Arvamused

Huqqim Jaakobi juures

Meelis-Lauri Erikson

„Sa loe parem palveraamatut, sest mitte kõik, mis Pühakirjas seisab pole meile seletamata selge“ (Karl Ristikivi, Mõrsjalinik).

Piibel on kahtlemata raamat, mis on mõjutanud miljonite inimeste elu ajast-aega ja tahes-tahtmata. Ometi ei ole see kerge ja lihtne lugemine. Eriti veel selle järgi elamine. Miks? Selle ja nii mõnegi muu asja selgitamiseks võttis üks NewYorgi juudi päritolu ajakirjanik ette eksperimendi: elada üks aasta nii piiblipäraselt kui võimalik, ja kirjutas sellest raamatu (eesti keeles A.J. Jacobs. Elu nagu piiblis. Ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik. Inglise keelest tõlkinud Triin Olvet, [Tallinn: Tammerraamat 2011). Hiiglaslik ettevõtmine.

Tema eksperiment on, nagu ta ise kirjutab „soolomissioon“. Ta võtab selle ette üksi, kuid koos hulga nõustajate ning erinevate piibliuurimustega. Näib, et ta lähtub põhimõttest, mis on sarnane nii katoliku kirikule kui ka rabiinlikule judaismile ning vastupidine evangeelsetele kristlastele: enne tegu, siis usk! Teisisõnu: kõigepealt käitu usklikuna, siis ehk sünnib ka usk ise. Tegevusvaldkond (või nimetame seda lihtsalt uudishimuks!) on lai. Aasta jooksul jõuab Jacobs külastada muu hulgas kreatsionistide muuseumi Kentuckys ja ateistide koosolekuid New Yorgis, hasiidide Toora Rõõmupüha ja amišite kogukonda, jehoova tunnistajaid ja evangeelseid megakirikuid; kõik nad toetuvad nii või teisiti pühakirjale. Autor jõuab veel käia Iisraelis ja aasta lõpus saada tagatipuks kaksikute poegade isaks. Raamat on loomulikult väga Ameerika-keskne ja kui ei tunne konteksti, jäävad seal paljud vihjed ja alltekstid avanemata. Kord küsisin ühelt usklikult ameeriklaselt, kas Ameerika on usklik maa? Ta ei andnud otsest vastust, ja õige ka. Minu küsimus ise oli tobe; või veel – Ameerika on nii suur, seal leidub kõike!

Jacobs tunnistab, et katseaasta jooksul oli ta justkui kaheks jaotunud – tema teine mina on piiblipärane Jaakob. Ta ise jälgib jooksvalt oma vaimset seisundit ja tõdeb, et on endiselt agnostik. Nagu talle kohane, on tema lemmikteoseks Piiblis Koguja raamat, agnostikute evangeelium. Valgustus toimub siiski ja toimub piibliaasta lõpus. Jacobs või Jaakob tõdeb, et kõiki neid käske ja korraldusi Piiblis on siiski võimalik täita. Välja arvatud üks – armasta oma ligimest!

Niisiis, Piibel! Selle literaalse järgimisega kaasnevaid probleeme mõistab Jacobs väga hästi. „Miljonid ameeriklased väidavad, et nad järgivad piiblit sõna sõnalt.“ Aga kas on see ikka nii?

Kuna Jacobs on ise juudi päritolu, siis endastmõistetavalt on ta tähelepanu enim Vanal Testamendil. Ta puhub pasunat noorel kuul (Ps 81:4). Ta kirjutab Jumala käsud oma koja piitjalgadele (5Ms 6:9) ja samas teab öelda, et ehtsa mezuza loomisega kaasnevad hämmastavad 4649 juhist. Ta püüab „olla viljakas ja paljuneda“ (1Ms 1:28). Ta peab hingamispäeva (2Ms 20:8). Ta proovib heakskiidetud putukaid süüa (3Ms 11:22). Ta ei aja habet, kannab valgeid rõivaid, loobib abielurikkujaid kividega. Ja nii edasi. „See pole päris sama, mis Jaapanis sumomaadluse õppimine. See on pigem maadlemine iseendaga. Mu vastane on vahel ilus, vahel julm, vahel ürgvana, vahel hullumeelselt tähtis. Ma ei oska tal kuskilt kinni haarata.“

Piibel pole siiski ainult käskude-keeldude raamat, nagu teame. Tegelikult võib öelda, et otsesed käsud-keelud moodustavad meie Piiblist protsentuaalselt väiksema osa: nii ja naa; sõltuvalt, mida täpselt käsuks pidada. Kas ainult need, mis leiduvad Tooras? Juutluses on juba pikka aega olnud nende tõlgendamiseks oma traditsioon – Talmud. Ja 16. sajandist pärinev võimas elujuhiste kogu Šulhan aruh, Kaetud laud, mis hõlmab enam-vähem igasugust inimese elutegevust ja läheb veel palju kaugemale. Piiblitõlgendamisel on oma rikkalik ajalugu nii juudiusu- kui ka kristlikus maailmas.

„Võib üsna kindlalt väita, et ühel või teisel hetkel ajaloos on iga viimast kui piiblikohta tõlgendatud täht-tähelt.“ Seda kindlasti. Siiski ei ole kõik käsud-keelud targad ja üldinimlikult arusaadavad. Jacobs ise imestab selle üle. Piiblis pole alajaotust „Ja nüüd mõned kummalised käsud“. Sügav tarkus on nende kummaliste käskudega segamini. „Ärgu olgu sul seljas kuube kahesugusest lõngast, villasest ja linasest!“ järgneb kohe ligimese armastamise käsule 3Ms 19:18–19. Heebrea keeles on Piiblis leiduvate arusaamatute käskude-keeldude nimeks huqqīm. Need ei ole reeglid jumalateenistuse tänuohvrite, roaohvrite, joogiohvrite, patuohvrite, puhastusohvrite ega muu taolise kohta. Sellesse ritta kuulub ka „veatu punase lehma tuha“ patuohver, nii kummaline kui see ka on. Neid ja muid sarnaseid reegleid peetakse üsna üksmeelselt templiteenistuse juurde käivateks, ja et templit pole enam kaks tuhat aastat olemas, siis pole ka võimalik neid järgida. Leidub korraldusi, mis on mõistetavad hügieeni pidamise või nakkushaiguste tõkestamise mõttes, näiteks korraldused pidalitõve kohta 3Ms 13, kusjuures preester esineb arsti või tervisekaitse järelevaatajana. See on arusaadav ja hästi tuntud kõikide vanade kultuuride juures. Samuti sellised korraldused, mis täidavad vaestehoolekande ülesannet, näiteks keeld oma viinamäge tühjaks noppida 3Ms 19:10. Ja palju muud. Aga huqqīm tähistab käske-keelde, mis pole kohemaid loogiliselt mõistetavad. Tõlkes on huqqīm lihtsalt ’korraldused, reeglid’; ainsuses hoq – ’reegel’. Näiteks seesama villasest ja linasest riidest rõiva ühekorraga kandmise – ša’atnēz – keeld. Juudi traditsiooniline tõlgendus on see, et neid tuleb lahus hoida. Mõned näevad selles viidet Kainile ja Aabelile: üks oli põllumees, teine karjakasvataja. Kui nad kokku said, siis viis see tülini ja lõpuks mõrvani. Teravmeelne seletus! „Ära keeda kitsetalle tema ema piimas!“ (2Ms 23:19). Rabid seletavad seda käsku nii, et liha- ja piimatoidud tuleb lahus hoida. Neid ei tohi segamini tarvitada ega säilitada. Võibolla oli tõesti nii, et kuna muistsed Iisraeli hõimud moodustasid väga väikese kogukonna, siis pidid nad ümbritsevatest suurematest hõimudest endid eristama kõikvõimalikul viisil – ja ša’atnēz on üks selline viis. Kuid on ka teisi korraldusi, mis on palju veidramad. Või kas julgeme öelda: absurdsemad. „Tee enesele tutid oma kuue nelja hõlmatipu külge, millega sa ennast katad!“ (5Ms 22:12). „Ära künna härja ja eesliga paaris!“ (5Ms 22:10). „Kui mehed kisklevad üksteisega ja ühe naine astub ligi, et päästa oma meest selle käest, kes teda peksab, sirutab oma käe välja ja haarab kinni selle häbemest, siis raiu temal käsi ära, su silm ärgu heitku armu!“ (5Ms 25:11–12). Jne. Nii nagu Jacobs, nii võib iga piiblilugeja otsida nendest kõigist mingit sügavamat sisu ning algaja piiblilugeja võib edasisest lugemisestki loobuda – kõik võib tunduda ajast ja arust ega ütle mulle midagi.

Lisaksin veel ühe nähtuse: me oleme harjunud võtma Piiblit kui valmisteost – et see kirjutati nagu üks raamat ikka algusest lõpuni valmis ja siis viidi käsikiri kirjastusse. Ent lood on teised. Piibel on läbinud väga pika tee, enne kui jõudis kaante vahele. Tasub kujutleda ajastuid, mil polnud olemas üldist kirjaoskust, ja mis veel olulisem, ka mitte vajadust selle järele. Väga pikka aega polnud pühakirja ühtede kaante vahel olemas. Ja edasi – seda polnud olemas kõigile arusaadavas keeles. Nii või teisiti on alati olnud tööd ja tegevust tõlgendajatel ja kirjatundjatel. Teine mõte, milleni autor oma vaimse rännaku lõpus jõuab: „Pole võimalik nõuda, et piibel tähistaks meie ja jumala vahelise suhte lõppu.“ Et Jumala Sõna leidub vaid Piiblis ja ainult Piiblis. Et Ta ükskord kauges minevikus valitud inimestele seda edasi andis ja kõik ja rohkem mitte kunagi! Teisiti öeldes, nii võib hakata kummardama vaimu asemel sõnu. Piiblit ennast võib väärjumala pähe kummardada. Üks väike näide: täht-tähelt võttes ei tohiks ükski kristlane koera pidada. „Vältige koeri!“ kirjutab püha Paulus filiplastele (Fl 3:2), kui usume, et see ei käi ainult nende, vaid kõigi ristiinimeste kohta. Niisugune literaalsus võib meid viia lausa koeraomanikest kristlaste ketseriteks pidamiseni, samas jättes meid mõistatama, mis võis Paulusel küll koerte vastu olla. Kuid õige „kuuletuja“ peab sellist mõistatamist saatana vastikuks kiusatuseks, sest Piiblis on nii öeldud! Judaismis endas leidub korrektiiv sõna-sõnalisuse ja juuksekarva lõhkiajamise kohta. Hasid šote – vaga lollpea, öeldakse selliselt käitujale. Kristluses on pilt veel kirjum, sest see on laialdasem.

Veel üks tõdemus, milleni Jacobs jõuab – kõik valivad. Ehk: kui judaistlikud või kristlikud fundamentalistid heidavad muudele ette usuleigust ja seda, et nad valivad Piiblist endale sobivaid käske, mida järgida, siis nad ise ka tegelikult valivad neid – „vastasel juhul täidaks nende päevi ehtsa hullumeelse teod“. Pole põhjust etteheideteks. Variserlikkusest, kaksikmoraali kehtestamisest tuleks igal juhul hoiduda.

Mis puutub veidratesse korraldustesse, mis on Jumala käsuks ülendatud, siis nende puhul võiks mõelda nii – need on vajalikud, et vältida inimese „koost lagunemist“. Täielik vabadus käitumises on olukord, mis tegelikult rõhuvale enamusele inimestest üldse ei sobi ega ka meeldi. Miks on kaua kinnipidamisasutuses olnud inimesel raske välismaailmaga kohaneda? Just seepärast, et tal äkitselt puudub harjunud elu-ülene kontroll, mis ta igapäevaelu reguleerib. Meil on ju tohutu hulk ühiskondlikke ja traditsioonilisi käitumisnorme ja reegleid, mida järgime. Isegi neile mõtlemata. See on saanud juba peaaegu reflektoorseks. Seda enam võib sarnaselt mõelda käskude ja korralduste puhul, mis otse Jumala sõnaga paika pandud. Selline käsk ei piirdu vaid sellesinatse maailmaga, vaid lisab veelgi haaret, lausa igavikulist mastaapi. Jumala korralduse järgimine annab igapäevaelule mingi salapärase ja sügava rõõmu. Pealegi – inimene ei tohiks jääda lihtsalt niisama üksi iseendaga, sest ta pole sellega harjunud, ebateadlikult ta kardab seda. Inimene ise kujutab endast enda jaoks probleemi. Õnneks on tal vähemalt tänapäeval sadu võimalusi iseenda eest põgeneda. Ja kui neist puudu tuleb, siis leiutab inimene neid (müra-allikaid) juurde. Kuid selge on see, et põgenemine pole lahendus. Ma ei eeldagi, et kõigil inimestel on ilmselt suuremal või vähemal määral mingi obsessiiv-kompulsiivne häire. Pigem tuleks näha asju nii, et psühholoogia, füsioloogia ja teoloogia peaksid üksteist toetama, mitte vastanduma. Inimene on ikkagi tervik. Päevaplaan, tunnikava ja kümned väikesed rutiinsed reeglid peaksid täisväärtuslikku elu toetama. Sellesse ritta kuuluvad näiteks ka tunnipalved. Teinekord me käitume instinktiivselt nii. Jälgigem kord ennast kõrvalt oma hommikurituaali ajal! Ja veel – kui korraldused pole loogilised, siis mis sellest! Ehk oleme harjunud mõtlema, et kui inimene ise toodab pidevat absurdsust päris palju, siis Jumala juures peaks ometi asi teisiti olema. Näib, et nii see siiski pole, vaid et siin kehtib põhimõte: meile ei anta seda, mida peame enda jaoks parimaks. Kust me teame, mis on meie jaoks parim? Ei, me oleme surelikud ega tea seda. Me ainult arvame seda. Aga et Jumal nii on teinud, siis tuleb järeldada, et nii on kõige õigem! Jumal ei ole loogiline; me ei saa Teda võtta ja „kasutada“ nagu korrutustabelit. Jumala riigi asjad ei ole loogilised. Tema täiuslik eneseavaldus Kristuses ei ole kuidagiviisi loogiline. Kristuse neitsistsünd, Kristuse ülestõusmine surmast – mis on siin tegemist loogikaga? Tõsi, kristluse kirjus ajaloos on näiteid, kus on püütud Jumala asju loogika raamidesse suruda, kuid tundub, et need katsed on toonud endaga kaasa vaid õnnetust.

Huqqīm on omamoodi vabastavad. Need annavad Jaakobile isiklikku vabadust ja need juhatavad talle kätte tema õige, seadusliku koha – olla Jumala loomingu osa ja Tema laps.

 

Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English