Arvamused

Mida küll väidab Piibli esimene loomislugu?

Urmas NõmmikPiibli loomislood on võrreldes teiste tekstidega Vanas Testamendis, ka Piiblis üldse, populaarne lugemisvara. Tänu oma asukohale kohe Piibli alguses, jäävad nad vähemalt Piibli esmakordsetele lugejatele esimesena ette, aga ka muidu tundub, et avalikkuses viidatakse neile tihedamini kui mõnele teisele Vana Testamendi tekstile. Minu meelest tähtsustatakse Piibli esimest loomislugu sealjuures üle, esmalt selle tõttu, et selles kirjeldatakse maailma ja kõige elusa loomist tänapäeva koolitatud meelelaadile ebaharilikul viisil: Jumal loob maailma kuue päeva jooksul, see ei teki ise, suurt pauku ei toimu, taevakehad luuakse alles pärast valguse, taeva, maa ja mere loomist, ka elusolendid luuakse, mitte nad ei arene pika aja jooksul. Teiseks aga kohtab viimastel aastatel tihti argumenti, et esimese loomislooga seadis Jumal mehe ja naise vahelise abielu institutsiooni. Allpool üritan esimesest loomislugu lugeda vaid tekstist endast tulenevatest rõhuasetustest lähtuvalt. See ei toimu akadeemilise eksegeesi vormis ja esindab vaid minu tagasihoidlikku arusaama.

Piibli esimese loomisloo all peetakse silmas nn Preestriraamatu loomislugu Genesise ehk 1. Moosese raamatu salmides 1:1–2:4a. Sellele järgneb alates 4. salmi teisest poolest teine, nn jahvistlik loomislugu, ning kogu Vana Testamendi ulatuses järgneb neid lugusid veel ja veel. Ilmekamad neist esinevad näiteks Psalmis 104 või Iiobi raamatu mitmes lõigus. Seega on esimene loomislugu üks mitmest alternatiivist ja sellest on Vana Testamendi tekstide kirjutajad ja raamatute koostajad olnud ka kindlasti teadlikud.

Piibli lugemisel on oluline olla esmalt teadlik just sellest, et ühe nähtuse kohta on reeglina midagi öeldud mitmes kirjakohas. Teiseks on Piibli ütlused tihti omavahelises keerulises seoses, milles orienteerumiseks on vaja Piiblit lugeda palju, lisaks ka hulka kommenteerivat kirjandust ning otsida võimalusi teistega piiblilugudest rääkimiseks. Sest kaks pead on ikka kaks pead. Kindlasti tuleb mõelda ka sellele, mis on Piiblis tähtsam, mis vähem tähtsam; mis on oluline iga inimese jaoks siin maailmas, mis oluline ainult kindlas kontekstis, näiteks kahe tuhande aasta taguse Iisraeli rahva hulgas. Muidugi ei pääse ka mõtlemisest sellele, mida ütleb üks või teine kirjakoht kristlasele, mida juudile, mida agnostikule. Ja nõnda edasi. Sellest võib tuletada Piibli ütluste omamoodi tähtsuse järjekorra, millele ka tänapäeval üksikinimese või ühiskonna rõõmudest ja muredest rääkimisel toetuda. Alustada tuleb aga alati teksti osade suhtest üksteisesse ühe kindla perikoobi sees.

Ilmselt enamikule lugejatele üllatusena on esimeses loomisloos teksti enda seisukohast kõige tähtsam mitte maailma loomine, vaid sabati ehk hingamispäeva (heebrea keelest otse tõlkides küll „puhkepäeva“) põhjendamine. Jumal puhkas loomisest seitsmendal päeval ning seepärast on loomispäevi kuus. Kuus päeva ei tulene millestki muust. Sellega võiksid arvestada kõik, kes heidavad loomislugudele ette vanade aegade naiivsete inimeste luulusid. Seitsmes päev on oluline päev ja seda peab kunagiste autorite meelest pidama kogu loodu, meenutamaks ja pühitsemaks seda, et Jumal on maailma loonud. Loomisteksti esmane eesmärk on niisiis põhjendada sabatipäeva. Vahemärkusena olgu nimetatud, et muuseas ei põhjenda loomislugu totaalse puhkamise ehk igasuguse tööta olemise nõuet reedesest päikseloojangust laupäevase päikseloojanguni, vaid sabati ajal tööst vabaks võtmist loomise ja Jumala peale mõtlemiseks ja pühitsemiseks.

Nüüd jõuame loomise enda juurde. Kahtlemata on järgmine oluline seisukoht, mida loomislugu esindab, see, et Jumal on maailma loonud. Ent seda ütleb Piibel mujalgi, nagu juba eespool nimetatud. Lisaks on ikka ja jälle esile toodud seda, et Piibli loomislood mitte ei väida, et Jumal on maailma loonud, vaid eeldavad seda. Kaks või kolm tuhat aastat tagasi puudus alternatiiv sellele arusaamale. Oli vaid üks võimalus hulga variatsioonidega: Jumal või jumalad lõid ja tegid maailma ja inimese. Seega ka meie loomislugu tegelikult ei väida, vaid iseenesestmõistetavana eeldab maailma loomist. Sellest tulenevalt võiks nimetada esimest loomislugu üleüldse sabatilooks.

Vahepalaks lisan siia juurde, et kui kuus päeva on sabatiloos vajalikud selleks, et põhjendada seitsmendat päeva, siis peaks iga lugeja juba aru saama, et rõhk ei ole loomistegude jagunemisel kuuele päevale. Kuus päeva on vaid figuur, ainult kindla eesmärgiga suubuda seitsmendasse. Kui lisada siia juurde teisigi, meile kui tänapäevastele lugejatele mõnikord arusaamatuks jäävaid aspekte, siis selgub, et tihti on rõhuasetused kultuslikud. Üheks selliseks asjaoluks on päikese ja kuu loomine alles neljandal päeval, ammu pärast esimese päeva valguse loomist. Taustaks on siin terav poleemika päikese- ja kuujumala kummardamise vastu – arvestades päikese ja kuu asukohta taimeriigi ja loomariigi loomise vahel, on nad justkui veel elusolendid, aga samas pole nad enam jumalad, nagu Vanas Lähis-Idas muidu Sumerist alates ikka arvati. Ja sellest omakorda järeldub, et loomisloos tegeletaksegi esmajoones kultusega, mis ongi Preestriraamatu autorile kohane.

Sabati pidamise kohustuse ja muude kultuslike tõsiasjade järel saame nüüd vaadelda, kus on Preestriraamatu loomis- ehk sabatiloo rõhuasetus 1. peatüki salmides 26–30, kus räägitakse inimese loomisest. Inimene on kahtlemata looduse kroon, sest tema loomine eristub selgelt muust loomisest. Esimesel kohal seisab tekstis see, et inimene on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks (salmi 26 algus). Aspekti, milles Jumal ja inimene sarnanevad, selgitatakse kohe, samas salmis: inimese roll on kogu maa peal liikuvat loodut valitseda. Nii nagu Jumal valitseb kogu loodud universumit, nii valitseb inimene elusloodust maa peal. Inimene on omamoodi Jumala laps, nii nagu Vanas Lähis-Idas olid kuningad Jumala pojad. Preestriraamatu revolutsioonilisus seisneb selles, et siin on muidu nii tavaline kuninga jumalanäolisus kantud üle igale inimesele: iga inimene on Jumala laps ja maailma valitseja. Usun, et iga lugeja oskab siit ise edasi mõelda ja järeldada, et valitsemisega kaasneb ka vastutus. Maailm ei ole halastamatuks rüüstamiseks (sest siis pöördub maailm ise või Jumal inimese vastu), vaid vastutustundlikuks haldamiseks. Kas Jumal peaks välja nägema nagu inimene, pole siin tekstis tähtis; rõhutatakse vaid valitsemise aspekti sarnasust.

Salmis 27 öeldakse järgmisena, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Rahvapiiblitõlked ei vaevu tavaliselt selgitama, et „mehe“ ja „naise“ puhul kasutatakse tavapärasest erinevaid heebrea sõnu – rõhk on siin soolisel aspektil. Sisuliselt võiks neid sõnu tõlkida ka – ehkki see ei kõlaks eesti keeles kuigi ilusasti – „isaseks“ ja „emaseks“. Järgmises, 28. salmis, rõhutataksegi viljakuse ja soo jätkamise aspekti: Jumal õnnistab inimest, et see oleks viljakas ja paljuneks. Inimese loomise puhul on seega rõhk viljakusel ja eluslooduse üle valitsemisel. Nii nagu Jumal on maailma loomisega kindlustanud selle püsimajäämise („kõik on hea,“ tõdeb ju Jumal korduvalt), kindlustab Jumal ka inimsoo jätkumise, seeläbi, et kindlustab tema viljakuse ja valitsuse.

Võtan kokku: Piibli esimene loomislugu ehk sabatilugu põhjendab kõigepealt sabati pidamise vajadust, teiseks maailma orienteerumist ühele ja ainsale Jumalale (eriti kultuslikus mõttes), kolmandaks inimese viljakust ja iseseisvat soo jätkamise võimet ning erilist positsiooni loodu seas – valitseja positsiooni. Sabati- ja loomislugu ei tegele küsimusega, kas Jumal lõi maailma, vaid ainult kirjeldab tõsiasja, mis omal ajal oli kõigile teada. Piibli algustekst ei sunni inimest kuidagi türannina käituma, vaid kutsub Jumala ja inimese võrdlemise kaudu mõistma, et maailma valitsemisega kaasneb vastutus. Ja lõpuks ei põhjenda meie tekst mehest ja naisest koosnevat perekonda, sest rõhuasetus on hoopis viljakusel ja soo jätkamisel. Millises vormis see toimub, pole antud tekstis oluline.

Kuidas on hilisem traditsioon, nii judaismis kui kristluses, sabati- ja loomislooga ümber käinud, on juba iseküsimus ja hoopis ühe teise käsitluse teema.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English