Arvamused

Grazi protsessist ja inimväärikusest

Anne Kull

Euroopa Kirikute Konverentsi ja Grazi Karl-Franzi nimelise Ülikooli koostöös toimus 25.–28. septembril 2013 Euroopa teoloogiateaduskondade neljas konsultatsioon. Kohal ei olnud ainult teaduskondade esindajad, vaid ka piiskopid, metropoliidid jm dignitaarid, nagu Grazi aselinnapea, ülikooli aserektor jt. Esimene nn Grazi protsessi ehk oikumeenilise teoloogilise hariduse edendamise konsultatsioon toimus 4.–7. juulil 2002 teemal „Teoloogia tulevik“, teine 6.–9. juulil 2006 teemal „Pluralistliku Euroopa väljakutsed“, kolmas 7.–11. juulil 2010 teemal „Ohustatud või nõutud? Akadeemiline teoloogia hariduse, teaduse ja uurimistöö kontekstis“. Grazi protsessiga seostus ka ühiskonverents Oslo lähistel 6.–8. juunil 2012 teemal „Teoloogia tulevik muutuval ülikoolimaastikul Euroopas ja kaugemal“. Kasvav pluralism Euroopas, majanduslikud raskused teaduskondades (üha raskem on saada teadusrahasid), traditsioonilise institutsionaliseerunud religioossuse staatuse drastiline vähenemine, demograafilised, poliitilised ja sotsiaalsed muutused (heaoluühiskondade raskused majanduskriisis, ohjeldamatu tarbimiskultuur, ideoloogiad) mõjutavad otseselt või kaudselt ka teoloogia õppimist ja õpetamist. Grazi protsessi algatajate intuitsioon ja sihikindel töö oikumeenilise teoloogilise hariduse nimel on kindlasti õigustatud – mistahes kultuurile või aspektile kultuurist kõige ebameeldivamaks arenguks on jääda isolatsiooni. Nii ka usuteaduskondade isolatsioon, olgu siis ülikoolist või ühiskonnast tervikuna, ei oleks rõõmusõnum ning oikumeenilisena on teoloogia Euroopas loodetavasti paremini nähtav. See ei tähenda, et lugematud eri rõhuasetused ja võimalused asenduksid mingi ühtlustatud õppekavaga. Ühtseks nõudeks on aga kindlasti teoloogilise õppe kvaliteet.

Kogu selle protsessi eestvedajateks on olnud prof dr Grigorios Larentzakis Grazi ülikoolist ja prof dr Viorel Ionita Euroopa Kirikute Konverentsi juurest (tänaseks pensioneerunud, ent toimekas mitmel rindel siiani). Et mõlemad on ortodoksi kiriku esindajad, ning vastuvõtjaks ja kohalikuks organisaatoriks on katoliikliku Grazi ülikooli usuteaduskond (eeskätt professor Larentzakis ja dekaanid), siis protestantlikud Euroopa kirikud ja teaduskonnad on Grazi protsessis mõneti tagaplaanil (küllap tekitab sellist optilist efekti ka riietuse tagasihoidlikkus!). Läbi aastate torkab silma ka asjaolu, et kuigi nii kõigi Euroopa maade ülikoolides kui ka konfessionaalsetes seminarides on naisüliõpilaste ja õppejõudude arvu kasv olnud järjekindel, siis Grazi protsessi kutsutud peaesinejatest naisi on olnud paar-kolm ning teiste osavõtjate seas mitte palju rohkem. Seekordsel konsultatsioonil oli umbes 40 osavõtjast neli naised (kui jätta välja kaks sünkroontõlke tegijat ja korraldajate abilised). Nende hulgast pidas Maailma Noorte Naiste Kristliku Assotsiatsiooni (The World YWCA, http://www.worldywca.org/) peasekretäri assistent Ana Villanueva ka ettekande. Kõigi ülejäänud naiste tööks sai diskussioonide juhtimine gruppides ja ka tavaks saanud kommünikee alusvariandi kokkupanemine. Ma ei taha selle tähelepanekuga osutada mingile naistevaenulikkusele Grazi protsessi algatajate ja organisaatorite poolt, vaid pigem on tegemist auväärt piiskoppide ja metropoliitide, dekaanide ja professorite professionaalse pimedusega oma tegelike kolleegide ja õpilaste suhtes. Üliõpilaskonna sooline koosseis on muutunud viimase poole sajandi jooksul kogu maailmas ja seda tuleks ka arvestada aruteludes tuleviku teoloogia üle.

Grazi ülikooli usuteaduskonna dekaan Hans-Ferdinand Angel ja Viorel Ionita juhatasid sisse seekordsegi konsultatsiooni ning kõnelesid ka Grazi konsultatsioonide eesmärkidest. Kui eelnevatel kordadel on konsultatsioonid keskendunud otseselt haridusele ja eriti muidugi teoloogilisele haridusele, sest seoses Bologna protsessiga olid ülikoolides toimumas olulised muudatused, siis seekord oli teemaks „Kas inimväärikus on kriisis?“, mis seostus nii teoloogiliste kui ka majanduslike ja konfliktipiirkondade küsimustega, aga eriliselt inimõiguste küsimustega. Üheks peaesinejaks oligi Rahvusvahelise Õiguse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ning Grazi Ülikooli Euroopa Inimõiguste ja Demokraatia Väljaõppe ja Uurimiskeskuse direktor professor Wolfgang Benedek. Dr Benedek selgitas, et inimväärikus on inimõiguste eelduseks. Inimõigused ei ole muutumatu suurus, vaid vastavad muutuvale sotsiaalsele kultuurilisele situatsioonile. Nii näiteks veel reformatsiooni ajal ei peetud piinamist inimsusevastaseks kuriteoks ja hästi on ju teada ka orjastamise keelamise käänuline ajalugu.

Sotsiaalse Strateegia Instituudi (Berliin) ja katoliikliku religiooniõpetuse professor Regensburgi Ülikoolist arutles selle üle, kuidas teenib majandus, õigesti mõistetult ja korraldatult, inimõiguste huve. „Hea elu“ ei saa tähendada ainult materiaalset jõukust, vaid ka sotsiaalsete suhete rikkust. Inimväärikus on nii ääretult õrn kui ka lõpmatult loov kategooria ja seda võib pidada antropoloogia võtmeterminiks. Teoloogia ja majandus on olulised liitlased inimväärikuse austamise poole püüdlemisel.

Ana Villanueva defineeris inimväärikust väärikusena, mis on inimesele omistatud Jumala poolt – see on Jumala kaubamärk meis. Ta tõi mitu näidet olukordadest üle maailma, kus naiste inimväärikus on tõsiselt ohustatud, ja kutsus kirikuid tegutsema inimväärikuse eest ning rõhumise vastu.

Metropoliit Eustathius, Jazirah ja Eufratese peapiiskop Matta Roham Süüria Antiookia Ortodokssest Kirikust lähenes inimväärikusele orientaalsest perspektiivist ning viitas praegustele Süüria probleemidele, mille algpõhjusena tõi ta välja au (kui inimväärikuse komponendi) haavamise. Siiski lootis ta, et terve mõistus võidab ja veresaun lõpetatakse.

Konsultatsiooni käigus tõdeti, et inimväärikuse ja inimõiguste temaatika pole kaugeltki mitte ühemõtteliselt ja ühtviisi mõistetud. Oli punkte, milles oldi üksmeelel: näiteks et teoloogilises hariduses tuleks inimõigustele rohkem tähelepanu pöörata, et ka usuteaduskondades ja kirikutes tuleks kaasata eri distsipliinide spetsialiste (majandus, juura, sotsiaalteadlased) inimõiguste selgitamisel ja tõlgendamisel. Üksmeel valitses ka selles, et kirikud peaksid olema võimelised kõnelema avalikkuse ees ühel häälel ning seda moel ja viisil, mis on arusaadav sekulaarsetele ühiskonnaliikmetele. Mõnevõrra vähem oli üksmeelt selles osas, millistele kristlikele õpetustele peaks inimõiguste käsitlemisel kõige enam toetuma (mainiti nii imago dei kui ka Kristuse inkarnatsiooni õpetusi, nii Jeesuse armastuse kaksikkäsku kui ka muid võimalusi). Inimväärikust normatiivse mõistena peab tõlkima väärtuspõhisteks tegudeks, mille instrumentideks on inimõigused, nagu need on vastu võtnud Ühendatud Rahvaste Organisatsioon. Nende järgimist on võimalik suunata ja kontrollida legaalsete ja poliitiliste vahendite kaudu ning motivatsioon ja tahe selleks tuleks leida meie religioossete traditsioonide tundlikkusest õiguse ja õigluse riivamise suhtes nagu ka ligimese- ja Jumala armastamise käsust.

Võibolla ei olekski olnud tarvis nõnda pikalt kirjeldada üht konsultatsiooni – konverentse ja seminare toimub ju kusagil iga nädal, olgu need siis kirikukesksemad või mingile teoloogilisele probleemile pühendatud –, kui ei oleks vaevama jäänud mõneti šokeeriv (kuigi teoloogiliselt ja sotsioloogiliselt etteennustatav) tõdemus: kirikud ja nende teoloogid on sama isekad, armastusetud ja langenud nagu üksikisikud. Kui jutt on usuvabadusest, siis ollakse innukad inimõiguste pooldajad, kui aga üldistest inimõigustest, siis tundub, nagu oleks parem, kui neid poleks. Eriti teravaks muutus diskussioon nende inimõiguste puhul, mille puhul on kasvõi õhkõrn võimalus, et see võib toetada ka seksuaalvähemuste õiguste kaitset. Osadele konsultatsioonist osavõtjatele tegi muret see, et paljud inimõigused on potentsiaalselt või tegelikult vastuolus mõne kirikliku (või rahvusliku) traditsiooni või praktikaga. On sõnadetagi selge, et paljud neist palavalt armastatud traditsioonidest on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtetega ning ligikaudu kolmandikuga inimõiguste deklaratsiooni peamistest punktidest. Teised osavõtjad jäid samavõrd meelekindlalt vastupidisele seisukohale: ÜRO ja Euroopa Liidu inimõiguste konventsioonid annavad piisavalt laiapõhjalised konstruktiivsed printsiibid nii mistahes usku tunnistavatele kui ka täiesti sekulaarsetele inimestele ühispinna loomiseks, millele ehitada ühiskonda, kus kõigil oleks hea elada. Eriarvamused inimõiguste osas vajavad edasist arutelu nii kirikutes kui ka usuteaduskondades ning seda tuleb teha targalt, et see ei saaks takistuseks kirikute oikumeenilisele koostööle. Inimõiguste küsimus näib olevat ka koht, kus kirikud esitavad vastuolulisi sõnumeid kogu Euroopale, ning see vastuolulisus pigem kahjustab kirikuid kui tugevdab nende positsiooni Euroopas. Konsultatsiooni lõpuks leiti, et usuteaduskonnad võivad ja peavad edendama konstruktiivset dialoogi inimõiguste küsimuses nii Euroopa Kirikute Konverentsi kui ka Katoliiklike Piiskoppide Konverentsi ja muude asjakohaste institutsioonide kaasabil. Esimeste sammudena otsustati koguda ja teha kättesaadavaks inimväärikuse ja -õiguste alast kirjandust, õpetada nii praegusi üliõpilasi kui ka juba kirikutes teenivaid preestreid looval viisil algatama tegevusi, mis toetavad inimväärikust (näiteks toodi leidlikud väikeettevõtted, mida üks Ungari vaimulik on asutanud – mõtestatud töö kaotus, eriti maapiirkondades, on otseselt seotud ka inimväärikusega), seisma kõige haavatavamate gruppide ja vähemuste õiguste eest, otsima viise, kuidas interdistsiplinaarselt (näiteks majandusteadlaste, juristide ja teoloogide koostöös) elavdada diskussiooni inimväärikuse ja õiguste üle oma ülikoolides ja seminarides. Inimõigused, nagu ka inimväärikus, ei ole sugugi nii lihtsad ja üheplaanilised mõisted, kui esmapilgul võib arvata – aga nagu kõiki mõisteid, on võimalik neid õppida kasutama.

Kristlased on nii lähiminevikus kui ka varem otsustavalt seisnud inimõiguste eest (Martin Luther King Jr, William Stringfellow, kveekerid jpt), kristlastel oli oluline roll inimõiguste deklaratsiooni koostamise, selle täiendamise ja tõlgendamise juures. Inimväärikus ja inimõigused ei ole piibellikud terminid, aga nende mõte ja tähendus on kooskõlas kristliku antropoloogiaga. Kristuse kannatus ja ristisurm nõuab meilt, et me asetame oma „kaalu“ nõrgemate, teistsuguste, vaevatute ja õigusetute poolele, mitte ilusate ja rikaste, võimulolijate ja võimule pretendeerivate poolele. Inimõigused on üks valdkond, kus kirikutel ja sekulaarsetel institutsioonidel peaks olema tõsiseltvõetavaid ühishuve.

 

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English