühholoogide kombel Jeesusele öelda, et mõistame, mida ta tunneb? Mõistame teiste inimeste tundeid, rääkimata Jeesuse omadest, nii vähe, et sellist trafaretsust ei tasuks ka ühelgi psühholoogil kunagi kellelegi öelda.

Seega, missugune aeg on paastuaeg meile? Vaikuse ja süvenemise aeg? Meeleparanduse aeg? Mõnedele ka ilmselt paast sõna otseses mõttes. Loobumine lihast on ju keha puhastamiseks suurepärane. Vähem söömine distsiplineerib inimest, aitab mõista, kui suured toiduorjad me tegelikult oleme. Nii et paastumine, eriti veepaast, pole sugugi ainult poti väljastpoolt pesemine, mõjutab kindlasti ka psüühikat. Aga see, missugune kõrreke paastuajal seedimiseks sobib, annab üsna vähe aimu tegelikest kannatustest. Inimestena pole mõtet üritada mõista Inimese Poega, kes teab oma surma ja kannatusi ette, rääkimata koormast, mille ta enda kanda võtab. Kuigi me teame, mis järgneb, ei lohuta see esialgu kannatuses.

Öö on kõige pimedam enne koidikut. Kuid ka inimelus võib olla aegu, kui ööpimedus kipub matma päeva. Kui tundub, et ööle järgneb öö. Kannatustel ei näi lõppu tulevat, lahendusi ei näi paistvat ja ükski valguskiir ei eksi sellesse pimedusse. Inimene ootab ikka, et homne päev tuleb parem. Mida raskemaks läheb koorem, seda suuremaks muutub ootus ja lootus paremale tulevikule. Lootus surevat viimasena.

Aga mida teha siis, kui lootus on surnud, kui enam ei ole jaksu oodata ega loota midagi? Isegi kui inimene mõistab oma osa kannatuste tekkes, ei aita see teda kuigivõrd edasi. Kannatustes, kui teise inimese abi näib olevat tohutu tähtsusega, oleme millegipärast sageli üksi. On see meie oma valik või hirmutab kannatuses vaevlev inimene teised eemale? Ei tea. Kuid üksiolek tundub vältimatu. Inimesed võrdlevad end kannatustes haavatud loomaga, kes poeb peitu, et lasta haavadel paraneda. Kannatused juhivad meid üksindusse ka seepärast, et saaks järele mõelda, mis on juhtunud, miks on elu just sellisele rajale pööranud. Üksi olles, Jumala poole pöördudes, hakkavad lahti hargnema elu umbsõlmed ja nii mõnigi kannatus hakkab paistma õnnistusena.

Vanad juudi õpetlased rääkisid õigete kannatustest. Siin saab selgemaks Kristuse ja kristlase saatuseosadus. Nagu oma maises elus pidi kannatama Kristus, nii peab kannatused läbima ka kristlane. Teisiti pole tal võimalik oma Issandat järgida. Need võrdlused tunduvad siiski liialdatud. Kristus ülendati pärast kannatamist ja surma kirkusesse. Sedasama ootab nüüd ka kristlane. Ootab ilmselt jah, aga: „Kas võite juua karikast, …“

Paulus, võttes omaks juudi pärimuse, väidab, et esimese inimpaari pattulangemise tagajärjed tabasid väga raskelt ka kogu loodut. Kogu loodu, see on kogu inimkond, loodus, kõik, mis on elav. Aga kogu loodu on väga kirev ja osa temast, inimkond, ei koosne sugugi ainult kristlastest.

Kas kristlastel on kergem või raskem kui uskmatutel? On meie kannatused teistsugused? Meie süda on küll uuenenud, kuid kannatused pole kuhugi kadunud. Vastupidi, mida sügavamaks ja tugevamaks kasvab usk, seda rohkem pannakse proovile. Kristlastel on nii kergem kui ka raskem, sest kristlase märgiks kuni käesoleva ajastu lõpuni jääb rist. Ainult risti kandes on võimalik elada Kristuses ja saada osa tulevasest kirkusest.

Kristluse moodustavad rist ja kirkus. Inimene aga on kord juba nii loodud, et mida lähemale ta oma Kolgata teel ristile jõuab, seda enam tahab ta kannatustest vabaks. Valus on. Aga kirkust ristita ei tule. Ma ei räägi vanast heast „kannatus kirgastab“ põhimõttest, vaid arusaamisest, et valu kuulub elu juurde ja vajab vastuvõtmist, sügavat läbielamist, talumist. Olenevalt elukaarest, ka painavat süütunnet ja ängi, enne kui valgus paistma hakkab.  Kui see ei paista, siis on veel kusagil hingesopis valu, millega tegelemiseks meil jõudu ei ole. Jõud saab otsa siis, kui tahame valu eest peitu pugeda, või „püherdada“ natuke kurbuses. Tuleb minna põhjani, kurvastada lõpuni, siis tuleb ka jõud. Me ainult arvame, et meil pole jõudu, seepärast tundub koorem liiga suur. Palve peale võtab Ta koorma kohe vähemaks.

Kõige lähemale nii risti kui kirkuse mõistmisel jõuame armulauda vastu võttes. Ei maksa end teha paremaks kristlaseks, seistes tähtsa näoga kirikupingis, et las naabrinaine näeb, et mina ei pea end nii puhtaks kui tema, ma ei saa täna armulauda vastu võtta, ehk järgmisel pühapäeval. Ei maksa ego patukahetsusega segi ajada. Jeesus ei öelnud jüngritele, et kui te olete nädal aega meeleparandusega tegelenud, oma pattu tunnistanud, siis „võtke leiba, murdke ja andke teistele…“ Ta ütles lihtsalt: „Võtke! See on minu ihu.“ Ja ta võttis karika, tänas ja andis neile; ja nad kõik jõid selle seest. Ja ta ütles neile: „See on minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest.“

Me ei saa armulauda millegi eest, vaid selle pärast, et Kristus on nii seadnud. Ta on seadnud meile armulaua, meile kõigile. Igaüks, kes soovib lepingus oma poolt täita, joogu ja söögu. Jeesus ei piinanud meid ei igavate jutluste, lahjade palvete jms-ga. Ta andis kõik, mis tal oli, ja inimesed polnud kitsid andma talle kõike, mis neil oli. Lihtne, kas pole?

Pidevalt vaevlevas kristlases ei näe me rõõmu. Kannatustes ei pruugi kristlane märgata, et rõõmuta on ta pool kristlast, kuna ta teab ju, mis järgneb ristile. Ristile järgneb kirkus – seegi pool on kristlases olemas. Kirkusest saame praegu osa ainult usus, mitte veel nägemises. Aga tähtsaim on, et oleme päästetud lootuses. Lootuses, et elu ei ole pelgalt ööpimedus, vaid alati koidab hommik ja algab päev.

Aamen.

 

Miina Piir on EELK Tallina praostkonna vikaarõpetaja ja Ida-Tallinna Keskhaigla Järve hooldusravikliiniku hingehoidja.

Print Friendly, PDF & Email
English