Arvamused

Religiooni muutumine – väljakutse religiooniuurijatele: Tartus toimunud seminaridest

Marko Uibu

Kultuuriteooria tippkeskuse seminaridel „Religious Change“ („Muutus religioonis“) Tartut külastanud maailma tippteadlastest religiooniuurijad tõdesid, et religiooni muutumine on tõsiasi. Iseasi, kuidas sellega religiooni uurimisel ja kirjeldamisel arvestada ning millistena edasisi muutusi ette näha.

Septembris kolme Briti professori osavõtul toimunud interdistsiplinaarsel seminaril tehti religiooni muutumisele nii ajalooline tagasivaade kui vaadeldi tänapäevast religioossust. Glasgow’ ülikooli hilismodernse Euroopa ajaloo professor Callum Brown esitas ettekandes „Losing religion: how people have lost religion in Canada, UK and USA since 1940“ võrdlusandmeid erinevatest riikidest, mis näitavad järjepidevat religiooni tähtsuse vähenemist. Sotsiaal- ja kultuuriajaloolasena vaatles Brown pikka perspektiivi, keskendudes näiteks väärtuste ja käitumise radikaalsele muutusele 1960ndatel noorte naiste seas. Seksuaalmoraali lõdvenemine (abielueelne seks, suurenev partnerite arv) ning kirikust eemaldumine toimusid samaaegselt. Prof Brown illustreeris sekulariseerumise tendentse ka kvalitatiivsete intervjuudega, kus ateistid-humanistid kirjeldasid, kuidas nad usus (Kristluses) kahtlema hakkasid ning pöördusid pigem humanismi poole. Browni hinnangul on sekulariseerumine järjepidev protsess, mille toimumises ei saa kahelda.

Warwicki ülikooli sotsioloogia professor Jim Beckford käsitles ettekandes „Sociological aspects of religious diversity“ tänapäeva religioonipoliitikat ja situatsiooni, kus religioosne mitmekesisus on kõikjal väärtusena tunnustatud, ent omab üpriski erinevaid sisulisi tähendusi. Prof Beckford rõhutas vajadust hoida täpsust terminites, millega pluralismi või paljusust kirjeldatakse. Normatiivne pluralism rõhutab, et mitmekesisus ja religioosne paljusus on hea. Kuid mida selle raames tegelikult aktsepteeritakse ja kuidas? On selge, et täielikku pluralismi kuskilt ei leia. Huvitav on siin muidugi ka religiooni eriline positsioon (võrdluses teiste tähendust loovate süsteemidega), mis tuleneb usuvabadusest ning religioosse enesemääramise õigusest.

Lancasteri ülikooli religioonisotsioloogia professor Linda Woodhead tõi ettekandes „Religious change in Europe since 1989: de-reformation and the return of magic“ välja sotsiaalseid arenguid, millega religiooni muutumine kahtlemata kaasas käib. Kas igapäevane nn maagia, millega inimesed oma eludes pidevalt opereerivad, või näiteks uue vaimsuse keskkonnas levivad ideed ja praktikad on religioon? Prof Woodhead kasutas siin taktikalise religiooni mõistet (toetudes Michael de Certeau’le), kus ilma tugeva institutsionaalse toeta leiavad ja loovad inimesed omaenda religioosseid süsteeme. Oma loengus tõi Woodhead väga huvitavaid näiteid religiooni sünkretistlikumaks ning individuaalsemaks muutumisest, näiteks inimeste endi poolt just neile sobivalt kombineeritud rituaalidest (näiteks tort matustel). Samas ei tähenda selline sünkretism ning religiooni muutumine, et rituaale või religiooni ei vajata. Kõrvutades kiriku ning nn post-paternalistlikke väärtusi (individualism, egalitaarsus, kogemuslikkus jne), tõdes Woodhead, et need on üksteisega suures osas konfliktis, mis kahandab kiriku võimalusi suurt osa inimesi kõnetada.

Üks maailma tuntumaid tänapäeva religioossust käsitlevaid teadlasi, Rotterdami Erasmuse ülikooli professor Paul Heelas külastas Tartut 23. oktoobril. Prof Heelas oli seminari jaoks välja toonud Eesti andmed erinevatest võrdlevatest uuringutest, pidades neid väga intrigeerivateks. Eesti on tema sõnul justkui laboratoorium, kus muutused on eriti ilmsed ja huvitavad. 1990ndate aastate alguse Eestis oli religiooni osatähtsus madal. Mitme sekulariseerumise teoreetiku kohaselt oleks Eesti arengud pidanud viima tulemini, kus inimesed elavad ilma igasuguse religiooni-vaimsuseta. Ometi on Eesti viimaste kümnendite arengud näidanud, et ehkki kuuluvus nn suurtesse religioonidesse on madal (viimasel rahvaloendusel kõigest 16% õigeusu ning 10% luteri kirikusse) ning ka usk jumalasse on üks Euroopa ja maailma madalamaid, ei tähenda see ateismi või usu kadumist. Vaimudesse, hingedesse või kõrgemasse elujõudu uskuvaid inimesi on Eurobaromeetri uuringute põhjal Eestis protsentuaalselt kõige rohkem. Kas Eestit saab selliste näitajate alusel pidada sekulaarseks? Prof Heelase sõnul ühelt poolt saab ja teisalt ei saa; sõltub, et mida mõista sekulaarse ja sekulariseerumisena. Religiooniuurijad nagu David Voas või Steve Bruce siinkohal vaimseid õpetusi, usku hingedesse, vaimudesse või kõrgemasse elujõudu ei arvestaks. Prof Heelas leidis, et see jätab siiski arvestamata väga olulise osa inimeste tegelikust religioossusest, mida tuleb lihtsalt käsitleda komplekssemalt. Näiteks vajaks avamist kõrgema elujõu (higher life-force) kontseptsioon – oleks huvitav teada, kuidas inimesed sellega suhestuvad ja mida selles näevad.

Eraldi teemana tõusetuski religiooni uurimise probleemistik ja eriti suhtelise religioosse ükskõiksuse või mitteuskujate teema. Eesti 2010. aasta uuring näitab vahesid ateistide ning usklike uskumustes kohati äärmiselt väikesena. Meil on küllalt ateiste, kes usuvad jumalat, või usklikke, kes seda ei tee. Seega on igasuguste kategooriate ja siltide (nagu näiteks ateist või usklik) kasutamine väga problemaatiline. Uurima peaks religioossete praktikate ja uskumuste väljendumist inimeste igapäevaeludes, kuid see on juba metodoloogiliselt keeruline ülesanne. Ometigi vajab muutunud religioosne pilt ebastandardseid lahendusi. Ka Linda Woodhead rõhutas oma lõppsõnas, et religiooni muutumine tähendab uurijatele suurt väljakutset, sest muutuma peavad ka uurimismetodoloogiad. Pelgalt regulaarse koguduste tegevuses osalejate loendamise või jumalasse uskumise kohta küsimisega ei suudeta enam kirjut ja situatiivset uskumuste ja religioossete praktikate süsteemi kirjeldada.

 

Marko Uibu (1983) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant.

 

Print Friendly, PDF & Email
English