Arvamused

Mida on ühist valgusel pimedusega?

Märksõna „dualism“ (ld duo) markeerib vastanduvaid pooluseid või binaarseid konstruktsioone. Piibliski on tuntud öö ja päev, valgus ja pimedus, õigus ja õelus, headus ja kurjus jne. Religiooniloos leidub dualismi küllaldaselt. Üheks kõige ehedamaks dualismi näiteks võiks tuua muistse iraani usundi zoroastrismi, kus usklike rituaalse puhtuse pidamise kaudu osaletakse otseselt headuse ja kurjuse vaheliste jumalike jõudude võitluse epitsentris (vt nt Eesti Entsüklopeedia).

Kuna zoroastrism oma puhtusenõuetega on väga sarnane judaismile, siis on oletatud, et neil on ühiseid ajaloolisi kokkupuutepunkte. Eksiili järel hakkab heebrea kirjanduses sagenema kurjade vaimude ja heade inglite temaatika. Tekib mitmesuguseid müstilisi koolkondi, mis on väidetavalt saanud otseseid mõjutusi muistsest iraani usundist.

Dualistlike grupeeringute osatähtsus tõstatus ka kristliku ajaarvamise alguses. Nn gnostilises dualismis, milles juudi-kristlikud vaated segunevad idast pärinevate ideedega, on iseloomulik järjekindel vaimu ja mateeria eristamine ning valguse ja pimeduse (vaimu ja maailma) vastandamine. Vaimne on hea ja pärineb jumalast ja kõik materiaalne on kurjast ning pole loodud jumala poolt, vaid ühe teise jumalasarnase olendi ehk demiurgi poolt (vt nt Antiigileksikon). Nimetatud dualistlike vaadetega polemiseeritakse pauliinlikes kirjutistes, kuid eriti esineb sedasorti poleemikat Johannese korpuses. Nii Paulus kui Johannes kasutavad gnostilisi mõisteid, seismaks vastu gnostitsistliku dualismi mõjutustele. Gnostitsim saab oma nimetuse kreeka sõnast „gnoosis“, mis tähendab „tunnetus“. Uues Testamendis märgitakse sagedasti kasutatud keelendiga n-ö „õiget“ tunnetust kui jumalatunnetust (1Kr 15:34), kuid Paulus hoiatab ka „valeliku tunnetuse“ eest (1Tm 6:20). Ehk teisiti öeldes eksisteeris nii õiget kui väära gnoosist.

 

Pauluse mitmekihiline teoloogia

Kuigi Paulus kasutab mitmeid dualistlikke kontseptsioone, ei ole ta dualist. Ta esitab tüüpilist heebrea arusaama Jumalast kui kõige Loojast. Maailm ja kõik, mis selles on, on Jumala looming; kaasa arvatud valitsused ja meelevallad ning selle taevaalused olendid. Pauluse arusaamine „kuradist“ ei ole seetõttu dualistlik, nii nagu see oli iraani usundis. Ei judaismis ega kristluses pole saatan Jumalaga võrdne kosmiline oponent. Paulus ei mõtle kosmosest ega vaimsetest jõududest gnostitsistlikult; ta ei käsitle deemonlikku pimedusemaailma ja jumalikku valgusemaailma võrdväärsete võistlejatena. Vaimsed jõud kuuluvad Jumala loomingusse (Rm 8:39); ja Jumal võib kasutada isegi saatana ingleid (2Kr 12:7). On ka üpris selge, et kurjade jõudude eksistents omab tähendust ainult „inimeste meelest“, kelle jaoks on „jumalaid palju ja isandaid palju“, kuid Pauluse jaoks eksisteerib ainult üks Jumal, „kellest on kõik asjad“ (1Kr 8:5j). Lõpptulemusena ammutavad kurjad jõud oma väe inimestelt ja tulevad Pauluse juurde viletsuste ja kannatustena, kuid nendel pole tema üle enam võimu ega väge (vt Rm 8:31–39). Kui Paulus räägib sündmusest, mille kaudu surm maailma tuli, siis ei omista ta süüd saatanale (nagu seda tehakse Trk 2:24), vaid Aadamale (Rm 5:12jj). Surm on ka „viimne vaenlane“ (1Kr 15:26), mitte saatan ning surma astel on inimese süü (1Kr 15:56), mitte kurat. Seega, ei peaks kurjade jõududega spekuleerima ega inimesi kohutatama; samuti ka mitte kasutatama saatanat kaitsemehhanismina inimliku süü ja vastutuse vähendamiseks. Kõikide Pauluse väidete taga seisab kindlalt veendumus, et inimene oma loomulikus olukorras Jumala vastu otsustades, loob ohtliku ja kiusatusi täis maailma, mis hakkab isandana valitsema tema üle. „Selle pimeduse maailma valitsejad“ (Ef 6:12) (krk kosmokratōr – väljend, mida on omistanud endale maised võimukandjad) on lõppkokkuvõttes ikkagi inimesed, kelle kaudu rakenduvad vastutustundetud valitsuspõhimõtted.

 

Pauluse-järgsed dualistlikud rõhuasetused

Pauluse-järgsetes kirjutistes (eriti Johannese korpuses) võib näha saatana ja kurjade jõudude osatähtsuse suurenemist, kuid isegi Ilmutusraamatus, kus apokalüptilistel kontseptsioonidel on suur osa, jääb ikkagi Jumal „Kõigeväeliseks“; sõna pantokratōr esineb üheksa korda Johannese ilmutuses ja mujal Uues Testamendis ainult korra (2Kr 6:18). Kohe Ilmutusraamatu alguses võib lugeda: „Mina olen Alfa ja Omega,“ ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline“ (1:8). Saatan ja tema deemonlikud abilised võivad mängida ainult rolle, mis Jumal on neile eshatoloogilises draamas andnud. Seega, ei mingit dualismi ega spekulatsioone kontrollimatult levivast vandenõust.

Matteuse evangeeliumis on Jeesuse sõnad: „Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!“ (10:28). Kolm korda esineb selles tekstilõigus (10:26–31) jumalik käsk, mis on üsna levinud imperatiiv terves pühakirjas: „Ärge kartke!“ Korra on ka kästud karta (s 18). On arutletud selle üle, keda siin on kästud karta ning arvamused jagunevad suures osas Jumala ja saatana vahel. Kuid sõna „põrgu“, mida siin eesti keeli kasutatakse, on eksitav ja irdunud nii keeleliselt kui ka tähenduslikult algsest Ge Hinnomist. Viimane seostus lihtsalt prügihunnikuga Jeruusalemma edela-orus. Traditsiooniliselt leidsid seal oma viimse puhkepaiga ka need kurjategijad, kellele ei saanud osaks isegi matust. Seega, karta tuleks pigem sisemist kui välist faktorit; inimese enda hoiakud põhjustavad tema hävingu. Jaakobuse kirjas selgitatakse rõhutatult inimese sisese vastutuse osatähtsust; igaühe „enese himu“ on ahvatleja ja kiusaja ning peibutaja, mis viljastudes lõpuks sünnitab surma (1:13jj). Saatana rolli ületähtsustamine on sel puhul ebapiibellik ja mittekristlik; see teenib konstrueeritud vaenlase kuju funktsioone, mille üks oluline ülesanne on omavastutuse vähendamine.

 

Dualism ja vandenõuteooriad

Dualistlik maailmavaade on levinud kõikvõimalikes vandenõuteooriates, mis on täiesti omaette teema. Lühidalt aga on nendes tegemist just vaenlase kuju konstrueerimisega, mis on inimpsüühika üks kaitsemehhanisme: seletamatutele olukordadele pakutakse lihtsustatud lahendusi. Konstrueeritud vaenlane on alati kõige parem vastane, sest temalt on teada, mida oodata. Nagu järeldab oma uurimuse kokkuvõttes Mari-Liis Madisson, „on vandenõuteooriate kõige olulisemaks struktuurseks operatsiooniks vandenõulaste rühma ehk antagonistide väljajoonistamine“ (vt „Vandenõuteooriate tähistamisloogika“, Akadeemia 6/2012, 1024–1070). Ta on oma uurimuses leidnud, et vandenõuteooriate kinnituseks tuuakse alati peamiselt verifitseerivat statistikat; sageli mahukates kinnitavates andmetes puudub vastupidiste argumentide käsitlus, mis tähendab, et andmestik on ebakriitiliselt ja ebaadekvaatselt koostatud.

Piibel pole jäänud vandenõuteooriatest puutumatuks. Sellega on põhjendatud varjatud kurjade jõudude tegevust kui salaplaani, mida püütakse salajas hoida. Samas on sõnaselgelt öeldud, et isegi saatana „mõtted ei ole meile teadmata“ ning tema püüd „tüssata“ sõltub eelkõige inimlikust võimest andestada (!) (2Kr 2:11). Kurjus ja pühaduseteotus lähtub inimese seest, mitte väljast (Mt 15:19). Inimese kurjus on seda suurem, mida enam adresseerib ta seda endast väljapoole, vähendades selliselt oma vastutust; sisemisest kurjast saab väline Kurat (juba etümoloogiliselt pärineb see nimetus vandesõnast) ja konstrueeritud isikustatud vaenlane, kes ei allu enam jumalikule kontrollile. Ateistlik eksistentsialist J. P. Sartre on nimetanud inimese religioosseid ja usulisi püüdlusi põgenemiseks vastutuse võtmise eest elus. Kahtlemata on see õige mitmete lihtsustatud religioossete käsitluste puhul, kus peamiseks usuliseks ülesandeks on tõstetud rõhutatult binaarsed konstruktsioonid ja kujutletav võitlus enda loodud vaenlase vastu.

Kristlik ülesanne seevastu on keskselt Issanda tahte uurimine, mõistmine ja selle valguses käimine. Mistõttu „pimeduse tegude“ paljastamine pole eesmärk iseeneses, vaid on pideva uuenemise tulemus „Looja näo kohaselt“ (vt Ef 3:1–17). Kuna Uue Testamendi algkeeles võib antikristus tähendada mitte ainult „Kristuse vastast“, vaid ka kedagi, kes on „Kristuse asemel“, siis saatana ja kurjade jõudude dualistlik rõhuasetus on nende ülendamine positsioonile, mis kuulub ainult Jumalale. Seega, keskse kristliku ülesande minetamisega kaasneb „saatana“ kuulutamine võrdseks Jumalaga, mille tulemusel isiklik vastutus väheneb süü ülekandmisel konstrueeritud „patuoinale“. Taolist jumalateenistust võiks nimetada pisut utreeritult „pühaks satanismiks“, milles saatana olemasolu on kristlasele eksistentsiaalselt sama oluline (või isegi olulisem) kui Jumala olemasolu. Sellise teenistuse praktiline tulem pole aga enam nii püha, sest välise vaenlase ideoloogiline demoniseerimine kandub üsna pea üle kaasinimestele kui agentidele. Näiteid selliste „tunnetuste“ kohta ei pea kaugelt otsima.

 

Ergo Naab (1971) on Adventistide Koguduse Eesti Liidu Rakvere koguduse vaimulik, Eesti Piibliseltsi nõukogu ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English