Arvamused

Teoloogia ja religiooniteadus – sõbrad või vaenlased?

Jaan Lahe

Teoloogia ja religiooniteadus on kaks erinevat teadust, kuid ajalooliselt on nad seotud ja see seos ei ole täielikult katkenud kuni tänaseni. Kuigi mõiste „teoloogia“ esineb vaid kreeka-rooma kultuuris, kus see tähistas jumalatega (kr theoi) seotud uskumusi, ja kristluses, mis laenas mõiste juba 2. sajandil, tähistades sellega esialgu ristiusu õpetust Jumalast, on paljud religiooniteadlased seisukohal, et teoloogia kui katse uskumusi süstematiseerida ja nende üle kriitiliselt reflekteerida, ei ole omane vaid ristiusule, vaid see on olemas ka teistes suurtes religioonides (islam, judaism, budism). Vahe on aga selles, et kui teoloogia reflekteerib eeskätt oma religiooni üle ja vaatleb teisi religioone vaid suhtes sellega, ei eelda religiooniteadus „oma religiooni“, s.t religiooniteadlane ei pea olema ühegi religiooni järgija. Ometi on paljud religiooniteadlased olnud ja on kuni tänaseni ühe või teise religiooni järgijad – juudid, moslemid, hindud, budistid või kristlased ja nende hulgas on olnud ja on praegugi religioosselt aktiivseid inimesi.

Religiooniteadus, mille vanimaks alldistsipliiniks on religioonilugu ehk religiooni ajalugu, ei ole otseselt kasvanud välja teoloogiast. Friedrich Max Müller (1823–1900), keda peetakse religiooniajaloo kui iseseisva distsipliini rajajaks, ei olnud teoloog, vaid filoloog, kuid kuna religiooniteadus tekkis õhtumaises kultuuriruumis, mis oli veel 19. sajandil kristlik (ja on selleks oma sügavamate juurte poolest jäänud kuni tänaseni), siis pole ime, et religiooniloolased on algusest peale kasutanud usundi mõtestamiseks kontseptsioone ja ideid, mis on laenatud kristlikust teoloogiast. Kui näiteks Müller räägib religioonist kui „lõpmatu kaemusest“ ja „sõltuvustundest“, mida see kaemus inimeses tekitab, siis on selles nähtud ilmselget Schleiermacheri (1768–1834) mõju. Erinevaid teoloogilisi mõisteid ja kontseptsioone on kasutanud religiooni olemuse kirjeldamisel ka teised religiooniteadlased, kellest paljud on olnud oma alushariduselt teoloogid. Olgu sellistest religiooniteadlastest nimetatud vaid mõned tuntumad – Edmund Hardy (1852–1904; oli roomakatoliku preester), Nathan Söderblom (1866–1931; oli aastatel 1914–1931 Rootsi peapiiskop), Rudolf Otto (1869–1937), Gerardus van der Leuuw (1890–1950), Jean Guenole Marie Danielou (1905–1974; oli jesuiitide ordu preester ja hiljem kardinal), Wilfred Cantwell Smith (1916–2000; oli reformeeritud kiriku pastor) ja Uku Masing (1909–1985). Religiooniteadlaste hulgas on olnud ja on kuni tänaseni ka agnostikuid ja ateiste (viimastest on tuntuim ilmselt Itaalia kõige nimekam religiooniteadlane Raffaele Pettazzoni (1883–1959), kes astus teadlikult välja katoliku kirikust), kuid see on võimalik just tänu sellele, et religiooniteadus ei eelda „oma usku“. Teiselt poolt aga ei ole usk põhimõtteliseks takistuseks religiooniteadlaseks olemisele ega muuda ka religiooniteadlase tööd küsitavaks. Mitte keegi ei kahtle ju näiteks Danielou saavutustes antiikse gnoosise uurijana vaid põhjusel, et ta oli katoliku preester ja hiljem kardinal. Seda on vaja rõhutada tänapäeva Eesti haritlaste hulgas levinud kummastava arusaama vastu, nagu ei saaks mõne religiooni järgija olla samal ajal tõsiseltvõetav religiooniuurija.

Teiselt poolt aga on religiooniteaduse ja teoloogia suhted olnud pingelised ja nende kahe teaduse vahel on leidnud aset ka tõsiseid konflikte. Eriti teravad olid need konfliktid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui religiooniteadus oli veel väga noor teadusharu ja kui kristlikud teoloogid, eriti piibliteadlased, hakkasid kasutama oma uurimistöös muistse Lähis-Ida ja antiikreligiooni allikaid, mis šokeeris mitte ainult paljusid tollaseid teolooge, vaid ka laiemat kiriklikku ja ühiskondlikku avalikkust. Selle näiteks võiks tuua nn Piibli ja Paabeli tüli, mille vallandas Saksa assürioloogi Friedrich Delitzschi (1850–1922) väide, et Vana Testamendi tekstides võib leida mõjusid muistse Mesopotaamia mütoloogiast, ja nn modernismitüli roomakatoliku kirikus, mille käigus tagandati ametist mitu preestrist teoloogi, kes väitsid, et Uue Testamendi mõttemaailmal on palju ühist kreeka-rooma religiooni mõttemaailmaga. Tänapäeval on mõlemad seisukohad üldtunnustatud ja neid eitavad vaid kristlikud fundamentalistid. Tänapäeval peetakse loomulikuks ka seda, et teoloogiateaduskondades kuulub õppekavasse mitmekristlike usundite tundmine ja nii on see ka näiteks Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Kuid mitte alati pole see olnud nii. Kui 1919. aastal loodi Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja arutati, kas sinna tuleks ka luua eraldi õppetool mittekristlike usundite õpetamiseks, olid paljud õppejõud sellele vastu, väites, et kristlikule teoloogile ei anna midagi „paganlike religioonide“ tundmine. Sellele vaatamata õppetool loodi ja see oli väga progressiivne samm – paljudes Euroopa ülikoolides tollal veel sellist õppetooli ei olnud.

Tänapäeval on võimalik religiooniteadusega tegeleda nii teoloogiateaduskondades kui ka väljaspool neid, sest religiooniteaduse (mis ei piirdu enam ammu religiooni ajalooga, vaid hõlmab suurt hulka erinevaid distsipliine) õpetamiseks ja uurimiseks on loodud seminare ja instituute ka filosoofiateaduskondade juurde ning on olemas koguni omaette religiooniteaduse instituudid. Ristiusu uurimisega ei tegele ainult teoloogid, vaid ka religiooniteadlased, kes teevad aga teoloogidega tihedat koostööd. Võib tuua küllaltki palju positiivseid näiteid selle kohta, kuidas religiooniteadlased ja teoloogid saavad teha edukat koostööd. Nii on see olnud näiteks Erfurtis Max-Weber-Kolleg’es, kus on juba väga pikka aega tehtud rahvusvahelisi teadusprojekte, milles osalevad üheskoos nii teoloogid, filoloogid, ajaloolased kui ka religiooniteadlased. Erinevad Euroopa kirikud osalevad aktiivselt religioonidevahelistes dialoogides ja selle põhjal tundub, et religiooniteadus ja teoloogia ei ole vaenlased ega vastandid, vaid pigem sõbrad ja koostööpartnerid. Ometi – sellise olukorrani pole jõutud lihtsalt ja ka tänapäeval on teolooge, kes peavad mittekristlike usundite tundmist õigustatuks vaid misjoni eesmärgil.

Millest sõltub religiooniteaduse ja teoloogia edukas koostöö? Küllap paljudest teguritest: ühiskonna religioossest olukorrast, ühiskonna võimalustest (sealhulgas rahalistest võimalustest), haridus- ja kirikupoliitikast (näiteks võib suletud ja kõigele „ilmalikule vastanduv“ nägemus ristiusust, kui seda toetatakse kirikupoliitiliste vahenditega, pingestada ja pärssida religiooniteadusega tegelemist kirikus), aga paljuski ka sellest, milline on teoloogide ja religiooniteadlaste suhtumine teineteise teadusvaldkondadesse. Koostöö saab hea olla vaid siis, kui religiooniteadlased võtavad teoloogiat tõsiselt ega pea seda valdkonnaks, mis tegeleb vaid elukaugete ja üksnes kirikusiseselt mõistetavate probleemidega, vaid näevad ka teoloogia eksistentsiaalset ja sotsiaalset mõõdet. Ja teistpidi: koostöö saab olla edukas ka siis, kui teoloogid ei näe religiooniteaduses üksnes kirikule vastanduvat ja religioonide küsimuses lõpliku tõe valdamisele pretendeerivat „paha ilmalikku teadust“, vaid dialoogipartnerit, kellega koostöö võib olla viljakas ja kasulik nii kirikule kui ülikoolile kui ka ühiskonnale tervikuna. Teoloogia ja religiooniteaduse senine ajalugu on näidanud, et teoloogia ja religiooniteaduse koostöö on võimalik ning et probleemid teoloogia ja religiooniteaduse vahel ei tulene kummagi distsipliini olemusest, vaid hoopis isikutest ning hetkeoludest.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English