Uudised ja oikumeenia

Rootsi luterliku kiriku järgmine peapiiskop on Antje Jackelén

AntjeJackelén130207-439115. oktoobril valis Rootsi luterlik kirik uueks peapiiskopiks Antje Jackeléni. Jackelén osutus valituks kohe esimeses valimisvoorus, kogudes üle poolte häältest (55,9 %). Seega kordus samasugune asjade käik nagu tema piiskopiks valimisel (2007), kui ta ebatavaliselt suure toetusega osutus samuti valituks esimeses voorus.

Uppsala piiskop Ragnar Perseniusel oli toetusprotetsendiks 33,1 %, Cristina Grenholmil (Rootsi Kiriku teoloogilisel sekretäril) 7,1 %, Johan Dalmanil (Strängnäsi toompraostil)  2,9 % ja Göteborgi piiskop Per Eckerdalil 0,6 %.

Juba enne valimisprotsessi paika pandud ajakava järgi seatakse uus peapiiskop ametisse 15. juunil 2014.

Antje Jackelén (sünd. 1955) on pärit Saksamaalt. 1980. aastal ordineeriti ta Rootsi Kiriku vaimulikuks ja ta töötas aastaid preestrina erinevates kogudustes.

1999 kaitses ta Lundi ülikooli juures teoloogiadoktori kraadi ning töötas seejärel Lundi ülikooli ja 2001-2007 Chicagos Luterliku Teoloogiakooli süstemaatilise teoloogia/religiooni ja teaduse õppejõuna. Ühtlasi oli ta Chicagos maailmakuulsa religiooni ja teaduse dialoogi keskuse (The Zygon Centre for Religion and Science) direktor. Tema doktoriväitekiri Zeit und Ewigkeit: die Frage der Zeit in Kirche, Naturwissenschaft und Theologie (Aeg ja igavik: aja küsimus kirikus, loodusteaduses ja teoloogias”) on ilmunud ka inglise ja rootsi keeles. Jackeléni akadeemiliseks põhihuviks ongi olnud teoloogia ja loodusteaduste suhted ning ta on selles vallas rahvusvaheliselt tunnustatud autor, kõneleja ja väitleja. Samuti on tema tähelepanu keskmes olnud kiriku roll ühiskonnas.

2007. aastal valiti Antje Jackelén Lundi piiskopkonna piiskopiks. Piiskopina teenimise ajal on ta osalenud aktiivselt ühiskondlikes debattides.

Antje Jackelén on abielus Heinz Jackeléniga, hiljuti emeriteerunud Rootsi Kiriku vaimulikuga. Nende peres on kaks tütart.

 

Piiskop Jackeléni repliik kriitikale

Eestikeelses meedias on Rootsi valimiseelsetest debattidest kajastatud elevust, aga ka meelehärmi tekitanud teravat kriitikat, et piiskop Jackelén ei tunnustavadki apostellikku usutunnistust. Küsimuseks oli Jeesuse neitsistsünd ja see, kas Joosep oli Jeesuse bioloogiline isa. Et piiskopi repliiki ei ole seni kajastastud, siis  osundab Kirik & Teoloogia siin kohal väikest vastust, mille ta avaldas Rootsi kirikulehes (10.10.2013). Jackelén nendib:

„[M]a tunnistan hea meelega oma usku apostelliku ja Nikaia usutunnistuse sõnadega. Kuid teoloogi ja piiskopina on minu ülesanne inimeste küsimusi tõsiselt võtta. Minule tähendab see, et pean sellest teoloogiliste teadmiste varasalvest, mis on kristliku traditsiooni käsutuses, niipalju kui võimalik välja tooma.

Käesoleval hetkel elavad paljud inimesed kaasa küsimustele Jeesusest. See teeb rõõmu. Kuid tuline kaasaelamine toob kaasa ka võimaluse mittemõistmiseks ning ekslikult teistele teatud arusaamiste omistamise.

Seetõttu esitan siin lühidalt mõned mõtted neitsistsündimisest. Jeesuse neitsistsündimist nimetatakse Uues Testamendis kahel korral: Matteuse 1:18-25; Luuka 1:34-35. Muud kirjutised Uues Testamendis ei paista teadvat, et Jeesus sündis neitsist. Mõned traditsioonid isegi näivad kõnelevat neitsistsündimise vastu. Johannese evangeelium räägib mitmel korral rõhutatult Jeesusest kui Joosepi pojast (Jh 1:45; 6:42).

Miks on meile nii oluline tunnistada apostellikus usutunnistuses „sündinud neitsi Maarjast“?

Üks vastus leidub võrdluses teiste jutustustega jumalapoegade sündimisest kristluse-eelses antiikkultuuris. Ka seal esineb neitsistsündimist. Me kutsume seda vahel „mütoloogiliseks keeleks“, mis mitte ühelgi moel ei ole sama mis tõene või vale keel. Pigem on see keel, mida peame abiks võtma, et väljendada tegelikult sõnulväljendamatut –  seda mis ületab keele piirid ja tõelisuse kategooriad.

Selliste antiikaja neitsistsünnijutustuste eesmärk oli öelda: siin sünnib keegi, kes tõstetakse sellisesse jumalikkusesse, et tema inimeseks olemine on täiesti ebarelevantne. Piiblis on mõte siiski vastupidine: Jumal, kes on kõrgeim, võtab koha maise naise üsas. Jumal tuleb inimesele lähemale, kui ta ise enesele saab tulla. Sel viisil väljendatakse Jumala ja inimese haruldast ühtsust Jeesuse Kristuse isikus, seda mida teoloogid pärastpoole kirjeldavad sõnadega „tõeline Jumal ja tõeline inimene“. See on võrratult palju enamat kui küsimus bioloogiast. 

Seega ei ole neitsistsündimine see, mis laseb meil mõista, et Jeesus Kristus on Kolmainsuse teine isik. Teoloogiline pedagoogika on vastupidine: kogemus Jeesusest Kristusest kui Ülestõusnust annab tähenduse usule neitsistsündimisse.“

Print Friendly, PDF & Email
English