Artiklid

Hingehoidja muutuvad rollid

Paavo Ruotsalainen

Tänapäeva hingehoiutöö kasvab välja juurtest, mille moodustavad eri ajastute hingehoiutöö teoreetilised ja praktilised õppetunnid. Uurin käesolevas artiklis hingehoidja rolli muutumist Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kontekstis. Muutuste peamine mõjutaja on olnud rahvakiriklik liikumine, aga ka erinevate suundumuste mõju abi osutamises. Püüan kirjeldada neid rolle, millesse hingehoidjad on aastakümnete vältel asunud ja kuhu neid on asetatud. Lõpuks püüan vastata küsimusele, millisesse rolli suunab hingehoidjaid postmodernistlik konstruktivistlik paradigma.

Nii viidetest kui kirjanduse loetelust võib lihtsalt järeldada, et mul on professor Paavo Kettuneni ja tema kirjaliku loomingu ees suur tänuvõlg. Tema uurimistöö moodustas tugeva aluspõhja minu väitekirjale ja ka käesolevale artiklile. Ta on kirjeldanud hingehoiu arengut Soomes ja analüüsinud hingehoiu inimesekäsitlust viisil, millele ei ole teist võrdväärset.

Enne 19. sajandi keskpaika käsitleti pastori kogu kasvatusalast tegevust hingehoiuna, sõltumata sellest, kas tegemist oli jutlustamise, õpetamise või kiriklike talitustega. Hingehoid oli osa kiriku üldisest kasvatustegevusest (Kettunen 1997, 50–51). Pärast Teist maailmasõda oli hingehoiu, sotsiaaltöö ja psühhiaatria meetodite vastastikune koosmõju aluseks suurele murrangule, mis suunas rõhuasetuse kasvatustegevuselt psühholoogilistele ja sotsiaalsetele abistamise meetoditele. Pastori traditsiooniline karjase ja õpetaja roll muutus mõistja rolliks. See murrang algas esmalt kiriku erivaldkondades nagu perenõustamine ja haiglahingehoid, aga on viimase 35 aasta jooksul levinud kõikidesse kiriku töövormidesse (Kettunen 1990, 16–19; Ruotsalainen 2002, 232–243).

1970ndatel aastatel sarnanes hingehoid järjest enam psühhoteraapiale. Üleminek kasvatuslikust hoiakust mõistvale hoiakule ei toimunud valutult. Diskussiooni hingehoiu rollist kirikus on peetud alates 1950ndate aastate lõpust. Paljud tajusid loobumist hingekarjase rollist kui rünnakut kiriku peaülesande vastu. Eriti hingehoiu erivaldkondades viis see identiteedikriisini. Perenõustamise ja haiglahingehoiu positsiooni üle kirikus vaieldi pikalt kuni 1980ndate aastateni välja (nt Kettunen 1990, 21–23).

Psühhoanalüütiliste meetodite mõju viis selleni, et hingehoiu rõhuasetus paigutus individuaalsetele pikaajalistele usalduslikele suhetele. Pereterapeutiliste ja eriti lahenduspõhiste meetodite mõju suunas taas arengut probleemi lahendamise suunas (Ruotsalainen 2002, 20–40). Hingehoiukoolituses ja -kirjanduses keskenduti psühhoteraapiast lähtuvatele teemadele. Hingehoid muutus suurel määral teatud spetsialiseerunud tegevuseks, nii et võis jääda mulje, et kogudusetöö argised kohtumised ei olnudki see „õige“ hingehoid. Mõnikord on õigusega küsitud, kas selletüübiliste kohtumiste hingehoidlik tähendus on ehk ära unustatud.

Hingehoiu ja spiritualiteedi suhe on taas tõusnud esile 1990ndatel aastatel. Samuti on hakatud vaimuliku juhendamise suhet hingehoidu uuel viisil analüüsima (Kettunen 1990, 336; Kettunen 1997, 64–65; Kiiski 2009, 109–111). Sõjajärgses hingehoidlikus mõtteviisis on toimunud pendli liikumine mõlemas suunas. See algas liikumisega eemale traditsioonilisest kasvatuslikust hingehoidlikust mõtteviisist psühhoteraapia poole ja siis tagasi spiritualiteedi küsimuste juurde.

Kui vaadelda seda arenguprotsessi üksiku hingehoidja karjääri perspektiivist, siis ei pruugi ilmtingimata selguda, et sellel arengul on tsüklilised tunnusjooned. Tunne, just nagu oleks leitud midagi uut ja ainulaadset, asetub õigesse taustsüsteemi, kui venitada perspektiiv tänapäevast kuuskümmend aastat tagasi. Siis on näha, et samasugused teemad korduvad nii hingehoiu praktikas kui ka kirjanduses.

See tähendab ka seda, et uude perioodi siirdudes ei vaju vana unustuse hõlma. Üldjuhul see jääb elama ja mõjutama hingehoiutöö tervikut. Soome hingehoiu identiteeti ei ole võimalik kirjeldada iga üksikut teemat esile tõstes ja väites, et töömeetod on just selle kaudu täielikult määratletud.

Alljärgnevalt tutvustan nelja rolli, millesse on kirjanduse põhjal Soome evangeelse-luterliku kiriku hingehoidjaid aastakümnete vältel asetatud.

 

Karjane

Karjase roll on traditsiooniline hingehoidja kuvand. Tegelikkuses kõneldi hingekarjasest juba sadu aastaid enne hingehoiust kõnelemist (Kettunen 1997, 50).[1] Selle rolliga on tugevalt seotud kasvatuslik aspekt. Karjane juhendab ja suunab lambaid õigesse suunda ning talle on suund teada. Sõna ja sakramendid, aga ka piht on hingehoiu oluline osa. Kõnel Jumala tahtest ja andeksandmisest on keskne roll (Kettunen 1997, 47–48).

1990ndate aastate alguses alanud muutustes teisenes karjase roll kuulaja ja mõistja rolliks. Vestluse rõhuasetus suundus 1950ndatel veelgi enam hingehoidjalt üksikisikule ja tema sisemistele ressurssidele. Hingekarjase rolli tajuti liigselt suunavana ja inimese argipäeva tegelikkust kõrvalejätvana (Kettunen 1990, 16–17; Viika 1994, 16–18). Hingehoius siirduti holistliku mõtteviisi juurde, kus Jumala sõnatu ligiolu oli tähtsam kui vaimulike küsimuste arutamine vestluses. Hingehoiu mõistet hakati nägema vihmavarjuna kogu kirikliku abistamistegevuse kohal, mis rakendab erinevaid abistamise ja psühhoteraapia meetodeid (Ruotsalainen 2002, 122–123).

Sellised arengud on tõstatanud põhjendatud küsimuse, kas hingehoid on vaid üldine kiriku kontekstis tehtav abistamistegevus või on sellel ka oma identiteet. Viimase paarikümne aasta jooksul toimunud hingehoiu ja vaimuliku juhendamise koosmõju võib käsitleda vastusena sellele küsimusele. Samal ajal on ka Soomes hakatud kõnelema pastoraalpsühholoogiast, mille all peetakse silmas kiriku tegevuse analüüsi psühholoogiliste protsesside ja kommunikatsiooni vaatenurgast. Nende arengutega on vaimulikud küsimused pöördunud nähtaval moel hingehoidlikesse vestlustesse tagasi. Väärtustama on hakatud karjase rolli, ainult selle kuvand on liikunud pehmemasse ja vähem direktiivsesse suunda.

 

Kuulaja

Irja Kilpeläineni raamatust Osaammeko kuunnella ja auttaa („Kas oskame kuulata ja aidata“) kujunes 1970ndate aastate alguses klassikaline inimese kuulamise ja tema sisemisi ressursse toetava hingehoidliku mõtteviisi käsitlus (Kilpeläinen 1973). See on olnud mitme hingehoidjate põlvkonna õpikuks ning levinud samas ka kirikust väljapoole. See on vajutanud aastakümnete vältel templi kogu kiriklikule hingehoiutööle ning murdnud vanu arusaamu hingekarjasest, kes suunab inimesi tugeva käega õigele teele.

Ligimesekeskse hingehoiu rõhuasetus pidi alati olema abivajajal. Ta ei olnud mitte hingehoiu või kasvatuse objekt, vaid subjekt. Inimeste probleemide lähtekohad olid tema tundeelus. Hoiduti nõuannete jagamisest ja juhendamisest. Rõhuasetus oli praeguse hetke tunnetel. Neid spiraalvestluse abil analüüsides toimus edasiminek. Selliselt võis juhtuda, et käsitlemisele tulid ka usu küsimused. Arvati, et inimene saab abi omaenda reaktsioonide teadvustamisest (Kilpeläinen 1973; Kettunen 1990, 301–313).

Psühhoanalüütiline raamistik oli hakanud mõjutama hingehoiu erivaldkondi juba 1950ndatel aastatel. Therapeia sihtasutuse rajamine tegi võimalikuks selle, et 1960ndate aastate kiriku töötegijad said psühhoanalüüsi meetodite ja psühhoanalüütiku koolituse (Ruotsalainen 2002, 20–21). Psühhoanalüütilisest mõtteviisist lähtuvalt hakati hingehoius esitama hüpoteese inimese sisemistest konfliktidest ja tema varase arengu mõjust neile. Hingehoiusuhte kontseptualiseerimisel hakati kasutama psühhodünaamilisele teooriale tuginevaid mõisteid nagu alateadlik, tõrjumine ja ülekandmine.

Ligimesekeskse ja psühhodünaamilise mõtteviisi vahel on tihe side. Mõlema lähenemisviisi keskmes on abi otsiv üksikisik. Hingehoidja asetub kuulaja rolli ja hoiab oma tunded olukorrast eemal. Kõige olulisem on abivajaja kuulamine ja mõistmine. Me võime põhjendatult väita, et alates 1960ndatest aastatest on psühhodünaamiline mõtteviis ja ligimesekeskne hingehoid olnud nii hingehoiukoolituse kui -kirjanduse läbivaks tunnusjooneks (Ruotsalainen 2002, 54–59). Ainus uudne suundumus, mis on mingil määral 1980ndate lõpus nende kahe kõrvale tõusnud, on lahenduspõhine meetod, mida käsitlen järgmises peatükis (Ruotsalainen 2002, 28–29, 31).

 

Treener

Üksikisiku sisemisi ressursse rõhutava hingehoidliku suundumuse aluseks on social casework’i meetod, mida kiriku perenõustajad õppisid 1950ndatel aastatel. Inimest hakati nägema oma elu subjektina ja mitte ainult abi vastuvõtjana (Viika 1994, 53; Kettunen 1990, 25). Abivajajat püütakse aidata nii, et ta suudaks leida üles omaenda sisemised ressursid. Lammast õigele teele suunav hingehoidja muutus treeneriks, kes püüdis luua eeldusi abivajaja sisemisele kasvamisele.

Eesmärgile suunatud hingehoid tugineb USA kiriku perenõustamises 1980ndatel aastatel kanda kinnitanud lahenduspõhisel teraapiameetodil.[2] Selle alusel on kiriku töötegijaid hiljem ka laiemalt koolitatud. Kaarle Viika tõdeb, et lahenduspõhisus on väga tihedalt seotud selle mõtteviisiga, mida kirikus õpiti 30 aastat varem seoses social casework’i meetodiga (Viika 1994, 86).

Eesmärgile suunatud hingehoius käsitletakse korraga ühte probleemi. Inimest püütakse treenida kasutama õigeid lahendusmeetodeid, nii et ta oleks suuteline leidma võtme oma olukorra avamiseks (Kiiski 2009, 157–159). Selles rõhutatakse inimese enda sisemisi ressursse ja võetakse sarnaselt social casework’i meetodile siht tuleviku lahendustele.

 

Vestluskaaslane

Konstruktsionistlik mõtteviis lähtub sellest, et tegelikkust ja inimese vaimu konstruktsiooni sellest ei saa teineteisest lahus vaadelda. Teisisõnu: kui inimene vaatleb lauda, siis töötleb ta võrkkestale tekkinud kujutist, mis on füsioloogiliste ja psühholoogiliste skeemide läbi ajus sõelunud tajuks. Taju on inimese enda vaimu kas üksi või koosmõjus loodud konstruktsioon tegelikkusest.[3]

Praktiliseks näiteks on siin kliendikeskne lähenemine, mille kohta hingehoius kasutatakse nimetust ligimesekesksus. Kliendi keskset rolli teraapia subjektina ei sea ilmselt keegi küsimärgi alla. Ligimesekeskses hingehoius arendab klient vestlust oma assotsiatsioonide läbi. Töötegijal on võimalikult neutraalne kuulaja roll.

Uurimistulemused viitavad aga sellele, et ligimesekesksus on pigem konstruktsioon kui praktikas realiseeruv tõsiasi. See on ideaal sellest, kuidas nähakse hea hingehoidja tegevust. Tegelikkuses on hingehoidja alati vestlussituatsiooni juhtija, kes suunab küsimuste, kommentaaride ja kehakeelega vestlust. Abivajaja seab ta autoriteedi ja professionaali rolli. Ligimesekesksus on sotsiaalne konstruktsioon, mis ilmneb praktilises töös palju komplekssema nähtusena (Jaatinen 1996, 69, 85; Ruotsalainen 2002, 215).

Postmodernistlikus mõtlemises on põhimõtteliselt kaks lähenemisviisi tegelikkusele. Konstruktsionism keskendub inimese sisemistele teadmusloome protsessidele. Sotsiaalkonstruktsionistlikus mõtlemises seevastu luuakse ühiseid tähendusi sotsiaalses tegelikkuses. Äärmuslikus konstruktivistlikus mõtlemises on eesmärgiks mitte kõneleda välisest objektiivsest tegelikkusest, vaid ainult tajust ja asjadele antud tähendustest (Ruotsalainen 2002, 57).

Konstruktsionistlik mõtlemine ei tähenda aga automaatselt täielikku relativismi. See võib olla ka lihtne alandlikkus meie tajumisvõime piiratuse ja tegelikkuse palju suurema komplekssuse ees, kui me tahame uskuda.

Nii modernistlikule psühhoanalüütilise mõtlemisele kui ka süsteemsele pereteraapiale on omane tegelikkuse ja teooria samastamine. Inimese psüühe dünaamikat, aga ka süsteemiteooria koosmõju mudeleid peeti objektiivselt vaadeldavaks tegelikkuseks. See viis terapeutilise determinismini. Valitses arusaam, et teatud küsimustest, nagu varase ea ema-lapse suhte probleemidest või paarisuhte lahendamata konfliktidest, tulenesid teatavat tüüpi häired. Terapeudi rolli seisukohalt tähendas see seda, et ta asus neutraalse välisvaatleja rolli. Ta pidi vaatluse põhjal selgitama välja probleemide dünaamika ja leidma õige viisi nende lahendamiseks (Ruotsalainen 2002, 29–30).

Konstruktsionismi teadvustumisel 1980ndatel aastatel avanes uus perspektiiv psühhoterapeutilises mõtlemises. Lähtekohaks oli arusaam, et psühholoogilised teooriad on konstruktsioonid, mis ei modelleeri sellisena tegelikkust. Need ei ole sel viisil objektiivne tegelikkus, et neid võiks sellistena ühelt olukorralt teisele üle kanda. Nad on üks osa teraapiat teostava professionaali konstrueeritud maailmast, mis kohtub võrdsel tasandil abivajaja maailmaga. Nende maailmade kohtumisel jõutakse üheskoos mõistmisele, mis on teraapiaprotsessi lähtekohaks. Terapeut ei saa asetuda teraapiasituatsioonist väljapoole või selle üle. Ta ei ole välisvaatleja või diagnoosi panija, vaid vestluses osalejana osa tervikust (Ruotsalainen 2002, 29).

See arusaam tõi tähelepanu keskmesse vestluse ja diskursused. Sõnad peegeldavad tähendusi. Sõnade ja vestluse läbi püütakse leida ühiste tähenduste tasand, kus need kaks maailma kokku puutuvad ja lõpuks ühise tähenduste maailma moodustavad. Konstruktsionistliku terapeutilise teooria kohaselt see defineerib ja korrastab abiotsija elu uuesti nii, et võimalikuks saab muutus. Erilist tähelepanu pööratakse narratiividele, jutustustele, mille abil inimene korrastab ja hindab oma elu. Neis narratiivides peituvad lootuse ja sisemiste ressursside komponendid aitavad inimesel leida elule uut suunda.

Hingehoidja seisukohalt on konstruktsionistlikul mõtlemisel kaks väljakutset:

1. Hingehoidja peab püüdma olla dialoogiline. Selle all peetakse silmas kommunikatiivset suhet, mille eesmärgiks on ühise arusaama kujunemine ja selle muutumine. Dialoogis on osapooled võrdsed. Küsimus ei ole mõne valmis usutõe või psühholoogia hüpoteesi kohandamises olukorraga, vaid ühise arusaama leidmises.

2. Tähelepanu peab pöörama sellele, kuidas abivajaja oma elu kirjeldab. Inimene kirjeldab ja tõlgendab oma elu narratiivide abil. Nende positiivne ümbertõlgendamine võib olla inimesele võtmeks, mis avab uued ressursid ja positiivsed võimalused tema elus.

Ka ülalkirjeldatud kuulaja rolli kuulub inimese väärtustamine subjektina. Kõige märgatavam erinevus on see, et hingehoidja on dialoogis aktiivne vestluskaaslane. Hingehoidjal ei ole ainult kuulaja roll, vaid ta annab vestlusesse oma panuse. Võrreldes dialoogilisust treeneri rolliga, on ühine see, et mõlemas usutakse inimese sisemistesse ressurssidesse ja hingehoidja on aktiivne osapool. Erinevus on selles, et edasiminek ei toimu konkreetse tegevuse tasandil, vaid tähenduste ja narratiivide vahendusel.

Tagasipöördumine tähenduste ja jutustuste maailma teeb võimalikuks kristliku pärandi ja lunastusloolise metanarratiivi kujunemise osaks hingehoidlikust protsessist. Hingehoidja omandab seal uuesti karjase rolli. Ta võib tuua ühisesse vestlusesse oma kogemused ja usu. Nimetan seda hingehoidja rolli vestluskaaslaseks, sest selle eesmärgiks on võrdsel tasandil toimuv dialoog, kus mõlemal osapoolel on oma eriline ja samavõrra oluline roll.

 

Rollide muutumised

Kirjeldasin ülal hingehoidja nelja rolli: karjane, kuulaja, treener ja vestluskaaslane. See põhines Soome hingehoiukirjanduse ja konstruktivistliku arusaama analüüsil. Nad esindavad hingehoiu arengu protsessi erinevaid etappe ning on jätnud Soome kiriku hingehoiutööle oma püsiva jälje.

Üksiku hingehoidja töös on rollide dünaamika veelgi peenem. Rollid ei ole staatilised, vaid dünaamilised. Vastastikuses koosmõjus vahetavad inimesed rolli isegi ühe ja sama vestluse ajal. Protsessi edenedes toimub vastastikuseid rollivahetusi.

Sellegipoolest ei määra seda, kes inimene on, ära mitte ainult rollid ja kontekst. Tema isiku, identiteedi ja usu läbi säilib jätkuvus ka rollivahetuse järel. Kui inimene vahetab rolli ja siirdub ühest olukorrast teise, tagavad need ühtekuuluvuse ja jätkuvuse.

Pastor külastab perekonda, kus on lein. Esmalt ta joob kohvi ja keskendub lese jutustusele abikaasa surmast. Vestlus kulgeb oma loogikat mööda ühest emotsioonist teise. Pärast kohvijoomist peab ta palvuse. Palvuse järel räägib lesk, kui üksildaselt ta end tunneb, sest sugulased elavad temast kaugel. Pastor hakkab temaga koos olukorrale lahendusi otsima. Nad käivad vestluses läbi naabrid ja tuttavad ning arutavad, keda võiks külla kutsuda. Lõpuks vesteldakse veel leinast. Pastor räägib leinaprotsessist ja üheskoos arutletakse, mida see lese elus tähendab. Seejärel käiakse veel üheskoos läbi matuse ettevalmistuse praktilised küsimused.



[1] Sõna „hingehoid“ nimetatakse kirjanduses esimest korda 1838. a ja hingekarjase mõistet kasutati juba vähemalt 17. sajandil.

[2] Vahel kasutatakse ka väljendit „lahenduspõhine hingehoid“. Kiiski (2009) kasutab väljendit „lahendusele suunatud hingehoid“.

[3] Vt nt Ruotsalainen 2002, 29, 76.

 

Kasutatud kirjandus

Jaatinen, Jaana. Terapeuttinen keskustelutodellisuus. Diskurssianalyyttinen tutkimus alkoholiongelmien sosiaaliterapeuttisesta hoidosta. Helsinki: Stakes, 1996.

Kettunen, Paavo. „Kehittyvä sielunhoito“ – Sielunhoidon käsikirja. Toim Kirsti Aalto, Martti Esko, Matti-Pekka Virtaniemi. Porvoo: Kirjapaja, 1997, 44–70.

Kettunen, Paavo. Ihmisolemuksen ongelma ja olemassaolon vaikeus. Ihmiskäsitys Suomen evankelis-luterilaisen kirkon sairaalasielunhoidon koulutuksessa vuosina 1960–1975. Helsinki: Suomalainen Teologinen Kirjallisuusseuran, 1990.

Kiiski, Jouko. Sielunhoito. Helsinki: Edita, 2009.

Kilpeläinen, Irja. Osaammeko kuunnella ja auttaa. Lähimmäiskeskeisen sielunhoitomenetelmän opas. Helsinki: WSOY, 1973.

Ruotsalainen, Kari. Auttajana kirkon ja yhteiskunnan leikkauspisteessä. Kirkon perheneuvojien käsitys työstään. Helsinki: Suomalainen teologinen kirjallisuusseura, 2002.

Viika, Kaarle. Kirkon perheneuvonnan viisi vuosikymmentä. Helsinki: Kirkkohallitus, 1994.

 

(Soome keelest autori loal tõlkinud Kadri Lääs. Artikkel on ilmunud kogumikus  Terve sielu terveessä ruumiissa. Juhlakirja professori Paavo Kettusen täyttäessä 60 vuotta 27.11.2009, toim Hannu Mustakallio. Karjalan teologisen seuran julkaisuja 1. Joensuu: Karjalan teologinen seura 2009.)

 

Kari Ruotsalainen, dr. theol., on Soome Diakoonia Rakenduskõrgkooli kiriku ja ühiskonna ainete dotsent.

 

Print Friendly, PDF & Email
English