Artiklid

Raamat templirüütlitele: Uue sõdalaskonna kiituseks, 3. osa

Bernard1XI Hauast

18. Pühade ja unustamatute paikade seas on haud kindlasti esikohal ja ma ei tea, kus tuntakse suuremat hardust: kas seal, kus Kristus puhkas surnuna, või seal, kus ta elusalt ringi liikus? Pealegi õhutab tema surma mälestus enam vagadust kui elu meenutamine. Usun, et elu karmus muudab surma helgemaks ning igavese une rahu on inimlikule nõrkusele veetlevam kui elu vaev, pigem surma kindlus kui elu ausus.

Kristuse elu on mulle elu reegel, tema surm surmast vabanemine. Esimene on õpetanud elu, teine hävitanud surma. Kuigi elu oli vaevaline, oli surm hinnaline: siiski olid mõlemad väga vajalikud.

Sest mis kasu toob Kristuse surm sellele, kes on kõlvatult elanud, või tema elu sellele, kes on hukkamõistetuna surnud? Kas siis Kristuse surm vabastab igavesest surmast need, kes veel nüüdki surmani sündmatult elavad? Või kas tema püha elu lunastas enne Kristust surnud pühad Isad, sest on kirjutatud: „Kus on inimene, kes jääb elama ega näe surma, kes päästab oma elu surmavalla käest?“ (Ps 89:49.)

Kuna meile on ühtviisi vaja mõlemat, jumalakartlikult elada ja rahus surra, õpetas ta meile elades elu ja kinkis surres rahuliku surma, sest kui ta suri, et üles tõusta, andis ta surijatele ülestõusmise lootuse. Kuid ta lisas veel kolmandagi heateo, pattude andeksandmise, kõigi eelnevate väärtust vähendamata. Sest mis kasu on tõelist ja kõrgeimat õndsust silmas pidades mingist elu õigsusest või pikkusest neile, kes on küll vaid pärispatu[1] kütkeis? Patt käis ees nii, et järgnes surm. Oleks inimene seda vältinud, poleks ta iialgi surma maitsnud.

19. Patustades kaotas ta elu ja leidis surma, sest nii oli ju Jumal ette hoiatanud, ja see oli tõesti õige: kui inimene teeb pattu, peab ta surema. Mis oleks küll õiglasem kui karistus vastu võtta? Sest Jumal annab elu hingele ja see kehale. Vabatahtlikult patustades kaotas ta tahtlikult elu ning tahtmatult ka võime elavaks teha. Omal algatusel lükkas ta elu tagasi, sest ei tahtnud elada; nüüd ei ole ta võimeline seda ka kellelegi teisele andma, isegi kui ta väga tahaks. Ta ei tahtnud Jumala valitsust, nüüd ei või ta ka keha valitseda.[2] Kui ta ei kuuletu ülemale, miks peaks ta siis alamat käskima?

Looja leidis eest enda suhtes mässulise loodu, hing leidis eest enda suhtes mässulise teenri. Inimene leiti olevat Jumala seadustest üleastuja, nüüd avastab ta oma liikmetes ühe teise seaduse, mis sõdib vastu tema mõistuse seadusele ja aheldab teda patu seadusega. Edasi, nagu on kirjutatud, eraldab patt meid Jumalast, nii eraldab ka surm meid meie kehast. Hinge ei või lahutada Jumalast miski muu kui vaid patt ja keha meist miski muu kui vaid surm.

Miks siis kannatas hing nii raskelt karistuse all, kui ta koges vaid oma alama poolt seda, mida oli ise Looja vastu ette võtnud? Miski pole tõesti kohasem kui see, et surm mõjutab surma, vaimne ihulikku, süü karistatavat, vaba tahe paratamatust.

20. Järelikult, kuna inimene on mõistetud kahekordsesse surma mõlema loomuse poolest, millest üks on hukka mõistetud vaimulikult ja vabatahtlikult, teine ihulikult ja paratamatult, astus Jumalinimene heldelt ja võimsalt oma keha ja tahtega mõlemale vastu ja hävitas oma surmaga mõlemad meie omad.

Küll õigusega, sest ta võttis meie mõlema surma eest – üks neist oli meie süü tagajärg ja teine patu karistus – süüd tundmata karistuse enda peale. Surres vabatahtlikult ja ihulikult, teenis ta meile elu ja õigeksmõistmise. Ihulikult kannatamata poleks ta võlga kustutanud, vabatahtlikult suremata poleks ta surmal olnud mõju. Kui nüüd, nagu öeldud, on surm patu tagajärg ja võlg patu eest, siis kuna Kristus andis patud andeks ja suri patuste eest, ei ole enam tõesti mingit tagajärge ja võlg on tasutud.

21. Aga kust me teame, et Kristus võib patte andeks anda? Kahtlemata sellest, et ta on Jumal ja võib kõike, mida tahab. Aga kust me teame, et ta on Jumal? Seda tõestavad imed: ta teostas nimelt asju, mida keegi teine ei suuda, rääkimata veel prohvetite ettekuulutustest[3] ja Isa hääle antud tunnistusest, mis jõudis temani taeva ülevast kirkusest.

„Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu“ (Rm 8:31). „Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista?“ (Rm 8:33.) Kui tema ise, ja mitte keegi teine, on see, kellele me iga päev tunnistame: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud“ (Ps 51:6), siis kes võiks paremini, või üldse, kes teine saaks selle andeks anda, mis tema vastu on eksitud? Või kuidas ei peaks ta seda suutma, kui ta suudab kõike? Lõpuks olen ju ka mina suuteline, kui ma tahan, andeks andma seda, millega minu vastu on eksitud. Miks ei peaks siis Jumal suutma andestada seda, mis tema vastu on toime pandud. Kui Kõigevägevam võib patte andeks anda, – ja ainult tema, kelle vastu on patustatud, – siis on tõepoolest õnnis inimene, kellele Issand ei arvesta süüd. Seega oleme mõistnud, et Kristus võib oma jumaliku väe läbi patte andeks anda.

22. Pealegi, kes võiks tema tahtes kahelda? Ta on tõmmanud ülle meie liha ja võtnud enda kanda surma; kas arvad, et ta keelab meile oma õigust? Ta on vabatahtlikult inimeseks saanud, vabatahtlikult kannatanud, vabatahtlikult lasknud end risti lüüa, kas ta peaks meid nüüd üksnes oma õigusest ilma jätma? Kindel on see, et mida ta oma jumalikkuses suutis, seda ta oma inimlikkuses ka tahtis.[4]

Kuid mille põhjal võiksime uskuda, et ta on surma hävitanud? Mõistagi selle põhjal, et ta on ise seda kogenud, kuigi teenimatult. Miks aga nõutakse meilt veel kord seda, millest ta on meid juba lunastanud? Ta võttis enda kanda patu karistuse ja kinkis meile oma õiguse, maksis kinni surma võla ja andis tagasi elu. Sest surnule naaseb elu surma kaudu nii, nagu õigus pöördub tagasi patu kadudes. Kristuse surmaga lüüakse surm põgenema ja meie arvele kirjutatakse Kristuse õigus.

Aga kuidas võis surra see, kes oli Jumal? Sest ta oli ju ka inimene. Aga mil moel kehtis selle inimese surm teiste eest? Sest lisaks oli ta veel õige.[5] Inimesena võis ta surra, õigena ei pidanud ta aga muidu surema.

Sest üks patune ei suuda teise patuse surmasüüd maksta, igaüks sureb ju ainult enda eest. Kes ei pea aga enda eest surema, kas ta sureb siis teiste eest tulutult? Tõepoolest, mida alandavamalt sureb see, kes pole surma ära teeninud, seda suurema õigusega elab see, kelle eest surdi.

23. Sa ütled: „Aga mis õiglus see on, kui süütu sureb jumalatute eest?“ See polegi õiglus vaid halastus. Oleks see õiglus, ei sureks ta muidu, vaid süü tõttu. Kui ta sureks süü tõttu, sureks ta ise, aga see, kelle eest ta sureb, ei elaks. Ent kuigi see pole tõesti õiglus, ei ole see ka õigluse vastu, sest muidu ei saaks ta olla ühtaegu õiglane ja halastaja.

„Aga isegi kui üks õige võib ühe patuse eest õiglast hüvitust pakkuda, kuidas suudab seda üks paljude eest? Sest õiglus näib rahulduvat, kui üks annab oma surmaga üheleainsale elu tagasi.“ Siinkohal vastab apostel: „Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks“ (Rm 5:18j).

Aga ehk võis üksainus paljudele õiguse, mitte aga elu tagasi tuua? Ta ütleb: „Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka elu inimese kaudu.“ Sest „nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses“ (1Kr 15:21j). Kuidas siis? Üksainus patustas ja kõiki peetakse süüdlasteks, kas peaks siis üheainsa süütus arvestatama vaid tema enda süütuseks? Üheainsa patt põhjustas kõikide surma, kas peaks siis üheainsa õigsus andma elu tagasi vaid üheleainsale? Kas Jumala õiglus maksis hukkamõistmisel rohkem kui taastamisel? Või suutis Aadam teha rohkem halba kui Kristus head? Kas Aadama patt kirjutatakse mulle süüks, Kristuse õigsus aga minuni ei ulatu? Esimese sõnakuulmatus hukutas minu, kas teise sõnakuulelikus ei too mulle mingit kasu?

24. Sa ütled: „Õigusega oleme me Aadama süüteo kütkes, me kõik oleme temas pattu teinud, sest kui tema tegi pattu, olime temas, ja tema lihast on meid liha himu kaudu sigitatud.“[6] Aga palju tõelisemalt kui liha poolest Aadamast sünnime me vaimu poolest Kristusest, sest vaimult Kristuses olime me märksa varem kui lihalt Aadamas, kui me vaid usaldame end nende hulka lugeda, kellest apostel ütleb: „Ta on meid Tema sees valinud,“ kahtlemata Isa Pojas, „enne maailma rajamist“ (Ef 1:4). Seda, et me oleme aga Jumalast sündinud, kinnitab evangelist Johannes: „kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast“ (Jh 1:13), ning samuti oma kirjas: „Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumala seeme püsib temas“ (1Jh 3:9).

Sa ütled: „Aga lihahimu tõendab liha juhtimist ning patt, mida me lihas tunneme, ilmutab, et liha järgi põlvneme ühe patuse lihast. Kuid ka vaimulikku uuestisündi tunnevad – mitte küll lihas, vaid südames – üksnes need, kes ütlevad koos Paulusega: „Aga meil on Kristuse meel“ (1Kr 2:16). Temas tunnevad nad end nii palju edasi jõudnud olevat, et ütlevad täie usaldusega: „Seesama vaim tunnistab koos meie vaimuga, et oleme Jumala lapsed“ (Rm 8:16). Ja samuti: „Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib“ (1Kr 2:12). Jumalalt päritud vaimu kaudu valati armastus meie südametesse, nii nagu Aadamalt päritud liha kaudu püsib himu meie liikmetes. Nii nagu see, mis pärineb ihulikust esiisast, ei kao meie sureliku elu jooksul kunagi meie lihast, nii ei lahku ka vaimude isast[7] lähtuv armastus ealeski tema laste, vähemalt täiuslike laste, südametest.

25. Järelikult, kui oleme Jumalast sündinud ja Kristuses valitud, mis õiglus on see, et inimlik ja maine päritolu toob rohkem kahju kui jumalik ja taevane kasu,[8] et lihalik pärandus ületab Jumaliku valituse, et meid mõjutav ajalik himu tingib Tema igavese otsuse? Jah, kui surm tuli ühe inimese kaudu, miks ei peaks seda enam ühe ja just selle inimese kaudu elu tulema? Ja kui kõik peavad Aadamas surema, miks ei peaks me kõik Kristuses palju vägevamalt elavaks saama? Sest „anniga ei ole nõnda, nagu ühe patustanu puhul võiks olla, et üheainsa üleastumise järel sai kohtumõistmine surmamõistmiseks, armuand aga on paljude üleastumiste järel õigeksmõistmiseks“ (Rm 5:16). Kristus võis seega patte andeks anda, sest ta on Jumal, ning ka surra, sest ta on inimene. Ta sai oma surma kaudu surma võla lunastada, sest ta on õige. Tema suutis üksinda tuua kõigile õigeksmõistmise ja elu, sest ka patt ja surm tulid kõigi sisse ühe inimese kaudu.

26. Aga paratamatult oli lõpuni ette nähtud ka see, et surma edasi lükates arvas ta heaks inimesena inimeste hulgas liikuda, et neid sagedaste ja siirate kõnelustega nähtamatu poole virgutada, imetegudega nende usku kasvatada ja neile õiget eluviisi õpetada. Nii käitus Jumalinimene inimeste silme all mõõdukalt, õiglaselt ja jumalakartlikult, rääkis õigust, tegi imetegusid, kannatas teotust. Mis meil veel õndsaks saamiseks puudu jääb? Lisandub pattude andeksandmise arm, see tähendab, et ta annab patud teenimatult andeks, ja meie õndsuse töö on tõepoolest lõpule viidud.

Me ei pea aga kartma, et Jumalal puudub pattude andeksandmiseks võimutäius või kannatanul, kes on patuste pärast nii palju talunud, tahe. Meid peab vaid leitama piisavalt innukalt tema eeskuju järgimas, tema imesid austamas, tema õpetuse suhtes ei peaks ilmutama uskmatust ja kannatuste suhtes tänamatust.

27. Järelikult oli meile Kristuse juures kõik väärtuslik, kõik oli tervistav ja vajalik. Tema nõrkus ei toonud vähem kasu kui ülevus, sest ehkki ta eemaldas jumalikus väes käskides patu ikke, kõigutas ta ometi liha nõtruses surres ka surma õigusi. Apostel ütleb selle kohta tabavalt: „Jumala nõtrus on inimestest tugevam“ (1Kr 1:25). Ja nii on ka tema totrus, millega ta arvas heaks maailma päästa, kummutamaks maailma tarkust ja häbistamaks tema tarku. Olles küll Jumal, ütles ta lahti jumalasarnasusest ja võttis orja kuju, olles küll rikas, sai ta meie pärast vaeseks, suurest väikeseks, kõrgest madalaks, väelisest nõdraks, tundis nälga ja janu, väsis teekonnal, kannatades seda kõike mitte paratamatult, vaid vabatahtlikult. Kas ei saanud see tema totrus meile tarkuse teeks, õigluse vormiks, pühaduse eeskujuks? Nii ütleb apostel: „Jumala totrus on inimestest targem“ (1Kr 1:25).

Tema surm vabastas meid surmast, tema elu eksitusest, tema arm patust. Tema õigsuse tõttu viis surm ta võidule, sest õige tasus, mida ta polnud riisunud, ja võttis täie õigusega tagasi selle, mille ta oli loovutanud. Isegi omaenda elu täitis ta tarkusega, mis on meile õpetuseks, peegliks ja kombekuse juhtnööriks. Nagu juba mainitud, andis arm patud andeks meelevallaga, millega ta teeb kõik, mis temale meeldib.

Nii on Kristuse surm minu surma surm, sest ta on surnud, et mina elaksin. Miks ei peaks elama see, kelle eest sureb Elu? Kes kardaks eksida elukommetes või asjade mõistmises, kui teda juhib Tarkus? Miks peaks kedagi süüdlaseks peetama, kui Õigus on ta juba õigeks mõistnud? Sest evangeeliumis nimetab ta ise ennast Eluks: „Mina olen Elu“ (Jh 14:6). Edasi tunnistab apostel: „kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks“ (1Kr 1:30).

28. Kui „elu Vaimu seadus Jeesuses Kristuses on meid vabastanud patu ja surma seadusest“ (Rm 8:2), siis miks me ikka veel sureme ega riietu kohe surematuse rüüga? Muidugi, et Jumala tõde saaks teoks. Et „Jumal armastab halastust ja tõde“ (Ps 84:12), tuleb inimestel paratamatult surra, nagu Jumal on ette määranud, aga ka surnuist üles tõusta, sest Jumal ei unusta olla armuline. Jumala tõearmastuse pärast jääb surm mõneks ajaks meisse võimutsema, olgugi, et mitte igaveseks, nagu ka patt, mis küll enam ei valitse meie surelikus ihus, kuid ei ole ka veel täielikult kadunud. Seetõttu kiitleb Paulus ühest küljest patu ja surma seaduse alt vabanemisega, kaebab aga ometi teisest küljest mõlema seaduse rõhumise üle, kurtes eriti härdalt patu pärast: „Oma liikmetes näen aga teist seadust“ (Rm 7:23), ja nii edasi, või kui ta ägab koorma, see on kahtlemata surma seaduse all, oodates oma ihu lunastust.

29. Olgu see või mõni teine tunne, mis hauda vaadeldes kristlase südames tärkab, sõltuvalt kellegi mõtete rikkusest, usun, et vaatlejat valdab erakordne magus hardus ja et ta teeb suuri edusamme, kui ta ka Issanda puhkamise maiset paika vaid ihulike silmadega näeb. Kuigi haud, kus puhkasid pühad liikmed, seisab tühjana, täidavad seda ometi meie nii rõõmuküllased saladused. Ma ütlen „meie“, kui me vaid tuliselt armastame ja sellest, mida apostel ütleb, vankumatult kinni hoiame: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega“ (Rm 6:4j).

Kui hea on palveränduritel pärast pika reisi rohkeid vintsutusi, paljusid hädaohte merel ja maal, viimaks välja puhata seal, kus nad teavad oma Issandat puhanud olevat! Ma arvan, et rõõmust ei tunne nad enam teekonna raskusi ega arvesta kulutuste koormat, vaid just nagu need, kes on saanud vaeva eest tasu ja jooksu eest võidupärja, „on väga rõõmsad, kui nad leiavad haua“ (Ii 3:22).

Ei maksa arvata, et haud on saanud oma kuulsa nime juhuslikult ja ootamatult või tänu rahva heitlikule soosingule, sest Jesaja on seda ju nii palju varem ette kuulutanud: „Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema haud saab auliseks“ (Js 11:10). Tõepoolest, mida me loeme prohvetitelt, on nüüd täide läinud – see on uus küll vaatlejale, tuntud aga lugejale, nii et uudsusest sünnib rõõm ja vanusest ei kao autoriteet. Ja haua kohta peaks sellest piisama.

 

XII Betfagest

30. Mida öelda Betfage, preestrite küla[9] kohta, mille oleksin peaaegu unustanud ja kus talletati meeleparandussakramendi ja preesterliku teenimise müsteerium? Betfaget tõlgitakse nimelt „suu maja“. Aga kirjas seisab: „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames“ (Rm 10:8). Pea meeles, et su sõna on mitte ainult ühel, vaid mõlemal pool korraga.

Patustaja südames põhjustab sõna muidugi tervistava kahetsuse, suus aga kõrvaldab kahjuliku korratuse. Sest Pühakiri ütleb: „On häbi, mis toob kaasa patu, ja on häbi, mis tähendab au ja armu“ (Srk 4:21). Hea häbi tekitab sinus piinlikust, kui sa oled patustanud või patustad. Ja isegi kui seal juures ei viibi inimlikku tunnistajat, tuleb sul jumalikku pilku enam peljata kui inimlikku, mida tõelisemalt pead sa Jumalat inimesest puhtamaks. Patune solvab Jumalat[10] seda raskemalt, mida kindlamalt ta arvab end veel kõigist pattudest kaugel seisvat. Kahtlemata tõrjub taoline häbi teotuse ja valmistab kirkuse, sest ta ei lase pattu üldse ligi, või kui see on juba juhtunud, nuhtleb teda meeleparandusega ja kõrvaldab pihiga – eeldusel, et meie kirkus on just meie süüme tunnistuses.

Kui aga keegi häbeneb tunnistada, ja just seda, mille pärast teda südametunnistus vaevab, viib taoline häbi patuni. Kui rumal häbi sulgeb huulte värava, laskmata esile kerkida sellel, mida kahetsus südame sügavustest hävitada püüab, kaotab ta süüme kirkuse. Tal oleks parem öelda nagu Taavet: „Vaata, ma ei sulge oma huuli, Issand, sina tead seda“ (Ps 40:10). Arvan, et ta süüdistas ennast taolise arutu ja mõttetu häbi pärast: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed“ (Ps 32:3), mistõttu ta ka soovis enda huulte piiramist väravaga ja suu sulgemist uksega, et seda saaks avada pihiks ja sulgeda eneseõigustusteks. Lõpuks palub Taavet sedasama ka avalikult palves Issandale. Ta ju teab, et „piht ja suuremeelsus on Tema tegu“[11] (Ps 111:3). Kuna me ei vaiki maha enda nurjatust ning ühtlasi jumalikku headust ja Tema väe suurust, on see kahekordne tunnistus suur hüve, aga ka Jumala and. Ja nii ta ütleb: „Ära lase mu südant pöörduda halbade sõnade poole, et ma oma patte vabandaksin“ (Ps 141:4). Seetõttu peavad preestrid, Jumala sõna teenrid, targu ja hoolikalt valvama, et nad eksinute südant hirmu ja kahetsust tekitavate sõnadega nii mõõdukalt lööks, et nad pihi sõnast kunagi tagasi ei kohkuks; neil tuleb südameid nii avada, et suud ei sulguks, kuid et nad ei kuulutaks kahetsejaid pattudest vabaks ka enne, kui nad neid pihtimas näevad. Sest „südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks“ (Rm 10:10). Muidu oleks tunnistus otsekui surnult, keda ei ole. Kes kannab sõna alati suus ja mitte südames, on kas petis või praalija, kes aga südames ja mitte suus, on uhke või arg.

 

XIII Betaaniast

31. Isegi kui mul on väga kiire, ei tahaks ma ometi päris vaikides mööda minna sõnakuulelikkuse majast, nimelt Betaaniast[12], Marta ja Maarja linnakesest, kus ka Laatsarus surnuist üles äratati. Seal näidati ju mõlemat eluviisi[13], Jumala imelist armu patuste vastu ja kuulekuse voorust koos meeleparanduse viljadega.[14] Siinkohal piisab kinnitusest, et ei kasutoova tegevuse hool, püha vaatluse rahu ega patukahetsuspisarad või meeldida väljaspool Betaaniat Temale, kes oli nii kuulekas, et eelistas ise pigem elu kaotada, jäädes Isale kuulekaks kuni surmani.

Need on tõesti aarded, mida tõotab Issanda Sõnast prohvetlik kõne: „Sest Issand trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks. Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält“ (Js 51:3). Need õndsuse paigad, see taevane aare, usklike rahvaste pärisosa, on usaldatud, mu armsad, teie truudusele, üle antud teie tarkusele ja vaprusele.[15] Vaid siis suudate te taevast aaret kindlalt ja ustavalt kaitsta, kui te ei looda üksnes omaenda tarkusele ja vaprusele, vaid Jumala abile, teades, et „ükski ei saa võimust omast jõust“ (1Sm 2:9) ja öeldes seetõttu koos prohvetiga: „Issand on mu kalju, mu mägilinnus ja mu päästja“ (Ps 18:3) ning edasi: „Mu jõud, ma tahan hoida sinu poole, sest Jumal on mu kindel varjupaik; mu helduse Jumal tuleb mulle vastu“ (Ps 59:10j), ja lõpuks: „Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au“ (Ps 115:1), et Tema, kes õpetab teie käsi lahinguks ja teie sõrmi sõjaks, oleks kõige eest ülistatud.



[1] Pärispatt (peccatum originale) on Augustinuselt pärinev termin, millega ta tähistas esimeste inimeste, Aadama ja Eeva, patustamist Jumala vastu. Augustinuse käsitluses oli neil algseisundis võime pattu vältida, sest nende vaba tahet suunas pidevalt toimiv Jumala arm. Saatana kehutusel ja enesearmastuse või patuse himu ajel astus inimene üle Jumala käsust ning hülgas sellega Jumala armu. Selle tagajärg oli, et inimene kaotas oma jumalanäolisuse, sattus täielikult himu meelevalda ja muutus surelikuks. Augustinus määratles pärispattu kui kalduvust toimida mitte ainult Jumala tahtest sõltumatult, vaid ka selle vastu. See kalduvus on omane kogu inimkonnale, kes pärinevad alginimestest ja annavad seda edasi oma järglastele.

[2] Bernard kurdab sageli ihu koorma üle, ent tunnustab seda siiski Looja meistritööna. Hing peab keha elustama ja juhtima.

[3] Imed ja prohvetite ennustuste täitumine oli apologeetilises kirjanduses klassikaline Jeesuse jumalikkuse argument.

[4] Viide Kristuse kahe tahte õpetusele. Selle kohaselt oli Kristuse kummalgi loomusel, inimlikul ja jumalikul, oma iseseisev tahe, ent inimlik tahe allutas end vabatahtlikult jumalikule tahtele. Õpetuse kinnitas Rooma sinod 649. a ja VI oikumeenilisel kirikukogul Konstantinoopolis 680/81. a fikseeriti see dogmana.

[5]Õigeks (hbr k zadik, kr k dikaios) nimetati juutluses inimesi, kes pidasid kinni kõigist Toora käskudest ning ka ingleid. Uus Testament nimetab õigeks Kristust (Lk 23:47; Ap 3:14) ja inimesi, kes saavad õigeks usu kaudu Temasse (Rm 1:17; 3:21jj.).

[6] 12. saj teoloogias oli pärispatu problemaatika üks enim diskuteeritud küsimusi. Ehkki Bernard toetub oma arutlustes lunastusest esmajoones Rooma kirja 5. peatükile, järgib ta siiski ka oma kaasaegset augustiinlikku traditsiooni. Augustinusel oli himu (concupiscentia) nii pärispatu ajend kui ka tagajärg. Himu mõistab Augustinus eelkõige seksuaalsusena („lihahimu“) ja see oli ka jõuks, mille ajel toimus esimene sigitusakt, ent ta ei väida otsesõnu kusagil, et sigitusakti saatev himu oleks juba Aadamast alates pärispatu edasikandjaks. See on tema õpetuse hilisem tõlgendus. Aadam sisaldas alguses kogu inimkonda, Kristus kui „uus Aadam“ pakkus aga vana Aadama patu eest lunastava hüvituse.

[7] Vaimude isa oli juutluses sagedane Jumala kohta kasutatav eufemism, mis esineb ka Uues Testamendis Hb 12:9.

[8] Bernard pehmendab siin radikaalset augustiinlust, kuulutades vaimse sideme teise Aadamaga tugevamaks kui bioloogilise sideme esimesega.

[9] Betfage oli küla Jeruusalemma lähedal, kust Jeesus läks läbi oma kuninglikul sissesõidul Jeruusalemma (Mk 11:1jj). Tänapäeval tuletatakse selle nime etümoloogia küll teisiti: hbr bēt page „toorete viigimarjade maja“.

[10] Keskaja teoloogid käsitlesid pattu Jumala kui Taevase Majesteedi solvamisena.

[11]Vulgatas on see salm confessio et magnificentia opus eius.

[12] Küla Jeruusalemma lähedal, kus Jeesus äratas surnuist Laatsaruse (Jh 11), külastas Laatsaruse õdesid Martat ja Maarjat (Jh 12:1–2) ning kus Maarja võidis teda enne sissesõitu Jeruusalemma (Jh 12:3–8). Betaania etümoloogia on vaieldav: kas bēt ’anijā, hbr „vaeste maja“ või „Hananja maja“.

[13] Bernard viitab kahele põhilisele eluviisile – kontemplatiivsele ja aktiivsele, millest esimest sümboliseerib Maarja ja teist Marta. Vita activa ja vita contemplativa ühendatavus oli probleemiks nii rüütliordudele, kui ka reformeeritud kanoonikutele, kes just 12. saj polemiseerisid selle üle kontemplatsiooni tähtsustavate mungaordudega.

[14] Lk 7:36–50, Jh 11:40.

[15] Tarkus ja vaprus on Platoni järgi kaks neljast inimese põhivoorusest. Ülejäänud kaks on mõõdukus ja õiglus. Keskaegne teoloogia võttis need omaks kui loomulikud voorused, lisades neile juurde kolm üleloomulikku voorust – usk, lootus ja armastus. Nii saadi kokku seitse voorust, mis vastas surmapattude arvule.

 

Ladina keelest tõlkinud Ursula Vent. Ursula Vent (1971) on ajaloolane, EELK liige. Avaldanud varem ajakirjas Kirik & Teoloogia artikli “Kas kirikul on veel lootust? Ajalooline mõtisklus”. Clairvaux’ Bernard’i kui piiblitõlgendaja kohta vt  Jaan Lahe, “Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 2. osa: keskaeg”, alapeatükk VI.

 

Print Friendly, PDF & Email
English