Arvamused

Kas tõesti ajaloolis-kriitiline reduktsioon?

Urmas NõmmikLugenud möödunud reedel Kirik & Teoloogia veergudel (nr 113, 7.2.2014) ilmunud Arne Hiobi kirjutist „Usk muutuvas maailmas luterlikust vaatevinklist“, sattusin suurde segadusse, isegi nii suurde, et võtsin seal tsiteeritud U. Nõmmiku ja R. Tasmuthi eksegeetika õpiku (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 14, Tallinn, 2006, vt siit) kätte ja uurisin, kas ajaloolis-kriitilisest eksegeesimeetodist tõepoolest jäetaksegi õpikus nii ühekülgne mulje. Pidin rahuldustundega tõdema, et nii see ei ole. Seepärast olgu minu alljärgnev arvamuslugu väärmulje kõrvaldamiseks, et ajaloolis-kriitilise meetodi puhul on tegemist „ajaloolis-kriitilise reduktsiooniga“, milliseks muutub meetodi nimetus mängulise kergusega Hiobi artiklis, mis ju toetub veel EELK vaimulike konverentsil peetud ettekandele.

Siinkohal ei ole võimalik anda korralikku ülevaadet sellest, mida tähendab kõnealune meetod Piibli uurimisel. Selleks on olemas nimetatud õpik nagu ka hulk eesti keeles hõlpsalt ligipääsetavat sissejuhatuskirjandust Piibli kohta, rääkimata sadadest käsitlustest teistes keeltes. Mul ei ole ka võimalik siin põhjalikult tegeleda sellest arvamusloost palju pikema Hiobi artikli kogu argumentatsiooniga. Seepärast valin lihtsama tee. Lisan siia lihtsalt ka seda, mida Hiob õpikust üht lõiku välja võttes nimetamata jättis. Seda eelkõige lugeja jaoks, kes ei ole eksegeetika õpikusse sisse vaadanud või on muidu sellise jutu meelevallas, mis eirab vastutustundliku arutelu põhimõtet.

Arne Hiob kirjutab: „Ajaloolis-kriitilist eksegeesi on Urmas Nõmmik ja Randar Tasmuth selgitanud järgmiselt: „Ajaloolis-kriitilisele piibliuurimisele on omane pürgimine tekstide loomuliku tõlgendamise poole. Ajalooline piibliuurimine püüab lahendada eksegeetilisi küsimusi, lähtumata dogmaatilistest veendumustest, konfessionaalsetest tõekspidamistest või isiklikust usust, vaid pidades silmas ajaloolise uurimise meetodeid“ (Nõmmik / Tasmuth 2006, 18). Aluseks on seega täiesti profaanne vaade, mille puhul lisatakse, et ei tehta vahet pühade ja profaansete tekstide vahel, rakendatakse maksimaalset erapooletust, metoodilist skepsist ja võetakse omaks iga pealesundiv järeldus jne (Hiob 2013, 91jj). Dogmadest siiski ei pääseta, sest vanad asendatakse uuega, mis usu asemel põhineb kahtlusel: uurida tuleb etsi Deus non daretur (= otsekui Jumalat ei oleks), s.t Pühakirja uurimiseks (ja mõistmiseks!) tuleb ruumi anda ateismile oma vaimus.“ Järgnevas jõuab Hiob kiiresti ajaloolis-kriitilise reduktsionismi ja destruktsionismi etteheiteni, selleni, et dogmadest vabastamisega loetakse Piiblisse sisse uued (ilmalikud jms) dogmad.

Aga vaatame, mida on eksegeetika õpiku lehekülgedel 18 ja 19 – rääkimata sellest, mis on mujal õpikus – veel kirjutatud. Olgu siin tsiteeritud järgnev pikem lõik (lk 18–19): „Formaalses mõttes tuleb piiblitekste käsitleda samade meetoditega kui teisi antiikaja tekste. Piibel eristab end ise muude tekstide hulgast vaid oma sõnumi poolest. Samas on sõnum ise aina jätkuva uurimise objektiks. Piiblit nagu teisi ajaloolisi tekste saab lugeda vähemalt kahest lähtepunktist vaadatuna: (1) neid võib lugeda nende endi sisu pärast; (2) neid võib vaadelda kui allikaid, st kui abimaterjale ajalooliste sündmuste rekonstrueerimiseks. [Õpikus on siin viide Hans Conzelmanni ja Andreas Lindemanni teosele Interpreting the New Testament. An Introduction to the Principles and Methods of N.T. Exegesis, Peabody, 1988. – U.N.] Näiteks on evangeeliumid ühelt poolt ainsad allikad Jeesuse elu kohta teabe saamiseks, teiselt poolt on nad teoloogilised dokumendid, millel on autoreist sõltuvalt ka oma teoloogilised pürgimused ja eesmärgid. Eksegeesi peab püüdma teha nende kahe aspekti koosmõju silmas pidades. Vaatamata nende aspektide ühtsusele eksegeesi protsessis seatakse üksikuurimuses eesmärgiks siiski pigem üks neist. Ja selles peaks eksegeesija olema selgusele jõudnud juba enne mingi tekstilõigu analüüsimisele asumist. Sellega seoses olgu hoiatatud ka kahe klassikalise äärmuse eest, mis paiknevad telje „historism – biblitsism“ kahes otsas. Ohtlik on analüüsida teksti absoluutse ajalooallikana ja ohtlik on käsitleda seda ainsa võimaliku ilmutuse allikana. Tõde peitub nende vahel: Piiblit tuleb mõista meie ajaga suhestuva usutunnistusena, mis on sõnastatud oma aja paratamatus kontekstis, ent soovib siiski formuleerida igavest usutunnistust. Timo Veijola mõtiskleb nii: „Historismi köidikuist vabanetakse, kui mõistetakse, et vanade tekstide mõte ei piirdu nende ajaloolise tähendusega ja et Jumal (Kristus ja Püha Vaim) pole Pühakirja vang, vaid on elava väena kohal igas olevikus. … Biblitsismi köidikuist vabanetakse, kui mõistetakse, et usklik ei põhjenda oma usku kunagi üksi Pühakirjaga (sola scriptura numquam sola), vaid et ka teised, kogemuslikud faktorid mõjutavad kaasa ja moodustavad koos Kirjaga usu perspektiivi.“ [Siinkohal on õpikus viide Timo Veijola artiklile „Text, Wissenschaft und Glaube“ kogumikus Menschenwürde. Jahrbuch für Biblische Theologie 15 (2000).]

Usun, et siinkohal on igale lugejale selge, et sellest pikemast õpiku tsitaadist paistab ajaloolis-kriitilise eksegeesi positsioon märksa ruumilisem, mitmekesisem ja sisukam kui eelnevalt ära toodud Hiobi artikli lõigus. Ütleksin lausa, et ateismini ja reduktsionismini on raske, et mitte öelda, võimatu jõuda. Sellest tulenevalt väidan ma, et Hiob on loonud ajaloolis-kriitilisest meetodist karikatuuri, instrumentaliseerides sealjuures Nõmmiku-Tasmuthi eksegeetika õpikut. Kangesti meenutab see ajaloolis-kriitilise meetodi kriitikat 20. sajandi keskpaigast, mis ei ole veel teadlik praegu laias maailmas (tahaksin väga alla joonida sõna „laias“) toimuvast. Tänapäevane piibliuurimine ja -eksegees on lõppude lõpuks äärmiselt mitmekesised ning ma ei kujuta ette, kuidas saab anda ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajatele Hiobi laadis üldistavat hinnangut.

Lisan lühidalt teesid kõnealuse meetodi kohta, et ei jääks kaksiti mõistmist. Üksteisest lahus tuleb käsitleda seda, mis on meetodi olemus, ja seda, kuidas seda kasutatakse. Loomulikult võib Piiblit lugeda reduktsionistlikult, destruktivistlikult, minimalistlikult, nihilistlikult, ateistlikult ja veel paljut muud moodi, ent see ei tähenda, et sellised lugemisviisid tulenevad ajaloolis-kriitilisest meetodist. Meetod on abivahend, üks teiste hulgas, selleks et teenida teatud eesmärke. Seega eesmärgipüstitusest sõltub kõigepealt ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamise viis. Nagu ülal osutatud, võib kasutada meetodit selleks, et selgitada Piibli sõnumit, aga võib kasutada ka selleks, et rekonstrueerida ajaloosündmusi. Piiblilugeja peab esmalt jõudma selgusele endas, mis teda Piiblis huvitab. Siis valib ta meetodi ja selle kasutamise viisi. Loomulikult ta ka vastutab meetodi adekvaatse ja eesmärgipärase kasutamise eest. Kui teised märkavad siin silmnähtavat probleemi, tuleb seda loomulikult välja öelda. Iseenesest on ju Hiobi artikliski nimetatud mitut tõsist probleemi, mis tänapäeval Piibli lugemist ja kasutamist saadavad, ent kriitikanoole teravik läheb märgist mööda, meetodi pihta, mitte meetodi kasutamise viisi pihta.

Juhin lõpetuseks tähelepanu veel ühele tõsiasjale. Ajaloolis-kriitilise meetodi kõige tähtsam komponent on tekstikriitika. Mitte ükski – rõhutan: mitte ainumaski – piiblitõlge ei pääse tekstikriitikast, sest Piibel tõlgitakse alati väga vanadest käsikirjadest, millega on seotud tuhandeid pisiprobleeme. Kui see ka kuidagi piiblitõlkes välja ei paista, ei tohiks lasta ennast petta. Ka kõige suuremad ajaloolis-kriitilise meetodi kriitikud tarbivad tekstikriitika tulemusi. Vaat siis paradoksi! Ei ole ühtegi teist meetodit peale tekstikriitika, mis nii veenvalt tõestaks, et piiblikäsikirjad on inimeste kirja pandud ja ümber kirjutatud, et nii tihti juhtub seda, et tõlkija peab langetama raskeid otsuseid keeruliste valikute vahel. Kõik, kes kritiseerivad ajaloolis-kriitilist meetodit, peaksid vaatama kriitiliselt iseendasse ja piibliväljaandesse, mida nad kasutavad. Kas tõesti on see tõlge või see tõlkimise viis või see käsikiri, millest tõlge on tehtud, nii absoluutselt usaldusväärne, et sellele võib rajada jumal teab milliseid väiteid teoloogilise sisu või mõne ajaloolise sündmuse kohta. Piibli käsikirjade lugemisest algkeeltes algab tõeline ajaloolis-kriitiline meetod, sealt algab kriitiline otsus selle üle, mis pretendeerib olema ajalooline, mis mitte, mida saab usu või sõnumi sisu meie keeles ja meie aega sõnastamisel probleemivabalt kasutada, mida mitte. Nii algab piiblilugeja tee mõistmiseni, kui palju on Jumala Sõna edastamine ja levitamine Jumala töö, kui palju inimese oma.

Niisiis, kuna Arne Hiob on teinud ajaloolis-kriitilisest meetodist karikatuuri, siis tema etteheide meetodile ei kehti. Kas siis üldse kehtib tema artiklis öeldu? Oleme alguses tagasi. Küsin üle: milline on usk muutuvas maailmas luterlikust vaatevinklist?

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English