Arvamused

Jah, tõesti ajaloolis-kriitiline reduktsioon

Arne HiobOma ettekandes „Usk muutuvas maailmas luterlikust vaatevinklist” (Kirik & Teoloogia, nr 113, 7.2.2014) tsiteerisin ma U. Nõmmiku ja R. Tasmuthi „Sissejuhatust eksegeetikasse” sugugi mitte sooviga halvustada raamatut või nende autoreid. Vabandan, kui keegi midagi sellist välja luges, see polnud tahtlik. Soovisin ettekande piires toetuda kiiresti ja tõhusalt autoriteetsele teosele. Urmas Nõmmik ütleb õigesti, et lühiartiklis ei ole võimalik kirjeldada ajaloolis-kriitilise meetodi kõiki aspekte. Sama kehtib minu ettekande puhul. Ma ei soovinud „mängleva kergusega” rünnata seda meetodit (vt U. Nõmmik, „Kas tõesti ajaloolis-kriitiline reduktsioon?”, Kirik & Teoloogia, nr 114, 14.2.2014). Pigem tean, kui tugeva vastasega on mul tegemist ja kui vihase vasturünnaku alla võin ma sattuda.

Eksegeedina kirjeldab Nõmmik seda meetodit igati hästi. Jumal ei ole Pühakirja vang, Vaim võib puhuda, kust tema tahab (lugesin seda Timo Veijola väidet juba varem), kuid ta on sidunud ennast ilmutusega Kristuses. Ajaloolis-kriitiline meetod võib sellega arvestada. Nõmmik möönab: „Loomulikult võib Piiblit lugeda reduktsionistlikult, destruktivistlikult, minimalistlikult, nihilistlikult, ateistlikult ja veel paljut muud moodi, ent see ei tähenda, et sellised lugemisviisid tulenevad ajaloolis-kriitilisest meetodist. Meetod on abivahend, üks teiste hulgas, selleks et teenida teatud eesmärke.” Kui eesmärgid on õiged, siis „ateismini ja reduktsionismini on raske, et mitte öelda, võimatu jõuda.”

Seda väidan ka mina oma ettekandes: eesmärkidest ja maailmavaatelistest eeldustest sõltuvad paljuski eksegeesi tulemused. Pole õige, et „Hiob on loonud ajaloolis-kriitilisest meetodist karikatuuri!” Karikatuuri on teinud sellest eksegeedid, kelle maailmavaatest sõltuv skepsis ja krititsism on jätnud Pühakirjast järele varemed. Just nn „liberaalseks teoloogiaks” kutsutud suund on mu arvates kõige rohkem teinud kahju ajaloolis-kriitilisele meetodile ja tinginud selle, et rünnatakse ka meetodit ennast. Kui Nõmmiku kinnitusel minu „kriitikanoole teravik läheb märgist mööda, meetodi pihta, mitte meetodi kasutamise viisi pihta,” siis on see tingitud sellest, et meetodi kasutajad, kes allutavad selle n-ö liberaalsele krititsismile, on usurpeerinud meetodi peaaegu täielikult enda valdusesse.

Omaenda kogemustest olen ma jõudnud samadele tulemustele, nagu kirjeldab üks praeguseid saksa tuntumaid eksegeete ja teolooge Klaus Berger, alustades oma hiljuti üllitatud raamatut „Piiblivõltsijad. Kuidas meid tõe suhtes petetakse” (Die Bibelfälscher. Wie wir um die Wahrheit betrogen werden, 2013) sõnadega:

„See raamat on karjatus, planctus Germaniae [= Saksamaa hädakisa], nagu väljendati juba enne reformatsiooni, sest kakssada aastat hoolsalt ja intelligentselt menetletud piibliteadust on järele jätnud rahvakirikliku kõrbe. Vähemalt on tal selles oluline kaasosa. Evangeelse ja katoliku kiriku olukorra põhjustas suurelt osalt armutu hävitamine, mis lähtus piibliteadusest. Kui nimelt Piibel, nagu kinnitas reformatsioon, on kristluse mõõtuandev alus, siis ei saa selle aluse süstemaatiline hävitamine jääda tagajärgedeta.” Berger ei soovi sugugi ajaloolis-kriitilist meetodit hävitada, vaid seda reformeerida.

Urmas Nõmmik rõhutab ka tekstikriitikat, millega ühest küljest täiesti nõustun, teisalt aga olen just siin skeptilisem. Loodan, et Nõmmik ise oma ala tugeva asjatundjana oskab hoiduda äärmustest, mille orki on langenud kristlusega sobimatu maailmavaate eelduse tõttu paljud eksegeedid. Mida kõike ei ole tekstist „tekstikriitiliselt” välja loetud? Milline eksegeet siis möönaks, et ta ei ole tekstikriitiline? Alati leiab ta põhjuse selgitamaks, miks tema (vahel üsna ekstravagantsed) lahendused erinevad teistest.

Õnneks tohivad tekstikriitikal põhinevaid eksegeetide väiteid kasutada ka süstemaatikud – ja kui nad eelistavad ühtede piibliteadlaste kinnitusi teiste omadele, siis on seegi nende ning iga teise inimese õigus. Formaalse tekstikriitikaga ei jõuta enamasti (ka eksegeetide konsensuse korral) kaugemale hüpoteesidest, millest palju kindlamaks jääb traditsiooniline seisukoht, kui seda lausa ei kummutata. Seda ei ole aga tehtud kirikuisade põhiteadete puhul, mistõttu jääb iga inimese valida, mida ta usaldab ja millele ta toetub (vt Arne Hiob (2012)  Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing, 84-101).

Urmas Nõmmiku kirg on kaitsta ajaloolis-kriitilise meetodi väärikust, minul nende inimeste oma, kes kannatavad meetodi sellise kasutamisviisi all, mis jätab Piiblist järele kõrbe, kuid see pole Nõmmiku kinnitusel paratamatu. Mis aga pole paratamatu, seda on võimalik vältida ja seda tahakski tuleviku puhul loota.

 

Arne Hiob (1961), dr. theol., on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent.

Print Friendly, PDF & Email
English