Arvamused

Ülevaade Euroopa Kirikute Konverentsi 14. assambleest

Peeter Kaldur

Budapestis toimus 3.–8.juulil Euroopa Kirikute Konverentsi (edaspidi EKK) 14. assamblee, mida võib nimetada EKK kriisist väljumise ettevaatlikuks sammuks. Kriisi põhjused olid järgmised: esiteks loodi EKK 1950-ndate teises pooles kui sild üle „raudse eesriide”, mis andis kirikutele võimaluse tunduvalt paremini omavahel suhelda ja ületada raskusi, mida erinevates poliitilistes leerides olek enesega kaasa tõi. Nüüd aga pole Euroopas enam erinevaid poliitilis-majanduslikke süsteeme ega sellest tingitud „raudset eesriiet” ning müüre ületava nähtusena pole EKK enam vajalik. Teiseks on tunduvalt raskemaks muutunud EKK tegevuse finantseerimine. Liikmeskirikud finantseerivad seda, mis on nende jaoks vajalik, ning EKK tegevuse vajalikkuse tõestamine ei ole alati lihtne. Kolmandaks tõi eelmise assamblee finantsiliste vigadega planeerimine 2009. a Lyonis enesega kaasa suure defitsiidi, mille all EKK praeguseni kannatab, aga millest aitavad välja tulla viimaste aastate oskuslik tegutsemine ja mõnede kiriku erakorralised annetused.

Enne assambleed toimus senise keskkomitee viimane koosolek ning noorte ja stjuuardite eelassamblee.

14. assambleel tegeldi ajaliselt kõige rohkem ja võeti vastu uus EKK põhikiri, mis kaheldamatult peegeldab täpsemalt praegust aega ja selle väljakutseid kui eelmine põhikiri. Eelmine põhikiri võeti vastu 1992. a Prahas, mis langes aga Euroopa tormiliste muudatuste perioodi, „raudse eesriide” langemise aega, ning tõi kaasa suuri ja olulisi muudatusi ka Euroopa kiriklikus elus. Selles mõttes kaotas eelmine põhikiri paljudes küsimustes väga kiiresti oma aktuaalsust ning uue põhikirja vastuvõtmine muutus kiiresti hädavajalikuks. Uus põhikiri jõustus 9. juulil (vt uut põhikirja inglise keeles siit; saksa ja prantsuse keelne tõlge on valmimas).

EKK 14. assamblee

EEK 14. assamblee plenaaristung (foto: Peter Kenny, cec)

Suur osa tööst tehti töögruppides, mis andis võimaluse rääkida ka nendel inimestel, kes ei tahtnud plenaaristungitel sõna võtta, või kes puudutasid kitsamaid teemasid. Põhiliseks töökeeleks oli inglise keel, kuigi osa sõnavõtte oli nii saksa kui prantsuse keeles. Valdamata korralikult vähemalt ühte neist keeltest, on samahästi kui võimatu suurtest oikumeenilistest kogunemistest osa võtta. Sellele lisandub veel endise sotsialismileeri inimeste omaaegne sunniviisiline harjumus oodata ülevalt tulevaid juhiseid ning viitsimatus iseseisvalt mõtelda ja oma mõtteid väljendada. Töögruppidesse olid määratud nn „võtmekuulajad“, kellede ülesandeks oli täpselt jäädvustada töögruppides öeldu.

Probleemiks kogu oikumeenilise liikumise juures, millele see assamblee andis vaid kinnituse, on antud ridade kirjutaja arvates teemade ja kogu põhikirja keskendumine inimesele, s.t sotsiaalsus või diakoonilisus või eetilisus, aga mitte keskendumine Jumalale, s.t. õpetuslikkus või dogmaatilisus. Loomulikult on eetiliste ja diakooniliste probleemide käsitlemine ning vastavate otsuste arutamine ja vastuvõtmine oluline, seda enam, et inimeste jaoks on igapäevases elus tähtis just see, mis eetilisi probleeme puudutab, aga me ei tohi kiriklikes organisatsioonides unustada seda, mida Jumal meile ütleb, ning võtta kõike sellest tulenevat väga tõsiselt. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et kõikides rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides olid vahepeal eetilised küsimused väga olulised, kuid nüüd toimub tagasinihkumine dogmaatiliste küsimuste poole, nagu see oli ka oikumeenilise liikumise alguses. Kuid EKK tegevuse juures ei ole see veel eriti märgatav.

EKK 14. assamblee

EKK 14. assamblee avajumalateenistus. Altari taga EELK delegaat Peeter Kaldur (foto: Peter Kenny)

Siiski tuleb nimetada, et kõikidel assamblee päevadel peeti neli palvust: päeva alguses, enne lõunat, päeva lõpus ning ööpalvus kell 10 õhtul; nendest osavõtt oli siiski suhteliselt väike. Igal hommikul oli korralik piiblitund ning assamblee alguses ja lõpus jumalateenistused. Assamblee delegaatidel oli võimalus külastada pühapäeval jumalateenistust (mida üldiselt kasutati) ning osadel sellel jutlustada. Ise käisin luterlikul jumalateenistusel Pestszentlörinci kirikus, mis asub Budapesti äärelinnas.

Olulist tööd tehti assambleel komiteedes, mis on muutunud iga assamblee lahutamatuks koostisosaks: sõnumi komitee, avalikud väljakutsed, käitumisjoone soovitus (policy reference), finantskomitee. Finantskomitee tegi tublit tööd ja tema soovituste järgimine aitab lähiaastatel täielikult välja tulla veel valitsevast finantskriisist. Kuna vastavalt eelmisele põhikirjale oli keskkomitees 40 liiget, mis kaheldamatult oli liiga palju, siis vastavalt uuele põhikirjale valiti sellesse vaid 20 liiget, mis kaheldamatult võimaldab efektiivsemalt vastu võtta vajalikke otsuseid. Esimesel uue keskkomitee (see kannab nüüd nimetust Governing Board ja mulle meenutab uue nimetuse kasutamine tooli ümbertõstmist teise kohta, kui töö ei edene) istungil valitakse kõikidele Governing Board’i liikmetele asendajad; need ei tohi olla samast liikmeskirikust nagu Governing Board’i liikmed, kuid peaksid võimaluse korral olema samast regioonist ja samast konfessioonist. Kuna Põhjamaade-Balti regioonist on pärit kolm Governing Board’i liiget ja kõik on luterlased, on täiesti võimalik, et asendajad tulevad kõigist Balti luterlikest kirikutest.

Assambleele saatsid oma läkitused parimate tervitustega Rooma paavst, Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh, kogu Armeenia katolikos-patriarh, Canterbury peapiiskop, nii Kirikute Maailmanõukogu kui ka Luterliku Maailmaliidu peasekretärid, samuti kõik Ungari kirikud, Ungari president ja valitsus ning Budapesti linnapea, paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid ja rahvuskirikud.

Nimetada tuleb kindlasti ka stjuuardite tööd. See tegevus annab noortele (reeglina üliõpilastele) võimaluse osaleda oikumeeniliste kogunemiste töös, omandada palju rahvusvahelisi sõpru ning oikumeenilisi kogemusi, kasvada sageli oma kiriku tulevaseks esindajaks kas delegaadina või muus seisuses. See nõuab aega ja kannatlikkust, aga kindlasti kogemusi ja vajalikku keelteoskust. Eestis on kiriku(te) esindajate suur põud ning selleks ettevalmistumine teeb kirikutele ainult head.

Ungari Kirikute Nõukogu korraldas assambleest osavõtjatele vastuvõtu ja laevasõidu Doonaul, mis andis ilusa pildi õhtusest Budapestist.

Uue põhikirjaga võeti vastu ka otsus, mille kohaselt EKK peakorter hakkab tulevikus asuma Genfi asemel Brüsselis, kuid kuna see ümberkolimine tähendab ümberregistreerimist vastavalt kohalikule seadusandlusele, võtab see suhteliselt kaua aega. Seda anti kuni 31. detsembrini 2015. a, mida on võimalik täita, kui mingeid ootamatusi ette ei tule.

EKK 14. assamblee

EKK 14. täiskogul. Vasakult teine Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduse peasekretär ja Austria luterliku kiriku piiskop dr Michael Bünker. Paremal pool Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskop Eelija. (foto: Peter Kenny, cec)

Eestist võttis lisaks minule osa Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus, ajakirjanik Haldi Leinus ning Eesti Õigeusu Kiriku esindajad metropoliit Stefanos ja piiskop Eelija; Lätist võtsid osa Kodu-Läti Kiriku esindaja, ilmiksaadik Ivars Kupcis ning Välis-Läti Kiriku esindaja, praost Ieva Graufelde; Leedu esindajaid ei olnud, Soomest oli kokku üheksa esindajat.

 

Vt rikkaliku materjali toimunu kohta assamblee kodulehel.

 

Peeter Kaldur (1954) on EELK Jõhvi Mihkli ja Pühajõe koguduste õpetaja ning Viru praostkonna praost, EKK keskkomitee liige 2009–2013 ja EELK delegaat neljal viimasel EKK assambleel (Graz 1997, Trondheim 2003, Lyon 2009, Budapest 2013).

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English