Artiklid

Taotledes ühtsuse andi killustatud maailmas

Martin Junge

1. Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretäri refleksioon Emmause kõneluse üle ning selle edasine suund

Kristuse inimesekssaamisega käib kaasas see, et me ei ela kirikute osaduskonnana mitte lahus meie maailma realiteetidest ja tendentsidest, vaid oleme osa neist. Olles mõjutatud „tsentripetaaljõust“, mis puudutab meid Jumala kutsena olla kirikud, mis on omavahelises osaduses, oleme me jätkuvalt ka tsentrifugaaljõudude meelevallas, mis suruvad meid killustatusse ja sunnivad tagasi tõmbuma. Osaduskonnana puutume me kokku väljakutseid esitava simul’iga (ld ʽsamaaegselt, samal ajal’): olla täielikult selle maailma kodanikud, milles me elame, ja väljendada samaaegselt selle maailma kodanikuks olemist, mis alles tuleb ja mis on juba tõeks saanud Kristuses.

Üks teemasid, mis seab meid eriti selgelt vastamisi tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõudude vahel valitseva pingega, on perekonna, abielu ja seksuaalsuse üle peetav diskussioon ehk „Emmause kõnelus“, nagu ma seda dialoogiprotsessi jätkuvalt meelsasti kutsun. 2012. a LML-i nõukogu vastavasisuline dokument heidab põhjaliku tagasivaatava pilgu nimetatud diskussioonile koos selle tõusude ja mõõnadega.

Ma olen saanud positiivset tagasisidet kõikjalt meie kirikute osaduskonnast ning ka oikumeenilistelt partneritelt seoses olulise sammuga Emmause kõneluses, mille nõukogu LML-i 143 liikmeskiriku nimel eelmisel aastal oma istungil Bogotás astus. Nõukogu jõudis viie olulise arusaamani, mis edastati seejärel liikmeskirikutele LML-i presidendi ja allakirjutanu ühise kirja kaudu:

1)   komplekssete teemade üle on võimalik pidada üksteist austavaid ja väärikaid dialooge;

2)   iga liikmeskiriku eripäraga tuleb arvestada;

3)   LML on osaduskond, mis tegeleb paljude teemadega;

4)   LML-i osaduskond kui tervik ei peaks rakendama meetmeid perekonda, abielu ja seksuaalsust puudutavates küsimustes;

5)   LML-i teekond kirikute osaduskonnana jätkub.

 

2. Uus olukord LML-s

Võrreldes viimase kohtumisega Bogotás on pildile ilmunud uued elemendid, mis nõuavad terve osaduskonna ning iseäranis LML-i nõukogu tähelepanu ja arutelu. Etioopia Mekane Yesuse Evangeelse Kiriku (EMYEK) üldkogu kinnitas oma 27. jaanuarist kuni 2. veebruarini 2013 toimunud istungil EMYEK-i nõukogu varasemaid otsuseid katkestada suhted Rootsi kiriku ja Ameerika Evangeelse Luterliku Kirikuga, tingituna nende kirikute otsustest samasooliste abielu/partnerluse kohta ning samasoolises partnersuhtes elavate isikute ordineerimise kohta vaimulikuks.

Nende kahe kirikuga peetud kirjavahetuses, mida vahendati ka LML-le, teatab EMYEK altari- ja kantsliosaduse katkestamisest ning koostöölepete lõpetamisest nende kahe kirikuga ning sellega koos ka arenguabiprogrammide ja -projektide järkjärgulisest lõpetamisest.

 

3. LML-i ette võetud sammud ja senine protsess

LML-i peakorter võttis viivitamatult ette järgmised sammud, mis puudutavad selle otsusega seotud kolme kirikut:

  • vahendades suhtlust: LML-i peakorter otsis ja hoidis kontakti kõigi kolme osapoolega, olles veendunud, et just kaaslaseks olemine, nende kirikutega rääkimine ja nende kuulamine, et mõista asja sisu, on see, mida LML-i osaduskond peab praegu tegema;
  • luues võimalusi kõnelusteks: olles veendunud vahetu kontakti olulisuses keeruliste olukordade puhul, on LML-i peakorter pakkunud võimalust kolme kiriku omavaheliseks suhtlemiseks, selleks et arutleda selle üle, kuidas seda otsust mõista ja sellega teema komplekssust arvesse võttes ümber käia.

Sel kohtumisel kinnitas EMYEK ühtlasi juba varem teatavaks tehtud infot, et nende otsus pole mingil moel suunatud LML-i osaduskonna vastu ning selle eesmärgiks polnud LML-i mõjutamine.

LML-i peakorter tagas regulaarse kirjavahetuse kaudu info edastamise LML-i nõukogu liikmetele, teavitades neid nii vastavast otsusest kui sellega seotud edasistest arengutest.

 

4. Väljakutse

Kuna uudis sidemete katkestamisest on levinud üle terve osaduskonna, oleme LML-i peakorteris püüdnud tagada olukorra ausa ja täpse vahendamise liikmeskirikutele juba plaanitud piirkondlike konverentside kaudu (Aasia, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond, Aafrika), millest enamikel olen ka ise osalenud. Nendel konverentsidel püüdsime väga hoolsalt kuulata seal jagatud seisukohti, arutades neid hiljem LML-i juhtkonnas. Praeguseks olen ma saanud ka kirju ja telefonikõnesid mitmelt LML-i liikmeskiriku juhilt, kes on väljendanud oma seisukohti kõnealuses küsimuses.

See tähelepanuväärne reaktsioon näitab LML-i liikmeskirikute osaduslike suhete elujõulisust ja intensiivsust: omavahelise osaduse katkestamine teatud kirikute vahel, mis kuuluvad samaaegselt ülemaailmsesse osaduskonda, ei jää tähelepanuta. Sellest suhete läbilõikamisest jäänud valu ja haava tunneb kogu ihu. See tähendab, et meie ühine teekond on viinud meid nii kaugele, et üksikute LML-i liikmeskirikute omavahelised sidemed on tihedalt läbi põimunud terve osaduskonnaga!

Seega, sidemete läbilõikamine on väljakutseks ka LML-le tema enesemääratluse ja -mõistmise osas: kuidas suhestub altari- ja kantsliosaduse katkestamine nende kolme kiriku vahel asjaolusse, et vastavalt LML-i enesemõistmisele ja -definitsioonile on need kolm kirikut LML-i liikmetena omavahel altari- ja kantsliosaduses?

Neid küsimusi pole võimalik ignoreerida või edasi lükata. Neid tuleb käsitleda proaktiivsel moel. Ning need küsimused tuleb tõstatada LML-i poolt, nii et selle defineerimine, kes on LML, mida ta teeb ning kuidas suhestuvad ülemaailmse osaduskonnana üksteisesse LML-i kuuluvad kirikud, jääks tema 143 liikmeskiriku otsustada läbi juba olemasolevate meetodite ja struktuuride, kus toimuvad arutelud ja langetatakse otsuseid.

 

5. Vaadates ettepoole

Vahetu küsimus, mis meie ees seisab, puudutab seda, millise tee me peaksime selle olukorra lahendamiseks valima. Pidades meeles seda, kes me oleme, ajalugu, mis meid ühendab ning visiooni, mida me äsja sõnastasime meie ühiseks teekonnaks liikmeskirikute osaduskonnana LML-i strateegias, usun ma, et olemas on vaid üks tee, mida LML saab valida: intensiivne ja süvendatud dialoog, selleks et alustada selgitusprotsessi, mida antud olukord nõuab.

Loomaks sellisele selgitus- ja aruteluprotsessile teatud raamistikku, lubage mul palun pakkuda välja järgmised põhimõtted, mis võiks meid meie teel juhtida:

Olla need, kes me ütleme endid olevat

  • LML-i osaduskond läheneb sellele olukorrale toetudes oma konfessionaalsele identiteedile, teoloogilisele enesemääratlusele, väärtustele, ethos’ele ning põhimõtetele, mis on esitatud LML-i strateegias, ning Bogotás visandatud arusaamadele.
  • LML-i osaduskond on kutsutud kandma üksteise koormat (Gl 6:2). Seetõttu lähtuvalt oma väärtustest käsitleb LML antud olukorda tugeva rõhuasetusega sellel, kuidas olla jätkuvalt inklusiivne, selle asemel et hakata olema eksklusiivne.
  • Tehes suurimaid jõupingutusi, selleks et toetada nimetatud kolme kirikut, jääb LML-i kirikute osaduskond avatuks ja tänulikuks selle eest, mida Jumal on siiani teinud, mida ta teeb ja saab tulevikus tegema selle osaduskonna keskel, mis jätkab üheskoos elamist ja töötamist õiglase, rahumeelse ja lepitatud maailma nimel.

Meetodite väljatöötamine ja kaaslaseks olemine

  • Tuleb pakkuda aega ja kohta ning töötada välja selgeid ja usaldusväärseid meetodeid, selleks et antud küsimusega oleks võimalik põhjalikult ja otsusekindlalt tegeleda.
  • Kõik kolm kirikut vajavad seda, et LML-i olulised toimimisvormid pakuksid neile võimalikult suurt tuge liikumaks omavaheliste suhete paranemise ja lepituse suunas.

Edasiliikumine

  • Suund föderatsioonilt osaduskonnale on pöördumatu. Mitte tegevusetuse, vaid teekonna jätkamise kaudu kirikute osaduskonnana on LML-i kirikute osaduskond võimeline tegelema nii suhete katkestamisest tuleneva valuga kui ka vastama küsimustele, mida see tõstatab.

 

6. Teoloogia on oluline

Jätkates nende küsimuste üle reflekteerimist, lubage mul lisada ülaltoodud põhimõtetele mõningaid teoloogilisi perspektiive, millel ma usun siin olevat võtmetähendus. Tuues välja neid teoloogilisi perspektiive, soovin ma ühtlasi rõhutada, et antud küsimuste käsitlemine vajab tugevat ja selget teoloogilist lähenemist (vt „Olla need, kes me ütleme endid olevat“).

Analüüsides antud olukorda LML-i peakorteris, jõudsime järgmise kolme aspektini, millele ma tahaksin põgusalt viidata:

1. Autonoomia ja suhestumine: Osaduskonnana pole me LML-na suutnud põhjalikumalt käsitleda seda, kuidas liikmeskiriku otsuste langetamisel tema autonoomiale tehtav konstitutsiooniline viide ühelt poolt ja nendesamade autonoomsete liikmeskirikute vastastikune suhestumine teiselt poolt vastavad kutsele elada ja töötada üheskoos osaduskonnas.

Tõepoolest, see pole LML-i jaoks mitte üksnes vana küsimus, vaid aastatepikkune küsimus luterlike kirikute jaoks üle kogu maailma. Ka üksikud kirikud kogevad pinget, mis valitseb kirikukogude langetatud otsuste osas, kuivõrd piiskopkondadel ja kogudustel on oma nõukogud, millel on autonoomia kirikukogu otsuseid kas aktsepteerida või mitte.

Ma olen veendunud, et juriidiline lähenemine ei vii meid edasi, kui me ei ole tematiseerinud sügavalt teoloogilist teemat, mis vajab teistsugust lähenemist kui konstitutsiooniline keel seda võimaldab. Pea 500-aastane Augsburgi usutunnistus pakub tohutut tarkusevaramut vastastikuse suhestumise ja autonoomia küsimuses. Selle varal saab kerge vaevaga selgeks, et vastastikuse suhestumise ja autonoomia küsimus on ka sügavalt vaimulik küsimus, kuna üksnes kannatliku kaaslaseks olemise kaudu, mis sisaldab endas nii keeldumist kui jaatamist, on võimalik haarata ja hallata seda pinget, mis on kirikul, mis on ühtaegu nii autonoomne kui teistega suhestuv.

Viimasel ajal on mulle ikka ja jälle pähe torganud üks küsimus: kuidas läksid Peetrus ja Paulus pärast omavahel peetud järske vaidlusi ja vastastikust käeulatamist Jeruusalemmas (Gl 2; Ap 15) tagasi oma koguduste juurde? Kas nad lihtsalt asusid taas oma vana päevakorra juurde? Ning kui nad seda ei teinud, siis miks nad ei jätkanud lihtsalt vanaviisi?

Ning kuidas on lood meiega, kes me tulime kokku LML-i nõukoguna? Mis on need struktuurid ja protsessid, mis lubavad meil olla üksteisele kaaslasteks, kui me läheme tagasi enda töökohtadesse ning jätkame teenimist oma kontekstis, millega me suhestume?

2. Kontekstuaalsus ja katoolsus: Me oleme seetõttu taas jõudnud eklesioloogiliste küsimuste juurde, mida LML-i misjonidokument „Misjon kontekstis – transformatsioon, lepitus ja toetamine“ avas prohvetliku nägemusega (lk 29–30):

„Usk on loomu poolest inkarnatoorne, kindlalt seotud aja, koha ja kultuuriga. Kui kohalikud kogudused püüavad tegeleda misjoniga, peavad nad püüdma leida tasakaalu kohalikkuse ja universaalsuse vahel, kuna universaalsus ja kohalikkus on teineteisega lahutamatult seotud. Ilma universaalse usuosaduseta pole ükski kohalik kirik võimeline leidma tõelist enesemõistmist kohalikus kontekstis. Sest misjoneeriva kiriku viib katoolsus või universaalsus ilma kontekstuaalsuseta imperialismi, ning kontekstuaalsus ilma katoolsuseta viib provintslusse“.

See on tegelikult väga kõnekas, et just LML-i misjonidokument on tõstatanud kontekstuaalsuse ja katoolsuse olulise vahekorra küsimuse sellise selgusega. See annab antud diskussioonile missioloogilise raamistiku, mis on minu arvates LML-le suureks abiks, kuna evangeelium tahab olla kõikjal selles maailmas ning leiab tee kõikjal olemiseks, mistõttu kirik, mida meie luterlastena mõistame olevat Sõna looming (creatura Verbi), peab olema kontekstuaalne. Evangeeliumi universaalsus kutsub kirikut kontekstuaalsusele. Kuid selle kontekstuaalsuse raamistikuks peab olema katoolsus. LML seisab selle kontekstuaalsuse ja katoolsuse dialektilise vahekorra kooshoidmise eest.

3. Communio sanctorum või sarnaselt mõtlejate ühendus? Kellelgi meist ei ole usku iseendast ega ole me Jumala kiriku osad iseendast. Luterlik teoloogia rõhutab usu extra nos (väljastpoolt meid) iseloomu, usu, mis on meie kontrolli alt väljas, kuid midagi, millesse meid on toodud (ristimine) ning mis on viimselt seotud Jumala tegevusega. Usk on Jumala and, mitte meie oma toodang.

Ma usun, et ka meie koosolemine kirikute osaduskonnana on samasugune extra nos. Kas osaduses olemine pole kutse enne seda, kui see on meie otsus? Otsustada võib liidu, föderatsiooniga liitumise poolt, kuid osaduskonna liikmeks saamise poolt…? LML on liikunud edasi sellest, mis ta oli oma rajamise aastal 1947, mil oli tegu strateegilise liiduga, vastamaks üheskoos diakoonilistele, missioloogilistele, teoloogilistele ja oikumeenilistele väljakutsetele. LML-st on saanud osaduskond, mis näeb iseend olevat kutsutud olema „osaduskond Kristuses, mis elab ja töötab üheskoos õiglase, rahumeelse ja lepitatud maailma nimel“ (LML-i strateegia, LML-i visioon).

Seega, see ei ole pelgalt sarnane mõtteviis, mis on meie kui kirikute osaduskonna koosolemise allikas ja side. Ma usun, et LML peab seisma vastu meie maailma kaasaegsele tendentsile joondada eklesiaalsed vahekorrad sarnaselt mõtlejate kriteeriumit mööda, ning seda iseäranis seoses teatud küsimustega, mis puudutavad eetikat. Selle asemel peab ta toetama kutset olla valitsevate suhete rahvusvaheliseks ja pühendunud saatjaks osaduskonnas, kuhu kirikud on kutsutud nende ühise konfessionaalse identiteedi alusel, seejuures tõepoolest püüdes märgata seda, mida Pühakiri ja tema võimas lunastuse sõnum tahavad öelda kirikutele ja sellele osaduskonnale.

Ma tahaksin need mõtted lõpetada ühe olulise lause meenutamisega LML-i strateegiast (lk 21):

„Kirikute osaduskonnana leiame me teid, kuidas arutada paremini teemade üle, millel on potentsiaali meid üksteisest lahutada – teemasid nagu inimeste seksuaalsus ja Pühakirja erinev tõlgendamine – ning seda moel, mis austab nii vaadete erinevust oluliste küsimuste osas kui ka meie seas valitseva ühtsuse fundamentaalsemat baasi. Ennekõike tahame me toetuda euharistliku jumalateenistuse ja palve jõule“.

See on viis, kuidas LML-i 143 liikmeskirikut näevad end olevat üheskoos teel, kui nad kogevad tsentrifugaalseid jõude, mis on tingitud erinevusest perekonda, abielu ja seksuaalsust puudutavates küsimustes.

 

(Tõlkinud Anne Burghardt.)

Vt Luterliku Maailmaliidu Nõukogu sõnum.

 

Martin Junge (1961), Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.

Print Friendly
English