Arvamused

Paatoseta prohvet

Toomas Paul

Tänavu on Avatud Eesti Raamatu sarjas üllitatud üks teoloogiline tellis teise järel. Suvel ilmus pragmatismi rajaja William Jamesi „Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest“ (Tartu: Ilmamaa, 2013, 544 lk). Esimest korda lugesin seda saksa keeles pool sajandit tagasi usundipsühholoogia eksamiks. Eduard Tennmanni kuiva „Üldise usundipsühholoogia“ (1936) kõrval oli Jamesi teos värvikas ja mõjuv panoraampilt usuelu kirevusest, mis jättis sügava jälje. Kui nüüd raamat ilmus emakeeles Indrek Meose eeskujulikus tõlkes, võtsin ta huviga uuesti kätte, ja ei pettunud. Tegemist on ikka tõelise klassikuga, kelle sõnad kõlavad vägevalt ja värskelt. Otse hämmastavalt nüüdisaegselt. Loed ja mõtled: kas tõesti nägi ta 1902. a Edinburghis Giffordi loenguid pidades nii selgelt arenguid kristlikke kirikuid ees ootavas saatuses? Otse prohvetlikult. Mitte selles tähenduses, et ta oma kaasaegseid pateetiliselt piitsutanuks patuunest ärkama, vaid suutmises tuleviku megatrende tabada.

James tegeleb indiviidi usuga, aga päris mööda ta institutsionaliseerunud kirikutest ei pääse. Spontaansete religioossete kujutluste tekkimises mängivad esteetilised motiivid suurt osa. Teatud tüüpi inimene vajab institutsionaalset ja keerukat, suursugust ja hierarhilist süsteemi, mille iga astet iseloomustab omamoodi salapära ja hiilgus ning mis tipneb Jumala endaga. Institutsiooni, mille stabiilsust liikumised üles või alla ei näi rikkuvat ning mille ükski kui tahes väljapaistmatu komponent ei ole tähtsusetu, sest ta kuulub auväärsesse süsteemi.

Rituaale armastavale inimesele näib evangeelsete sektide sünge teism lage ja kõle. Luther, ütleb Emerson, oleks lasknud oma parema käe otsast ära raiuda, et mitte naelutada oma teese Wittenbergi kiriku uksele, kui ta oleks osanud aimata, et neist kasvab kord välja ilmetu Bostoni unitarism. Vastumeelsus on vastastikune. „Rituaalne jumalateenistus näib nii tänapäeva transtsendentalisti kui ka puritaani jaoks olevat suunatud absurdselt lapsikule jumalusele, kellele pakuvad rõõmu mänguasjade poodi meenutav sisustus, küünlad, kuld ja kard, kostüümid, pomin, pobin ja komejant, ning kes arvab, et niimoodi kasvab tema „hiilgus““ (lk 342).

Jamesile tundus, et niisuguste esteetiliste tunnete olulisuse tõttu pole protestantismil, kui tahes üle ta katolitsismist vaimse sügavuse mõttes ka ei oleks, loota praegu edu katoliiklaste oma usku pööramisel. Katoliku kirik pakub kujutlusvõimele niivõrd head toitu ja varju, temas on nii palju kärjekannusid eri sorti meega ning ta on sedavõrd leebe inimloomuse nõrkuste suhtes. Protestantism jääb katoliiklase silmis millekski vaestemaja sarnaseks ning tema kibe negatiivsus mõistetamatuks. „Intelligentsemate katoliiklaste jaoks on mõned kiriku soositavad vanamoelised uskumused ja riitused sama lapsikud kui protestantide jaoks, kuid nad on lapsikud heas mõttes, see tähendab süütud ja armsad, ning, arvestades inimeste vaimset taset, väärivad heldinud naeratust. Protestandi jaoks aga, vastupidi, on nad lapsikud idiootliku valelikkuse mõttes. Ta rebib neilt kõik liialdatud ilustused, pannes katoliiklased võpatama sellisest hirmsast tähenärimisest. Protestant näib katoliiklasele sünge ja tuima pilguga koletu roomajana. Need kaks ei saa kunagi teineteist mõista, sest nende emotsionaalse energia keskused on niivõrd erinevad“ (lk 468).

James nendib, et inimloomuse keerukus vajab alati tõlgendamist. Võrreldagu protestanti, kes ilma igasuguse rituaalita, „alandliku headuse austajana“, üksi oma Jumalaga, külastab haigeid jne, nende endi heaolu huvides, ning katoliikliku pühendumise viimistletud „äri“. Katoliiklasest naine võib külastada haiget eesmärgiga koketeerida oma pihiisaga, koguda endale „teeneid“, pälvida pühakute soosing, seada sisse erilised suhted kõigevägevamaga, tõmmata tähelepanu oma pühendumisele, täita talle määratud „ülesandeid“ või järgida organisatsioonis heakskiidetud käitumismalli.

Jamesi hinnangul võib liberaalse kristluse mõju kasvu kirikus alates 19. sajandi teisest poolest täie õigusega nimetada optimismi võiduks pessimismi üle, millega vana põrgutule-teoloogia oli rohkem kooskõlas. Ta sedastab: „Meil on nüüd terveid kogudusi, mille jutlustajad üldsegi mitte ei võimenda meie teadlikkust patust, vaid näivad pigem ise pühenduvat väikesel määral patustamisele. Nad ignoreerivad, isegi eitavad igavest karistust ning rõhutavad pigem inimese väärikust kui kõlvatust. Nende silmis on vana tüüpi kristlase pidev mure oma hinge päästmise pärast pigem haiglane ja taunitav kui imetletav. Nende silmis sobib kristlasele hoopis rõõmsameelne ning elujaatav hoiak, mida meie esiisad oleksid pidanud paganlikuks. Ma ei tõstata küsimust, kas neil on õigus või mitte, ma vaid juhin tähelepanu sellisele muutusele“ (lk 103).

Liberaalse ja tolerantse hoiaku endastmõistetavus on vahepeal vaid kasvanud. Isegi Kristuse asetäitja maa peal, paavst Franciscus möönab: „Kui inimene on gei ja otsib Jumalat ning tal on hea tahe, siis kes olen mina, et teda hukka mõista?“ (ERR 29.7.2013 „Paavst: geisid ei tohi hukka mõista, vaid ühiskonda lõimida“.)

Muutus headuse, leppivuse, andestamise, armastamise ja õnnelikkuse poole ei ole juhuslik, vaid sama jalga astumine kogu ühiskonnaga, olgu vabakogudustes või Kirikus. Ehk piisab, kui viitan näitena Billi Grahami The Secret of Happiness’ile (1955), mis omal ajal ringles ka Samizdati väljaandena eesti keeles – Mäejutluse õndsakskiitmised on tegelikult õnnelikuks kiitmised.

James tõdeb: igasuguse püsiva rahulolu tulemus võib olla teatud liiki religioon, mis seisneb õnneliku eksistentsi kujul tehtud kingituse tänulikus imetlemises. Samuti tuleks tunnistada, et keerukamad religioossed kogemused on uut tüüpi õnne loomise viisid, imelised teerajad ebamaise õnne juurde.

Religiooni ja õnnetunde seesuguse seose puhul pole üllatav, et inimesed on hakanud õnne, mida pakub religioosne uskumus, pidama oma uskumuste tõesuse tõenduseks. Kui usk teeb inimese õnnelikuks, siis võtab inimene paratamatult selle usu omaks. Taoline uskumus peab olema tõene; järelikult ta ongi tõene – õige või ebaõige, kuid selline on ühe tavalise inimese poolt kasutatava religioosse loogika otsene järeldus (lk 90j).

Kui nimetada kalduvust näha kõike heana optimismiks, siis peame eristama tahtmatut ning tahtlikku ehk süstemaatilist optimismi. Tahtmatu optimism on see, kui inimene on asjade üle vahetult õnnelik, süstemaatiline aga see, kui inimene mõtleb maailmast abstraktselt ning leiab selle hea olevat. Abstraktselt asjadest mõeldes keskendutakse iga asja mingile aspektile kui tema praegusele olemusele ning jäetakse tähelepanuta teised aspektid. Süstemaatilise optimismi jaoks on hea maailma olemuslik ning universaalne aspekt ning kurjus jäetakse sihilikult vaateväljast kõrvale (lk 100).

Lõppude lõpuks loeb elu ise. Kui teie mõtted on nooruslikud, tarmukad, tervisele ja edule suunatud, siis teostub see kõik teie välises elus. Järjekindlalt optimistlik mõtteviis kannab kindlalt vilju. Jumal on vääramatult avatud igale inimesele. Hirm ja igasugune piiratud ning egoistlik mõtteviis viivad vastu hävingule. Vastavalt sarnaste tõmbumise seadusele tõmbavad inimese mõtted liitlastena ligi kõiki maailmas eksisteerivaid samalaadseid mõtteid. Niisiis saame oma soovide teostamiseks mõtlemise abil jõudu juurde kõikjalt maailmas. Põhiline on võita oma poole taevased väed, avades neile oma hinge.

On inimesi, kelle jaoks kurjus tähendab vaid sobimatust asjaoludega, ebakõla oma elu ja keskkonna vahel. Sellisest kurjusest võib vähemalt põhimõtteliselt vabaneda täiesti loomulikul teel, vaid iseennast või ümbritsevat või korraga mõlemat muutes, viies nad omavahel sobivusse. Teistsuguste inimeste jaoks ei ole kurjus vaid subjekti suhe välistesse asjadesse, vaid midagi radikaalsemat ja üldisemat. Nende jaoks on maailmas olemuslikult midagi viltu ja halvasti ning seda ei anna parandada ei keskkonna ega oma sisima mina pealiskaudse muutmisega. Aitaksid ainult üleloomulikud abinõud. Romaani rahvad on kurjust mõistnud pigem esimesel mainitud viisil mitmete hädade ja pattudena, millest kõigest võiks vabaneda. Germaani rahvad on aga kaldunud käsitlema Pattu ainsuses ja just suur algustähega, kui midagi, mille juured on sügaval meie loomupärases subjektiivsuses ning mida ei saa eemaldada mingite lihtsate lokaalsete meetmetega (lk 145j).

Jamesile torkas silma hingeravijate ning Lutheri ja Wesley järgijate psühholoogiline sarnasus. Moraalsusesse ja tegudesse uskuja murelikule küsimusele: „Mida teha, et saaksin päästetud?“ vastasid Luther ja Wesley: „Sa saad päästetud, kui sa vaid usud seda.“ Hingeravijad räägivad vabanemisest täpselt sama juttu. Nad räägivad seda, tõsi küll, inimestele, kelle jaoks lunastuse mõiste on kaotanud oma vana teoloogilise tähenduse, kuid keda vaevab seesama igavikuline inimlik probleem. Maailm on kurjuses ning küsimus kõlab: Mida teha, et olla puhas, õige, tugev, tarviklik, hea? Vastus kõlab: Sa oled juba niigi hea, tugev ja puhas, kui sa seda vaid tead.

Luterlik õigeksmõistmine ainult usu läbi, metodistlikud uskupöördumised ning see, mida James nimetas hingeravi (mind-cure movement) liikumiseks – kõik näib tõestavat, et on arvukalt inimesi, kelle paremakssaamist nende praeguse arengutaseme juures ametlike moralistide kehtestatud reeglid küll kuidagi ei soodusta. Küll aga leiab säärane samm paremuse poole aset siis, kui reeglid täpselt vastupidiseks pöörata. Ametlikud moralistid manitsevad meid, et me iialgi end lõdvaks ei laseks. „Ole valvas päeval ja ööl,“ panevad nad meie südamele; „ära lase passiivsusel enda üle võimust võtta; ära säästa oma jõudu; sinu tahe olgu alati pingul kui vibu“. Need inimesed on leidnud, et nende puhul on sellise ponnistuse tulemuseks vaid ebaõnnestumine. Pinge ja tahtepingutus muutub nende jaoks talumatuks piinaks. Sellisel juhul tagab edu, nagu seda on tõendanud loendamatud tõestisündinud lood, hoopis antimoralistlik meetod, „allaandmine“. Reegliks peab saama passiivsus, mitte aktiivsus, ning lõdvakslaskmine, mitte tahtepingutus. Unusta vastutustunne, ära kammitse ennast, loovuta oma saatuse eest hoolitsemine kõrgematele jõududele, ole täiesti ükskõikne oma saatuse suhtes. Niimoodi toimides jõuad sisemise vabanemise ning tihtipeale veel muudegi hüvedeni, millest sa end uskusid olevat sunnitud loobuma. See on lunastus meeleheite kaudu, suremine selleks, et tõeliselt sündida, millest räägib luterlik teoloogia, üleminek eimillessegi, millest kirjutab Jakob Böhme. Selleni jõudmiseks tuleb läbida kriitiline punkt. Miski peab kokku varisema, sünnipärane jäikus peab murduma ning see toimub, just nagu oleks kõige selle taga väline jõud.

Hingeravijad on seesugusele kogemusele väga laia haarde andnud. Nad on näidanud, et uuestisünd enese lõdvakslaskmise teel, lastes asjadel kulgeda, mis on psühholoogiliselt eristamatu Lutheri ning Wesley arusaamadest, on ka selliste inimeste käeulatuses, kes ei teadvusta endale pattu ning keda ei huvita luterlik teoloogia. Tuleb vaid anda puhkust oma isiklikule kramplikule minale ning avastada endas suurem Mina. Optimismi ja ootuse kombinatsiooni tulemused võivad olla sammsammulised või äkilised, suured või väikesed. Jõupingutusest loobumisest tulenev taassünni fenomen jääb aga inimloomuse kindlaks faktiks, sõltumata sellest, kas tunnistame selle fakti teistlikku, panteistlik-idealistlikku või meditsiinilis-materialistlikku seletust.

Teistlikult seletatakse seda jumaliku armuga, mis loob uue loomuse sel hetkel, kui vanast on siiralt loobutud. Panteistlik seletus, mida pooldab ka enamik hingeravijaid, viitab piiratuma isikliku mina ja avatuma ja suurema mina ehk universumi vaimu (mis on teie enda „alateadlik“ mina) ühinemisele hetkel, kui usaldamatuse ja ängistuse takistavad barjäärid on kõrvaldatud. Meditsiinilis-materialistliku seletuse järgi toimuvad lihtsamad peaaju protsessid vabamalt, kui neil lastakse toimuda automaatselt, lülitades välja füsioloogiliselt (kuid antud juhul mitte vaimselt) „kõrgemad“ protsessid, mis kõike reguleerida püüdes hoopis pärsivad teisi protsesse. James jätab avatuks küsimuse, kas universumist psühhofüüsilise arusaama raames saab kolmandat seletust kombineerida esimese või teisega (lk 123).

Ideed, mis ühe inimese mõjutamisel on efektiivsed, ei ole seda teiste puhul. Ideed, mis on efektiivsed ühel ajal ja ühtedes tingimustes, ei ole seda teisel ajal ning teistsugustes tingimustes. Kristliku kiriku ideed ei ole tänapäeval kindlasti teraapia mõttes efektiivsed.

Selleks, et ideel oleks sisendusjõud, peab ta inimese jaoks olema sama mõjus kui ilmutus. Hingeravi oma optimismiga oli kui taeva õnnistus nende jaoks, kelle süda kiriku kristluse suhtes oli juba kalestunud. Hingeravi vallandas neis kõrgema elu allika. Milles saakski ükskõik millise religiooni originaalsus seisneda, kui mitte selles, et ta leiab teatud inimgrupis seni suletud kanali, milles säärased allikad võiksid vabalt voolata.

Edu näitab, et on olemas suur hulk inimesi, kelles on nii optimismi kui ka valmidust hingeliseks taassünniks. Protestantism on olnud liiga pessimistlik inimloomuse suhtes, katoliiklus aga kole moraliseeriv ja käsukuulekusele rõhuv ning seetõttu ei sobinud mainitud inimtüübile neist kumbki.

Optimistlik maailmavaade on selgelt pluralistlik. Monistlik filosoof on enam või vähem sunnitud nõustuma, nagu Hegel on öelnud, et kõik tegelik on mõistuspärane ning kurjus kui dialektiliselt vajalik element tuleb omaks võtta. Kurjusele on määratud oluline roll lõpliku tõe süsteemis. Optimist ei nõustuks millegi seesugusega. Kurjus, väidab ta, on üdini irratsionaalne, seda ei tohi omaks võtta või säilitada, kurjusele ei ole määratud mingit rolli lõpliku tõe süsteemis. Kurjus on jälkus, võõras ja kasutu element, millest tuleb vabaneda ning mida tuleb eitada. Mälestuski kurjusest tuleb võimalusel minema pühkida, unustada. Ideaaliks ei ole kaugeltki mitte tegelikkus tervikuna, vaid selle ekstrakt, mis on vabastatud igasugustest sidemetest kõige haiglase ja alaväärtuslikuga.

Võimatu oleks mitte liigitada hingeravi eeskätt usuliikumiseks (lk 118). Ta on tõeline religioon, mitte ainult ravi eesmärgil kujutlusvõime mõjutamine. Tema kogemusepõhine verifikatsiooni meetod ei erine teaduse omast.

Kui positivistide käest küsida, milliste vahenditega tõrjus teadus välja primitiivse mõtlemise ning seadis kahtluse alla asjade käsitlemise isikutena, siis nad vastavad, et see toimus rangelt kogemusepõhise verifikatsiooni meetodit kasutades. Nad ütlevad, et kui järgite praktikas teaduse juhtnööre, mis jätavad igasuguse individuaalsuse üldse kõrvale, siis leiavad teie seisukohad alati kinnitust. Maailm on selline, et teie järeldused saavad kogemuse põhjal verifitseeritud ainult sel juhul, kui nad eeldavad impersonaalseid ja universaalseid seadusi.

Hingeravi oma täiesti vastupidise filosoofiaga väidab täpselt sedasama. Elage nii, just nagu teil oleks õigus, ütleb ta, ning iga päev leiab teie õigsus praktikas kinnitust – et loodust valitsevad jõud on tõesti isikustatud, ning et teie isiklikud mõtted kujutavad endast õudu, ning et universumi jõud vastavad teie isiklikele pöördumistele ja vajadustele. Et kogemus suures osas kinnitab nende ürgsete religioossete ideede tõesust, seda näitab ka tõik, et hingeravi liikumine levib üha laialdasemalt tänu oma kaheldamatule praktilisele edule, mitte tühipaljaste avalduste tõttu. Teaduse autoriteedi õitsenguajal jätkab hingeravi sõda teadusliku filosoofia vastu teaduse enda relvadega. Ta leiab, et vaatlused mitte ei vaidlusta, vaid lausa kinnitavad usku, et kõrgemad jõud hoolitsevad meie eest paremini, kui me seda ise teeksime – kui me vaid tõesti loodame neile ja laseme neil meie eest hoolitseda (lk 130j). Hingeravi on meister looma universumi selgepiirilist metafüüsikat (lk 145).

Katoliikluse väline külg on muidugi kõike muud kui sarnane hingeravi omaga, kuid toimingute puhtalt vaimne külg on mõlema puhul ühesugune. Ka on mõlema puhul need, kes tungivalt soovitavad teatud harjutusi, autoriteetsed seetõttu, et on ise läbi elanud selle, millest nad kirjutavad. „Milles, tahaksin ma teada, seisneb siin see sisemine erinevus „sisevaatluse“ harrastamisest, mis mängib suurt rolli katoliikluses? See on seesama Jumala ligioleku teadvustamine (tuntud ka meie endi seas, nt Jeremy Tayloril), millest rääkis oma töödes kuulus õpetaja Álvarez de Paz“ (lk 128).

„Lutheri ja Wesley sõnum vastas suure osa inimkonna hingelistele vajadustele ning see tagas laia pooldajaskonna. Täpselt samasugusest vastavusest saame rääkida ka hingeravi sõnumi puhul, kuigi esmapilgul võib see kõlada naeruväärsena. Nähes hingeravi mõjukuse tormilist kasvu ning selle ravi triumfaalset efektiivsust, tekib küsimus, kas talle pole mitte määratud mängida tulevikus pea sama suurt rolli rahvaliku religiooni arengus, kui mängisid varasemad mainitud liikumised. Hingeravi paljude teoreetikute avalduste tahumatusel ja liialdustel võib seejuures samuti oma osa olla“ (lk 120).

Lea Altnurme meelest: „Religiooni vallas on Eesti suurte ja põhjapanevate muutuste keerises. On võimatu ette öelda, milliseks kujuneb tulevik“ (Postimees, 20.3.2011). Ent palja silmagagi on näha: William Jamesi 111 aasta vanune ilma igasuguse pateetilise paisutuseta prognoos on täitunud.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

 

(Foto eest täname Eesti Kiriku toimetust.)

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English