Arvamused

Uue vaimsuse seminarist Usuteaduse Instituudis

Liina-Kilemit4Lõppenud aasta detsembris toimus Usuteaduse Instituudis seminar, mis leidis jooksvas uudisvoos kahjuks vähe kajastamist. Ehk oli põhjuseks pühade-eelne kiirustamine või asjaolu, et seminar toimus formaalselt tavapärase loengukursuse raamistikus, kuid lõpuks väiksema teaduskonverentsi mõõtu kasvanud üritus oleks väärinud kindlasti suuremat tähelepanu. Õnneks vähese kuulajahuvi all see põnev seminar küll kannatama ei pidanud, mille kohta andis tunnistust rahvast täis auditoorium. Olles niisugusel kujul pretsedenditu, tõi see uue vaimsuse teemadel arutlema religioonivaldkonna uurijaid nii Usuteaduse Instituudist kui ka Tartu Ülikoolist.

Uue vaimsuse teemalise seminari idee tekkis allakirjutanul ja Riho Saardil rahvaloenduse tulemuste järel ajakirjanduses puhkenud debati kiiluvees. Mäletatavasti ilmus tookord rida artikleid, mis seadsid kahtluse alla meedias ja laiemas avalikkuses levima hakanud müüdi eestlaste usuleigusest. Enamasti olid kirjutajateks teoloogid või religiooniteadlased, kes arutlesid Eesti usulistel maastikel toimuvate muutuste üle, muuhulgas ka inimeste kirikust kaugenemise ja uusvaimsuse ideede leviku üle.

Võimalik, et nende akadeemilistest ringkondadest tulnud artiklite mõte jäi laiemale lugejaskonnale siiski veidi kaugeks ja mõistetamatuks. Vähemalt müüt „usuliselt tuimadest eestlastest“ paistab ajakirjanduses endises elujõus edasi elavat. Eks põhjusi ole siin mitmeid, kuid peamine on ikkagi soovimatus ja oskamatus näha uusvaimsuse ilminguid religioossusena. Inimese religioossuse seostamine organisatsioonilise (kirikliku) kuuluvusega ja kujutlus kirikust kui usuliste ideede peamisest vahendajast ja kandjast elab meie kultuuris ja ühiskonnas niivõrd sügaval, et sellest väljapoole jäävat tajutakse „mitte päris religioonina“. Samuti on kaasaegne, uue vaimsuse ideestikust mõjustatud religioossus oma olemuselt ja asendilt ühiskonnas niivõrd tavapäratu, et selle määratlemine ja uurimine on keeruline teadlastelegi, mis siis tavainimesest rääkida.

Just see panigi meid mõtlema asjakohase seminari korraldamisele, et avada diskussiooni käigus jutuks olnud nähtuse tagamaid ja sisu oma üliõpilastele ja asetada see laiemasse, Eesti üldiste usuliste arengute konteksti. Ehk siis aidata vastata küsimusele, mis tekkis kindlasti paljudel peale rahvaloenduse tulemuse avalikustamist: kuhu lähevad ja mida teevad inimesed, kui nad enam kirikusse ei tule? Kas inimesed on siis vähem usklikumad või võtab tekkinud tühimiku üle miski muu? Mida arvata mõnedes kogudustes harrastatavatest praktikatest, mis on tekitanud vähemalt kahtlusi kui mitte otseseid süüdistusi new age’ilike praktikate teadliku või mitteteadliku toomise kohta kirikusse? Pinged on õhus, kuid asjast ei osata ega julgeta rääkida, sest teadmisi napib.

 

Eripalgelised ettekanded

Seminari ettekanded tulenesid esinejate uurimisteemadest ja olid seetõttu üsna eripalgelised. Allakirjutanu sissejuhatav ettekanne („Mida näitavad viimased uuringute ja rahvaloenduse tulemused Eesti usulise olukorra kohta“) keskendus hetkeolukorrale Eestis nii nagu see paistab rahvaloenduse ning religioonisotsioloogiliste uuringute valguses. 2011. aasta rahvaloenduse andmestik andis meile informatsiooni selle kohta, kuidas on muutunud end ühe või teise kiriku või usuliikumise pooldajana identifitseerivate inimeste arv. Religioonisotsioloogilised küsitlusuuringud seevastu võimaldavad saada ülevaadet ka teatud usuliste ideede pooldamise või usulise käitumise kohta, sealhulgas, kõiki selle nähtuse eripärasid teades ja arvesse võttes „püüda pildile“ ka uue vaimsuse ideede toetajaid (mida rahvaloendus ei tee). Eestis aastate jooksul läbiviidud religioonisotsioloogilised uuringud näitavad selget nihet kirikuvälise religioossuse suunas ja mittekristlike ideede üha kasvavat levikut. Eesti Kirikute Nõukogu „Elust, usust ja usuelust 2010“ uuringu käigus arvas näiteks 36,6% vastanutest, et on tõenäoline, et inimese hing sünnib peale surma siia maailma uuesti kellegi teisena ning 40,6% usub, et teatud maagiliste toimingute või rituaalidega on võimalik mõjutada sündmuste käiku ja teisi inimesi. Need numbrid ei räägi just eestlaste „usuleigusest“.

Teine sissejuhatav ettekanne („19. ja 20. sajandil aset leidnud usulised muutused“) oli Riho Saardilt, kes vaatles religioosse olukorra muutusi Õhtumaades eelnenud sajanditel ja seostas neid ühiskondlike protsesside ja kultuuriliste muutustega. Antud teema kohta saavad huvilised lugeda eelmise aasta lõpus sama ettekandja sulest ilmunud raamatu „Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani“ viimastest peatükkidest, mis annavad sotsiaalses plaanis põhjaliku ülevaate usulistest arengutest Euroopas.

Järgnesid ettekanded, mis keskendusid juba spetsiifilisemalt uue vaimsuse fenomenile. Etteruttavalt ütlen, et pea kõigi järgnevate esinejate uurimisteemade sisust saab suurepärase ülevaate äsjailmunud Marko Uibu toimetatud raamatust „Mitut usku Eesti III. Uue vaimsuse eri“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013), mida võiks soovitada igale kaasaegsest religioossusest huvitujale. Just seetõttu ei hakka ma neid ka siinkohal rohkem lahti kirjutama, kui kõnesolevast seminarist ülevaate saamine seda hädapäraselt eeldab.

Usuteaduse Instituudi õppejõu ja Tartu Ülikooli doktorandi Toomas Abilise ettekanne („Uue vaimsuse eelkäijad Eestis 1918–1940“) rääkis esoteerilistest-okultistlikest gruppidest ennesõjaaegses Eestis. 19. sajandi lõpul Euroopa intellektuaalide väikestes ringkondades alanud esoteerikabuum jõudis 20. sajandi esimesel kümnendil Peterburi vahendusel Eestisse. Abilise ettekandes nimetatud asjakohaste ühingute, aktivistide, ajakirjade ja spirituaalsete seansside arv ei jäta kahtlustki, et nimetatud ideed langesid ka meie maal üsna viljakale pinnale. Nõukogude okupatsioon lõpetas küll esoteeriliste gruppide avaliku tegevuse, kuid mitte huvi selle teema vastu, sest näiteks käesoleva artikli autori kätte jõudsid veel 1980ndate aastate alguseski (!) eestiaegsed spiritualistlikud ajakirjad, mis käest-kätte või „kodutöönduslikult“ paljundatuna huviliste hulgas levisid.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõu ja teaduri Lea Altnurme etteaste („Uus vaimsus – mis see on?“) oli planeeritud seminari põhiettekandeks ning andis põhjaliku ülevaate uue vaimsuse fenomenist, selle mõtteviisist, sotsiaalsest mõjust ja tähendusest ning uurimise problemaatikast. Lea Altnurmet võib julgelt nimetada kaasaegse religioossuse olulisimaks uurijaks Eestis ning muuhulgas on ta põhjalikult tegelenud ka uue vaimsuse temaatikaga, olles mitmete sellekohaste oluliste uuringute autoriks või juhendajaks.

Põhjalikult oli juttu uusvaimsuse kui nähtuse määratlemisest ja selle keerukusest: olles küll religioosne fenomen, ei ole uue vaimsuse puhul siiski tegemist uususundiga, vaid pigem keskkonna, subkultuuri või „kultusliku miljööga“. Uues vaimsuses ei tunta ära religiooni, niivõrd tugevalt hoiame me oma arusaamades ja kujutlustes kinni traditsioonilisest, harjumuspärasest arusaamisest religioonist ja religioossusest. Thomas Luckmanni pöördeline „nähtamatu religioon“ (Luckmann, 1967), mis viis paradigmamuutuseni religiooniteadustes, mille ajel hakati religiooni nägema ka lahus usulistest institutsioonidest, ei ole siiski avaldanud  olulist mõju tavakäsitlustele meedias ja avalikkuses, kus nähakse religioossust peamiselt siiski institutsionaalsena. Sünkretistlikke, esoteerilisi, idamaiseid New Age uskumusi ja praktikaid aga tähistataksegi kui „vaimseid“ ja nende järgijaid kui vaimselt otsivaid, mitte aga religioosseid inimesi. 1990. aastatel eemalduti uue vaimsuse subkultuuris mõistest „new age“. Esiplaanile nihkus vaimse enesearengu idee.

Määratleda seda, mis on ja mis ei ole uus vaimsus või milliseid uskumusi ja praktikaid pidada uusvaimseteks ja milliseid mitte, ongi üsna raske. Nende mõttevoolude toetajad ei defineeri ennast läbi uue vaimsuse, ei ole selget kuuluvust ja õpetused ja praktikadki on üsna erinevad. Siiski on neid mõttesuundi võimalik määratleda mingite põhiprintsiipide (enesearengu püüe) ja ideeliste allikate (idamaised religioonid, psühholoogia ja alternatiivmeditsiin, loodusteadused ja esoteerika) kaudu.

Omapärane on ka uue vaimsuse asukoht teiste elualade – näiteks hariduse, teaduse ja meditsiini – äärealadel, mis muudab ta religioonina nähtamatuks. Uusvaimsust subkultuurina või niinimetatud kultusliku miljööna ei saa enam käsitleda nende dimensioonide kaudu, mille järgi olime harjunud uurima näiteks usulisi liikumisi, mis teeb tema uurimise keeruliseks.

Me ei tea uusvaimsuse ideede mõju tegelikku ulatust Eestis, kuid me võime oletada, et see on üpriski suur. Seda kinnitavad esoteerilise ja nii-öelda vaimse kirjanduse tiraažid. Piisab vaid sellest, kui heita pilk raamatupoodide lettidele. Suurematest raamatukauplustest nagu Apollo või Rahva Raamat leiate terved sektsioonid vastavasisulise kirjandusega. 2010. aastal Lea Altnurme poolt tellitud ja Saar Polli poolt teostatud uuring küsis uusvaimsusega seostatud kirjanduse loetavuse kohta ja 24% eestlastest vastas, et on nimetatud kirjandust lugenud.

Ega ilmaasjata öelda, et uusvaimsuse ideede järgijate puhul on tegemist pigem tarbijate kui kuulujatega. Füüsiliselt ju enamasti koos ei käidagi (erandiks vast vastavad paastu- ja meditatsioonilaagrid, intuitiivteaduste koolid ja muu selline), ideed levivad peamiselt vastavasisulise kirjanduse, filmide, interneti vahendusel. Järgnev ettekanne Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandilt Marko Uibult („Näiteid uue vaimsuse peavoolustumisest“) rääkiski nii-öelda vaimse kirjanduse plahvatuslikult kasvanud ja jätkuvalt kasvavast populaarsusest Eestis, arutles selle üle, miks sedalaadi kirjandus on niivõrd populaarne ja peatus ka meie meedia vastuolulisel positsioonil antud teema kajastamisel, kus ühelt poolt ollakse üleolev ja skeptiline, teisalt aga avaldatakse kõikvõimalikku teemakohast materjali kas siirast poolehoiust või ka suuremate müüginumbrite nimel. Tung esoteerilise kirjanduse järele on aga seotud inimese religioosse põhivajadusega, vajadusega eksistentsiaalse tähenduslikkuse ja pidepunktide järele ning sealt soovitakse saada tuge ja pidepunkte igapäevaseks eluks, mida ei saada puuduvalt religioosselt organisatsioonilt.

Viimane, Tuuli Võsa ettekanne („Spirituaalsed kommuunid“) rääkis elavalt ja ohtra pildimaterjali varal rohkem või vähem tuntud spirituaalsetest kommuunidest Eestis ja Euroopas. Kuigi ülal sai mainitud, et uue vaimsuse puhul on tegemist pigem subkultuuri kui religiooniga, tekib sellises „kultuslikus miljöös“ pidevalt uusi gruppe, mille vahel nõndanimetatud vaimselt otsivad inimesed üsna vabalt ringi liiguvad. Enamasti ei ole need grupid väga pika elueaga (on muidugi erandeid), nad tekivad karismaatilise liidri ümber ja vähestest neist saavad ajapikku ennast kindlustanud ja hierarhilised usulised organisatsioonid, milledest lõpuks kujuneb uus religioon. Siiski tunneb religiooni ajalugu selliseid juhtumeid, kus on pikaajaliselt elatud koos kommuunielu (näiteks Findhorni kommuun). Omamaise näitena võib tuua Lilleoru kommuuni. Tuuli Võsa on teinud Tartu Ülikoolis uurimustöö, mille raames on käsitlenud elukorraldust ja elustiili sellistes kommuunides. Tuleb mainida, et ümbritsevas ühiskonnas on mõningates sellistes kommuunides valitsenud elukorraldus (eriti näiteks lahtiütlemine traditsioonilisest perekondlikust- ja seksuaalmoraalist) tekitanud väga ärevaid reaktsioone ja seetõttu on sageli kogu usuliste kommuunide temaatikale jäänud kahtlustav või lausa halb kõrvalmaik, mis enamasti on aga põhjendamatu.

 

Arutleda või ignoreerida?

Kindlasti on neidki, kes sooviks nüüd küsida, kas üldse ja miks selline seminar oli Usuteaduse Instituudis vajalik. Ja mida peaks tulevane vaimulik või kirikutöö tegija selle teadmisega peale hakkama? Seminari lõpuosas toimunud diskussioon ja hilisem vestlusring osalejatega näitas, et justnimelt nendel teemadel oligi vaja arutleda. Nimelt selgus, et enamik kuulajaid on rohkemal või vähemal määral puutunud kas Eesti või lähiriikide kirikutes-kogudustes kokku praktikatega, mille suhtes on tekkinud kahtlusi, kui kristlikud need on. Kas kiriklike vabastava hingamise ja meditatsioonigruppide näol on tegemist laenudega uusvaimsusest või „taas ülesäratatud“ kristlike praktikatega. Selliste gruppide menu paistab tõestavat nende vajalikkust. Millise hoiaku peaksid siis kirikud nendes küsimustes võtma? Kas kusagil on piir, millise määrani lubada selliseid praktikaid kirikusse? Ning lõpuks, religioonisotsioloogilised uuringud näitavad, et ka kirikuliikmete endi hulgas on mitmedki uusvaimsusest pärinevad ideed ja vaateviisid edukalt kanda kinnitanud. Kas kirik peaks siin nägema probleemi? Allakirjutanu arvates on need teemad, mida kindlasti ei tohiks ignoreerida ja maha vaikida ning mis kindlasti vääriksid edasist arutelu. Meie seminar ei andnud nendele küsimustele vastust, vaid selgitas ja informeeris. Kuid teadmise olemasolu edendab järgnevat arutelu. Elame suurte muutuste ajal ning meie ümber toimuvaid protsesse mitte tähele panna või neid ignoreerida ei ole kindlasti mõistlik.

 

Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor,  EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English