Esiletõstetud lood

Meie pimedus pole pime ja öö on sama valge kui päev (1Tm 6:13–16)

Triin-Kapp

„Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“ (1Tm 6:13–16)

Küllap on veebruari lõpus hea mõelda mööduvale kuule tagasi kui küünlakuule, ja seega sobib antud jutlusetekstiks nimelt küünlapäeva kirjakoht.

Pauluse kirjad on üks tore osa Piiblist. Need on elava usu tunnistused, siirad ja ausad. Ja see on eriti lohutav ja jõuduandev kevade hakul, mil mitmete pühadega soovime tähistada ka seda, et lõpuks ometi hakkab siinmail natukenegi valgust ukse aknast sisse paistma.

Mõni aeg enne selle jutluse kirjapanemist hakkasin täheldama seda, kui palju ikkagi sõltub kontekstist. Eriti teravalt hakkas see silma nendel paaril külmal nädalal, mida kogesime selle igavesena tundunud, aga nüüd lõppeva sülve[1] keskel. Ei tea, kas oli see kokkusattumus või tähendas see külmaperiood tõesti – nagu üks mu hea sõber täheldas – ajudele külmapühasid, aga üha rohkem sattus sellel lühikesel, kuid seda enam külmal ja kargel ajal minu teele mõnusaid rahulikke arutlusi, kiirus vähenes ja aeg kuidagi kulges aeglasemalt. Küllap on see omamoodi tagasipöördumine esiisade ja -emade kommete juurde, nende juurde, kes teadsid hästi, et tööd tuleb teha siis, kui on soe ja valge ja energiat palju, aga talvel võib laskuda omamoodi talveunne, vaikselt kulgevasse elurütmi, mida saadavad lood ja lugulaulud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud Paulus meile kõnelda. Meie kirjakohas on tegelikult kirjas ju hulk mõtteid, millest kõnelda. Alustame siis algusest ja püüame üheskoos kahte suuremat mõtet edasi mõelda.

Kirjas kirjutatakse: „et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni“. Luterlikus kirikus armastatakse väga rääkida käsu ja armu vahekorrast, olles korraga simul iustus et peccator – üheaegselt õige ja patune. Sellist asja tavapärase käsuseadusega kirja panna on omajagu keeruline. Ometigi õpetame me kümmet käsku, ning ka siin rõhutab Paulus käsu olulisust.

Meile ikka meeldib mõelda ja öelda, et kümme käsku on otsekui euroopaliku moraalikoodeksi aluseks, ja eks ta tegelikult on ka. Kuid ka siin on omamoodi vastuolu: moraal peaks olema ju hoopis midagi, mida ei saa üks-ühele kirja panna, mis on meie sisemine vajadus ja tung ühiselt kokkulepitud normide täitmise suunas ning ühiskondlik hukkamõist nende eiramisel.

Luban siinkohal ühe väikese vahepala: nimelt oli vaimulike konverentsil mul üks meeldiv vestlus paari kaasvaimulikuga, kus saime arutleda teemal, et kõik käsud on võimalik taandada ühele lihtsale juhisele: maksa makse! Näiteks: „Ära anna valetunnistust!“ Ära anna valetunnistust, et su palk on madalam, vaid maksa selle pealt õiglaselt makse. Või: „Austa oma ema ja isa!“ Ehk maksa ausalt makse, et nende pensionifondis oleks piisavalt raha. Tahtsin selle näite tuua, et ilmestada, kuidas käsk on tegelikult meie ühiskonna toimimise loomulik komponent.

Elades ühiskonnas, kus moraalsusel on tihti väga erinev mõõteskaala, on hea näha kümne käsu toimimist meie igapäevases ruumis, olles samal ajal armu poolt kui pimeduses teednäitava valguskiire poolt juhitud ja kantud.

Ja see viib meid otsapidi teise mõtte juurde, millel tahaksin peatuda, tuleneb Pauluse poolt väljatoodud Jumala kirjeldusest: „Isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha.“ Hakkasin hiljuti lastele koolis loomislugu õpetama ja loomisloo alguses ühe esimese teemana on käsitlemisel valgus. Mõtisklesime üheskoos valguse vajaduse, omaduste ja valguse puudumise üle. Lisaks sellele saime arutleda ka lõbusa küsimuse üle, et millal Jumal ise sündis. Kuid siiski tagasi valguse juurde, mis on küünlakuul eriliselt sobilik mõtteaines.

Valgus on üks kummaline asi. Esiteks tuleb sellega kaasnevalt mõelda valgusallikate peale. Enamus neist annavad ka sooja. Välja arvatud ehk säästupirnid. Kuid üldjuhul siiski mõtleme me siin kargel Põhjamaal üpris tihti valguse ja soojuse peale koos, kõrvuti ja kokkukuuluvatena. Kui on valge ja soe, siis võib end tunda ka üpris turvaliselt. Tuleb siiski täheldada, et soojuse osas on see väide väga põhjamaine – mitte igaüks maailma erinevates paikades ei ühenda soojust turvalisusega. Kuid valgust vast siiski. Pimedas võivad igasugused kollid voodi alt välja tulla, aga valges nad ei julge. Aga turvalisus on ju vanas heas Abraham Maslow’ vajaduste hierarhias esimesel kohal. Seega saame valguse asetada oma vajaduste seas päris ülemisele pulgale.

Teise huvitava assotsiatsiooni tekitab valgustusaeg, mil püüti inimesi valgustada uute mõtetega. Kas see ka nende hinge valgustas, jääb siiamaani küsimuseks, kuid nagu me teame, siis ajaloolisi etappe nimetatakse ikka tagantjärgi ja ju siis neile nimetajaile tundus see aeg kuidagi eriliselt säravana. Aga kas ka soojustandvana?

On üks Taizé laul, mille sõnad kõlavad nii: „Meie pimedus pole pime sinuga. Ja öö on sama valge kui päev.“ See laul toob esile hingevalguse, mis võib särada ka pimedas öös. Mis on hingevalguse valgusallikaks? Kui see on sisemine kiirgamine väljapoole, siis vajab see valgusallikas kindlasti ka lisaenergiat, mille saame maailma tõeliselt valguselt. Jumal Jumalast, Valgus valgusest, Tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Paulus ütleb, et Jumal elab ligipääsmatus valguses. Ometi on meile antud osa sellest Jeesuse inimesekssaamisega.

Ja see valgus päris kindlasti ka soojendab. Ei mingeid säästupirne…

Aamen!



[1] Sülv – sügise ja talve ristand.

 

 

Triin Käpp (1982) on Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja, MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool juhatuse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English