Artiklid

Imeline ime

Toomas Paul

Tabamata ime

Mis asi on ime? Paduateist defineerib „imet“ kui mõistusega seletamatut ja loodusseaduste järgi võimatut sündmust ning terutab rahulolevalt: imesid ei ole olemas ega saagi olla, absoluutselt kindel.

Mida siis teha Piibli imedega? Kõigepealt tuleks vaadata, kas on ikka tegemist samade nähtuste üldnimega. Uusaja teaduseusku inimese maailmapilt erineb ju üpris põhjalikult antiigiaja inimese omast ning vastavalt sellele ka küsimuseasetus.

Mis puutub Uue Testamendi tõlgetes „imedeks“ tõlgitud sõnadesse, siis – kreeka thauma ‘imestus, üllatus’ (Ilm 17:6), thaumazō ‘imestama, üllatuma, hämmastuma’ (Mk 6:6; Lk 8:25; 11:14 jne), thaumazios, thaumastos ‘üllatav, imeline, imetletav, imepärane’ (Jh 9:30; Ilm 15:1, 3) ja intensiivvorm ekthaumazō ‘väga üllatunud olema’ (Mk 12:17) on samast tüvest kui theaomai ‘vaatlema, jälgima, kaema’. Mõttelt sarnane sõnarühm on thambos ‘üllatus, kohkumine’ (Lk 5:9) ja verb thambeomai ‘üllatuma, kohkuma’ (Mk 1:27; 10:24, 32), intensiivvormis ekthambeomai ‘üllatunud, rabatud olema, kohkuma, heituma, kartma’ (Mk 9:15; 16:5) ja ekthambos. Imepärase omaduseks oli ta ootamatus, mis võis sageli olla hirmutav (nt Lk 9:43; Ap 2:7; 3:10 ‘imestunud ja kohkunud’).

Evangeeliumid ei väsi rõhutamast, et Jeesuse teod ja sõnad hämmastasid ja kummastasid ta kuulajaid (Mt 7:28; 9:33; 15:31; 22:33; Mk 1:22; 5:20; 10:26; Lk 11:14 jm). Adekvaatseks mõistmiseks tuleb meeles pidada, et Jeesuse imestust ja imetlust äratavad teod olid tunnustähed – kreeka sēmeion ‘märk, tunnustäht; ime’ (siit tuleb muide ka meie „semiootika“ ja „semantika“). Ime ja tunnustäht on vahel kõrvuti kui sünonüümid (Jh 4:48; Ap 5:12; Rm 15:19; 2Kr 12:12).

Haigete tervendamisest ei piisanud, Jeesuselt kui messiakandidaadilt nõuti tunnustähte taevast (Mt 12:38; 16:1; Lk 23:8; Jh 2:18). Talmudi järgi pidanuks see olema midagi samasugust nagu Eelijal: „/…/ tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis“ – sellega ta tõestas, et Jehoova on vägevam kui Baal (1Kn 18:21–39). Ent Jeesus keeldus tegemast legitimatsiooniimesid. Ta ei tahtnud, et inimesed usuvad teda ainult siis ja selle pärast, et nad näevad miraakleid (Jh 4:48). Ja see on suurepärane. Mida efektsemad Jeesuse teod olnuks ta kaasaegsete silmis – talle tehti ettepanek kukutada end templi harjalt ja hõljuda alla ühegi kriimuta (Mt 4:6; Lk 4:9), seda vähem veenaks nende edasijutustamine järeltulevaid põlvkondi.

Jeesus ütles: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu“ (Jh 8:47), tema omad kuulevad ta häält ja tunnevad ta ära (Jh 10:3). „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält“ (Jh 18:37). Inkarnatsioon on imede ime. Muu imepärane on parimal juhul abivahend teel selle taipamise poole. Apostel Johannes ütleb: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“ (Jh 20:30j).

 

Eestlase ime

Kui silmitseda sõna „ime“ kasutamist eesti keeles, selgub, et ka meie sõna „ime“ käib eelkõige üllatava, kummalise, imestust äratava kohta, mida oleks otse imelik jätta imetlemata. Peamiseks erinevuseks vastavatest kreeka terminitest on see, et meil ei kaasne reeglina hirm. Meie lihtsalt nendime tõiku: Arstid võivad vahel lausa imet teha. Mees pääses nagu ime läbi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mis ime siis, et kõik nässu läks. Ja nõnda edasi.

Tavaliselt ei tähista sõna sugugi (näivalt) üleloomulikke nähtusi, kui kõneldakse tehnika-, majandus- ja (maa)ilmaimedest või sõduri vapruseimest, vaid ainulaadseid, suurt tunnustust pälvivaid asju ja tegusid. Kõnekeeles käibib ta tugevdussõnana mitmesugustes üllatus-, imestus-, ja pahameelehüüatustes: Mis imet ta seal vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime!

Tegemist on asjadega, mida saab või tuleb „imeks panna“, mis hämmastavad ja rabavad. Mõni vidin on imevigur, mõni ravim imerohi. „Jube hea“ asemel võib öelda viisakamalt imehea või imetore, nagu tark laps on imelaps ja taibukas mees imeosav. Mõni töö imelihtne, mõni sündmus käib imekähku, mõni teine aga juhtub imeharva.

Meie emakeeles saab sõnadega mängida. Veerand sajandit tagasi oli väga mõjuv taotleda iseseisvuse asemel isemajandavat Eestit, sest lühend IME oli lööv.

 

Ime sugulased ja sõbrad

Sõnade tähendus keeles ei seisa paigal. Johannes Aaviku velmatud uudissõna „helge“ tähendas 1936. aastal ‘hele, selge; põuane, lämmatavalt palav’ („Ilm oli nii väsitavalt helge, et vaevu suutsime edasi liikuda, pühkides igal sammul higi“). Nii lõbus oli kuulda partei kinnitusi, et nõukogude rahvast ootab ees helge tulevik.

Sõnade metamorfooside üle mõtete mõlgutamine lisab mõistmisele mõnu. Ilmatuma imetlusväärseid seiku võib kohata sõnade etümoloogiasse sukeldudes. Ka siis, kui palju jääb selgusetuks või on oletuslik.

Kes siis on „ime“ muistsed esivanemad ja vennad-õed? Praegu on neist elus veel terve plejaad. Ei ole vaja näha vaeva ja tõestada, et imeline ja imelik on ühemunarakukaksikud, kuigi nende saatus on kanda erinevat tähendust. Ka imestama ja imetlema, imestuse ja imetluse sugulus imega on ilmne.

Pilt, mis avaneb kõiki keeltepuu(de) harusid jälgides, on ühtpidi kirev, ent selles võib hoomata teatavat psühholoogilist, inimloomusest tulenevat tunnete struktuuri. Saksa Wunder ja Verwunderung, germaani wundra on sugulased – pärit kreeka verbist athreō ‘nägema, vaatama, jälgima’. Ime ja imestamine on seotud võimega näha ja tõlgendada tunnuseid.

On avastatud, et ime kauged pereliikmed on iha, ihaldama, ihaldusväärne jt. Sõnakujud ja -vormid on muidugi uued: nüüdiseesti ihkama on moodustatud sõnapaari viha ja vihkama analoogial, ihalema on soome ihailla eeskujul. Ent Björn Collinder näitab, et soome iha, ihana, ihaile-, ihalta- (‘admire, gape at; long, yearn for’), ihastu- (‘be charmed, become delighted, be captivated; fall in love’), nagu ka eesti iha ja ihalda-, kuni uurali keelteni välja, on samast tüvest mis sanskritiiš- (‘seek, search after; choose, have the option of, recognize, sanction; intend or be about to; wish something to be; desire, ask for, expect’) ja išta- (‘sought, wished for; desirable, agreeable; dear; favourable, approved; n. wish, desire’) ning avesta aēš, iša-. Niisiis on tegemist algindoiraani *iša- laenuga. Uuemad uurimused ühendavad siia veel ka ihu, mis on läänemeresoome-permi ühine sõna.

Võhikule tundub fantastiline, et häälikulooliselt võiks ka öördama (‘peale kaebama, salakaebama’, murdeti ‘halisema, kaebama, hädaldama’) olla tüve iha variant. Aga piirdugem praegu lähisugulaste juures, s.t läänemeresoome keeltes leiduvaga.

Eesti ime ja soome ihme on läänemeresoome-saami tüvi (põhjasaami amas). On ka arvatud, et tegemist on (eel)balti laenuga – *ġņ-m- (mille vasted on läti zīme, ‘märk, tunnus’ ja leedu žymè ‘märk; tunnus; jälg’).

Kõige põnevam on aga hüpotees, et eesti inimene, soome ihminen jne, millel on ühine läänemeresoome-mordva tüvi, on vana tuletis tüvest ime. Kuigi on oletatud, et ka see võib olla muistne indoeuroopa laen – *ġņhl(e-), *ġņhl(o-), mille vasted on näiteks ladina genius (‘geenius, kaitsevaim; hing’), vanakreeka génos ja vanaindia jās (‘järeltulija’).

Kuid võimalusi on teisigi. Uku Masing peab meie inimese sugulaseks algonkini inini (‘Mann, es-Mensch’), mandžu nāma, eskimo inuk (mitmuses inuit), atabaskide tinéh, dené, tine, sahaptini tî’n, tlingiti tl-ingi-t, burjaadi kümün (‘mees, inimene’) ja muude keelte taolisi sõnu, mis esialgu ehk tähendasid „mina“ – oluline neis on ainult -n-.

 

Imelik iha

Võiks öelda – nagu seda saab näha soome konservatiivsetes sõnakujudes –, et iha, ihme ja ihminen – kuuluvad kuidagi kokku. Imestamisvõime on imeline inimlik omadus.

Ime ei ole „asi iseeneses“, vaid ime on see, mida imeks pannakse. Raadio oli sajand tagasi imeasi, praegu seda väita oleks imelik. Ent kuigi Boriss Sergejevi „Imetabase aju“ ilmumisest (eesti keeles 1977) on neuroloogia määratult edasi arenenud, ei ole kahanenud hämmastus (inim)aju funktsioneerimise üle. Võime imestada ja imetleda ei ole lihtsameelsete osa, vaid mida enam keegi mõistab, seda mõistatuslikumaks muutub ta meelest kõik.

Imestada võib nii universumi kujuteldamatu suuruse kui ka inimese tähtsusetuse üle. „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?“(Ps 8:4j).

On imelik, et inimeses võib tärgata, aga võib-olla otse pesitseda igatsus ja iha saada „päris“ inimeseks. Inimolendil endal on oma nahast välja pääsemine võimatu (Mk 10:27). Ent Tema, kes on tulnud alla, on sama, kes on läinud üles üle kõigi taevaste, et Ta täidaks kõiksuse (Ef 4:10jj). On ime, et me võime jõuda usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saada täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda. Sest sfäärilises ruumis võivad paralleelsed sirged lõikuda Jumala inimesekssaamise imes. Tee läheb inimesest edasi (Jh 12:32; 14:3j).

 

Artikli varasem kuju on ilmunud ajakirjas “Kristlik Kasvatus” nr 1/2013. Autor tänab avaldamisloa eest.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English