Arvamused

Usust ja toimetulekust

Tõnu LehtsaarÜheks tänapäeva psühholoogia moesuunaks on toimetuleku (coping) uurimine. Toimetulekut on käsitletud ennekõike stressiga hakkama saamise kontekstis. Üldjuhul mõistetakse stressi all sisepinget, sisemist väsimust, ülekoormatuse tunnet. Stressi põhjust, olgu selleks näiteks sündmus, isik või keskkond, nimetatakse stressoriks. Seda, mille abil või kuidas stressorit kõrvaldatakse ja sisepinget ületatakse, nimetatakse toimetulekuvahendiks.

Religioossete inimeste jaoks etendab nende usk raskustega toimetulekul olulist osa. Lisaks sellele võivad ka suhteliselt usuvõõrad inimesed keerulistes olukordades palvetada, hüüda Jumalat appi, pöörduda abi saamiseks vaimulike poole.

Järgnev tutvustab religiooni kui üht toimetulekuvahendit, analüüsib seda, miks ja kuidas inimesed pöörduvad religiooni poole ja missugused on usulised toimetulekuvahendid.

 

Religioon on üks toimetulekuvahenditest

Pikka aega  käsitleti toimetulekut kui probleemi­keskset ja/või tundekeskset protsessi. Probleemikeskne toimetulek on suunatud probleemi lahendamisele või stressiallika kõrvaldamisele. Seda toimetuleku viisi kasutatakse, kui nähakse mingeid konstruktiivseid käitumisviise. Tundekeskne toimetulek on suunatud emotsionaalse pingega hakkama saamisele. Seda toimetulekuviisi kasutatakse, kui ei nähta reaalseid võimalusi pingeallika vältimiseks või kõrvaldamiseks.

Uurimused on aga näidanud, et eluraskuste, traumade ja pingega toimetulek on märksa mitmetahulisem protsess. Hingetraumadega toimetulekuks võivad inimesed kasutada mõnda või mitut alljärgnevatest strateegiatest.

Aktiivne toimetulek tähendab konkreetsete sammude astumist selleks, et pinge allikat või selle toimet kõrvaldada. Planeerimine tähendab mõtlemist selle üle, kuidas pinge allikast vabaneda. Mõtted võivad hõlmata üldiste tegevuskavade loomist, konkreetsete sammude vaagimist, probleemile erinevate lähenemisviiside kõrvutamist ja kavandamist. Teiste tegevuste vältimise puhul loobutakse muudest käsilolevatest ettevõtmistest ja välditakse häiritust mistahes võimalikest kõrvalmõjudest. Viivitamine väljendub sobivate võimaluste ootamises, lootuses, et elu ise loob võimalused ja pakub lahendused. Sotsiaalse toetuse otsimine võib puudutada nii nõuannete ja informatsiooni nõutamist kui ka emotsionaalse läheduse, moraalse toetuse ja mõistmise otsimist. Positiivne tõlgendamine ja kasv puudutavad stressorisse suhtumise muutumist. Aktsepteerimine tähendab toimunu tunnustamist, tunnistamist ja realistlikku hindamist. Pöördumine usu poole võib tähendada Jumala abi ootamist, kaasusklike emotsionaalset toetust, usulise seletuse leidmist. Stressi tingimustes usu poole pöördumise näitajateks võivad olla palveelu intensiivistumine, jumalateenistuste külastamise sagenemine, pühakirja uurimine ja usuliste väärtuste arvestamine otsustamisel. Tunnete väljaelamine tähendab stressorikohaste tunnete vallandamist. Nendeks emotsioonideks võivad olla näiteks viha, kurbus, lein, häbi või ka ärevus. Eitamine tähendab toimunu olematuks tunnistamist. Eitamine esineb ennekõike vahetult pärast õnnetusjuhtumit. Tegevusetus väljendub nendest eesmärkidest loobumist, mis on kuidagi stressoriga seotud. Hingeline vältimine puudutab traumaga seotud mõtete ja tunnete vältimist. Alkoholi ja mõnuainete tarbimine võib olla traumaga seonduvate mõtete ja tunnete vältimiseks. Huumor, mis avaldub naljades stressori üle. Kannatuse põhjuse ja kannatuse üle nalja tegemisel võib olla tervendav mõju. Seega on religiooni poole pöördumine üks võimalikest toimetulekustrateegiatest. Erinevate inimeste jaoks on erinevatel strateegiatel isesugune tähtsus.

 

Miks ja kuidas pöörduvad inimesed raskustes religiooni poole?

See, miks ja kuidas inimesed pöörduvad raskustes religiooni poole, oleneb stressori usulise tõlgenduse määrast, usulisest probleemide lahendamise stiilist ja konkreetsetest usulise toimetuleku meetoditest.

Religiooni üks psühholoogilisi funktsioone on mõtestamine ja seletamine. Stressoriga toimetulekut mõjutab see, kuivõrd inimene suudab enda jaoks toimunut mõtestada. Üldistatult oleneb usuline seletamine ja seega religiooni võimalik osatähtsus traumadega toimetulekul isiklikest, situatsioonilistest ja kultuurilistest teguritest. Isiklikest teguritest on kõige olulisemaks üldine usuline pühendumus ja aktiivsus. See tähendab, et inimesed, kes on religioossed, lahendavad ka oma elu kriise rohkem usule toetudes. Uuringud, kus on püütud leida teatud isiksusetüüpide seotust suurema religioossusega, pole andnud tulemusi. Teisisõnu tähendab see, et sügavalt religioossete inimeste seas on väga erinevaid isiksusetüüpe.

Usuliselt võidakse traumat mõista kui Jumala tahet või Jumala karistust. Niisuguse seletusega kaasneb tavaliselt mingi inimesepoolne põhjendus, miks Jumal võis õnnetusel lasta sündida. Karistust võidakse põhjendada nii lähtuvalt karistavast jumalapildist (Jumal on kohtumõistja) kui ka ohvri(te) süüst ja eksimusest lähtudes. Usulise seletusena võidakse kasutada kurjuse tegusid. Sellisel juhul pole trauma lubajaks või tekitajaks mitte Jumal, vaid Jumalale vastanduv, Jumala tahet mitte täitev kurjus. Võimalikud on ka usuliselt neutraalsed seletused, mille puhul arvatakse, et õnnetused lihtsalt juhtuvad, me ei saa neid vältida ega nende üleloomulikku põhjust leida. Küll aga võib Jumal aidata kannatanut hingeliselt ja usuliselt taastuda. Uurimused on näidanud, et inimeste seletused eluraskustele olenevad nende jumalapildist. Inimesed, kelle jaoks on Jumala olulisemad omadused andestus ja armastus, tajuvad eluraskusi kui usulise kasvamise võimalust. Karistava jumalakujundiga inimesed kalduvad elu lööke võtma kui Jumala karistust või nuhtlust.

Kannatustest taastumise usulisel kirjeldamisel nimetavad inimesed erinevaid asjaolusid. Tavaliselt tehakse seda erinevate usuliste eesmärkide kaudu, mida traumajärgne taastumine võib täita. Otsesed usulised tulemused puudutavad Jumala ligiolu kogemust, uue eesmärgi ja lootuse tekkimist. Kannatuse tulemuseks võib olla ka isiksuse areng. Traumasse suhtutakse kui õppimis- ja kasvamiskogemusse, milles on sügavamalt mõistetud iseennast, elu ja teisi inimesi. Tulemuseks on adekvaatsem enesehinnang, teiste juurde kuulumise tunne, elu põhiväärtuste mõistmine, sisemise tasakaalu leidmine.

Situatsiooniliste tegurite uurimisel on täheldatud, et ohtlikumaid, kahjustavamaid ja tõsisemaid traumasid kaldutakse tõlgendama usulisemalt. Kultuurikonteksti mõju avaldub kindlate gruppide või ühiskonnakihtide erinevas valmiduses anda ajaloo ja ühiskonna sündmustele usuline seletus.

Uurimused näitavad, et igal inimesel on oma n-ö usulise toimetuleku stiil. Erinevaid stiile iseloomustab see, kes võtab kriisides vastutuse ja initsiatiivi, kas inimene või jumal. Kõik stiilid tuginevad konkreetsetele meetoditele, võtetele, mida inimesed kasutavad.

 

Usulised toimetulekumeetodid

Usulised toimetulekumeetodid on need religiooniga seotud n-ö võtted, mille abil inimene stressiga toime tuleb. Pargament jt esitavad erinevaid uurimusi üldistades loetelu 21 erinevast usulisest toimetulekumeetodist. Autorid jaotavad need meetodid viide gruppi.

  1. Tähenduse ja mõtestamisega seotud meetodid hõlmavad stressori usulist ümberdefineerimist. Selleks võib olla stressori mõistmine Jumala karistusena, deemonliku tähenduse omistamine või jumaliku väeilminguna tõlgendamine.
  2. Meetodid, mis on seotud juhtimise ja kontrolliga, hõlmavad koostööd Jumalaga, jumaliku sekkumise ootamist, Jumala usaldamist, intensiivset palvetamist ning imelise sekkumise ootamist ja iseendale vastutuse ning initsiatiivi võtmist.
  3. Lohutuse ja Jumala ligiolu leidmine puudutab vaimuliku abi otsimist, keskenemist usulistele tegevustele, pühitsustegevusi, Jumala lähedalolu otsimist, usuliste kahtluste väljaütlemist ja usuliste piiride seadmist.
  4. Teiste ja Jumala läheduse otsimine puudutab vaimulikelt abi otsimist, teiste aitamist usulistel motiividel ja suhetega rahulolematuse väljendamist.
  5. Elumuudatuste taotlemine tähendab usulise elusuuna otsimist, radikaalsete usuliste otsustuste langetamist ja andestamist vabanemaks negatiivsetest tunnetest.

Need meetodid võivad erinevate inimeste elus omada erinevat tasakaalu. Üldistatult tuleb tõdeda, et usulised toimetulekumeetodid on seotud inimese sisemaailma ja selle seostega nii iseenda, Jumala, elusündmuste kui ka teiste inimestega. Mõnel juhul võib olla usulistel toimetulekuvahenditel ka elumuutev tulemus.

Kui me käsitleme usulisi toimetulekuvahendeid kui üldinimlike toimetulekuvahendite alaliiki, siis minu arvates on religioossed inimesed rikkamad. Usulise pühendumise määrast sõltuvalt võivad usulised toimetulekuvahendid osutuda kriisi sattunule kõige olulisemateks. Näiteid sellest, kuidas usk Jumalasse aitab üle ja läbi raskustest, võib kohata arvukalt nii pühakirjas kui ka iga jumalakartliku inimese elus.

 

Arvamuslugu toetub autori raamatule Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013.

 

Tõnu Lehtsaar (1960) on Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor,  Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari religiooniuuringute külalisõppejõud ning EEKBL-i liige.

Print Friendly, PDF & Email
English