Arvamused

Jõuluettevalmistus – mõtteid advendiaja alguseks

Thomas-Andreas Poder

Läinud pühapäeval algas jõulude-eelne aeg, mida nimetatakse advendiajaks. Advendiaeg on eesti keeles „tulemise aeg“. Alguse sai seega tulemise aeg. Kui küsida, et mis siis ikkagi tulevad, näib vastus olevat selge: jõulud tulevad. Me oleme jõulude-eelses ajas, jõulude – jõulupühade – tulemise ajas.

 

Jõulud tulevad – muutuste aeg

Kui ütelda, et advendiaeg on jõulude tulemise aeg, tuleb kindlasti ütelda, et advendiaeg on jõulude ootamise ja jõuludeks ettevalmistamise aeg. Raske on mitte märgata, et meie ümber on toimunud ja toimumas muutused, mis on seotud just nimelt lähenevate jõuludega. Näiteid võib tuua lõputult. Olgu selleks või avalikku ruumi püstitatud jõulukuused ning meie eriliselt valgustatud linna- ja asulakeskused.

Mingisugusel kombel ning mingisugusel määral tekitavad lähenevad jõulud aga ka muutusi meis endis: muutusi näiteks mõtetes – me mõtleme ehk sellele, kus me jõulupühade ajal oleme, või sellele, kellega neid koos veedame (kas oleme omaette või perega või sõpradega), või sellele, kuidas neid päevi täita. Eestis on jõulupühad aasta ainsad riiklikud pühad, mis vältavad ju suisa kolm päeva. Niisiis, koguni riigiseadusega on nähtud ette, et kolm päeva on kõigile pühad ja vabad – ning mingil kombel tuleb seda aega ka täita. Nii on jõulude-eelne aeg seotud muutustega meie mõtlemises, ent loomulikult ühtlasi tegevuses, sest midagi tuleb ju jõulude ettevalmistamiseks ette võtta. Ehkki see ei pruugi käia kõigi kohta, saadetakse teele jõulutervitusi, ostetakse jõulukingitusi, valitakse välja jõulukuusk jne. Nii on jõulude-eelne aeg meie jaoks seotud teatud tavadega ning kõik see toob kaasa ka mingisuguse muutuse meie üldisemas jõulueelses meeleolus.

Jõulud on pühad ja sellisena eriline aeg: jõuludele eelnev aeg muutub nende pühade lähenemise ajaks, meie ümbrus muutub märguandjaks lähenevatest pühadest ja meie ise muutume pühadeks ettevalmistujateks.

 

Jõulud tulevad – mida pühitsetakse?

Jõulud tulevad ja meie valmistume jõuludeks. Ent mis siis õigupoolest tulevad ja milleks me ikkagi valmistume? Mispärast pühitsetakse jõulusid? Mis muudatus, mis sündmus see on, mis väärib taolist tähistamist? Sellised küsimused kuuluvad loomulikult samuti jõuludeks ettevalmistumise juurde. Ilma taolistele küsimustele mõtlemata – ilma jõulude mõtet meenutamata – varitseb oht, et jõuludega seotud tavad muutuvad elutuks ja kaotavad meie jaoks mõtte (olgu siin näiteks kasvõi jõulujumalateenistusel osalemise tava) või siis hakkavad jõuludega seotud tavad elama täiesti iseseisvat elu ja omandavad hoopis uue tähenduse. Lõppkokkuvõttes ähvardab sel moel jõulupühadele eelnev aeg, kuid ka jõulupühad ise, muutuda ajaks, mida me ei taju mitte erilise, vaid veidra ja ehk isegi tüütu ajana. Ja see oleks muidugi tõeline kaotus, kui aasta üks ilusaim aeg kaotaks meie jaoks oma imelise võlu ning me muutuksime selle suhtes ükskõikseks. Oleks tõesti kaotus, kui saaksime ehk rõõmustada küll teatud kommete ja tavade üle, kuid mitte rõõmustada selle üle, mida need kombed ja tavad väljendavad.

Niisiis, mispärast ikkagi pühitseda jõulusid? Miks võtta ja eraldada selleks nõnda palju aega? Mis muudatus väärib taolist erakordset tähistamist? Mis on tulemas?

 

Muutus looduses – ka inimeseks-olemises?

Tulemas on pööripäev. Üks oluline muutus, millega jõulud on kahtlemata seotud, on see, et päevad, mis on jäänud valge aja poolest järjest lühemaks, jõuavad lõpule. Samm-haaval hakkab valge aja kestvus kasvama. Nii võib ütelda, et jõulud tähistavad aastakalendris valguse võitu pimeduse üle. See on kindlasti õige. See on murrang – muutus, mida on põhjust tähistada.

Nii advendi- kui jõuluaja laulud,[1] mida jumalateenistustel ja küllap tuhandetes kodudeski lauldakse, samuti sel ajal loetavad piiblitekstid,[2] viitavad aga veel ühele palju sügavamale – tõeliselt radikaalsele – muutusele. Nad kõnelevad Jumala tulemisest maailma ning pöördest, mida see tähendab. Need laulud, mida ristirahvas laulab, ja tekstid, mida loetakse, tunnistavad sellest, et jõulud ei ole seotud üksnes valgusega, mis on meie ümber, vaid jõulud on seotud valgusega, mis on meie sees – s.t sellega, kuidas me iseennast ja kõike end ümbritsevat mõistame. Jõulud tähistavad muutust inimeseks-olemises. Kuidas nii?

Jõulud tähistavad selle valguse maailma tulemist, mille paistel omandab kogu meie elu – meie ise ja meie ümbrus, tõesti kogu maailm – uue kvaliteedi. Meie elu ei ole taandatav võitlusele ellujäämise nimel, vaid meie elu on kingitus Jumalalt.

Püüdes mõista inimeseks-olemist, on paljudele abiks see, kuidas elavad loomad, kuidas nemad oma ümbrusele reageerivad: loom on loomulik! Kui tahame mõista oma loomu, siis uurigem looma! Kui tahame toimida loomulikult, siis jäljendagem looma! „Loomalik on loomulik“ – nii võiks veidi ülepingutatult mõista ka inimeseks-olemist. Ja selles on kahtlemata oma tõde sees. Meie seotust loomariigiga pole põhjust eitada. Kas tähendab see aga, et mõistaksime ennast esmajoones ühenduses loomadega – ja siis ehk isenditena, kes on tõestanud end kõige konkurentsivõimelisematena?

Jõuluaja laulud ja pühakirjatekstid väljendavad veendumust, et inimese elu – meie igaühe elu – on ennekõike ja kõige otsustavamalt määratud seeläbi, milline on meie suhe oma päritolusse.

Kuid mis on meie päritolu? Kus see on? Kas inimese päritolu on identne inimese põlvnemisega? Kui nii, võiks inimese kohta küll kehtida „loomalik on inimlik“, ning seda, kes on inimene, tuleks näha esmajoones sellest lähtuvalt – selle suhte valguses –, mis inimesel on loodusesse.

 

Jumala tulemine

Jõululaulud ja -tekstid on kantud veendumusest, et seda, mis on inimese jaoks loomulik – seda, mis on tõeliselt inimlik –, seda, kes on inimene tõeliselt, ja seda, kes on meie kaasinimene tõeliselt – seda, mis on üldse maailm tõeliselt –, seda kõike ei määratle ei poliitikud ega teadlased, ei filosoofid ega kunstnikud, ei filmitähed ega muusikud, ei meie vanemad ega meie sõbrad, ka meie ise mitte. Vaimulikud ja usuteadlasedki ei määratle seda, mis on tõeliselt inimlik. Inimlikkuse üle otsustab inimese päritolu, mitte tema põlvnemine, mitte tema lapsepõlv.

Kui inimene on oma päritolu unustanud, ei ela ta sellena, kes ta on tegelikult. Kui inimene on oma päritolu unustanud, muutub elu millekski, millesse tuleb suhtuda umbusuga, ettevaatlikult. Ei enese ega teiste päritolu saa usaldada, sellele toetuda. Elu on olelusvõitlus ning igaüks ise oma õnne sepp.

Laulud, mida me advendi- ja jõuluajal laulame, ning tekstid, mida me advendi- ja jõuluajal kuuleme, kõnelevad sellest, kuidas inimese – ent ka maailma ja kogu universumi – päritolu ei ole inimest unustanud. Need laulud ja tekstid kõnelevad, hõiskavad, rõkkavad, jutustavad, kuulutavad, teevad avalikuks rõõmusõnumi sündmusest, mis väärib tõepoolest „imeks“ nimetamist: Jumal on tulnud maailma! Jumal on tulnud inimese juurde! Jumala tulemine maailma on inimese Jumala-suhte radikaalne uuendamine. Oma päritolu unustanud ja nõnda oma tõelise näo – oma identiteedi ja iseenda – kaotanud inimesele paistab „jõuluvalgus“. Meie elu lähtub valgusest, mis Jeesuses Kristuses on maailma tulnud. Inimese päritolu ei ole tundmatu, inimese päritolu ei ole ajaloo hämaruses. Jumala ligiolu – see on inimese päritolu! Seetõttu ei jõua me inimese jaoks loomulikuni – tõeliselt inimlikuni – siiski mitte looduse vaatlemise läbi, vaid Jumala tulemise läbi maailma – meie päritolu olevikuliseks saamise läbi Jeesuses Kristuses. Jeesus Kristus – tõeline Jumal – on tõeline inimene!

 

Sünnipäevapidu ja taevane kingitus!

Jõuludepühade põhjus ja keskpunkt on seega kingitus: jõuludega pühitsetakse Jeesuse Kristuse sündi, kelles Jumal on meile kinkinud iseennast. Jumal ise on kingitus! Nii on jõulude iga-aastane pühitsemine ühtlasi ka märk sellest, et Jumal jätkuvalt tuleb meie juurde, et ta jätkuvalt kingib ennast meile, et ta jätkuvalt laseb meil avastada elu – iseennast ja maailma – „jõuluvalguses“, s.t Jumalast lähtuvana.

Jumal on end meile kinkinud ja Jumal kingib end meile – seetõttu tehakse jõuluajal üksteisele kingitusi. Jeesus Kristus – maailmavalgus – on tulnud ilmale. Seetõttu valgustatakse advendi- ja jõuluajal kuusk, kodud ja tänavad küünalde ja tuledega.

Niisiis, keset aastalõpu saginat kutsutakse meid peole – sünnipäevapeole. Just seda on ju jõulud! Kuid see on sünnipäevapidu, millel sünnipäevalaps mitte ei oota meilt kingitusi, vaid kingib iseennast! Ja advendiaeg – mis on see? See on aeg, mil sünnipäevalaps teeb ettevalmistusi peoks.



[1] Olgu siin kohal nimetatud mõned eriti ilusad ja ilmekad, ent pisut vähemtuntud laulud: Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 3; 6; 7(!); 9(!); 10; 18A(!); 21; 22; 31A(!); 37B.

[2] Vt nt Ps 96:1–3, 6–10; Js 9:1–6; Tt 2:11–14; Lk 2:1–14(!); Ps 100; Js 52:7–10; Hb 1:1–3(!); Jh 1:1–14(!).

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English