Esiletõstetud lood

Ristimise vägi (Jh 3:1-17)

„Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: „Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal.” Jeesus vastas talle: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” Nikodeemos kostis: „Kuidas see on võimalik?” Jeesus vastas talle: „Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda? Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu. Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?” Ja ometi ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla. Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.  Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (Jh 3:1-17)

Tuhkapäevaga 5. märtsil algas nelikümmend päeva kestev suur paast – see on märgilise tähendusega sisekaemuse ja usuelu uuendamise aeg. Kirikus on suur paast olnud läbi sajandite eriti tähtis katehumeenidele, kes valmistuvad ristimiseks. Algkirikus toimetati ristimist esimese ülestõusmispüha eelõhtul. Paastuajal uurime pühakirja ja keskendume ristimise kui sakramendi tähendusele Kristuse surmamineku ja surnuist ülestõusmise müsteeriumi valguses. Meie eesmärgiks on uuendada oma ristimistõotusi ja meenutada, et selle sakramendi läbi oleme kingiks saanud Püha Vaimu anni ja igavese elu pärandi.

Paastu esimese poole pühapäevade evangeeliumitekstid – Nikodeemose öisest külaskäigust Jeesuse juurde, Samaaria naisest kaevul, pimedana sündinud mehest ja Laatsaruse elluäratamisest – kõnelevad Johannese suu läbi Jumala olemusest, ning Tema Pojast ja inimkonna omavahelisest suhtlusest. Teatavasti on Johannese kuulutusel vaid üks eesmärk: juhatada meid Jeesuse juurde, „et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes” (20:31). Selle teadmisega asumegi paastuaja rännakule, et valmistada endid ette Issandale meelepäraseks eluks ja Tema kaastöölisteks maailma päästmisel.

Tänases tekstis vahendab evangelist kujundlikus keeles Jeesuse dramaatilist kohtumist juutide poliitilise ja usulise eliidi, variseride partei ja suurkohtu liikme Nikodeemosega. Viimane külastab Issandat ööpimeduse katte all; pimedus aga märgib selles evangeeliumis päevaajale vastanduvat uskmatuse, teadmatuse ja kiusatusse sattumise aega. Näiliselt tuleb Nikodeemos tutvuma endast noorema rabiga, kuid ei soovi, et tema parteikaaslased sellest midagi teada saavad – seetõttu toimub jutuajamine salajas. Kogenumalgi õpetajal tuleb ette kriisiolukordi, nõnda tundub Nikodeemos olevat jõudnud vaimses mõttes teelahkmele. Teadmata, kas ta usub, areneb meie silme ees Nikodeemose uudishimust ajendatud vestlus teemal, kes Jeesus tegelikult on.

Järgnevalt räägivad kaks meest omavahel usust. Jeesus võtab Nikodeemosega vesteldes abiks metafoorid. Ta võrdleb usule tulekut sündimisega, aga see ei tähenda ilmaletulekut tavapärases mõttes, vaid sündimist „ülalt” (3:3). Jeesus ütleb Nikodeemosele veelgi otsesemalt, et „kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki” (3:5). Jutt käib siin loomulikult ristimisest, mille kaudu Jumal varustab meid oma armust usu anniga. Uskumine ei teki ju ainuüksi inimese otsusest või jõupingutusest, vaid initsiatiiv on alati Jumala käes.

Niisiis mõistab Jeesus ristimist „sündimisena ülalt” – kreekakeelset määrsõna anāothen

saab tõlgendada mitmel viisil, lisaks „algusest-” või „uuesti-”tähendusele, ka „ülalt”. Seepärast on mõneti kummaline, et õppinud mehena näeb Nikodeemos ainult üht neist kolmest võimalusest (vt 3:4) ja välistab hoopis selle, millest räägib Jeesus. See omakorda kutsub esile Jeesuse arutelu Vaimu ja liha erisustest: „lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim” (3:6). Algtekstist ilmneb, et vaimseist asjust kõneldes kasutab Issand samuti mitmetähenduslikku sõna pneuma (3:5, 6, 8), mida saab tõlkida: „tuul”, „vaim” ja „hing(us).”

Tõepoolest, see on iseenesest mõistetav, et mõttetargad ja usujuhid räägivad vaimsetest ja üleloomulikest asjadest. Nikodeemos tunneb end taolises vestluses Jeesusega esialgu mugavalt. Aga ometi on siin tegemist taipamise eri tasanditega ja seepärast ei saa need kaks vestluskaaslast olla „ühel lainepikkusel”. Kuidas on see võimalik, et Jeesus kõneleb sündimisest ülalt ja Püha Vaimu tööst täiesti maiseid mõisteid kasutades?

Pealegi, olles märganud vestluskaaslase süvenevat hämmeldust, viib Jeesus järgnevalt jutu „taevastele asjadele” (3:12), aga Nikodeemos justkui haihtuks silmapiirilt. Samas ilmub Issanda kõnepruuki asesõnade „mina”/“sina” ainsusliku vormi asemele mitmuslik „meie”/„teie” nagu evangeeliumitekstis loeme: „meie räägime, mida teame, ja tunnistame, mida oleme näinud, ja ometi ei võta teie meie tunnistust vastu” (3:11). Need Jeesuse sõnad peegeldavad evangelisti arusaamist toona valitsenud vaimsest olukorrast, mis on läbi sajandite meieni jõudnud. Kas vahepeal on olukord muutunud? Vaevalt küll. Ent veelgi resoluutsemalt kõlab antud mõttekäigu arendus järgnevas lõigus, mis jääb küll tänasest kirjakohast välja. Neis salmides kõneleb Jeesus uskmatute üle kohtu mõistmisest (3:18-21). Nimelt on nende üle, kes ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse (3:18), kohus juba mõistetud kuna „inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad” (3:19), aga need, kes on uskunud, pääsevad kohtust, sest „kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas” (3:21).

Läheme korraks tagasi valitud kirjakoha alguse juurde. Küllap panite eelnevast tähele, millise ootamatu pöörde võtab Jeesuse jutuajamine Nikodeemosega niipea, kui viimane hakkab ülistama tunnustähti (3:2). Jutuhoos selgub, et Nikodeemos ei taipa temale edastatud sõnumit ega Jeesuse kujundlikku keelt, sest võtab kõike temale öeldut sõna-sõnalt (3:9-10). Nikodeemose ihalus tunnustähtede järele asetab ta mõneti samalaadsesse olukorda nagu jüngreidki – ja küllap oleks Jeesuse ristisurma ettekuulutus saanud usu proovikiviks meilegi – kuigi nüüd teame tänu evangeeliumile, et Issanda surm sai tõeks. Kindlasti ei olnud see aga Jeesuse tahe, et osutuksime tema ristisurma valguses kaotajateks. Tema surm ja ülestõusmine on ja jäävad Jumala auliseks võiduks kurjuse üle. Samuti kui Moosese poolt kõrberännakul ridva otsa ülendatud vaskmadu tõi heebrealastele tervenemise ihuhädadest (4Ms 21:9) – eks selleski nähti tunnustähte – nõnda päästetakse kõik need, kes usuvad, et Jumala Poeg on maailma lunastamiseks meile läkitanud.

Vaatleme veel tunnustähtede ja usu vahekorda. Jeesus sureb ristil olles samal viisil tõstetud kõigile vaatamiseks nagu vaskmadu Moosese päevil. Kuigi Issanda ristisurma võib kergesti pidada tunnustäheks, tuleb ristil toimunut siiski tunnistada sellena, mille kaudu Jeesus viib täide Jumala poolt temale usaldatud lunastustööd (vt 19:30). Ainult need, kes suudavad näha kaugemale tunnustähe ainelisusest (lihast), on vastuvõtlikud vaimse suhtes ja võimelised osa saama Jumala lunastustööst (Vaimust). Mismoodi see toimib? Pühakiri kinnitab, et selline võimalus on Issanda ristisurmaga meile tõesti avatud, ehk Jeesuse enda sõnutsi: „kui mind maa pealt ülendatatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde” (12:32). Seepärast ongi mõistlik paastuaja algusest peale hoida silme eest Issanda risti, et Johannese tekstide abiga kuulutada sellest, kuidas Jumala arm ja halastus on meile ilmunud erilisel viisil.

Tänu evangeeliumile teame, et Jeesus pole lihtsalt suure algustähega “Õpetaja” vaid Isa ainusündinud Poeg, kes kuulutab sõnades, ilmutab tegudes, ja õieti kehastab kogu oma kohalolekuga Jumala armastust loodu suhtes, „sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (3:16). Kristlastena on see põhitõde meile tuttav juba pühapäevakoolist.

Niisiis vahendab evangelist sõnumit Jumala päästeplaanist maailma suhtes, millest iga inimene on kutsutud osa saama. Ristimine teebki meid taevase Isa lasteks ja kristliku kiriku liikmeteks. Ristimise kaudu kutsub Jumal igaüht nimepidi enda omaks ja annab oma armu kõigile, ka vastsündinutele. Selles sakramendis võetakse meid vastu Jumalariigi kodanikeks, kellele kingitakse Jumala armust igavene elu. Ristimine kohustab meid lootma ainult Kristuse peale ja elama tema eeskuju järgi. Usk ei sünni meis aga ühepoolselt ülevalt, vaid sõltub uskliku enda (või ristitava lapse vanemate ja vaderite) valmidusest oma elu Jumala hoolde usaldada ja end tema teenimisele pühendada.

Kirik tunnistab ühtainust ristimist, mis kannab meid läbi kogu elu. Ristimise kaudu saadud arm on kindel ka siis, kui meie usk on ebakindel. Kui toetume ristimise tõotusele, ei pea me tegema meeleparandust omal jõul, vaid andestus tuleb meile Jumalalt. Püha Vaim aitab meil kitkuda välja isekuse ning kasvatab meis usku ja armastust. Ristimine annab meile julguse nii elus kui ka surmas. Paulus võtab selle mõtte kokku oma sõnumis: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus” (Rm 6:3-4).

Pärast Issanda ülestõusmist ja taevaminekut leidis nelipühade ajal Jeruusalemmas aset imeline sündmus – Püha Vaimu väljavalamine Issanda järgijate peale – mida peetakse traditsiooniliselt algkiriku sünniks. Pea kahe tuhande aasta vanune erinevaid teoloogilisi, spirituaalseid, liturgilisi ja kanoonilisi traditsioone ühendav ristiusu kirik on kutsutud tegutsema Kristuse maapealse Ihuna nii üheskoos kui ka selle üksikliikmete kaudu. Kristlastena on meie kätte usaldatud see kallis pärand, mida oleme kohustatud edasi andma ristimise sakramendis, nagu seda sajandeid ülestõusmispühade ajal ja ka muul ajal kirikuaasta jooksul on toimetatud: Jumala sõna, vee ja Vaimuga. Seepärast pidagem meeles Pauluse sõnu, et „kõik, keda Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid koos temaga ka kirgastatakse” (Rm 8:14, 17).

Kuigi meie elu möödub materiaalses maailmas, iseloomustab meid selleski reaalsuses igavikulise dimensiooni olemasolu. Jumala riik on meie keskel ja seespidi meie sees; viibime küll siin ja praegu, samas ootame aga Jumala tulevase elu tõotuse täitumist. Kristlastena maa peal kõndides kulgeme ometi juba taevaradadel ning selline ongi meie elu – pingestatud kahest tegelikkusest – ühest, mis käega katsutav, meeltega tajutav ja ajutine, ning teisest, vaimulikust ja ajatust ilmast, mis on usklikule „loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Hb 11:1).

Johannese evangeelium käsitleb võitlust tõe ja vale, headuse ja kurja, valguse ja pimeduse, usu ja uskmatuse vahel. Meile ei selgitata, milliseks kujunes Nikodeemose elu pärast tema kokkusaamist Jeesusega. Teame, et Issanda juurest lahkunud, läks ta oma teed, kadudes ööpimeduse hõlma. Taas mainitakse Nikodeemost siis, kui Jeesus on juba kinni võetud ning too soovitab Issandat üle kuulata enne, kui ta suurkohtus süüdi mõistetakse (7:45-52). Pärast Jeesuse surma kõneldakse Nikodeemosest seoses Arimaatia Joosepiga, Issanda salajase jüngriga. Nikodeemos tuleb risti juurde, tuues kaasa suure koguse lõhnaaineid, et Jeesuse ihu matmiseks ette valmistada (19:38-42). Võime üksnes oletada, et Nikodeemosest sai viimaks Kristuse järgija.

Nikaia usutunnistusega väljendame oma usku ristimisse. Meie tunnistame „ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.” Olgem siis usinad kuulutama head sõnumit Kristusest, kes oma ristisurmaga võitis kurja ja ülestõusmisega näitas meile ette tee igavesse kirkusesse. Au olgu Temale selle imelise armu eest igavesest ajast igavesti!

 

Nelli Vahter (1955) on EELK USA praostkondade vikaarõpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English