Esiletõstetud lood

Maarja külastab Eliisabetti. Jutlus 4. advendipühapäevaks (Lk 1:39–45)

Patrik Goransson

„Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud““ (Lk 1:39–45).

Meie advendiaeg hakkab lõpule jõudma ja kui sel ajal on meil aega olnud mõtelda Ristija Johannesele kui Issanda eelkäijale ja tee ettevalmistajale, siis nüüd saame keskenduda neitsi Maarjale kui Jumala Emale. Seesama evangeelium, mida me loeme suvel neitsi Maarja külaskäigupäeval, saab nüüd advendiaja lõpus meile abiks olla selleks, et ennast ette valmistada Kristuse vastuvõtmiseks.

Tark Beda Venerabilis võtab jõulumüsteeriumi kokku järgmiste sõnadega: „See on nii nagu peab, et kui Jumal tahtis saada inimeseks, ei sünnitanud Teda keegi muu kui neitsi ja kui neitsile anti võimalus sünnitada, siis ei sünnitanud ta kedagi muud kui „Jumala Poja“.“ See on kiriku tegelik evangeelium, ainulaadne ning omane ainult kristlusele ja see eraldab teda teistest usunditest. Laps, kelle neitsi Maarja sünnitas, ei ole ainult prohvet, vaid Kõigekõrgem. Ta ei vahenda ainult sõnumit Jumalast, vaid Ta on Jumal. Sellepärast on Neitsi Maarja ka Jumala Sünnitaja ja nagu ema Teresa tihtipeale meelde tuletas: „No Mary, no Jesus“, ehk ilma Maarjata jääme ka Jeesusest ilma. Seepärast on meil palju õppida sellest, kuidas Eliisabet õppis tundma Jumala Ema ja kuidas ta sai õnnistatud, kui ta tema koos Jeesusega omas kodus vastu võttis.

„Õnnistatud oled sina naiste seas.“ Neitsi Maarja on välja valitud suurima ülesande täitmiseks, mida on ühele inimesele antud ja selle eest on ta alatiseks õndsaks kiidetud nende poolt, kes on tema Poja tõelised jüngrid. Igavene Neitsi on uus ja vastandlik Eeva, sest nagu ütles Justinus Märter, sai Eeva oma tegemistes käima peale „mao sõnaga“, aga Maarja jäi lapseootele Jumala Sõnaga. Jumala ettenägelikkuses sai Maarja kuuletumine vahendiks, mis tühistas Eeva sõnakuulmatuse ja selle tulemused, sest kui patt tuli maailma esimese Eeva kaudu, siis sünnitab teine Eeva siia maailma Õnnistegija. Iga kord kui kuuleme või loeme Ave Mariat, saame ka sellest hea meeldetuletuse, sest „ave“ tagurpidi on „E(e)va“. Suur ülesanne ei pane siiski neitsi Maarjat endast liiga palju mõtlema, vaid kui ta vastab Eliisabeti tervitusele oma kiidulauluga, siis ta ütleb: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.“ Just oma alandlikkuse ja usu tõttu sai ta õnnistatud naiste seas, sest ainult see, kes ei ole ennast täis, saab Jumala armu vastu võtta, ning ainult see, kes on lasknud ennast täiesti täieneda, saab ka olla armu täis. „Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.“

„Õnnistatud on sinu ihu vili!“ Nõnda ütles Eliisabet Jeesuse kohta, kui ta oli veel neitsi Maarja emaihus. Ristija Johannes tervitas koos oma emaga Jeesust juba enne, kui ta oli siia maailma sündinud, sest Tema on ja jääb kõikide inimeste ainukeseks Päästjaks – nii nendele, kes on elanud enne Teda, kui ka neile, kes elavad siin maailmas kuni selle ajastu lõpuni. Tema kohta kehtib see, mida prohvet Jesaja ette kuulutas: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel“. Ainuüksi selle nimega on haaratud kogu jõulumüsteerium. Immaanuel, see tähendab: Jumal on meiega. Seda on ennustanud prohvet ja kirik tunneb selles nimes oma sisimat saladust. Ta ei ole ainult tavaline laps, vaid selles lapses on Jumal meiega, olles siiski inimlaps nagu meiegi. Jumal võtab omaks meie inimlikud tingimused loovutamata oma olemust. Jumal ja inimene samas isikus, ilma erinevuste ja äravahetamiseta.

„Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?“ Nende sõnadega väljendas Eliisabet oma imestust ja tänulikkust selle üle, et pääste oli tulnud tema kojale. Nii nagu tema, oleme ka meie kutsutud avama oma südame ukse Jeesusele. Kahjuks peab Ta aga ka täna kurbusega paljude inimeste puhul ütlema sedasama, mis kehtis Tema sündimise puhul Petlemmas: Tema jaoks pole mitte kuskil ruumi, sest paljude inimeste südamed on pattudest veel puhastamata. Andku Jumal siis meile armu meelt parandada, iga päev uuesti oma pattu tunnistada ja elada ainuüksi Jeesuse andeksandmisest. Selleks, et meie südamete uksed oleks alati Temale avatud, et nii jõuluajal kui ka aastaringselt saaks meie kohta öelda sedasama Jumala Sõna kuulamise ja lugemise puhul, mida öeldi neitsi Maarja kohta pärast esimesi jõule Petlemmas: „Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.“ Aamen.

 

Patrik Göransson (1967) on EELK Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
English