Esiletõstetud lood

Parim, mida teha saame (Ii 35:1−8)

Urmas Petti

„Ja Eliihu jätkas ning ütles: „Seda sa pead siis õigeks, nimetad oma õiguseks Jumala ees, et sa küsid: „Mis kasu mul on, mis abi on mul sellest, et ma pattu ei tee?“ Ma annan sõnadega vastuse sulle ja koos sinuga su sõpradele. Tõsta oma pilk taeva poole ja vaata, pane tähele pilvi, mis on sinust kõrgemal! Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata? Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda? Või mida olekski tal võtta sinu käest? Su ülekohus mõjutab vaid sinusugust meest ja su õiglus inimlast““ (Ii 35:1−8).

Vana Testamendi Iiobi raamat on üsna tõsine lugemine. Kuuldud lõik, kus Eliihu oma masenduses ja Jumala peale solvunud sõpra manitseb, kannab aga eriti karmi ja ebamugavat sõnumit: Jumalat ei puuduta õieti ei meie õiglus ega ülekohus, meie patt või pühadus, meie usk või uskmatus. Need mõjutavad vaid teisi inimesi. Meie ei saa Jumalale midagi teha ega tegemata jätta. Seepärast pole õige öelda ka, nagu tahaks Jumal meilt üht või teist, nagu nõuaks ta meilt mingit kindlat käitumise viisi. Moraal on inimeste poolt inimeste tarbeks välja mõeldud, Jumalal pole seda vaja. Muidugi mitte selles mõttes, et tal meiega üldse asja pole, vaid et kui ta meiega suhtleb, meile midagi teeb, siis mitte enda vajadustest, vaid üksnes meie pärast. Ta ei karista ega tasu, vaid püüab inimest järje peale aidata.

Mida me öeldut arvestades tõepoolest teha saame, on pelgalt oma mõõtkavad paika seada. Väga raske, kuigi samas väga oluline on mõista, et keegi meist ei suuda võidelda ei Jumala poolt ega tema vastu. Mõlemat pidi kangelaslikkus ja paatos, olgu radikaalne ateism või usuline fanatism, on seega mõttetud. See pole meeldiv tõdemus, sest eks igaüks tahab, et temast midagi sõltuks, tõeliselt ja lõplikult. Isegi kui me kusagil tagumises ajusopis oleme alati teadnud, et maailm on liiga suur ning meie elu liiga lühike tegelikult millegi muutmiseks. Ei suuda me tähte taevasse ega kirpu koera karvadesse meisterdada. Maailm jääb meile absurdseks, s.t ladina sõna algupärale mõeldes kurdiks meie kurtmistele ja ükskõikseks meie kiitmistele.

Ilmselt just seepärast on Piibel täis hoiatusi mitte lugeda moraali ja mõista kohut. Aga kiusatus seda teha mõistagi jääb, sest olgem ausad, nõnda tunneb inimene end miskitmoodi Jumalana, otsustades selle üle, mis on õige, mis väär. Just kainenemiseks tuleb aga korrata, et Jumalale ei lähe see korda, mida meie arvame ja kuidas hindame. Kõige vähem, kuidas Tema meie meelest peaks arvama ja hindama. Mille tõestuseks on tõik, et Ta saatis ühe kehva vallaslapsest juudi mehe häbiväärselt surres meid lunastama.

Kas ei saanud just Jeesuse teos meie heaks, selles teos, mis polnud ei välja lunitud ega välja teenitud, vaid üksnes Jumala tahtest sündinud, veel kord ilmsiks Eliihu Iiobile öeldud sõnade tõde: „Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha? Ja kui sinu üleastumisi on palju, mida sa nendega tema vastu võiksid korda saata? Kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda? Või mida olekski tal võtta sinu käest?“

Aga tegelikult on see teadmine vabastav. Teadmine, et meie ei suuda, sisaldab ju lisaks sõnumit, et meie ei peagi. Et parim, mida teha saame, on püüdlemine ja hea tahe teha ligimesele üksnes seda, mida tahame, et meile tehtaks. Ning selleks on meil ju jaksu küllalt, kas pole? Meie asi pole seega püüda olla ei õiglane ega ülekohtune, ei patune ega püha, isegi mitte mingil ettekirjutatud viisil usklik või uskmatu, vaid eelkõige olla Samaaria mehe sarnaselt ligimene. Aga selleks ongi vist vaja määratut usku, säärast, nagu oli Jeesusel, mida ta meile õpetama tuli. Aamen.

 

Jutlus on peetud 1. juunil 2012 Tartu Jaani kirikus (www.jutlused.eu).

 

Urmas Petti (1965), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English