Esiletõstetud lood

Kes küll on suurim taevariigis? (Mt 18:1–6, 10)

Anti Toplaan

„Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?“ Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu. Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. /…/ Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!““ (Mt 18:1–6, 10)

Jeesuse jüngrid esitavad oma õpetajale küsimuse: „Kes küll on suurim taevariigis?“ See ei ole juhuslik vaid ilmselt hoolikalt valitud küsimus. Jeesuse järel käis sellel ajal palju inimesi, kellest suurem osa puutus temaga kokku vaid juhuslikult. Jeesuse jüngrid olid võrreldes laiade hulkadega kogu aeg õpetaja juures. Jüngreid ei huvita see, kes on hetkel suurem, vaid küsimus on selles, kes on suurem taevariigis. Soov broneerida maises maailmas ette taevariigi tähtsuse järjekorranumbreid ei ole mitte ainult naiivne, vaid peegeldab otseselt inimlikku auahnust. Jeesus ei kiirusta oma lähikondlasi sõnadega manitsema, vaid kutsub enda juurde väikese lapse. Asetades lapse nende ette, toob ta elava näite sellest, milline peaks olema nende meelsus, kui nad üldse tahavad taevariiki kuuluda. Kuigi meie nimetame seda auahnuseks, ei heida Jeesus seda oma jüngritele ette, vaid vaatab märksa sügavamale inimloomuse olemusse. Seda olemuslikku muutust, mis avab inimesele tee taevariiki, nimetab Jeesus pöördumiseks. Kui me ei saa oma meelelaadilt laste sarnaseks, siis on meil väga raske paluda meie Isa, kes on taevas. Lapse sarnaseks saamine tähendab siirast, ühestki kahtlusest häirimata usaldumist sellele ainsale, kõikide inimlaste Isale, nagu me seda oleme harjunud nägema väikese lapse usalduses oma maise isa vastu.

Teiste sõnadega, tuleb teada, tunda ja mõista end taevase Isa lapsena ja vastavalt sellele käituda üksteise suhtes vendade-õdedena. Nii nagu igas maises perekonnas, nii valitseb ka taevases perekonnas suur erinevus laste vahel, ilma et nende suhetes valitseks mingit suuremat konkureerimist või positsioonimängu. Küsimus taevariigi tähtsusest ei vasta taevariigi põhimõtetele, mille hulgas ei ole konkurentsi ega tähtsuse järjekorda.

Ülendamise ja tähtsaks pidamise asemel kõneleb Jeesus alandusest: „Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis.“ See on jumalalapse tegelik hoiak oma vendade suhtes ja selle hoiakuga teenitakse tegelikult teineteist ning täidetakse jumalikku armastuskäsu „Armasta Jumalat üle kõikide asjade ja ligimest kui iseennast“.

Iseenda alandamine tähendab mitte iseendale, oma võimetele või positsioonile lootmist, vaid usalduslikku, lapsemeelset toetumist kõikide inimlaste isale. Lapse suurus seisneb tegelikult tema alandlikkuses, ehk: „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Mt 13:12). Kui me räägime lapsemeelsusest, ei tähenda see, et kristlased peaksid olema lapsikud. Kui meil on tõeline lapseusk, siis ei põhjusta see kunagi vaidlust, kes võiks olla suurem. Selline olukord võib tekkida vaid siis, kui me ei vaata enam Tema poole, kes on meie taevane Isa. Juudi kogukonnas jälgiti täpselt seda, et iga iisraellane teaks oma kohta Jumala koguduses nii, et keegi ei jääks madalamale ega pürgiks ka kõrgemale sellest, mida tema positsioon talle on andnud. Kujunev evangeeliumi kogudus tundis aga oma meistri poolt õpetatuna vaid ühte kohta, mida kõik pidid silmas pidama, ja see on lapse koht taevariigi suures koguduses.

Edasi soovib Jeesus jüngritele õpetada, kuidas seda taevalikku suhtumist teineteise suhtes peaks kasutama. Igasugune kristlase ebakohane käitumine kaasinimese suhtes on andestamatu eksimus, kuna sellise suhtumise tagajärjel võivad lapsed kaotada selle, mis neid taevariigis „suureks“ teeb. Kogudus ja tema liikmed peavad olema teadlikud oma vastutusest iga vähimagi venna eest. Kui Jeesus kasutab võrdlust veskikiviga meresügavusse uputamisest, annab ta mõista just sellise süüteo andeksandmatusest.

Kui inimene teeb end tähtsaks ja soovib teiste üle valitseda, astub ta kohale, mis kuulub Jumalale, ilma et ta suudaks kanda ja tajuda sellise soovi vastutust ja seda välja kanda. Ristiinimene ei tohiks põlata ega lootusetuks tunnistada ühtegi inimest, kuna iga inimene võib Jumala palge ees olla väärt igavest elu ja õndsust. Alati ei pea alavääristav suhtumine ilmnema tegudes. Väiksemate eksitamine saab alguse nende põlgamisest. Kui me kedagi kohtleme või temasse põlglikult suhtume, ei saa see jääda varjule selle ees, kes näeb inimsüdame saladusi. Mõneti üllatavalt toob Jeesus siin näite inglitest: „Vaadake ette, et te neid ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas.“

Piibellikus käsitluses esinevad inglid Jumala teenrite ja saadikutena ilma mingi mütoloogilise kõrvalmõtteta. Inglid tegutsevad sageli ka õigete ja vagade kaitsjatena: „Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad ja ta vabastab nad“ (Ps 34:8). Jumala teenritena on inglitel Jumala juurde vahetu ligipääs. Kui inglid näevad tema palet, siis tähendab see, et nii nagu idamaade valitsejate teenrid said viibida oma valitseja lähedal, saavad ju inglid viibida Jumala juures. Kui meil on Jumala ees lapsemeel ja Jumala lapse tunnistus, jõuavad meie rõõmud ja mured inglite läbi otse Jumala troonisaali.

 

Anti Toplaan (1968) on EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja ja EELK Saarte praostkonna abipraost.

Print Friendly, PDF & Email
English