Artiklid

Alguses oli sõna

Toomas Paul

Kuna pealkirjaks on piiblitsitaat „alguses oli sõna“, tuleb alata algusest ja küsida: mida tähendab algus?[1] Eesti etümoloogiasõnaraamat seletab: „algama“ – ‘(peale) hakkama; saabuma’. Nii ka teistes läänemeresoome keeltes. Tegemist on soome-ugri või uurali tüvega, ent üllatav on sõna tähendus handi ja mansi keeles – ‘algus, lõpp, ots’ (EESS, 49).

Niisiis algus on millegi esimene ots, millegi hakkamine. Aga mida tähendab hakkamine?[2] EESS: „hakkama“ – ‘mingi tegevuse juurde asuma, alustama’, ja kuna tüvi on läänemeresoome või läänemere-permi, esitab sealsed tähendused: liivi ‘püüda, haarata’, vadja ‘raiuda, lõhkuda, peksta’, soome ‘lüüa, peksta, taguda; toksida; raiuda; hakkida’. Tüve on peetud alggermaani laenuks – vrd alamsaksa hacken ja vanainglise haccian ‘lõhkuma, raiuma’. Kästakse võrrelda ka eesti „agar“ – ‘innukalt midagi tegev, hakkaja; virk, usin’ (EESS, 67).

Kui hakata selliselt sõnade juuri ja sugulust agaralt taga ajama, võib seda jäädagi tegema ja ära unustada, mis asi see oli, mida teada tahtsid. Minusuguse jaoks on seletussõnaraamatud, eriti etümoloogiasõnaraamatud palju põnevamad kui klišeelised kriminullid, sest iial ei tea, kuhu sa lõpuks pärale jõuad. Ja missuguseid salasuhteid avastad! Sõnadel on oma ajalugu, või elulugu, ja miskil moel kumab semantika salakavalalt kaasa.

Aili Univere on põhjalikult analüüsinud „hakkama“ etümoloogiat ja semantikat – ta eraldab 14 „hakkama“ ja 7 „nakkama“ (ei ole sugugi kindel, et sama sõna) võrdlemisi distinktset tähendust murdematerjali põhjal: „Verbi rektsioon ja ühendverbina kindlaks kujunenud sõnaühendid näitavad, et hakkama on algselt märkinud mingit liikumist. Liikumist väljendavate verbide kohta on tähele pandud, et nad seoses ma-infinitiiviga muutuvad mõnikord „algamist“ tähistavateks verbideks. L. Hakulinen ongi tõestanud, et eesti sõna hakkama algsem tähendus on olnud ‘kinni võtma’, millest on hiljem välja kasvanud ‘algamise’ tähendus“ (Univere, 113).

Kui Piiblis väidetakse, et „alguses oli Sõna“, siis käib see kosmose kohta. Kuna ma täna juba sõnade suguluse lainetevahus ulbin, ei raatsi jätta märkimata: ‘kosmos’ ja ‘kosmeetika’ on vennad. Mitte poolvennad, vaid lihased vennad. Ilu ja inetust, korda ja korratust kui sellist saab tuvastada ainult vaatleja perspektiivist. Kui keegi sedastab seosed objektide vahel, võib rääkida korrast. Daam „teeb ennast korda“: kammib juuksed soengusse ja värvib musi punaseks – kreeka kosmeō on ‘korrastama, ehtima’, kosmēma ‘ehe’. Kelle jaoks on oluline tema näo nägusus ning ‘kord’? Päikesel ja Kuul on küll ükskõik, ja kärbsed ning sääsed on pigem pahased, kui toit on ebameeldivalt deodorandi ja meigiga lõhnastatud. Kenadust ja korrastatust kogeb vaid teine inimene, ning isegi tema ei tarvitse ‘ilusat’ „õigesti“ määratleda, kui ta ei ole moe käänakutega kursis.

Inimene on klassifitseeriv loom. Tema maailm on niivõrd asju täis, et ta peab nende arvu vähendama, paigutades neid rühmadesse. Antiikmütoloogias valitseb ka universumis esmalt segadus, kaos (kr chaos ‘tühi ruum’), millesse luuakse kord: kreeka kosmos tähendab ‘korrastatu, maailmakord’.

Muide – tüvi *konsmos on sama, millest tuleb ladina censeo ‘arvama’, ‘hindama, väärtust määrama’. Taas väga põnevad seosed, kui mõtlema hakata. Ka sõnade semantikas on oma süsteem ja struktuur.

Sama mõttekäik terendab Piibli loomisloos: „Alguses, kui Jumal taeva ja maa lõi, oli maa tühi ja paljas (hbr tohū wabohū) ja pimedus oli sügavuse (hbr tehōm, vrd babüloonia Tiāmat) peal.“

Me ei ela objektide maailmas, vaid oma meelte maailmas. Stephen Hawkins arutleb: arvatavasti pole see juhus, et lainepikkused, mida oleme võimelised palja silmaga nägema, on need, mida Päike kõige tugevamini kiirgab. Võib arvata, et meie silmad on arenenud koos võimega tunnetada elektromagnetkiirgust täpselt selles vahemikus, sest see kiirgusvahemik on silmadele kõige kättesaadavam. Kui me kunagi kohtame olendeid teistelt planeetidelt, siis neil on tõenäoliselt võime „näha“ kiirgust lainepikkusel, mida nende oma päike kiirgab kõige tugevamini, ja mis on mõjutatud sellest, kuidas nende planeedi atmosfääris leiduvad gaasid ja tolm valguse levimist takistavad (vt Hawking / Mlodinow, 100).

Kuid meie kogetav maailmapilt sõltub lisaks meeleorganitele väga ka keelest, milles me kogetut analüüsime ja kataloogime. Eriti emakeelest, mis omandatakse esimestel elukuudel ja -aastatel, ammu enne kooli tulemist. Keel ei ole pelk vahend kommunikatsiooni või refleksiooni spetsiifiliste probleemide lahendamiseks, vaid ta vermib kogu meie ettekujutuse maailmast.

Marju Lepajõe kirjeldab seda värvikalt: „Kui ma ise sattusin kümmekond aastat tagasi usuteaduskonda surnud keelte lektoriks, tundus mulle, et olen sattunud pilpal ulgumerele. Õppetööks polnud õieti mingeid eestikeelseid vahendeid. Ja ometi tuli sellises situatsioonis panna kreeka- ja ladinakeelsed tekstid kõnelema emakeeles. Sest teoloogiast, nagu ka filosoofiast tuleb kõneleda emakeeles, ainult siis on tunnetus piisavalt sügav. Inimtunnetuse kõrgeimad tõed lihtsalt tuleb sõnastada emakeeles. Seetõttu on teoloogia ülimalt keeletundlik valdkond. Pisut liialdades võib väita, et kõik suuremad murrangud teoloogias on toimunud tõlgete mõjul – kui kaks maailmapilti on vastamisi. Murranguid ja muutumisi pole tekitanud ilmutused (teatavas mõttes), vaid kirjutatud tekstid, kus sõnad kannavad mingeid varasemaid tähendusi. Esimene suur murrang oli heebrea Piibli tõlkimine kreeka keelde, järgmine siis, kui kristlaste seas muutus kirjaoskus tavaliseks ja apologeetikas hakati kasutama kreeka filosoofia argumentatsiooni. Kõik teavad, kui oluline oli Aristotelese teoste tõlkimine ladina keelde skolastika kujunemisele; Platoni tõlkimine ladina keelde müstiliste mõttesuundade kujunemisele; ja muidugi Piibli tõlkimine rahvuskeeltesse. Teoloogia olemuses on kõnelda kõikides keeltes. Ta peab seda tegema, sest juba 1. Peetruse kirjas (3:15) on öeldud: „Olge alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis on teis““ (Lepajõe, 304j).

Nn „reaalne maailm“ on suures ulatuses alateadlikult ehitatud keelele, mida me endastmõistetavana kasutame. Sõnade tähendused haaravad olulist osa meie teadmistest maailma ehituse ja omaduste kohta (vt Õim 1974, 60). Igal keelel on oma keeletõelus.

Kaks keelt ei ole kunagi nii sarnased, et neid pidada ühe ja sama tegelikkuse kajastuseks. Luuletusest arusaamiseks ei piisa üksiksõnade teadmisest nende tavatähenduses, vaid vaja läheb vastava eluterviku mõistmist, nagu see peegeldub sõnades ja nagu seda edastavad nende oobertoonid.

Kultuur on heteroglossiline. Kirjanduslikus mõttes tähendab see nii konteksti ülemust teksti suhtes kui ka multivokaalsust (ehk mitmehäälsust). Asjadel on erinevate kõnelejate jaoks erinev tähendus. Nagu tekstil võib olla samaaegselt mitmesuguseid alltekste, millest mõned on peidetumad kui teised, nõnda võib ka inimene üht väljendades öelda mitut asja korraga. Pealegi on kommunikatsiooniprotsess ise sotsiaalselt ette määratud. Osa igast verbaalse kommunikatsiooni aktist moodustab kultuuriseoseline teadmine, mille kommunikatsioonist osalejad kaasavad antud olukorda ning millel on dialoogis loov osa (vt Gross, 1727).

Konteksti ei ole olemas enne autorit või teksti ega ka nendest väljapool. Ja vastupidi: tekst, autor, kirjandus eksisteerivad teatud kindlas ajas ja ümbruses ning on sellest rohkem või vähem sõltuvad (vt Olesk). Teksti saab uurida ja ka defineerida ainult tekstisiseste ja tekstiväliste seoste suhestamise kaudu (vt Torop, 585).

Ei tasu eeldada, et teatava sõna poolt tekitatud assotsiatsioonid ja emotsioonid on samad, mida tajutakse, kuuldes tõlkevastet. Rõhutan: mu kirjatöö pealkiri on tõlge. Ja paraku ei ole võimalik muistset teksti „lihtsalt“ tõlkida. Märt Läänemets nendib: „Kogu tõlkeprotsess ise on teaduslik uurimistöö, tõlkimine on vaadeldav teatava metateksti loomisena [vt Mäll, 45], mis eeldab tõlgitava teksti vormiliste ja sisuliste tunnuste, teksti ajaloolise konteksti, teksti eksegeesi ja kommentaariumi ning lõpuks tõlkija kaasaegse teaduse taseme ja kultuurisituatsiooni väga head tundmist. Ainult kõige selle arvestamine tõlkimisel paneb iidse „surnud“ teksti taas „elama“, kultuuriloome protsessis osalema“ (Läänemets, 741).

Toon paar konkreetset näidet. Johannese evangeeliumi teine peatükk algab: „Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas“ (P 1997). Nii kõlab see lause originaalis ja ka enamikus tõlgetes, kuigi kusagilt ei selgu, millise sündmuse suhtes on arvestatud kolmandat päeva. Vanakiriku eksegees pakkus fantastilisi allegoorilisi tõlgendusi, ajaloolis-kriitiline koolkond jätab lahtiseks (redaktori hooletus toimetamisel või siis teadlik võte), piiblitõlkekonsultandid soovitavad teha umbmäärasemaks – „kaks päeva hiljem“ (two days later; vt Newman / Nida, 55).

Pinchas Lapide on analüüsinud kristlaste piiblitõlkeid ning esitab kümneid ilmseid lapsusi, mis tulenevad evangeeliumide juutliku tausta ignoreerimisest. Sellest, et tausta ei tunta ega teata. Antud juhul on kõik mõistetav, kui teada, et juutide pulmapäev on reeglina teisipäeval, s.t nädala kolmandal päeval (hingamispäev lõpetab nädala, pühapäev on nädala esimene päev), sest kolmandal loomispäeval on ainus kord, mil Jumal näeb, et see oli hea (1Ms 1:10, 12; vt Lapide, 88j).

Teine näide. Iga Uue Testamendi eksegeet teab, et Jeesuse ütluses Mt 5:28 „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (P 1997), on kreeka sõna gynē abielunaine, aga harva on riskitud seda otsesõnu tõlkevastena esitada. Ega selliseid pühakirja teksti muutmisi meelsasti ei aktsepteerita. Näiteks: 1989. a Uues Testamendis tegin ma purjutama ja peksma hakanud sulase karistuses (Mt 24:51) konjektuuri: „ning jagab talle palju hoope“,[3] aga Eesti Piibliseltsi valvsad kontrollijad parandasid selle P 1997 jaoks tagasi sõnasõnaliseks: ning raiub ta pooleks, kuigi pärast sulase pooleksraiumist ei ole enam mõtet tükke ähvardada, et nad saadetakse sinna, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Piibli puhul tuleb arvestada tõigaga, et heebrea ja vanakreeka sõnade tähenduse ja mõtlemise areng nendes keeltes on seiskunud, kuid keeltes, millesse seda tõlgitakse, jätkub semantiline evolutsioon. Tõlge, mis oli adekvaatne 18. sajandil, võib nüüd naljakas näida, sest sõnad omandavad keele kasutuse ja arenguga uusi tähendusvariante. Näiteks: vana piiblitõlke ajal „sünnitasid“ lapsi mehed, naised tõid neid vaid ilmale – täitsa loogiline, sünnitama on ju kausatiiv, „sündima panema“, vrd õpetama ja õppima, keetma ja keema jne.

Haljand Udam tõdeb, et „pärimuslik ja õpetuslik kirjavara [on] täiel määral käsitatav ja loetav ikka ainult oma kommentaaride kontekstis. Kommentaar kui lähteteksti sisu avaja ja avardaja on loomuldasa pärimusliku kirjanduse põhižanre. Ajaliselt hilisemad teosed on paratamatult vähem või rohkem varasemate teoste arendused ja tõlgendused“ (Udam, 953).

Kui vaadata kristlike dogmade kujunemise lugu, võib näha, milline määratu roll on olnud keelel – mõnedki asjad on muutunud täiesti teiseks ühest keelest teise tõlkimisega. Gn 1:1j öeldakse heebrea tekstis, et Jumal bārā’, ‘lõi’, ent kreeka keeles ei ole sellele toimingule adekvaatset vastet, mistõttu Septuaginta tõlgib epoíēsen, ‘tegi’. Heebrea väljendi tohū wabohū, mis tähistab ‘kaootilist seisundit’, tõlgib Septuaginta täpsustavalt aóratos kai akataskeúsatos, ‘nähtamatu ja korrastamata’, nagu seda ka esialgne ladina tõlge edastab: invisibilis et incomposita ja mille Hieronymos parandas inanis et vacua. Nii see on ka praegu Vulgatas ega võimalda kujutluse tekkimist mingist ürgainest – peab olema creatio ex nihilo.[4]

Erinevus keelte vahel tuleneb maailma liigendamise ja käsitlemise erinevustest (vt nt Hessen; Boman). Edward Ullendorf toob konkreetseid näiteid, kuivõrd erinev oli heebrea arusaamine hilisemas dogmaatikas oluliste mõistete (‘püha’, ‘õnnistama’, ‘palve’ jt) puhul. Ta väidab näiteks: „Palju on kirjutatud ja palju on peetud loenguid „patu ja andeksandmise“ üle VT-s, kuid vähesed on hoolinud sügavast tähenduse ja assotsiatsioonide erinevusest „andeksandmise“ ning heebreakeelse sljhh vahel. Kuid sljhh on VT-s kasutatud ainult Jumala kohta ja mitte iial inimeste­vahelise andeksandmise tähenduses. Selle põhjus on lihtne: verbil slh on väga konkreetne tähendus — „piserdama, kastma“. Miski ei ole Lähis-Idas tähtsam kui Jumala armu märgina võtta vastu kastet või vihma; ning vihmaaja algus oli Jahve iga-aastase andeksandmise kinnituseks, märgiks tema valmidusest säilitada inimsugu. Muidugi ei ole see konkreetne tähendus säilinud heebrea Piibli igas kihistuses, sest ka VT-s on olemas sõnade semasioloogilist arengut, kuid see sõna ei ole täiesti kaotanud oma algset lingvistilist sisu ning tal on osa selle termini väärtuses ja kasutamises“ (Ullendorff, 43).

Keel on sümbolsüsteem teiste kultuuri moodustavate sümbolsüsteemide seas, tal on oma semantiline ja pragmaatiline struktuur. Keel on mõtete vahendaja, aga ka vormija (vt Õim 1995). Keele ja kognitiivse baasi sisulise seose spetsiifika, keele maailmapilt, ei tule esile niivõrd üksiksõnade tähenduste omadusi vaadeldes, kui uurides tähenduste omavahelisi suhteid teatud temaatilistes väljades. Haldur Õim kirjeldab kognitiivse lähenemise võimalusi eksaktses keeleteaduses ja konstateerib: „Eri keeltes võib sellise analüüsi tulemusena leida erineva maailmapildi“ (Õim 1990, 1829).

Sõnad koonduvad keeles teatud teemade ümber, kattes ühtesid alasid tihedamalt kui teisi. Piibli algkeeltel on oma semantiline struktuur. Maailmanägemise erilaad sisaldub keele tähendusosiste organisatsiooni struktuuris.[5]

Semantilise välja liigenduses kajastub vastava kultuuri arusaam selle maailmafragmendi ehitusest ja selles toimivatest seaduspärasustest, mida väli katab (vt Õim 1996a; 1996b ja 1997, 256). Ullendorff väidab, et Piibli iseäralikuna näivad mõtlemiskategooriad on teatud ulatuses heebrea keele ja heebrea mõtlemise tulemuseks, ning igasugune nende mõtlemisprotsesside transformeerimine ja ülekandmine teise keele omadesse jääb mitu sammu eemale algsest tähendusest.[6]

Tõlgendamise tähtsus ja tähendus tuleb teravalt välja, kui püütakse arvutit õpetada teksti mõistma ja teise keelde konverteerima. Automaattõlkealasesse folkloori kuulub lugu sellest, kuidas USA presidendile Dwight Eisenhowerile demonstreeriti üht tolleaegset masintõlkesüsteemi. Eisenhower andis masinale vene keelde tõlkida ingliskeelse lause: The spirit is strong, but the flesh is weak (Mk 14:38) ning masin tõlkis: Спирт крепкий, но мясо испортилось (Õim 1983, 24j). Aga kuidas saaks inimtõlk inglise keeles adekvaatselt edastada kalambuuri „koer poiss tegi muna kivi teel karu tükke“, ja siis sealt omakorda edasi vene keelde?

Aga just selliste vägitükkidega tuleb tegeleda Piibli tõlkimisel ja tõlgendamisel. Mida tähendab „Alguses oli sõna, ja sõna sai lihaks“? Goethel viskas üle ja ta parandas asja ära. Faust algab: Im Anfang war die Tat. Klassikalise filoloogi jaoks on see sissemurdmine lahtisest uksest. Kuigi omast kohast mõistetav, sest ei saksa Wort ega eesti „sõna“ sisalda mingit väge. Sõna „sõna“ tüvi on küll läänemeresoome, aga sisu on lahja: ‘keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa’.[7] Eestlase suhtumist sõnasse iseloomustab ütlus: Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi.

Johannese evangeeliumi proloogi alguslause en archē ēn ho lógos, kai ho lógos ēn pros ton theón, kai theós ēn ho lógos ‘Alguses oli Logos, ja Logos oli Jumala juures, ja Jumal oli Logos’ (Jh 1:1) on kahtlemata teadlik Tanahi (ja Toora) avalause berēšīt bārā’ ’ĕlohīm ‘Alguses lõi Jumal’ (1Ms 1:1) parafraseerimine. Kreeka lógos’e võiks jätta siin tõlkimata, sest filosoofia terminina on ta ehk ikka tuttav.[8]

Väljendid „Ja Jumal ütles“ (1Ms 1:3) ning „Alguses oli Sõna“ (Jh 1:1) võivad näida sarnaste kontseptsioonidena, kuid kuuludes eri traditsioonidesse, pole nad seda. Kreeka lógos’el pole etümoloogiliselt midagi tegemist kõnelemisega, pigem hõlmas see mõiste „asjade korraldust“ või „mingit korda luues kokku kogumist“, saades alles hiljem „mõistuspärase sisu“, „ratsionaalse printsiibi“ tähenduse. Heebrea keeles on ütlemisel ja sõnal hoopis teine tähendus. Sõna on loov vägi, heebrea dābār tähendab nii sõna kui ka tegu, kusjuures need kaks pole teineteisest lahutatud.

Logosel (kui stoikute maailmamõistusel jne) on kreeka mõttemaailmas oluline roll (vt siit ja siit jne). Eric R. Doddsil on õigus: ei ole olemuslikku erinevust paganlike ja kristlike platoonikute vahel nende arusaamas kõrgeima Jumala loomusest: Kelsose ja Origenese ühine lähtealus on kehatu, kannatusetu, muutumatu Jumal, kes jääb väljapoole inimmõtte haaret; mõlemad ründavad pööbli antropomorfseid kujutelmi. Erinevad inimesed on kutsunud seda Jumalat eri nimedega, ent seegi on paganlike mõtlejate arvates tülitsemine sõnade pärast. Et taoline Jumal võtaks inimese kuju ja taluks maist alandust, on paganatel loomulikult võimatu mõista. 2.3. sajandil oligi probleemiks pigem Kai ho lógos sárx egéneto kai eskēnōsen en hēmōn, ‘ja Logos sai lihaks ja elas meie keskel’ (Jh 1:14), mis juutidele oli blasfeemia ning kreeklastele totrus (1Kr 1:18). Origenes ja apologeedid püüavad seda mõistetavamaks teha, käsitledes Jeesust vähem ajaloolise isikuna ning enam kreekaliku „teise jumalana“, ajatu logosena, Jumala abivahendina kosmose loomisel ja juhtimisel. Jeesuse inimlikud omadused ja kannatused mängivad selle perioodi misjonis erakordselt väikest rolli, paganliku kriitika ees tekitasid nad pigem piinlikkust (vt Dodds, 133).

Sõnade ja terminite piirid ja suhted ning hinnangud ja hinnangute süsteemid erinevad ja ühelgi keelkonnal pole võimalust „peegeldada“ objektiivset reaalsust täielikult, ammugi siis objektiivselt. Heitkem täna pigem põgus pilk vastavale semi terminile. Heebrealase jaoks oli oluline sõna mõju inimesele, kes teda kuuleb, sõnas kaasa mängiv maagiline vägi ning väes rakendatud kavatsus. Uku Masingu meelest on dābār’i adekvaatne tõlge „tegevusele suunatud taotlus, tegevuse tulemus: sõna, sündmus, asi“ (Masing, 145).

Kirjutatud või kõneldava sõna vägi oli päratu suur. Nii kätkesid õnnistused ja needused endas väge ka pärast inimese surma, kes nad oli lausunud, sest ta oli nad kuuldavale toonud koos oma managa. Sõnadega võis mõjutada Jumalat (3Ms 10:5j; vrd ka terminit bērak jhwh), kuid samuti loodust (Jo 10:12j), ning kogu maailm oli loodud sõna abil (1Ms 1; vrd 5Ms 8:3). Neil juhtudel andis sõna inimese või Jumala manale kuju. See tähendas mana stabiliseerimist ja talle üheainsa suuna juhatamist – nimelt kuju, mille kaudu mana muutus tähelepandavaks ja mõjusaks. Ilma sõnata mana eksisteeris, aga ainult vormitu ja kaootiline. Maailma loomisel on õieti tegu kahe kaootilise asja transformeerimisega – need on Jumala mana ning algollus. Kui Jumala mana omandas kindla kuju, lõi Ta maailma ning ühtlasi valitses seda siis.

Dābār oli vägi, mis inimese omandusena tähendab igasugust mõju, tunnet või soovi, iga puhangut või sööstu, mille kaudu isik saab tähelepanu objektiks ning hakkab eksisteerima teiste jaoks. Idamail on sarnase mõju kõige tavalisemaks avalduseks kõne, mitte tegu. Kui kellelgi ei ole sõnades väljenduvat dābār’i, siis ei ole teda olemaski. Teised ei pööraks talle mingit tähelepanu.

Iisraellased ei mõelnud kõnelemisel sõna sisu ja tähenduse peale, vaid sellele, kuidas see mõjutab kuuljat. See on hoopis teistsugune mõtlemine, mis arenes välja kujutlusest igal indiviidil leiduvast manast. ’Āmar’i, ‘ütlema’, primaarne tähendus kõlab: „oli küllane, omas palju lambaid“. Küllus tunnistab, et inimesel on mana. Valitseja on see, kelle sõna on käsk – vrd araabia emiir.

Masing sedastab, et Vanas Testamendis „dābār ei ole kusagil kasutusel tsiviilõiguse, vaid üksnes vahetult Jumalaga seotud seaduse kohta; nõnda on selge, kust pärineb metafoorne keelekasutus. Kui pandi kirja üksikud „sõnad“, debar jahwē väljendused, sai ka kogu Piibel üsna loomulikult selle nime, mitte ainult sellepärast, et sisaldas Jahvelt pärinevaid asju, vaid ka seetõttu, et raamat ise oli väe allikaks ning igasugune vägi sai alguse Jumalalt“ (Masing, 167).

Nimi kätkeb endas mana. Aadama ülesandeks on anda loodud olevustele nimed; kellel pole nime, seda ei ole olemaski. Nime puudumine tähendab sisu, mana puudumist. Väe allikana on eriti tähendusrikas Jumala nimi. Selle tähtsust näitab juba tõik, et väljend šēm jhwh on peaaegu hüpostaas. Jumala nime lausumisel vallandub niisugune hulk latentset energiat, et võib sündida imesid; isegi kirjutatud nimi on uskumatult vägev.

Kabalistliku kujutelma järgi vaatas Jumal Toorast järele, kuidas maailma luua – mis aga ei tee Toorast mitte niivõrd loomise „käsiraamatut“, vaid maailma mudeli, ja maailmast järelikult Toora omamoodi koopia, kui nii võib öelda, või vähemalt millegi, milles jumalik sõna sisaldub samamoodi nagu hing kehas või nagu jumalik sõna asjas, nagu dābār’i mõiste puhul. Muidugi ei saa selle „jumaliku sõna ennast ilmutava keha“ puhul jätta tähelepanuta heebrea keele omapära, mis soodustab tõlgendusprotsesse igal tasandil. Teatavasti saab heebrea kooslust vokaalimärkide puududes tõlgendada erinevalt. Heebrea tähestiku igale tähele vastab kindel number, samuti vastavad üksiktähtedele sageli terved mõisted. Arvesse võetakse isegi tähtede graafilist kuju – nt pealt avatud ja pealt suletud tähed. Mõistagi pakub see kõik pühakirja tõlgendamiseks lõputuid võimalusi ja moodustab judaistliku tõlgendustraditsiooni omapära.

Maailma tõlgendamine lääne traditsioonis on eelkõige metafooriline, lähtudes lógos’est kui kristliku metafüüsika alusest. Kui keel on märk, siis see märk esindab alati midagi muud, midagi nähtamatut, mis viib meid platonliku ideemaailma juurde. Märk on sel juhul sisust, ideest, tähistatavast, ehk tõest eraldi asuv, selle mask, mis üksnes viitab sellele, mida ta „esindab“. Kui platonlikus traditsioonis on tegu keele ületamisega – olemist ei tunta mitte keelest, vaid olemisest enesest; sõna viitab küll asjale, kuid ta ületatakse, et jõuda vormi, ehk siis idee juurde –, siis heebrea traditsioon läheb asjast sõna juurde, mis seda asja loob, iseloomustab ja ülal hoiab. Rabiinlik Midraš kohtleb kogu Piiblit orgaanilise tervikuna, mille osad on lõputult tähendusrikkad ja küpsed tõlgendamiseks. See viis teksti atomiseerimiseni, sõnade ja värsside lugemiseni kontekstivälisena ja ühenduste loomiseni värsside vahel, mis olid pärit Piibli eri raamatutest. Sellise ühenduse loomise puhul on tegu eelkõige kõrvutava ehk metonüümilise traditsiooniga.

Rein Veidemanni sõnul on kultuuri identsuse küsimus seotud sellega, kas ja kui palju on kultuuris ühist ja siduvat. Sest kõnetada, s.t kõne/dialoogi osaliseks muuta saab kultuurisubjekte vaid mingi ühise ja siduva aluse kaudu. Postmodernism suunas oma teraviku just selle ühise ja siduva vastu. Postmodernismi kui tegelikkusetõlgenduse ja kultuuriepohhi nurgakiviks on suurte narratiivide ja kaanonite lammutamine või hajutamine, eristava alge ja erinevuste, siirete, inter-tekstuaalsuse, suhtelisuse ning fragmentaarsuse ja hübriidsuse rõhutamine (vt Veidemann, 7).

Jah, kuid just nii ongi asjad meiega, meeldib see või mitte. Avatus kõigile võimalustele, suhtelisuse manifesteerimine on ähmastanud ühiste ja siduvate diskursuste ning traditsioonitekstide kohta ja rolli. Kui lugesin 2005. aastal Akadeemia Nordis erikursust „Postmodernismi paradoksid: tõe ja tõlgenduse tants“, taipasin, et ka mina ise olen, ja just teoloogina, loomu poolest paadunud postmodernist. Postmodernism ei ole ju mingi kindlapiiriline õpetus, vaid hoiak. Modernistlikust enesekindlusest ja progressiusust lahtilaskmine. Kui ilmalikustunud maailmapildis on transtsendentaalne tähistatav kaotanud oma koha sõna või asja referendina, oleme jäetud ekslema puhaste tähistajate maailma, kus tõde sõltub üksnes tõlgendusest antud hetkel ja antud kontekstis. Judaistlik Jumala absoluutne transtsendentsus, transtsendentaalse tähistatava kättesaamatus viib kirjeldatuga sarnasele tulemusele. Abraham Joshua Hescheli arvates pole religioon inimesele mitte viis otsida Jumalat, vaid vastupidi, Jumal on religioonide kaudu inimese otsinguil (vt Heschel).

Kaia Sisask paneb vastamisi kaks juuti, rabi Šauli Tarsosest ehk püha Pauluse ja Jacques Derrida.[9] Kirjatähe katte ehk loori kergitamine on teatavasti Pauluse metafoor (2Kr 3:14jj) ja sellest metafoorist tõukub kogu Derrida arutlus nii semantiliste kui foneetiliste assotsiatsioonide võrgustikus.

Teatavasti hellenistlikus traditsioonis on terviktähendus oma lõpetatuses haaratav intuitiivse teadmisega. Tähistaja on seega loor, mis peab langema, et tõde päevavalgele tuleks. Mis on ilmutus muud kui tõe looritustamine? Kreeka tõde on alētheia, ‘mittevarjatu, paljastatu’ (a-lēthēs, verbist lanthanō, ‘varjama, peitma’). Tõde on ilmutatu, päevavalgele toodu, paljastatu. See, mida saab näha. Vastand on ühest küljest pseúdos, ‘vale, pettus’, teisest küljest dóxa, ‘näivus’.

Derrida küsib, kas looritustamine on üldse võimalik. Uue Testamendi järgi templi eesriie käriseb, mis peaks justkui tähistama saladuse lõppu, ent mis on see, mis selle rebendi tagant nähtavale tuleb? „Kas me saame siis öelda, et niimoodi kärisedes ilmutab loor lõpuks seda, mida ta pidi peitma, varjama, kaitsma? Kas see tähendab, et ta käriseb lihtsalt niisama, justkui märgiks rebend viimaks loori või looritamise lõppu, mingit alasti kistud tõde? Või pigem seda, et ta jagunes kaheks, nagu ütlevad Matteus ja Markus, keskelt, nagu lisab Luukas – mis tekitab võib-olla kaks võrdset loori hetkel, mil päikese pimenedes muutub kõik nähtamatuks.“ Seega on iga looritustamise katse vaid looride paljundamine. Ja loor elab meid alati üle – selles mõttes sarnaneb ta surilinaga.

Võib-olla. Aga ei ole ka Derrida käes viimane sõna. Juri Lotmani järgi kujutavad dünaamilised kultuuriprotsessid endast omamoodi pendli võnkumist plahvatusseisundi ja sellise organiseeritusseisundi vahel, mis realiseerub järjepidevates protsessides. Plahvatushetkele on iseloomulik vastandite samastumine. Erinev esineb samana. See teeb võimalikuks ootamatud põiked täiesti teistsugustesse, ennustamatu organisatsiooniga struktuuridesse. Võimatu saab võimalikuks. Seda hetke kogetakse ajatuna isegi siis, kui see reaalajas vältab pikki ajalõike.

See hetk päädib üleminekuga järkjärgulisele kulgemisele. Integreeritud tervikusse ühinenu pudeneb erinevateks (vastandlikeks) elementideks. Kuigi tegelikult polnud mingit valikut (seda asendas juhuslikkus), kogetakse möödunut retrospektiivselt valikuna ja sihipärase tegevusena. Käivituvad järjepidevate arenguprotsesside seaduspärasused. Nad hõivavad agressiivselt kultuuriteadvuse ja püüavad tema mällu lülitada transformeeritud pilti. Vastavalt sellele kaotab plahvatus oma ennustamatuse ja kangastub nondesamade ennustatavate protsesside kiire, eriti jõulise või isegi katastroofilise arenguna. Plahvatusliku ja ennustatava antiteesi asendavad kiiruse (jõulisuse) ja aegluse (järkjärgulisuse) mõisted. Nii näiteks püüavad kõik katastroofiliste ja plahvatuslike ajaloosündmuste (sõdade, revolutsioonide) kirjeldused tõestada nende tagajärgede paratamatust. Oma apostlile Hegelile truu ajalookirjutus tõendab visalt, et tema jaoks pole olemas midagi juhuslikku ning et minevikus on peidus kõik tulevikusündmused. Sellise käsitluse seaduspäraseks tagajärjeks on eshatoloogiline müüt ajaloo kulgemisest oma vältimatu lõpptulemuse poole.

Lotman pakub selle mudeli asemel teist, mille järgi ajavälise plahvatuse ennustamatus transformeerub inimteadvuses pidevalt plahvatuse tekitatud dünaamika ennustatavuseks ja vastupidi. Esimese mudeli järgi võiks kujutleda Jumalat kui suurt pedagoogi, kes imetabase kunsti varal demonstreerib (kellele?) protsessi, mille käik on talle juba ette teada. Teist mudelit võiks esindada eksperimentaatorist loojakuju, kes viib läbi suurt eksperimenti, mille tulemus on talle endalegi üllatav ja ennustamatu. Selline vaatekoht teeb kõiksusest ammendamatu informatsiooniallika, selle Psyche, millele on omane isekasvav Logos, nagu kõneles Herakleitos (vt Lotman, 179j).

Mille algusest me räägime? Universumi või multiversumi tekkest? See jääb liiga kaugele. Eksistentsiaalse küsimusena huvitab meid ikkagi kõigepealt meie oma maailm.

Leszek Kołakowski arutleb: paljudes arhailistes kosmoloogilistes müütides tekib universum algjumalusest, kes rebitakse tükkideks, Jumal-märtrist, kes loomeaktis iseennast ohverdab. Säärane jumalik eneseohverdus seletab ära kosmose päritolu, kuid teeb seda looja muutumatuse hinnaga. Kosmosest saab cruor Dei – Jumala veri , tema enda poolt põhjustatud lõputu kannatuse tagajärg.

See erinevate kultuuride arhailistes kosmogooniates sageli ettetulev motiiv tundub olevat täiesti ühtesobimatu mis tahes ainulise Jumal-looja religiooniga. Kuid kas ei kõla sellesama müüdi kaja kristlikus kujutelmas jumalikust Logosest, kes vabatahtliku eneseohverdusega loob maailma ümber ja taastab selle algse süütuse? Kas risti ja lunastuse teoloogia mitte ei kinnita seda sügaval juurduvat veenet, et tegelik looja peab olema kannatav Jumal ja seega Jumal, kes eitab omaenda jumalikkust, nii nagu seda eitas Jeesus Kristus, kes „loobus iseenese olust“ (heautón ekénōsen, Fl 2:7), kui ta sai inimeseks ja läks surma? (vt Kołakowski, 53j.)

 



[1] EKSS: 1.algust saama; (peale, pihta) hakkama; saabuma, kätte jõudma; ant. lõppema; 2.(midagi) alustama, millegagi algust tegema; ant. lõpetama.

[2]„Hakkama“ on universaalverb, kaheksast põhitähendusest neljas on ‘algama, peale hakkama’: vt http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=hakkama&F=M

[3] Vt Jeremias, 54, kus süüria käsikirjad aitavad leida oletatava arameakeelse vaste, mis tähendas samal ajal ka ‘jagama, osaks andma’. „Hoobid“ on J. Jeremiase täiendus.

[4] Vt nt Adam, 32j, kus on arutletud tõlkimise mõju dogmade kujunemisele.

[5] See on tugevat toimet avaldanud ka Uues Testamendis kasutatud kreeka keelele, vt nt Beyer; Blak.

[6] Kristlased ja juudid loevad pühakirja üsna erinevalt, vt nt Magonet, 217–229.

[7] EESS, 494; ajaga on lisandunud ka natuke väge, vt EKSS-i 6. ‘lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus’ ja 8. KIRIKL ‘Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri’ – vthttp://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=sõna&F=M

[8] VSL, 590: üldine seaduspärasus, vaimne ürgolemus, mõistuspärane paratamatus.

[9] Vt Sisask. Fakt, et Martin Buber, Sigmund Freud, Harold Bloom, Walter Benjamin. Gershom Schilem, Calude Lévy-Strauss, Emmanuel Levinas, Jacques Derrida ja paljud teised tänapäeva võtmefiguurid on juudid, pole nende loomingu mõistmisel kaugeltki tähtsusetu.

Viidatud kirjandus

Adam, Alfred. Dogmadelugu. Koost E. Salumaa. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 1995.

Beyer, K. Semitische Syntax im Neuen Testament. Band I: Satzlehre. Studien zur Umwelt des NT. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1968.

Blak, Matthew. An Aramaic Approach to the Gospels and Acts. Oxford: Clarendon Press, 19673.

Boman, T. Das hebräische Denken im Vergleich mit dem griechischen. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1977.

Dodds, Eric R. Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Inglise keelest tõlk Marju Lepajõe. Tallinn: Varrak, 2003.

EESS – Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKSS – Eesti keele seletav sõnaraamat. Peatoim. Rudolf Karelson jt. 2. trükk. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2009.

Gross, Toomas. „Mõistmisest ja teisest antropoloogias“ – Akadeemia 8/1996.

Hawking, Stephen / Mlodinow, Leonhard. Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele. Tõlk Eve-Reet Tammet. Tallinn: TEA Kirjastus, 2013.

Heschel, Abraham Joshua. God in Search of Man: A Philosophy of Judaism. New York: Farrar, Strauss and Giroux, 1976.

Hessen, J. Griechische oder biblische Theologie? Das Problem der Hellenisierung des Christentums in neuer Beleuchtung. Leipzig: Verlag Koehler & Amelung, 1956.

Jeremias, Joachim. Die Gleichnisse Jesu. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt, 1966.

Kołakowski, Leszek. Horror metaphysicus. Toim Mart Kangur. Tallinn: OÜ Kirjastus „Valgus“, 2000.

Lapide, Pinchas. Ist die Bibel richtig übersetzt? Güterloh: Güterloher Verlagshaus Gerd Mohn, 1986.

Lepajõe, Marju. Roomlaste taltsutamine. Tartu: Ilmamaa, 2011.

Lotman, Juri. Kultuur ja plahvatus. Tõlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak, 2001.

Läänemets, Märt. „Linnart Mäll ja Tartu orientalistika“ – Keel ja Kirjandus 11/1995.

Magonet, J. Wie ein Rabbiner seine Bibel liest. Gütersloh: Gütersloher Verlagshaus, 1994.

Masing, Uku, „Jahve sõna“ – Uku Masing ja Piibel. Koost Kalle Kasemaa. Toim Katre Ligi ja Urmas Nõmmik. Tartu: Ilmamaa, 2005, 134–205.

Mäll, Linnart. „Tõlkekulg“ – Poeetilise teksti tüpoloogia, tõlke ja retseptsiooni probleeme. TRÜ toimetised 709. Tartu, 1985.

Newman, B. M. / Nida, E. A. A Translator’s Handbook on the Gospel of John. London–New York–Stuttgart: United Bible Societies, 1980.

Olesk, Sirje. „Kontekst kirjanduse tegijana“ – Keel ja Kirjandus 6/1998, 381–387.

Sisask, Kaia. „Mida vastab Jacques Derrida Pühale Paulusele? Hebraistlikust tõlgendustraditsioonist tänapäeva kirjandusteoorias“ – Akadeemia 4/2011, 669–691.

Torop, Peeter. „Tartu koolkond kui koolkond“ – Keel ja Kirjandus 10/1994.

Udam, Haljand. „Linnart Mäll, tõlkija ja kommenteerija“ – Looming 6/1998.

Ullendorff, Edward. „Mõtlemise kategooriad heebrea keeles“ – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1988. Tallinn: EELK Konsistoorium, 1988.

Univere, Aili. „Eesti ‘hakkama’ ja Lõuna-Eesti ‘nakkama’“ – Emakeele Seltsi Aastaraamat XII, 1966.

Veidemann, Rein. „Saateks“ – Kõnetav kultuur. Koost R. Veidemann. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011.

Õim, Haldur (1974). Semantika. Mosaiik 7. Tallinn: Valgus, 1974.

Õim, H. (1983) Inimene, keel ja arvuti ehk kompuuterlingvistika. Mosaiik 33. Tallinn: Valgus.

Õim, H. (1990). „Kognitiivse lähenemise võimalusi keeleteaduses“ – Akadeemia 9/1990.

Õim, H. (1995). „Eesti keeles peitub maailmapilt“ – Eesti Päevaleht 2.10.1995.

Õim, H. (1996a) „The need for a Theory of Folk Theories in Cognitive Semantics: A Review and a Discussion“ – Estonian in the Changing World. Ed. H. Õim. Tartu: University of Tartu, 193–210.

Õim, H. (1996b) „Naive Theories and Communicative Competence: Reasoning in Communication“ – samas, 211–231.

Õim, H. (1997) „Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni“ – Pühendusteos Huno Rätsepale 28. 12. 1997. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English