Artiklid

Küsimus imest, 1. osa

Rudolf Bultmann

Mõistel „ime“ võib olla kaks tähendust: 1) ime on Jumala (jumaluse, jumalate) tegu – erinevalt sündmusest, mis leiab aset loomulikel põhjustel või saab alguse inimlikust tahtest ja toimimisest; 2) ime on imeline sündmus contra naturam[1] kusjuures looduse all on mõeldud kindla korra järgi aset leidvat loodusnähtust.

Ideed imest võib arendada ühekülgselt mõlemast küljest, tõlgendades iga maailmas toimuvat sündmust valesti mõistetud kõikvõimsuse-ideest lähtudes Jumala teona, hüljates nõnda igasuguse erinevuse maailmale omase sündmuse ja Jumala teo vahel, või nii, et ime all mõeldakse üksnes üleloomulikku või ebaloomulikku sündmust, mis taandatakse küll Jumalale, kuid nõnda, et Jumalat mõistetakse seejuures vaid üleloomuliku põhjustajana, ilma et sündmust ennast mõistetaks seejuures Jumala teona; sel juhul on tegemist vaid miraakliga. Teoloogilises diskussioonis on sageli esimest ime-mõistet teise ime-mõiste vastu välja mängitud, sellal kui see kujutab endast imet ainult kitsamas mõttes.

 

I Miraakli-idee destruktsioon

Idee imest kui miraaklist on muutunud meile tänapäeval võimatuks, kuna me mõistame looduse kulgemist seaduspärase kulgemisena, mistõttu ime oleks läbitungimine looduse kulgemise reeglipärasest seosest, ja see mõte ei ole meie jaoks tänapäeval enam võimalik. Mitte seetõttu, et taoline sündmus räägiks vastu tervele kogemusele, kuna seaduspärasus, mida looduse mõiste meie jaoks hõlmab, ei ole midagi konstateeritavat, vaid on midagi, mida eeldatakse ja kuna me ei saa end sellest eeldusest meelevaldselt vabastada.

Idee reeglipärasusest, eriti „looduse“ seaduspärasusest, on aluseks kogu meie maailmale suunatud mõtlemisele ja toimimisele. See ei ole „maailmaseletus“ (sks Weltdeutung), „hinnang maailmale“ (sks Weltbeurteilung), „maailmavaade“ (sks Weltanschauung), mingi subjektiivne või ühele otsustusele tuginev vaade maailma kohta, vaid see on antud koos meie maailmas-olemisega (mit unserem Dasein in der Welt gegeben)[2]. Me toimime juba nii, et usaldame maailmaprotsessi reeglipärast seotust ja just siis, kui toimime vastutustundeliselt, ei arvesta me sellega, et Jumal kaotab raskusjõu, või millegi sarnasega. „Lihtne otsus töötada sisaldab endas mõtet, et asjad, mille kallal me tahame töötada, alluvad oma tekkimises ja mõjus seaduspärasusele, mis on haaratav meie mõtlemisele“[3]. Meie toimimine teistega, kui me neile midagi näitame, et neid panna mingil viisil tegutsema, eeldab seda reeglipäraselt kulgeva protsessi ideed. Me tunnustame maailmas tõeliselt vaid seda, mida on võimalik tolles reeglipärases seoses tõendada, ja peame väiteid, mida ei ole võimalik selle idee kaudu kontrollida, fantaasiateks[4].

Idee reeglipärasusest, looduse reeglipärasest seosest, ei ole idee, mis on tekkinud alles tänapäevase teadusega, vaid on sellega, et ta kuulub olemise enda juurde, täiesti algeline mõte, mis on teaduses üksnes välja arendatud ja radikaalselt lõpuni mõeldud. Et see on nii, ilmneb sellest, et ime-ideed rakendatakse ka kausaalsuse idee algelisel arenguastmel. Ime taandatakse teisele kausaalsusele, kui seda on igapäevaste nähtuste kausaalsus, mida inimene valitseb ja kasutab kui vahendit oma elu jaoks. Ime põhineb kausaalsusele, mida inimene – vähemalt esialgu – ei tunne. Idee kahest üksteisega konkureerivast kausaalsusest ei ole tõeliselt mõeldav ja seda ka ei mõelda. Kui jumalikku toimimist kujutletakse toimumas mingis kõrgemas kausaalsuses, mõeldakse Jumalast lihtsalt otsekui inimesest, kes teab ja suudab rohkem kui teised inimesed; kui teised inimesed (näiteks nõiad) kord selleni jõuavad, suudavad seda ka nemad.

Areng kulgeb ka nõnda, et üha enam nähtusi, mis esmalt näisid üleloomulikena, mõistetakse nüüd loomulikena. Ideed toimuva seaduspärasusest, mis implitsiitselt on juba alati olnud olemas mõttes igapäevase elu reeglipärasusest, arendatakse radikaalsemalt edasi. Sellega koos mõeldakse ka idee miraaklist kui sündmusest contra naturam radikaalsemalt ümber. Aga sellega koos saab selgemaks ka, et mõelda mõnest nähtusest, mis on contra naturam, on tõeliselt võimatu.

Idee miraaklist on seega muutunud võimatuks ja sellest tuleb loobuda. Seda peab tegema aga ka seetõttu, et see on mitte usuline, vaid puhtalt vormiline idee. Tuleb tunnistada, et miraaklid võivad olla kasutoovad või teha kahju, olla soovitud või kardetud. Nii nagu on olemas must ja valge maagia, nii võivad imet teha niihästi saatan kui Jumal, niihästi nõiad kui prohvetid. „Kõrgem“ kausaalsus võib olla jumalik või deemonlik ja mõne miraakli puhul ei ole arusaadav, kas ta pärineb Jumalalt või saatanalt. Et kindlamalt otsustada, peab juba eelnevalt tundma Jumalat. Peab olema mingi kriteerium, et teada, kas ime pärineb Jumalalt või mitte. Sellega on aga tunnistatud, et kui ime all mõistetakse miraaklit, on loobutud mõttest (mis kuulub ime juurde), et ime on Jumala toimimine.

Kristlik usk ei näi niisiis olevat huvitatud miraaklist. Ta pakub pigem ajendit loobuda miraakli-ideest. Selle vastu ei saa väita, et Piiblis jutustatakse kahtlemata nähtustest, mida peab nimetama miraakliteks. Kui see on nii, siis on õigustatud ka teha kriitikat, nii nagu ka näidata, et miraakli-ideed ei ole Piibli autorite poolt, vastavalt nende mõtlemise eeldustele, tema konsekventsuses mõistetud, kuid Pühakirja autoriteedist ei loobuta, kui loobutakse miraakli-ideest. Kuidas sellega on, seda on võimalik muidugi alles siis taibata, kui ime-ideed seletatakse kui Jumala toimimist.

 

II Tühistatud ime-idee destruktsioon

Kerkib üles üks teine raskus. Kahtlemata on usk huvitatud imest, kuivõrd „ime“ tähendab erinevalt maailmasündmustest Jumala tegu, ja kerkib üles küsimus, kas ime mõiste ei sisalda endas miraakli-kujutlust, ja kui ei, kui miraakli-ideest loobutakse, kas sellega ei ole loobutud ka ime kui Jumala teo mõistest. Selle vältimine on igal juhul põhjus, miks miraakli-kujutlusest kinni hoitakse. Miraakli mõiste teeb ju seda, et ta kõneleb mingist sündmusest, mis ei ole loomulik maailmasündmus, ja näib, et sellega vastab ta ime-mõiste nõudmisele. Kas saab veel ime-ideest kinni hoida, kui on loobutud miraakli-ideest?

Levinud on, et miraakli-ideest loobumisega loobutakse ka sellest, et imet määratletakse maailmasündmustest erinevalt teostuva jumaliku toimimisena ja väidetakse viitega loomisusule, et kogu maailmaprotsess on ime. „Ime“ muutub siis „religioosseks väljenduseks sündmuse kohta“ (Schleiermacher). „Sellisel religioossel imemõistel ei ole midagi pistmist vastoluga loodusseaduste suhtes. Need loodusseadused on tema jaoks vormid ja vahendid, mille kaudu teostub Jumala toime“[5]. See mõte läheneb kahtlaselt katoliiklikule arusaamale, mille järgi Jumal kui prima causa[6] võib vastavalt oma äranägemisele kasutada causae secundae’d. Aga see idee ei ole enam kellegi jaoks võimalik, kes on mõelnud radikaalselt mõtet loodusest ja tema seaduspärasusest. Kas ime-idee iseärasus ei peitu selles, et ime tähendab Jumala toimimist erinevalt maailmasündmuste toimumisest ja kui maailmasündmused on meile mõistetavad üksnes seaduspärastena, siis räägib ime-idee vastu loodusele kui sellisele, ja ma hülgan looduse, kui ma räägin imest?

Loomisidee ei aita seejuures üldsegi; sest ka see ei kaota ideed looduse seaduspärasusest. Selles on maailmaprotsessi mõistetud ruumis ja ajas lõputuna; see tunneb tema algust ja tema lõppu. Tahetakse niisiis selle lõpmatu reeglipärase protsessi puhul, mida me looduseks nimetame, rakendada loomise ja ime ideed, hävitatakse see tõeliselt. Kui kõik toimuv on imeline, siis pole tõeliselt enam miski imeline ning Jumal ja maailm on samastatud. Jumal, loomine ja ime on siis veel vaid vagad nimetused asjade kohta, mida ma kohtan oma tegelikus elus, nimetused teaduslikult uuritava, kõige toimuva lõputu seose kohta, looduse ja loodusnähtuse kohta.

Taolise panteistliku ime-idee hävitamise puhul on kahte asja mõistetud vääriti: esiteks ei ole loomis- ja kõikvõimsuse-idee teaduslik aksioom, millest lähtudes saaks vaadelda kogu maailmaprotsessi. See ei ole mõistetav, üldkehtiv lause, mida saab tunnustada või ka uskuda ja siis vallata. See eristub usuideena mõnest teaduslikust ideest mitte ainult selle poolest, et selleni jõutakse tähelepanuväärsel, ebaratsionaalsel viisil, niisiis oma päritolu kaudu (kuivõrd päritolu mõistetakse kui causa’t ja see muutub üheks mineviku tõsiasjaks), vaid seeläbi, et seda ei ole võimalik vallata ja rakendada nagu mõnda teaduslikku ideed. Seda on võimalik vaid ikka ja jälle uuesti saavutada, seda ei ole võimalik kunagi tema päritolust lahutada, vaid see kannab seda alati presentsena endas, on alati tõsi vaid tekkivana. See tähendab aga, et ma ei saa seda tema põhijoontes omaenda eksistentsist lähtudes ette näha ja mõista midagi loomisena või Jumala teona väljaspool ennast, „tõlgendada“, vaid ma ütlen selles lauses eeskätt midagi iseenda kohta. Aga mitte enda kui mingi ennast väljastpoolt vaatava maailmas olemasoleva olendi kohta, vaid niivõrd, kui ma räägin oma konkreetsest eksistentsist siin ja praegu. Ma saan rääkida Jumala loomisteost vaid siis, kui ma tean ennast praegu Jumala looduna, ja see tähendab näiteks, et Jumala looming on ikkagi hea, otsekui ilma patuta. Seda ei ole mul aga ilmselt võimalik teada ette ja nii ei tavatse ma ka üldsegi toimida. Ma toimin pigem läbinisti nõnda, nagu ma oleksin ise looja. Oma töö argipäevas, oma aja jagamises jne näen ma maailma kui enda käsutuses olevat. Maailm ja minu toimimine temas on juba ette jumalatu. Ma saan pigem öelda, et ma peaksin nägema tervet maailma kui Jumala loomingut, et iga sündmus või toiming peaks olema ime. Aga ma ei ole tegelikult kunagi olukorras, et ma seda nentida võiksin.

Sellest järeldub teiseks, et selles käsitluses on tunnustatud maailma-ideed. Sest kui „ime“ tähendab erinevat maailma sündmustest (kaasa arvatud mu oma toimimine), siis on sellega väljendatud teatud kindlat maailmamõistmist. Siin ei tähenda maailm eeskätt loodust, kõige toimuva reeglipärast seost, vaid tõelisust, milles ma elan, minu maailma. Jumala ja Tema toimimise mõte on suunatud eeskätt minu elule, minu eksistentsile, tunnetusele, et see on jumalatu, et see on selline, milles ma ei suuda leida ega näha Jumalat. See ütleb, et ma võin Teda näha üksnes siis, kui Ta näitab end mulle oma toimimise kaudu, ja et mul ei ole õigust Temast rääkida suvaliselt ja seletada suvalisust Tema teoks.

 

III Ime kui Jumala toimimine

a. Selle varjatus

Kõigepealt on niisiis selge, et usk imesse loodab maailmasündmustest erinevale Jumala toimimisele, et seda saab ainult ime abil põhjendada ning et usk Jumalasse ja usk imesse tähendavad üldse ühte ja sama.

Sama loomulikult, nagu sellega on kõrvaldatud panteistlik ime-mõiste, on kõrvaldatud ka dogmaatiline ime-mõiste, niisiis kaalutlused, nagu järgmine: usust Jumala kõikvõimsusse järeldub, et Ta võib teha imesid. Sest usk Jumala kõikvõimsusse on mul ju ainult usus imesse, järelikult ei saa ma seda kasutada apologeetiliselt ime-usu õigustamiseks. Mul võib olla küll idee Jumala kõikvõimsusest, s.t ma saan Jumalat endale ette kujutada kõikvõimsa olendina (seda võib teha ka jumalatu); aga sellega ei ole mul veel Jumalat, kõikvõimsat, keda mul ei ole iialgi ega kusagil kui vaid imes.

Sellega on ime-mõiste kohta öeldud kõigepealt, et ime ei tähenda mingis mõttes kusagil ja kuidagi konstateeritavat sündmust maailmas. Sest Jumal ei ole konstateeritav. Ime on imena varjatud, varjatud sellele, kes ei näe temas Jumalat. On niisiis selge: 1) ime, millest räägib usk, ei ole tegelikult miraakel; sest just see on konstateeritav sündmus; 2) ime ei põhjenda usku selles mõttes, et ta laseks konstateeritava sündmusena järeldada nähtamatu Jumala eksistentsi. Sest siis oleks Jumala varjatust mõeldud nagu mõne loodusjõu (näiteks elektri) nähtamatust; Jumalast mõeldaks siis nagu maailmast. Usk võib viidata vaid sellele, millesse ta usub, mitte millelegi muule, mille kaudu ta usub.

On aga küsimus, kas ma näen imet, samane küsimusega, kas ma usun, s.t küsimusega, kas ma tahan uskuda või näha imet, siis on ka selge, et ime varjatus imena on vastavuses ime nähtavusega maailmasündmusena. See tähendab, et väide, et mingi nähtus on ime, astub selgelt väljendatud vastuollu ime konstateerimisega maailmasündmusena. Kuna usk on just usk erinevalt nähtavast, usk selgelt väljendatud vastuolus kõigega, mida ma näen, peab ka usk imesse tähendama vastuolu kõigega, mida ma näen maailmas. Kuna usul on taoline loomus seetõttu, et ma olen loomult jumalatu, peab silmnähtavalt ka suutmatus näha maailmasündmusi imena, olema tingitud minu jumalatusest. Kuna viimaks minu suutmatus näha maailmasündmusi imena on kujunenud ideena loodusest kui seaduspärasest seosest, peab seda ideed silmnähtavalt jumalatuks pidama. See ei saa tähendada aga seda, et ma tollest ideest lihtsalt loobun. Sest seda ma ei saa. Seejuures saab mulle pigem vaid selgeks, et jumalatus ei ole midagi, mida saab võimsa otsusega kõrvaldada, vaid et jumalatus on otsekui minu oma olemine, et minu olemist määratleb patt.

Ma mõistan niisiis hästi, mida tähendab ime – see on Jumala toimimine. Ma mõistan ka, et Jumala ime peaks olema mulle nähtav maailmasündmustes. Ma tean aga, et ma ei näe seda, sest maailm näib mulle loodusena ja ma ei saa end sellest vabastada otsusega, et see peab olema teisiti ja ma hoidun sellest, et häälestada ennast nii, nagu ma seda ikkagi suudaksin.

(Jätkub numbris 102.)



[1] Ld „looduse vastu“, s.t vastolus loodusega (tõlkija märkus).

[2] W. Herrmann, Offenbarung und Wunder, 1908, lk 39.

[3] Samas, lk 36.

[4] Kui miraakli kaitsjad tahavad tõendada imet kui toimunut, loobuvad nad selle tõendamisest vastu tahtmist. Sest nad võivad seda vaid siis, kui nad saavad seda mingis kindlas seoses tõendada (olgu see seos kasvõi hädavajalik X). Kui nad väidavad, et üks või teine sündmus ei ole mõistetav ilma imeta, et antud sündmuse vaatlemine viitab tollele X-le, mida imeks nimetatakse, seostavad nad „imet“ otseselt maailmasündmustega. Nad allutavad seega „ime“ seaduspärasuse ideele ja tühistavad sellega ime mõiste.

[5] H. Schuster, Lebenskunde, 1927, lk 8.

[6] Ld „esimene põhjus“, s.t algpõhjus (tõlkija märkus).

 

 

Tõlgitud väljaandest: Rudolf Bultmann, Glauben und Verstehen. Gesammelte Aufsätze. Erster Band. Tübingen, J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), 1954, 214–228 ja avaldatud kirjastuse Mohr Siebeck loal. Tõlkinud Jaan Lahe. Tõlkija tänab Jana Lahet tõlke läbivaatamise ja asjakohaste märkuste kohta.

 

Rudolf Bultmann (1884-1976) on 20. sajandi väljapaistvamaid evangeelseid teolooge ja piibliteadlasi. Tema kohta on ajakirjas Kirik&Teoloogia varem ilmunud Jaan Lahe, „Sissejuhatus Bultmanni teoloogiasse“ (nr 29/ 29.6.2012 ja nr 30/ 6.7.2012) ning valikut tema tekste saab lugeda kogumikus “Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid” (Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 2013).

 

Print Friendly, PDF & Email
English