Artiklid

Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerumine, 2. osa

Alar LaatsNestoriose ja Kürillose lugu

428. aastal tegi keiser Theodosios II Konstantinoopoli patriarhiks oma kõnekuse tõttu kuulsaks saanud munkpreester Nestoriose Antiookiast, mehe, kes oli kõikvõimalike hereesiate äge vastane. Üldjoontes oli pealinnas domineerivaks Antiookia koolkonna mõju. Aga suures linnas ei puudunud muidugi ka Aleksandria teoloogia kaitsjad. Umbes sellel ajal puhkes seal tüli kahe koolkonna pooldajate vahel küsimuses, kas Neitsi Maarjat saab pidada Jumalaemaks?[1] Küsimus oli selles, kas ta sünnitas Jumala Poja või ainult inimese, Naatsareti Jeesuse? Ühed, Antiookia koolkonna esindajad väitsid, et Maarja oli inimesesünnitaja, sest nende meelest olid Kristuse kaks poolt – jumalik ja inimlik – ikkagi lahus käsitletavad, eristatavad. Maarja sünnitas küll Jeesuse, aga inimesena ei saanud ta igavest Jumalat sünnitada. Aleksandria pooldajad aga rääkisid Maarjast kui jumalasünnitajast, Jumalaemast, sest Kristuse kaks külge on teineteisest lahutamatud. Kõike, mida saab ühe kohta öelda, saab ka teise kohta väita. Kui Maarja sünnitas Jeesuse, siis ta sünnitas paratamatult ka Jumala. Antiooklased süüdistasid vastaseid selles, et Kristust peeti ainult Jumalaks, aleksandrialased süüdistasid vastaseid aga selles, et Kristus olla vaid inimene. Mõlemad süüdistused olid ülekohtused.

Tüli kahe erakonna vahel püüdis uus patriarh lahendada nõnda, et käskis Maarjat nimetada kristusesünnitajaks, püüdes seega vältida mõlemat erakonda. See aga ei tasandanud vastuolusid. Otse vastupidi, nüüd hakkasid aleksandrialased patriarhhi süüdistama ühe ja ühtse Kristuse jaotamises kaheks sõltumatuks olendiks: Maarja nimetamisest jumalaemaks loobudes olevat ta loobunud ka Kristuse pidamisest üheaegselt inimeseks ja Jumalaks (Klein 2004, 18). Vaidlused ja tülid Maarja ümber ei jäänud kohalikeks Konstantinoopoli asjadeks. Oma esindajate kaudu oli Aleksandria paavst ja patriarh Kürillos üsna hästi informeeritud impeeriumi pealinnas toimuva kohta. Ta hakkas ka ise selles teoloogilises vaidluses osalema, kirjutades kirju oma pooldajatele pealinnas, sealsele patriarhile ning teistele kirikuvürstidele, eelkõige Rooma paavstile ja patriarhile. Ka Kürillos nägi patriarh Nestoriose arusaamades hereesiat, eksiõpetust.

Ristiusu legitiimseks muutumisest peale ei olnud sellised ägedad teoloogilised vaidlused Rooma keisritele sugugi meeldinud. Nende lahendamiseks olid nad tavaliselt lasknud kokku kutsuda üleriigilise kirikujuhtide nõupidamise, mille otsused kuulutati kiriklikult ja ka riiklikult üldkehtivateks seadusteks. Need nõupidamised tunnistati hiljem oikumeenilisteks kirikukogudeks. Siiani oli neid toimunud kaks. Ka nüüd lasi imperaator Theodosius nõupidamise kokku kutsuda. See pidi toimuma 431. aasta juunis Efesoses Väike-Aasia läänerannikul, tänapäeva Türgis. Nestorios jõudis kohale juba aprillis. Samuti tuli varem Kürillos. Antiooklased, kes olid Nestoriosega ühel meelel, saabusid aga ametlikult planeeritud avamise ajaks. Seda kasutas ära Kürillos, kes juba varem alustas nõupidamisega, kus tema ja ta arvuliselt ülekaalus olevad pooldajad mõistsid Nestoriose teoloogilised arusaamad hukka. Aleksandria kirikupeal õnnestus ka keiser oma nõusse saada. Nii sunnitigi Konstantinoopoli patriarh Nestorios ametist tagasi astuma. Ta läks tagasi oma kloostrisse Antiookia lähedal, kust ta oli pealinna patriarhiks läinud. Mõne aasta pärast saadeti ta aga asumisele Egiptusesse, kus ta ka suri.

Pärast Nestoriose kõrvaldamist jätkus teoloogiline võitlus otseselt Aleksandria ja Antiookia kirikujuhtide vahel. Siiski sõlmiti aastal 433 nende kahe erakonna vahel rahuleping, nn ühtsusvormel. Sellega seoses mahendas Kürillos oma teravamaid kristoloogilisi väiteid ja aktsepteeris antiooklaste antud selgitusi sealse kristoloogia kohta. Teiselt poolt pidid antiooklased leppimise hinnaks loobuma oma erakonnakaaslase Nestoriose kaitsmisest. Nestoriose väheste järgijäänud tööde põhjal on oletatud, et temagi oleks võinud sisuliselt selle ühtsusvormeliga nõustuda (Klein 2004, 19). Kui see oletus on õige, siis oli patriarh Nestorios suuresti kirikupoliitiliste intriigide ohver, millele aitas kaasa ta enda võimete piiratus.

 

Halkedoni kirikukogu

Sellega ei olnud aga kristoloogilised tülid Rooma impeeriumis veel sugugi lõpule jõudnud. Rahu Aleksandria ja Antiookia vahel püsis kuni Kürillose surmani aastal 444. Tol ajal tegutses Konstantinoopolis vana ja mitte just eriti intelligentne arhimandriit Eutyches. Ta olevat õpetanud, et pärast Logose inkarneerumist, inimesekssaamist, koosnes Kristus vaid ühest loomusest, ta inimloomus olevat jumalikustunud. Teisisõnu: Kristus oli täielikult Jumal ja mitte üldsegi enam inimene. Kuigi Eutyches arvas ennast jätkavat Kürillose aleksandrialikku traditsiooni, siis ometi oli see parimal juhul vaid Kürillose ideede ühekülgne, äärmuseni viidud ja moonutatud edasiarendus. Kohalikud kirikuvõimud mõistsid Eutychese arusaamad hukka. Tema kaitseks aga astus välja Kürillose järeltulija Aleksandria paavsti- ja patriarhitoolil Dioskuros. Tolle võimuambitsioonid ja intrigandiloomus olid võrreldavad Kürillose omadega, aga vaimsetelt võimetelt jäi ta oma eelkäijast tublisti maha. Dioskurose tegevuse tulemusena ning keisri nõusolekul toimus aastal 449 jällegi Efesoses üleriiklik kirikukogu, kus lükati hoolimatult kõrvale Rooma paavsti Leo kiri ja tema esindajad, rehabiliteeriti Eutychese arusaamad ning tagandati ametist tollane Konstantinoopoli patriarh. Suuremale osale impeeriumi kristlaskonnast oli nii ametlikuks kuulutatud õpetus kui ka eriti selle ametlikuks kuulutamise viis vastukarva. Keisri toetus kuulus aga Dioskurosele ja kirikukogu otsused muutusid riigi seadusteks.

Ometi muutus olukord õige kiiresti. Nimelt kukkus keiser Theodosios II aasta hiljem hobuselt ning sai surma. Uus keiser tõi kaasa ka uue religioonipoliitika.[2] 451. aasta oktoobris tuli Halkedonis[3] kokku uus üleriigiline kirikukogu. Siinsete otsuste aluseks võeti 433. aastal Antiookia ja Aleksandria vahel sõlmitud kokkulepe ning paavst Leo kristoloogilised arusaamad.[4] 449. aasta kirikukogu ja ta otsused tühistati.[5] Kirikukogul võeti vastu usuvormel, mida nimetatakse ka Halkedoni vormeliks.[6] Selles püüti vältida nii monofüsiitlikke kui ka nestoriaanlikke äärmusi ning selle kohaselt on Kristus üks isik kahe loomusega – jumaliku ja inimliku loomusega. Need kaks on temas täielikul kujul. Mõlemad loomused on koos segunematult ja muutumatult, eraldamatult ja lahutamatult. Selline kahe loomuse olemasolu, nende segunematuse ja muutumatuse rõhutamine välistas monofüsiitluse ning loomuste eristamatuse ja lahutamatuse rõhutamine välistas nestoriaanluse. Nõnda arvati vähemalt tollel kirikukogul.

Vormeli juures tuleks tähele panna selle sõnastuse omapära. Nimelt on Kristuse kahe loomuse eksistentsi neli põhiomadust – segunematus ja muutumatus, eraldamatus ja lahutamatus – negatiivse loomuga.[7] Teisisõnu, nad ütlevad, kuidas need kaks loomust ei ole koos, aga nad ei ütle midagi selle kohta, kuidas nad koos on. Teatud võimalused on välistatud. Ja see ongi kõik, mida on vaja öelda ja mida üldse öelda osatakse. Seega on justkui ette antud usu ruum, selle piirid, mitte aga usu sisu. Neis piirides on võimalik usu sisu varieerida. Halkedoni vormeli eesmärk on eelkõige kõik valed teed elimineerida. Millised on alles jäänud õiged teed, seda ei öelda ning nende valikuks jääb igaühel tegelikult palju võimalusi. See võimaluste paljusus ei ole pelgalt formaalne paljusus. Siin on tegu sisuliselt üsna suure valikuvabadusega. Selle mõistmiseks maksaks meenutada kristliku maalikunsti, kirjanduse, teoloogiateaduse ning kristliku kuulutuse ajalugu, mis on esile toonud suure hulga väga erinevaid arusaamu Kristusest, mis kõik mahuvad Halkedoni Kristuse-pildi raamesse.

Tuleks lisada veel seda, et selline negatiivne, eksiteid välistav funktsioon on üldse omane kiriklikele dogmadele. Algselt polnud nende eesmärgiks sundida kristlasi teatud kindlat teed käima, vaid näidata, millised teed on umbteed.

 

Edasised arengud ja hilisemad kirikukogud

Paraku ei suutnud Halkedoni kirikukogu oma otsusega vaidlusi ja tülisid impeeriumis lõpetada. Seetõttu püüdsid keisrid pikema aja jooksul üldse loobuda igasugustest arutlustest selle üle, kui palju ja kuidas on Kristus Jumal ning kui palju ja kuidas on ta inimene. Seega püüti probleem surnuks vaikida. Tegelikkuses see aga ei õnnestunud ning hiljem, kui valitsema hakkas Justinianus (surn 565), kuulutati Halkedoni kirikukogu otsus terves keisririigis riigiseadusena kehtivaks. Ometi ei uskunud paljud impeeriumi kristlased Halkedoni ette kirjutatud kombel. Terve hulk arvas, et Kristusel on ikkagi üks, jumalinimlik loomus, mis oli küll pärit kahest loomusest – jumalikust ja inimlikust –, aga ometi on Jeesus Kristus üks. Halkedoni kirikukogu dogmas nähti nestoriaanlikku eksiõpetust: arvati, et rääkides kahest segunemata loomusest, räägitakse paratamatult kahest isikust, kahest pojast. Sellel viisil uskuvaid kristlasi hakati nimetama monofüsiitideks,[8] keda oli märgataval hulgal just Süürias ja Egiptuses, mis tollel ajal olid Rooma impeeriumi osad. Neis piirkondades oli tihti nõnda, et kreekakeelsed kristlased järgisid Halkedoni, aga autoktoonne elanikkond – koptid ja süürlased – kaldusid monofüsiitlusesse.

Bütsantsi impeeriumisse oli seega 6. sajandiks tekkinud usuline lõhe Halkedoni pooldajate ja monofüsiitide vahel.[9] Sellelaadilist lõhet olid keisrid püüdnud alati vältida, alates ajast, mil keiser Konstantinos oli ristiusu tunnistanud lubatud religiooniks. Keiser Justinianus püüdiski seda lõhenemist likvideerida. Üheks meetmeks oli uue kirikukogu kokkukutsumine aastal 553 Konstantinoopolis. Hiljem kuulutati see viiendaks oikumeeniliseks kirikukoguks. Siinsed otsused olid suunatud monofüsiitidele, näitamaks, et Halkedoni usk ei ole sugugi nestoriaanlik kahe Kristuse – Jumala ja inimese – tunnistamine. Kirikukogu mõistis hukka mitme kunagise Antiookia teoloogi tööd. Need ei olnud sisuliselt sugugi nestoriaanlikud ning oma teoloogia poolest polnud nad vastuolus Halkedoniga. Tolle hukkamõistuga taheti hoopis lepitada monofüsiite ja tuua neid riigikirikusse tagasi. Paraku see aga ei õnnestunud ning religioosne lõhe jäi püsima.

On arvatud, et kuna monofüsiidid tundsid end Bütsantsi riigi ja kiriku poolt tagakiusatuna, ei toetanud nad hilisema moslemite invasiooni ajal Bütsantsi sõjaväge ning suhtusid moslemitesse neutraalselt. Seetõttu on spekuleerides oletatud, et kui Bütsantsi kristlaskond ei oleks kaheks lagunenud või kui riik oleks suhtunud tolerantselt monofüsiitidesse, siis kas oleks islami invasioon 7. sajandil üldse nõnda edukas olnud.

Ka 7. sajandil tehti katse lepitada monofüsiitlust riigikirikuga. Konstantinoopoli patriarh Sergios (610–638) esitas lepituseks õpetuse, mille kohaselt Kristusel on küll kaks loomust – jumalik ja inimlik –, aga tal on üks, jumalinimlik tahe. Sellist õpetust on kombeks nimetada monoteleetluseks. Seda hakkasid toetama nii imperaator[10] kui ka Rooma paavst[11]. Selle õpetuse kõige suuremaks kriitikuks kujunes Maximus Confessor (580–662), Bütsantsi üks tähtsamaid teolooge. Maximos küll suri oma vaadete tõttu pagenduses, kuid hiljem hakkasid impeeriumis domineerima ikkagi tema mõtete pooldajad, s.t monoteletismi vastased. Aastail 680–681 toimus Konstantinoopolis kirikukogu, mis hiljem kuulutati oikumeeniliseks kirikukoguks. Pärast pikki vaidlusi kuulutati õpetus Kristuse kahest tahtest õigeks ning monoteletism mõisteti hereesiana hukka.

Bütsantsi keisririigis toimus veel üks suur teoloogiline tüli, mille lõpptulemused kujundasid suuresti kogu ida-ortodoksset mõtlemist. Selle tüli käigus toimus ka seitsmes ning ortodoksse kiriku jaoks siiani viimane oikumeeniline kirikukogu. Tegemist oli nn ikonoklastiline tüliga, mis kestis üpris kaua aega – 8. sajandi kahekümnendatest aastatest kuni 9. sajandi keskpaigani. Pikaleveninud tüli käigus arendati ikoonivagadust ja ikooniteoloogiat, mis kehtib ida-ortodoksses kirikus tänaseni.

Ristikoguduse algusest peale oli ikka leidunud teolooge, kes olid olnud skeptilised ikoonide kultuse suhtes. Ometi oli ikoonide kummardamine kirikus levinud, eriti kiriku kreekakeelses osas. Võimalik, et üheks 8. sajandi algul ikoonidevastast liikumist esile kutsunud faktoriks oli mittekreekaliku elemendi, eelkõige armeenlaste ja süürlaste osakaalu oluline tõus Bütsantsi ühiskonnas. Teiseks oluliseks faktoriks peetakse islami mõju. Islam ei suhtu ju piltidesse pooldavalt.

Keiser Leo III (717–741) lasi 720. aastatel kirikutest ja muudest kultuspaikadest eemaldada ikoone. Ta poeg Konstantinos V (741–775) jätkas isa poliitikat ja kasutas selle elluviimiseks ka jõudu. Kuna olulisteks piltide austamise keskusteks olid kloostrid, said eriliselt kannatada mungad ja nunnad. Konstantinos V valitsemisajal, 754. aastal, toimus ka kirikukogu, mis väitis enese olevat oikumeenilise ja mõistis ikoonide austamise hukka. Ortodoksse kiriku jaoks ei kanna see kirikukogu muidugi oikumeenilise kirikukogu tiitlit. Kui aga valitsusohjad läksid Konstantinose poja Leo IV lese Irene (780–802) kätte, siis taastas too ikoonide austamise. Ta lasi aastal 787 kokku kutsuda kirikukogu Nikaiasse, mis kehtib seitsmenda oikumeenilise kirikukoguna. See kirikukogu põhjendas ja kiitis heaks ikoonide austamise. Siin tehti vahet ikoonidesse kahte liiki suhtumise vahel. Ikoonidele saab avaldada austust või täpsemalt relatiivset austust (kr proskynesis), aga neile ei tohi osaks saada kultus (kr latreia). Kultuse objektiks võib olla üksnes Jumal.

Ikonoklastilised tülid jätkusid siiski 9. sajandil, saades uue hoo keiser Leo V (813–820) ajal. Ning jälle oli see leskkeisrinna, kes ikoonide austamise Bütsantsis taastas, nimelt keisrinna Theodora aastal 843, kui ta valitses regendina oma poja eest. Ida ortodoksses traditsioonis mälestatakse seda ikoonide austamise võitu „ortodoksia pühapäeval“, mis on suure paastu esimene pühapäev.

Ikoonide kaitsjate lähtekohaks oli arusaam, et Kristust saab ikoonidel kujutada, kuna ta sai inimeseks. Sellel väitel põhineva ikooniteoloogia peamiseks rajajaks oli Damaskuse Johannes (sünd 650, surn enne aastat 754), keda peetakse ida-ortodoksse kristlaskonna üheks olulisemaks teoloogiks.[12] Ikoonide apoloogia ja paljude muude tööde kõrval väärib kindlasti nimetamist Johannese kolmeosalist peateos pealkirjaga „Tunnetuse allikas“. See on kogu tolleaegse teoloogia süstemaatiline kokkuvõte koos filosoofilise sissejuhatuse ning ajaloolise ülevaatega. Mõnikord on väidetud, et tema tähtsus ida-ortodoksses kirikus on võrreldav Aquino Thomase Summa theologiae tähtsusega Õhtumaa kirikus.

Ikonoklastiliste tülide lõpuga oli lõppenud ka oikumeeniliste kirikukogude ajastu ida- ortodoksses kirikus. Sellega oli suures osas formuleeritud tolle kiriku teoloogia.[13] Võibolla on õigus neil teoloogialoolastel, kes väidavad, et kõik seitse kirikukogu ning nendega lahutamatult seotud teoloogilise mõtlemise protsess tegelesid suuresti ühe ja sama teemaga, mille võib kokku võtta küsimusse, kuidas on Jumal seotud maailmaga, täpsemalt aga, kes on Kristus, kuidas on ta Jumal ja kuidas inimene, ning millised on Jumala inimesena ilmumise tagajärjed. See tähendab, et kõik need kirikukogud tegelesid eelkõige kristoloogiaga, lähenedes, tõsi küll, sellele probleemile iga kord omaenda erilise nurga alt.

 

[1] Kreeka keeles theotokos, mille otsene tõlge on „jumalasünnitaja“.

[2] Tegelikult hakkas riiki ja kirikut valitsema Theodosiose õde Pulcheria. Ta abiellus väejuht Marcianusega, kelle kompetentsi kuulus sõda ja sõjavägi (Adam 1995, 146).

[3] Tänapäeva Türgi Kadiköy, mis asub Bosporuse teisel kaldal, enam-vähem Istanbuli/Konstantinoopoli vastas.

[4] Nende kõige mõjukamaks väljenduseks on Leo kiri Konstantinoopoli patriarh Flavianusele (Tomus ad Flavianum) aastast 449. Halkedoni kirikukogu kasutas seda kirja oma teoloogiliste otsuste alusena (Altaner 1958, 320).

[5] Hiljem hakati 449. aasta kirikukogu nimetama „röövlitesinodiks“.

[6] Oma žanrilt ei ole see usutunnistus.

[7] Kreekakeelses algtekstis avaldub see eitav loomus ilmekamalt: kõik need neli sõna algavad eitava nn α-privativumiga.

[8] Nad ise kasutavad nimetust „miafüsiidid“, mis on sisuliselt korrektsem (Baumer 2006, 40, 289). Siin kasutan siiski nimetust „monofüsiidid“, kuna nii on juba pikka aega olnud tavaks lääne kirjanduses.

[9] Nestoriaanid, kelle usk samuti erines riigikiriku omast, asusid enamaltjaolt väljaspool Bütsantsi keisririiki.

[10] Heraklios (610–641).

[11] Honorius I (625–638).

[12] Teda ei saa vähemalt formaalsetel põhjustel pidada Bütsantsi teoloogiks, sest ta pole kunagi elanud Bütsantsi impeeriumis. Asi on selles, et ta sündis kristlikus araabia või süüria perekonnas Damaskuses, esialgu ka töötas samas linnas kaliifi teenistuses, hiljem oli mungaks Jeruusalemma lähedal.

[13] Täiesti lõppenuks teoloogilise mõtlemise ajalugu siiski pidada on ebaõiglane. Bütsants mõtles omi teoloogilisi mõtteid kuni langemiseni türklaste kätte.

 

Viidatud kirjandus

Adam, Alfred (1995) Dogmadelugu. Tartu: Greif.

Altaner, Berthold (1958) Patrologie. Leben, Schriften und Lehre der Kirchenväter. Freiburg: Herder.

Baumer, Christoph (2006) The Church of the East. An Illustrated History of Assyrian Christianity. London/New York: I. B. Tauris & Co.

Klein, Wassilios (2004) „Einleitung“ – Syrische Kirchenväter, W. Klein (toim). Stuttgart: W. Kohlhammer, 13–30.

Meyendorff, John (1987) Christ in Eastern Christian Thought. New York: St. Vladimir’s Seminary Press.

Studer, Basil (1993) Trinity and Incarnation. The Faith of the Early Church. Edinburg: T&T Clark.

 

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Print Friendly, PDF & Email
English