Artiklid

Usk muutuvas maailmas luterliku vaate kohaselt

Arne Hiob

   I

Usk hoiakuna pole muutuvas maailmas muutunud. Olemas on üldinimlik usk, mis tähistab suhet millessegi: (1) usku iseendasse, (2) usku hakkamasaamisesse oma ülesandega (3), usku Immanuel Kanti „Jumala kui praktilise mõistuse postulaadi“ mõttes (paljud rahvad tunnevad Taevaisa) jne. Ka kristlik usk ei muutu, tähendades alati suhet Kristusega: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti“ (Hb 13:8).

Tõeliselt keskseks sai usumõiste aga alles luterluses, olles sünonüümiks, samuti üldmõisteks kujunenud „religiooniga“. Varem olid eesti keeles laialt levinud väljendid: hindu usk, buda usk, muhamedi usk jne. Ka teised usundid oma põhiolemuses ei muutu – hinduism, budism, islam järgivad oma põhiskeeme nagu kristluski. Suurt muutust tähendaks usundeile aga väljastpoolt esitatud uusaegse dogma aktsepteerimine, et kõik religioonid olevat võrdsed. Religioonid ise saavad tunnustada üksteist, kuid mitte võrdsetena.

Miks tõusis usk keskmesse luterluses? Sest Luther vaatas ainiti Pühakirja! Usk jumalasuhte põhiloojana on otsustaval kohal Uues Testamendis. Mitte ainult Paulusel, kes räägib usu läbi õigeksmõistmisest, vaid ka Jeesusel, kelle väitel võime usu abil mägesid liigutada (Mt 17:20 Mk 11:23 Lk 17:6 1Kr 13:2). Nii nagu Jeesus rõhutab ka armastust, räägib Paulus usust, mis toimib armastuse kaudu (Gl 5:6). Jumala ees seisame usus, millega peab kaasnema posi­tiivne meelestatus ja suhe: armastus ja usaldus Jumala vastu. Õigeksmõistev on selline usk, kus kõigub esmalt see „kõige suurem mägi“ – meie oma „mina“. Suurte imede hulka on krist­luses ikka paigutatud ka see, et südamelt ja mõistuselt kange inimene võib pöörduda ning hakata uskuma, et see üldse on võimalik.

Usk on otsustaval kohal mitte ainult kristlaste, vaid isegi kurjade vaimude suhtes Jumalaga – nad usuvad ja värisevad (Jk 2:19). See jutt on muidugi õudus meile tänapäeval, mil tahame üldse ilma hingevaenlaseta hakkama saada. Samal ajal kiidame, et usu ja ilmutuse kese olevat meil Jeesus. Kas oleme aga märganud, et kaks kuju, Jeesus Kristus ja Martin Luther, on rääki­nud kurjadest vaimudest ja kuradist enam kui keegi teine kiriku ajaloos? Deemonitest on juttu ka Vanas Testamendis, kuid alles Jeesus ajab neid välja, ning Luther vaatab ainiti Piiblisse. Tõepoolest, usk on keskne ka deemonite suhtes Jumalaga, ent annab nega­tiivse tulemuse, sest neis pole usaldust ega armastust. Ka maa peal inimese nahas olles värisevad „kurjad vaimud“ Jumala sõna ees, kuid Jeesus suudab neid välja ajada.

Usk on kesksel kohal ka jumalatunnetuses. Keskajal domineeris intellektuaalne, objektiivset laadi usumõiste. Usuti jumalatunnetuse võimalust mõistuse abil Jumala poole ronides, tajudes usu ja mõistuse harmooniat usu juhtimise all (Aquino Thomas). Sellist arusaama kohtab siia­maani, ehkki usupuhastusest peale tajuti ka usu ja mõistuse vastuolu. Usu paariliseks muutus kahtlus (René Descartes), mis tõusis tasapisi dominantseks ning tõi kaasa, et uusajal tunneta­takse jumalasuhtes pigemini usu ja mõistuse konflikti mõistuse juhtimise all. Nii tõusis pro­testantlikus teoloogias esile eksis­tentsiaalne, subjektiivset laadi usumõiste, kus rõhk kandub usuobjektilt üle usule kui protsessile inimeses. Seda, et igale inimesele võib midagi otsustavat anda tema isiklik usk, tunnustatakse ka ilmalikus mõttes.

Kuid see pole piibellik ega luterlik vaade, kui järeldatakse, et usk ongi subjektiivne. Kristluses rõhutatakse algusest peale, et tuleb uskuda tõsiasju, et Jumal on olemas (Hb 11:6), et Jeesus on üles tõusnud (1Kr 15) jne. Kristliku usu sisu võtab kokku apostlik usutunnistus. Pole õige ka mõnede teoloogide kinnitus, et luterliku usu nurgakivi olevat usu läbi õigeksmõistmine, kui seda väidet mõista vaid subjektiivselt. „Usuartiklit, millega seisab või langeb kirik“ (articulus stantis et cadentis ecclesiae), kirjeldab Luther Schmalkaldeni artiklites objektiivselt Kristuse-ilmutusel põhineva faktina, mis peab jõudma meie subjektiivseks veendeks ja kogemuseks. Objektiivse all ei ole mõeldud objektiivselt tõestatavat, vaid tõika või sündmust, mis on meist sõltumatu. Jumal on olemas ka siis, kui keegi Teda ei usuks, ning Jeesus ja lunastus Tema läbi on viimselt olemas ka ilma, et me Temasse usuksime (Hiob 2013, 24j).

Luterlik usumääratlus põhineb traditsioonilisel vaatel, mis oli olemas juba Augustinusel ning keskaja teoloogias: usul on objektiivne ja subjektiivne pool (fides quae ja fides qua). Usuob­jektiks on Jumal, ususubjektiks aga meie oma „mina“. See on muutumatuks tõsiasjaks, ehkki palju muud meie muutuvas maailmas pidevalt teiseneb.

Mida öelda usuobjekti kohta tänapäeval? Jumal jääb samaks, üksnes maailmapildid Tema kirjeldamisel muutuvad. Antiikne geotsentriline kolmekorruseline maailmapilt muutus helio­tsentri­liseks. Edasi taandus päikesesüsteem suurte galaktikate äärealale. Järgnevalt kinni­tasid mõõtmised, et universum ehk aegruum paisub. Avastati mustad augud, tumeaine. Arutletakse Suure Paugu, paralleeluniversumite üle. Elustub isegi George Berkeley filosoofiat meenutav käsitlus, et maailm olevat jumaliku kompuutri virtuaallooming jne. Mateeria kaob ju kvant­füüsikas käest, alles jääb ainult energia, mis meenutab pigem vaimu. Nii arutlevad tänapäeval füüsikud ja filosoofid vahest rohkemgi kui teoloogid.

Kristliku arusaamise kohaselt jääb Looja aga loodust „väljapoole“, maailma suhtes teispool­seks, transtsendentseks. Kuhu Ta paigutada? Pole ime, et uusaegses teoloogias laenati Jumala kirjeldamiseks varustust panteistlikult maailmavaatelt, kus jumalust mõistetakse kõiksuse si­semise printsiibina. Paul Tillichi kirjeldus Jumalast kui „olemise alusest“ kaldub mõneti selles suunas. Veel mõjukam oli deistlik lähenemisviis – ainuüksi deismi nimetust ei kasutata enam praegu, küll aga leidub enam-vähem deistlikku maailmavaadet. Selle kohaselt ei sekku „täiesti teistsugune“ Jumal loomisjärgselt enam maailmakäiku, kusjuures loomist ennastki võetakse pigem sümbolina, sest Jumal ja tema tegevus on ka täiesti kirjeldamatud. Rudolf Bultmanni eksistentsialistlik teoloogia kaldub mõneti selles suunas (Hiob 2013, 126j).

Panteismi ja deismi kalduvale (eksistentsialistlikule) teoloogiale on tehtud palju etteheiteid. Jumal muutub abstraktseks ja kaotab personaalsuses. See ei vasta piibellikule kirjeldusele, kus Looja pidevalt sekkub loodud maailma käiku. Viimasel ajal tundub aga mulle, et klassikaline supranaturalism suudab siiski paremini väljendada Jumala objektiivset olemasolu, teispoolsust ja personaalsust (juhul kui kuulata ka kriitikat, mida on esitatud selle algelisemate vormide suhtes). On olemas supranaturaalne ehk üleloomulik valdkond, kust lähtuvad Jumala saadikud sekkuvad looduse käiku! Seda eeldust ei saa aga alati otse välja öelda, sest sel viisil kõlab see kindlasti naiivselt üha komplitseeritumaks muutuva maailmapildi taustal, mis esitab Jumalast kõnelemise võimalustele tõsiseid väljakutseid. Seevastu panteistlik ja deistlik eksistentsialism vähendab Jumala reaalsust või elulisust naturalismi ehk materialismi suunas, sobides seetõttu misjoniabiliseks skeptikute seas, mitte aga teoloogiale üleüldiselt.

Mida öelda ususubjekti kohta tänapäeval? Pildid inimisikust mõneti muutuvad, kuid isik ise jääb samaks. Õigus on Immanuel Kantil: mitte ainult Jumal ja välismaailma objektid, vaid ka meie oma „mina“ kui sisemaailma objekt jääb meie tunnetusele transtsendentseks. Me ei ole enda peremehed ega näe oma südamesse, mida katsub läbi ainult Jumal. Just seal, meie hinge teispoolsuses, me kas oleme või ei ole Jumala käes. Seal asuvad usk ja uskmatus, usaldus ja kahtlus, kuid meie pole võimelised olema kohtumõistjad.

Kristliku usu peasõnumiks on, et otsustav ei ole meie enda, vaid n-ö Jeesuse jumalakogemus. Kui arvame teisiti, siis me ei usu enam tõsiselt Jeesusesse. Sest meie jumalakogemus on tuhm, Tema oma aga selge – müür, mis meid lahutab Jumalast, on Temas langenud. Kus kohtame Jeesust? Piiblis! Seepärast pole otsustavad meie tundelised läbielamised ega mõistuspärased arusaamad, vaid see, mida ütleb Jumala ja Jeesuse Kristuse kohta Pühakiri. Piibel on meie usu ja kogemuste mõõdupuu, mitte vastupidi!

Sellest lähtub luterlik kirjaprintsiip: usk on seotud Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu Pühakirja vahendusel. Sellest, kuidas mõistame Piiblit, sõltub meie usk – ja vastupidi: meie usust sõltub, kui nägijad me oleme ja kuidas tõlgendame Pühakirja.

 

II

Kuidas mõista Pühakirja vahendavat rolli muutuvas ajas? Jättes kõrvale klassikalised piibli­seletuse põhimõtted (Kiri seletab Kirja, selgemad kohad vähem selgeid kohti jt) tuleb osutada ajaloolis-kriitilise meetodi tohutule mõjule viimase kahe ja poole sajandi kirikuloos. Mõni on nimetanud seda meetodit (mida kutsutakse ka lihtsalt piiblikriitikaks) tähtsaimaks uuenduseks valgustusjärgse kristluse ajaloos üldse. Mõeldes piiblikriitika laialdasele levikule on see väide arvatavasti ka õige. Ent kui õige on see meetod?

Ajaloolis-kriitilist meetodit tuleb samuti hinnata seoses uurimistöö kui objektiga ja uurija kui subjektiga. Uurimisobjektina kehtib piiblitekst: „Pühakirja mõistetakse „tekstina“, mis vajab tõlgendamist,“ ütleb Eta Linnemann (1999, 15). Seepärast nõutakse algkeelte oskust, et läheneda võima­likult adekvaatselt uurimisobjektile. Ei tohi aga unustada, et tekstist veelgi otsustavamaks on see, mis seisab teksti taga ja on teksti suhtes transtsendentne. Tekst ei ole ju „asi iseeneses“, otsekui taevast alla visatud loodusobjekt, vaid loodud millegi väljendamiseks. Piiblitekst on nagu jäämäe veepealne osa ja ligipääs pole talle mitte ainult otse, nähtava grammatika kaudu, n-ö materiaalselt, vaid ühtlasi ja eriti nähtamatu vaimse sideme läbi, mida kannab väljastpoolt tulev, algusest lähtuv ning läbi kõigi ajastute kulgev usuline traditsioon. Pühakirja tekst teatab meile sündmustest, mis ei kuulu tavaliste kilda – ja uurimistulemused sõltuvad sellest, kuidas uurija suhtub neisse n-ö üleloomulikesse sündmustesse.

Subjektiivselt poolelt seisab piibliteksti vastas uurija mõistus, mille puhul on samuti oluline meenutada, et otsustajaks pole niivõrd mõistus, kui see, mis seisab mõistuse taga ja suunab mõistust – usk või uskmatus, usaldus või kahtlus. Laialt tunnustatud väitele, et pole olemas eeldusteta eksegeesi, tuleb lisada teinegi, et eksegeesi tulemus sõltub eeldustest – nendeks on ühtaegu nii eksegeedi isiklikud vaated kui ka piiblikriitika üldised määratlused. Kuna Pühakirjas väljendatu pole otseselt kättesaadav, vaid ainult teksti vahendusel, siis sõltuvad tõlgendamise tulemused uurijate ja nende meetodite maailmapildist.

Ajaloolis-kriitilist eksegeesi on Urmas Nõmmik ja Randar Tasmuth selgitanud järgmiselt: „Ajaloolis-kriitilisele piibliuurimisele on omane pürgimine tekstide loomuliku tõlgendamise poole. Ajalooline piibliuurimine püüab lahendada eksegeetilisi küsimusi, lähtumata dogmaati­listest veendumustest, konfessionaalsetest tõekspidamistest või isiklikust usust, vaid pidades silmas ajaloolise uurimise meetodeid“ (Nõmmik / Tasmuth 2006, 18). Aluseks on seega täiesti profaanne vaade, mille puhul lisatakse, et ei tehta vahet pühade ja profaansete tekstide vahel, raken­datakse maksimaalset erapooletust, metoodilist skepsist ja võetakse omaks iga pealesundiv järeldus jne (Hiob 2013, 91jj). Dogma­dest siiski ei pääseta, sest vanad asendatakse uuega, mis usu asemel põhineb kahtlu­sel: uurida tuleb etsi Deus non daretur (= otsekui Jumalat ei oleks), s.t Pühakirja uurimiseks (ja mõist­miseks!) tuleb ruumi anda ateismile oma vaimus.

Paraku annavad ateistlikud eeldused ka vastavad tulemused: kui arvestatakse ainult profaanse, ajaloolise tasapinnaga, siis saab järeldusi teha ka ainult profaanajalooliste seikade kohta. Kui kogu eksegees taandada ajaloolisele, siis aegamööda hävitatakse kogu Pühakiri: sealt ei leita enam mingit ilmutust. Nii tehakse aga täiesti moonutatud järeldusi juhul, kui Jumal võib sek­kuda ka looduse käiku. Nõnda aga kirjeldatakse tema tegevust Piiblis ja seda, kas seda õigeks pidada, ei otsusta eksegees, vaid maailma­pilt. Kui üleloomulikud seigad on olemas, ent sel­legipoolest rakendatakse täiel määral ajaloolis-kriitilist reduktsiooni ja kahtlustamist andmete autentsuse suhtes, siis on tagajärjeks täielik destruktsioon.

Pühakiri ise ei vali enda selgitamise eelduseks ajaloolis-kriitilist meetodit, seda teevad ini­mesed. Miks nad seda teevad? Sellepärast, et neil on rohkem või vähem deistlik maailmapilt, kus välistatakse Jumala sekkumine loodusprotsesside käiku. Uues Testamendis kinnitatakse, mitte ei kummutata, et Jeesus kõndis vee peal – seda aga, kas levitatsiooninähtused on võima­likud, arutletakse tänapäeval mujaltki kostvate seikade, mitte ainult piiblitekstide põhjal. Ka näiteks Tiibetis leiduvat piisavalt sarnaseid pärimusi (Hiob 2011, 114j). Piibliandmete ebaautentsuses kahtlus­tamine aitab aga Jumalat eemale lükata maisest elust. Sellest kasvabki soov kahelda kõiges ja kõikjal piibellike pärimuste puhul niipalju kui võimalik.

Paljud ajaloolis-kriitilise eksegeesi tulemused ei ole aga kaugeltki nii kindlad, kui tendeerivad kinnitama selle esindajad. On lausa ilmeksimatuks dogmaks tõstetud väide, et evangeeliumide kirjutajad ei olnud pealtnägijad. Põhjendused ei lähe aga kaugemale hüpo­teesidest. Matteuse evangeeliumi autor ei saavat olla apostel Matteus, sest pealtnägija ei oleks kasutanud teose koostamisel mitte-pealtnägija Markuse evangeeliumi teksti, kuid nagu ütleb teooria, Matteuse evangeeliumi autor on kasutanud ühe allikana just Markuse evangeeliumi (nii Udo Schnelle, John Drane jt). See pole aga mingi põhjendus, sest miks ei võinud jünger Matteus huvi tunda, mida on kirjutanud Markus, kes liiatigi oli jüngritevanem Peetruse sekretär? Leides, et too on edastanud Peetruse pärimusi adekvaatselt, mis läks kokku ka Matteuse isiklike mälestustega, kasutas ta oma ülesande lihtsustamiseks Markuse teksti.

Veel üks näide, miks II sajandi kirikuisade (Papiase ja Irenaeuse) poolt nimetatud evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes ei pruukivat olla Uue Testamendi samanimelised isi­kud: nad ei ütle seda otsesõnu ja vahele on jäänud sajandipikkune distants (nii Udo Schnelle, Eduard Lohse jt). Kuid seegi pole põhjendus, sest II sajandi jooksul, mil loodi terve rida uusi evangeeliume (Peetruse, Tooma, Filippose, heebrealaste jne), ei koostatud ühtki konkureerivat teksti Uue Testamendi evangeeliumide nime all. Ei esitatud ka kahtlustusi viimaste suhtes ega tehtud katset omistada neid kellelegi teisele. Sellest järgneb kõige suurema tõenäosusega, et Uue Testamendi evangelistide nimed olid kindlalt teada.

Võib ainult möödaminnes nimetada, et ka nn kahe allika teooria on ainult hüpotees, mis jätab mitmeid olulisi seiku selgitamata. Miski ei sunni ka väitma, nagu eeldaksid Uue Testamendi evangeeliumid tingimata Jeruusalemma langemist roomlaste käe läbi (70 pKr), mida aga on korrutatud tõsikindla ümberlükkamatu tõena (Hiob 2012, 84–101). Isegi Johannese evangeeliumi „ebamaine“ pilt Jeesusest ei anna alust järeldada, et nii ei võinud kirjeldada pealtnägija. Meenutagem, kui eba­maiselt on kirjeldatud tänapäevalgi Sai Babat jt gurusid juba nende eluajal – tohutud imeteod ning esemete materialiseerimised. Raamatus „Katoliku preester kohtub Sai Babaga“ kirjeldab neid kõrgharidusega teoloog Don Mario Mazzoleni (1996, 79j).

Keegi pole seega ümber lükanud kirikuisade pärimusi evangeeliumide tekke kohta. Kui aga traditsiooni pole ümber lükatud, siis ei tohi seda ka asendada, vastasel korral võib toimuda tohutu moonutus. On täiesti võimalik, et Paulus on kirjutanud ka oma pastoraal- ehk karjase­kirjad (1-2Tm ja Tt), milles on sundivate põhjusteta aastakümneid kaheldud. Tagajärjeks on, et hüpoteeside abil on tehtud usaldusväärne pärimus ebausaldusväärseks. Kes julgeks väita, et sellel pole tagajärgi meie usule? Nagu ütleb Martin Dibelius: „Otsus seeüle, mida karjase­kirjad on ja olla tahavad, on ülimal määral sõltuv otsusest autorluse kohta.“ Sama lause jättis püsima Hans Conzelmann, kes tema kommentaariteost täiendas (Dibelius 1931, 1; 1955, 1). Mõlemad olid arvamusel, et karjasekirjad ei pärine apostlilt. Arvamus, mida praegu loetakse peaaegu dogmaks. Kui suur aga oleks moonutus, kui nad tegelikult ikkagi pärinevad Pauluselt?

Eksegeetilised hüpoteesid ei saa olla Pühakirja mõõdupuuks, nii nagu ei tohi selleks saada ka dogmaatilised teooriad. Traditsioonilises luterluses on asjast aru saadud nii, et mõlemad – eksegees ja dogmaatika – peavad ennast mõõta ning korrigeerida laskma Pühakirjaga. Et aga piiblikäsitluses sõltub palju uurija eelnevast positsioonist (usust või uskmatusest, usaldusest või kahtlusest), siis tuleb tahtlikult ja kindlalt jääda piibliteksti juurde. Moodne maailmapilt ei ole Piibli mõõ­dupuu, nii nagu pole seda kesk- või vanaaegne maailmapilt, ehkki kahtlemata tuleb arvestada piibliseletuste puhul oma kaasajaga.

Näide dogmadeloost. Miks tunnistati kõlbmatuks Ariuse õpetus? On ebaasjakohaselt oletatud, et poliitilised põhjused mängisid selle puhul otsustavat rolli. See pole tõsi. Ka pärast Nikaia usutunnistuse loomist (325 pKr) leidis Arius palju pooldajaid, isegi mitmete keisrite juures, poliitiliselt sobis ta kolmeks sajandiks gootidele. Tema õpetus hüljati seetõttu, et see oli heree­tiline, s.t valikuline (kr haeresis = (välja)valik). Ta valis välja ainult need kirjakohad, mis talle sobisid ja jättis kõrvale või tõlgendas ümber need, kus on selgesti juttu Jeesuse jumalikkusest ja üksolemisest Isaga. Seda tajuti modernismina, n-ö liberaalse teoloogiana, mis muutis seni­tundmatu uuendusena ümber apostlite usu. Hiljem lõi sarnase „uususundi“ prohvet Muhamed ja levitas algusest peale islamit poliitiliselt.

 

III

Mis suunas kulgevad arengud tänapäeval? Juba mitme sajandi jooksul antakse mõista, et oleks vaja nn dogmadeta kristlust. Mõneti võiks sellega nõustuda, eriti kui on vaja suhelda kirikust väljapoole või laiade kiriklike hulkadega. Sõna „dogma“, mis käibekeeles tähendab otsekohe jäika dogmatismi, tuleks tõepoolest pigem vältida.

Teisalt aga on täheldatud, et inimene ei saa elada ilma dogmadeta, vanu minema heites võtab ta asemele uued (Põld 1923, 123j). Sest meie elu – ka usuelu – ei saa olla ilma raamideta. Hubase maja jaoks on vaja ka jäika kandestruktuuri, kui talastik on paindlik, vajub ehitis kokku. Kui aga keegi kandetalasid uurides leiab, et need pole veetlevad, siis ei tasu süüdistada talade olemas­olu. Mida teevad kristlikud õpetused ehk dogmad muud, kui hoolitsevad selle eest, et mitte meie, vaid n-ö Jeesuse jumalakogemus jääks mõõdupuuks. Vastasel korral pole meil tegemist enam Jeesuse endaga, vaid omaloodud pildiga Temast. Varjatult hakkavad nõnda vohama meie oma igatsused ja kired, kandes enda poolikuse üle Jumalale.

Tundub, et tänapäeval paljud sooviksidki kristluse hajutamist usundite sekka: kõik teed viivat mäe tippu! Jeesus seda igatahes ei õpeta. Luterlaste puhul torkab silma, et arvatavasti vähem kui teised konfessioonid (ortodoksi ja katoliku kirik, vabakirikud jt) tuntakse huvi omaenda identiteedi või isegi üldkristlike usualuste vastu, rohkem soovitakse olla ilmalikult aktiivne. See ei ole aga luterlasi teinud teistest edukamaks.

Läänemaailmas levib otsekui kirjutamata dogmana, et ilma­likustumine ei ole tagasipööratav. Kardetakse, et traditsiooniline kristlik usk ei ole enam esindatav. Küsida aga tuleks: mis tuleb pärast ilmalikustumist? Kas pääsevad igavesti kehtima relativism, pluralism, naturalism ehk materialism? Kas teoloogial ei ole enam midagi lisada, peale demütologiseerimisprogrammi, eksistentsiaalse interpretatsiooni ja sümbolite tähtsuse rõhutamise, millisel kaudsel kõneviisil pole arvatavasti varsti enam mingit tähtsust? Kas saja, tuhande, miljoni, miljardi aasta pärast pole ikka veel vaikinud läbi viimaste sajandite otsekui mantrana mõjuv kinnitus, et „moodne inimene“ ei saavat enam üleloomulikku uskuda? Sel juhul pole inimesel üldse mingit lootust, kui ta ei kasva üle oma praeguse loomuse.

Meie ajamõiste ja ajataju on aga piiratud ega ole mõõdupuuks Jumala igaviku suhtes. Kristlus ootab pigem teadvuse uueksloomist, mille tagajärjel ilmselt küll langeb ka kristlike dogmade kirjatäht, mida me enam ei vaja, avaneb aga nende täielik sisu. Alles siis, kui on eraldatud sobimatu (s.t kui on toimunud viimne kohus), uuendatud kogu meie loomus ja terve kosmos Kristuse ilmsikssaamisel – alles siis, olles tõstetud lõplikku osadusse Kolmainsusega, võime aru saada, mida tähendab elada igavesti (samuti seda, mida sellises kirjelduses tuleb mõista otseselt, mida kaudselt ehk sümboolselt). Kui viimasel ajal on taas täheldatud nn „imedeusu“ kasvu inimeste seas, siis on see väljenduseks sellest, et inimene ei ole langenud „moodsa“ intellektuaali skeptitsismi lõksu, vaid kompab igaviku piire.

Lubatagu mulle viimaks mõned isiklikud sõnad. Olles elanud Nõukogude Liidus, tunnen ma, et olen materialistlik-ateistliku mõtlemise koos nn „moodsa maailmapildiga“ ammu ületanud. Kui aga läänemaailm on ses suhtes meist nii palju maha jäänud, et hakkab alles praegu läbima vabatahtlikult ateistlikku perioodi (?), siis tunnen endisesse tagasipöördumist tagurlusena ega soovita seda teha ka meie kirikul. Mõttetuks konservatismiks pole ainult tardumine keskaega, vaid ka sõge kinnihoidmine uusaegsetest filosoofilistest ja teoloogilistest teooriatest. Ainult tulevikku vaadates, üksnes „uut ja muutusi“ otsides, kulgeme vaid maisel tasandil ja kaldume ka oma teoloogilises mõtlemises sekularismi ja naturalismi suunas. Sageli põhjustab just see vastuseisu muudatustele kirikus – iga muutus lõhub usu kaudu kujundatud keskkonda ning mõjub seetõttu materialistliku ja ilmalikuna. Kristliku usu säilitamine muutumatuna ja luter­liku usu üleskutse vaadata tagasi Piiblisse ei ole kutse minevikku, vaid kutse tulevikku, sest ainult Pühakirja kaudu me leiame Jumala igaviku.

Ületagem siis vana-, kesk- ja uusaeg, vaadakem üle kõigi aegade, otsigem Piibliga seonduvat igavesti vana ning uut! Ainult igavikule toetuv hoiak saab olla aluseks ka oikumeeniale, mille leidmiseks tuleks loobuda sellest, mis tekitab uusi lõhesid ja kasvatab vastuolusid kristlaste ning luterlaste seas. Olgu meil julgust, jõudu ja tahtmist negatiivsetele trendidele vastu seista. Tahaks loota, et varsti hakkavad Euroopas ja kogu maailmas puhuma uued ja paremad tuuled. Soovin kõigile Jumala õnnistust!

 

Kirjandus:

Dibelius, Martin (1931) Die Pastoralbriefe. 2. Aufl. Tübingen: Mohr Siebeck (3. Aufl. 1955. Bearbeitet von Hans Conzelmann).

Hiob, Arne (2011) Religioon minevikus ja olevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteo­loogilises vaates. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne (2012) Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne (2013) Luterliku dogmaatika alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Linnemann, Eta (1999) Original oder Fälschung. Historisch-kritische Theologie im Licht der Bibel. Bielefeld: Christliche Literatur-Verbreitung.

Mazzoleni, Don Mario (1996) Katoliku preester kohtub Sai Babaga. Tallinn: Trükitud Tallinna Raama­tutrükikojas.

Nõmmik, Urmas / Tasmuth, Randar (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK UI Toimetised XIV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Põld, Harald (1923) „Mispärast ei tohi protestantismi vaim meie kirikusse jääda?“ – Meie Kirik, 91–92, 99–100, 107–108, 123–124 ja 132–133.

 

Ettekanne EELK vaimulike konverentsil 21. jaanuaril 2014 Roostal.

 

Arne Hiob (1961), dr. theol., on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English