Artiklid

Orientalistikast Tartus ja Eestis üldisemalt

Espak ja Sazonov

Lühiülevaade orientalistikast Tartus ja Eestis

Orientalistika on koondnimetuseks tõenäoliselt ühele suurimale humanitaarteaduste sektsioonile, mille uurimisobjektiks on Aasia (ja osades ülikoolides ka Aafrika) mandril paiknevate maade rahvaste aja- ja religioonilugu, arheoloogia, keel ja kultuur. Suurimaks humanitaarteaduste valdkonnaks saab orientalistikat eelkõige lugeda seetõttu, et uuritaval territooriumil elab valdav osa maailma rahvastikust ning vastavasse valdkonda kuulub ka maailma ajaloo, sh teaduse ja filosoofia ajaloo, kõige pikem periood. Suurimateks orientalistika harudeks võib lugeda järgmisi: egüptoloogia, assürioloogia, semitistika, hebraistika, arabistika, islamiuuringud, idakristluse uuringud, iranistika, budoloogia, indoloogia, turkoloogia, altaistika, mongolistika, tibetoloogia, sinoloogia, japanoloogia.

Näiteks assürioloogia[1] orientalistika ühe akadeemilise distsipliinina, mille esindajateks on käesoleva artikli autorid, tegeleb peamiselt muistse Lähis-Ida aladel elanud rahvaste ajaloo, religiooni, filoloogia ning arheoloogiaga. Assürioloogia teise nimetusena on tänapäeval kasutusel ka Vana Lähis-Ida uuringute nimetus. Assürioloogia poolt uuritavate rahvaste hulka kuuluvad esmajoones sumerid, akkadlased, babüloonlased, assüürlased, elamlased, hurriidid, hetiidid, urartulased, meedlased, muistsed pärslased jne, ehk teisi sõnu, kõik need rahvad, kes kunagi kasutasid kirjasüsteemina kiilkirja. Omakorda on assürioloogial ka rida erinevaid allharusid, mis on aja jooksul teadustena üha enam spetsaliseerunud ja ka iseseisvunud: sumeroloogiana, akkadistikana, elamitoloogiana, hurritoloogiana, ugaritoloogiana ja hetitoloogiana. Assüürioloogia ise rajati juba 19. saj keskpaigas, umbkaudu samal ajal kui egüptoloogiagi. Sõna assürioloogia pärineb nimetusest „Assüüria“, sest just 19. saj esimesel poolel avastati uhked Asssüüria kuningate paleed Ninives, Kalhus ning Aššuris. Assüürioloogia on tihedalt seotud Vana Testamendi uurimisega, hebraistikaga ja teoloogiaga. Assüürioloogiat õpetatakse ülikoolis erialana või siis tegutseb vähemalt vastava nimetusega instituut paljudes USA, Saksa ja mujal Euroopa ülikoolides, Jaapanis ja mujal. Eestis aga assürioloogiat ülikoolides iseseisva erialana ei õpetata. Vana Lähis-Ida keelte ja kultuuride külalisprofessorina on Tartu Ülikoolis (usuteaduskonnas) alates 1997. aastast tegutsenud Thomas Richard Kämmerer, kes on ka Münsteris Saksamaal asuva orientalistika-alase teaduskirjastuse Ugarit-Verlag juhataja.

1998. a loodi Tartus Lähis-Ida aja- ja religiooniloost huvitatud teadlaste ja tudengite initsiatiivil Eesti Assürioloogia Selts, mille ülesandeks oli assürioloogia-alaste teaduskonverentside korraldamine ja Lähis-Ida uuringute populariseerimine. Seltsi kaasabil ja eestvedamisel on alates 1998. a-st korraldatud iga-aastasi rahvusvahelisi assürioloogiakonverentse Tartu Ülikoolis. 2001. a oldi aga koostöös Helsingi Ülikooliga maailma assürioloogia aastakonverentsi XLVIIe Rencontre Assyriologique International kaaskorraldajaks.

Lisaks Eesti Assürioloogia Seltsile on orientalistid koondunud teistesse erialaseltsidesse. Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus koostöös Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga annab välja perioodilisi ajakirju ning korraldatakse konverentse, avaldatakse muid trükiseid ning hulgaliselt artikleid. Alates 2006. a-st ilmub regulaarselt Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, mis alates 2011. a-st kannab nime Idakiri. Ajakirja peatoimetajaks on Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aupresident professor Tarmo Kulmar. Eestis tegutseb ka Eesti-Tiibeti Kultuuriselts, mille juhatuse esimees on füüsik dr Laur Järv. Orientalistika ainete õpetamisega tegeletakse näiteks Budismi Instituudis Tallinnas.

Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis tegutseb Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo osakond, kus õpetatakse erinevaid ida keeli ning kultuurilugu. Tallinna Ülikoolis tuleks orientalistikaga tegelevatest õppejõududest mainida kolme silmapaistvat teadlast: professor Otto Jastrowit, kes on araabia keele ja selle dialektide asjatundja, japanisti, Helsingi Ülikooli professorit ja Eesti Humanitaarinstituudi juhtivteadurit Rein Rauda ning dotsent Jaan Lahet, kelle uurimisvaldkond on hellenistlikud kultused, gnoosis, Rooma ida kultused (sh mithraism jne)[2].

Tartu Ülikoolis asuva Orientalistikakeskuse puhul on tegemist interdistsiplinaarse uurimiskeskusega, mis teeb aktiivselt koostööd paljude erialadega nii Tartu Ülikoolis (nt teoloogid, ajaloolased, filoloogid, politoloogid, majandusteadlased) kui ka laiemalt Eestis (Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool) ja Euroopas (nt Münsteri, Innsbrucki ja Göttingeni ülikoolid). Tihedat koostööd teevad orientalistid ka teiste teadusseltsidega nagu Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts, International Association for Assyriology, Society of Biblical Literature jne. Orientalistikakeskus saab 17. juunil 2014 kahekümne-aastaseks. 1994. a-st kuni 2007. a-ni kuulus see Tartu Ülikooli ajaloo osakonna alla, kuni 2010. a-ni Ajaloo ja arheoloogia instituudi alla ning on praegu osa Kultuuriteaduste ja kunstide instituudist. Orientalistikakeskus on Orientalistika laboratooriumi (1991–1994) otsene järeltulija, enne mida tegutsesid aastatel 1983–1991 Ajaloo ja semiootika laboratoorium ning 1955–1994 Orientalistika kabinet. Orientalistikakeskus on tegelikult aga veelgi pikema arengu tulemus, sest Idamaade uurimistraditsioon Tartus on pikk, minnes tagasi juba 19. saj algusesse, mil Tartu ülikool taas avati.[3]

Kindlasti tuleb mainida, et orientalistika on väga tihedalt seotud ka religiooniuuringute ja teoloogiaga, sest vastavate piirkondade kogu vanem kirjalik pärand nagu ka praeguseid pingeid tekitavad asjaolud on tihti seotud just usu ja usunditega. Seetõttu on ka Eesti orientalistika olnud tugevalt seotud teoloogia ja Tartu ülikooli usuteaduskonnaga. Olid ju ka siiani maailmas ühed tuntuimad Eesti humanitaarteadlased-orientalistid Uku Masing ja Arthur Võõbus oma põhihariduselt teoloogid, nagu ka mõlema õpetaja, usuteaduskonna Vana Testamendi professor Alexander von Bulmerincq (1868–1938). Igal juhul õpetati usuteaduskonnas ida keeli juba Rootsi ajal, alates 1632. a-st, mil rajati Tartu ülikool. Juba väga varakult, 17. saj hakati usuteaduskonnas õpetama heebrea ja aramea keelt. Usuteaduskonna õppejõud õpetasid kreeka ja heebrea keelt ka filosoofiateaduskonnas. Nii on ida keelte õpetamise traditsioon Tartus juba peaaegu 400 aastat vana.[4] Pärsia keelt hakati õpetama hiljem, 19. saj, ning akkadi keelt 19. saj lõpus. Akkadi ja muid semiidi keeli õpetati usuteaduskonnas; eriti paistsid siin silma teoloogid von Bulmerincq ja Otto Emil Seesemann (1866–1945). 1935. a Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi asutanud teadlaskonna eesmärgiks oli muu hulgas ka orientalistika eriala avamine Tartu ülikoolis, mis jäi aga teostamata 1940. aastast alanud okupatsioonide tõttu. Just kommunistlikul perioodil suhtuti orientalistikasse väga suure umbusu ja paiguti ka põlgusega – seda eelkõige seetõttu, et valdav osa idamaiseid humanistlikke õpetusi oli vastuolus marksismi-leninismi ideestikuga. Huvitav on ka asjaolu, et näiteks Linnart Mäll ei tutvunud Uku Masinguga mitte Tartu Riikliku Ülikooli teadlaste vahendusel, vaid Masingut tutvustas talle esmakordselt Nõukogude Liidu akadeemik Nikolai Konrad. Moskva liberaalsemates teadusringkondades oli orientalistidel märksa lihtsam läbi lüüa kui üha provintsistuvas kommunistlikus Tartus.

Üle terve maailma tuntud süroloog, teoloog ja orientalist oli Arthur Võõbus (1909–1988), kes 1944. a põgenes Eestist Saksamaale. 1946–1948 oli Võõbus tegev Balti ülikoolis Hamburgis professorina, seejärel, 1948–1977 töötas ta Chicago ülikoolis Uue Testamendi ja algkiriku ajaloo professorina. Alates 1978. a-st oli Võõbus Toronto Usuteaduse Instituudis dekaani ametis.[5] Amar Annus kirjutab oma artiklis „100 aastat maineka teadlase Arthur Võõbuse sünnist“ ajalehes Eesti Kirik, et Võõbus oli „20. sajandi üks tuntumaid eesti soost humanitaarteadlasi maailmas ja kindlasti kõige enam kuulsust kogunud sõjaeelse Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanu“.[6]

Võrdleva usundiloo ja Vana Testamendi professor Uku Masing (1909–1985) õpetas aastatel 1933–1940 Tartu ülikoolis erinevaid semiidi keeli ja Vana Testamendi aineid, sh akkadi, heebrea, sumeri ja muid keeli. Vanaheebrea (ja vanakreeka) keeli sai uuesti õpetama hakata alles usuteaduskonna taasavamisega 1991. a. Hiljem on toimunud pärsia, aramea, araabia jt keelte kursusi (nt Pent Nurmekunna [1906–1996], Kalle Kasemaa, Andres Grossi või Amar Annuse läbi viiduna) ning alates 1998. a-st hakati usuteaduskonnas õpetama ka akkadi, sumeri, hetiidi, ugariti, hurriidi keelt, Vana Lähis-Ida usundilugu, arheoloogiat jne, ning viimastel aastatel õpetatakse usuteaduskonnas taas ka araabia keelt (Helsingi ülikooli endine õppejõud Faruk Abu-Chacra). Siin on õpetanud palju mainekaid orientaliste ja teolooge – Münsteri ülikooli assürioloog ja ugaritoloog prof Manfried Dietrich, Soome tuntud arabist prof Jaako Hämeen-Anttila, Vana Testamendi teadlased prof J. Alberto Soggin (1926–2010), prof Henning Graf Reventlow (1929–2010), prof Otto Kaiser jt.

Loomulikult ei maksa unustada, et Uku Masing oli ka Eesti orientalistika suurkuju ja orientalistikakeskuse rajaja Linnart Mälli (1938–2010) üheks õpetajaks. Tema rajatud Idamaade uurimise traditsioon on tugev ja rahvusvaheliselt tuntud. Kuigi Mälli tegevuse keskmes oli India ja budismi (mahajaana suutrad) uurimine, tegeles ta laiemalt ka teiste valdkondadega, sh Tiibeti ja Hiina ajaloo ja kultuuridega, semiootika, filosoofiaga, sanskriti, hiina, paali, tiibeti keelega jne. Mäll korraldas rahvusvahelisi konverentse, juhendas lõpu-, magistri- ja doktoritöid ning rajas mitu teadustööde sarja nagu Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, Töid Orientalistika Alalt. Studia Orientalia Tartuensia, Series Nova ja lisaks veel ka tõlkesarju Budismi Pühad Raamatud ja Hiina Mõttevaramu (vt siit). Linnart Mällilt ilmus terve hulk ida baastekstide tõlkeid eesti keelde; olgu siinkohal nimetatud vaid mõningad neist, nagu näiteks Daodejing, Teemantsuutra, Bhagavadgita, Dhammapada, Bodhitšarjavatara, Konfutsiuse Vesteid ja vestlusi.[7] Lisaks oli Mäll edukas uurija ja rahvusvaheliselt tuntud kui teadlane, haritlane ja poliitik. Mälli teadustööde üldarv on muljetavaldav – neid on tublisti üle saja ning neid on avaldatud rohkem kui kümnes erinevas keeles (vt lähemalt siit). Mälli õpilastest, kes on Eestis tema tööd jätkanud, on ehk kõige tuntumad Tartu Ülikooli sinoloogia vanemteadur Märt Läänemets, orientalistika teadur Teet Toome ning poliitik ja riigikogulane Andres Herkel, kes tegeleb orientalistikaga ning kelle üks viimaseid raamatuid on Aserbaidžaani kirjad, mis ilmus 2011. a Varraku kirjastuses.

Veel peaks maailmakuulsatest eesti päritolu orientalistidest kindlasti mainima Jaan Puhvelit (sünd 1932), kes on Georges Dumézili õpilane ning Chicago ülikooli emeriitprofessor. Puhvel on hetitoloog, indogermanist ja lingvist, tuntud eelkõige Hetiidi Etümoloogia Sõnastikuga (Hittite Etymological Dictionary).[8] Eestist oli pärit ka kuulus ajaloolane, assürioloog ning Vana Iisraeli, Foiniikia ja Ugariti üks suuremaid asjatundjaid, usuteaduskonna pikaajaline külalisõppejõud ning Haifa ülikooli emeriitprofessor Michael Heltzer (1928–2010).

Ida keeltest tõlkimisega on viljakalt ja pidevalt tegelenud usuteaduskonna emeriitprofessor Kalle Kasemaa. Ühena viimastest ilmus tema tõlge pärsia keelest: Farīd ud-Dīn Attāri Lindude keel.[9] Lisaks on Kasemaa tõlkinud hulga raamatuid heebrea ja araabia keelest.[10] Teoloogilise põhiharidusega on ka praegu Berliini Vabas Ülikoolis töötav assürioloog, usundiloolane ja tõlkija dr Amar Annus, kellelt on ilmunud hulk teadustöid ja rida tõlked.[11] Näiteks 2010. a ilmus Annuse tõlkes Gilgameši eepos.[12] Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskondades on erinevaid orientalistika-alaseid loenguid andnud nii T.R. Kämmerer, Peeter Espak, Vladimir Sazonov, M. Läänemets kui ka T. Toome.

Linnart Mälli õpilane sinoloog Märt Läänemets on hulgaliselt publitseerinud, tõlkinud tekste hiina, sanskriti ja muudest ida keeltest,[13] ning ta õpetab ülikoolis Hiina, India aja- ja kultuurilugu, lisaks sanskriti ja hiina keelt. Indiaga tegelevad ka Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk[14], orientalistikakeskuse teadur Teet Toome[15] ning Tallinna Ülikooli õppejõud Martti Kalda[16], kes õpetab muu hulgas ka sanskriti keelt. Lisaks India, Hiina ja Tiibeti uurijatele on Eestis veel põhjalikumalt tegeletud ka Kesk-Aasiaga: tuntud tõlkija ja orientalist Haljand Udam (1936–2005)[17] on tegelenud Lähis- ja Kesk-Idaga, mh tõlkinud hulga tekste araabia, farsi ja tadžiki keelest, sh Umar Hajjami, Koraani jne. Ta on avaldanud uurimistöid näiteks ka Türgi ajaloost.[18]

Orientalistina on silma paistnud Tartu Ülikooli võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar, kes oli Linnart Mälli õpilane ja pikaajaline Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president.[19] Usuteaduskonnas tegutseb Vana Testamendi dotsendina Urmas Nõmmik, keda võib samuti pidada orientalistiks.

Kuigi assüriolooge on Eestis mitu, on egüptolooge vaid üks – Sergei Stadnikov. Ta õpetab juba aastaid Tallinna Ülikoolis Egiptuse aja- ja kultuurilugu ning on tegev ka teadurina Tartu Ülikooli orientalistikakeskuses. Stadnikov on produktiivne autor ning on avaldanud hulgaliselt artikleid ja tõlkeid vanaegiptuse keelest. Umbes poolteist aastat tagasi ilmus raamat tema tõlgitud Ptahhotepi elutarkus[20] ning kindlasti väärib erilist tähelepanu veel ka Sinuhe jutustus[21].

Ülikooli, kus orientalistika mingi haruga ei tegeletaks, pole maailmas vist teada. Eriti viimasel ajal, tänu Hiina, India, Lähis-Ida ja paljude muude piirkondade muutumisega lääne tsivilisatsiooni äärealadest maailma majanduse ja poliitika põhimõjutajateks, peavad Ida kultuuridele tähelepanu pöörama isegi kitsamalt spetsialiseerinud tehnikaülikoolid ja ärikoolid. Ka tänase maailma – olgu Lähis-Ida, Hiina või India – edukas analüüsimine pole politoloogil või majandusajaloolasel võimalik ilma mõistmata piirkonna ajaloolist ja usulist konteksti. Kui näiteks lähiajaloolane näeb Iraagi ja Iraani konfliktis eelkõige 20. saj üht geopoliitilist vastasseisu, siis näiteks assürioloog saab loetleda sarnaseid konflikte kahe piirkonna vahel juba aastast 2500 eKr alates.

Teaduslikult on valdav osa orientalistika distsipliine aga olulised ja eelkõige uurijale põnevad just seetõttu, et valdav osa materjalist on läbi uurimata ning iga artikkel või raamat, mis kirjutatakse, avaldab alati mingit uut informatsiooni, mida keegi teine mitte kuskil mujal varem pole esitanud. Näiteks assürioloogias on viimase sajandi jooksul suudetud materjali juba enam-vähem adekvaatselt dešifreerima asuda ning alles 21. saj alguseks on tekkinud esimesed suuremad süstematiseeritud andmebaasid, sõnaraamatud ja entsüklopeediad. Kuid süstematiseeritud materjali analüüsideni ei ole siiani veel suures osas jõutud; töö allikmaterjaliga on samuti alles pooleli. Nii olemegi olukorras, kus erialateadlastele on teada tohutul hulgal erinevaid ajalookroonikaid, müüte, eeposeid, fakte muistsest teadusest, kuid näiteks keskkooliõpilaseni või ajaloohuvilise tavainimeseni ei ole kogu see uus info veel jõudnud. Valdav osa praegu üldhariduskoolides edastatavatest teadmistest olid teaduslikult vananenud juba 30 aastat tagasi – kuid kahjuks ei võimalda praegune teaduse olukord, eriti rahvusvahelise meedia ning ka teaduse orienteeritus kõmulisusele adekvaatse info kiiret edastamist laiema üldsuseni. Nii olemegi olukorras, kus suur osa inimkonnast usub siiralt, et nii muistses Sumeris kui Egiptuses tegutsesid tulnukad – nagu History kanalil päevast-päeva näidatav ja dokumentaalfilmiks nimetatud Ancient Aliens justkui teaduslikult tõestaks.

Kui rääkida orientalistika osakaalust maailma ülikoolide humanitaarteaduste seas, siis paistab kõikjalt silma selle suur osakaal. Ühes Euroopa suurimas ja tasemelt võib-olla ehk lausa parimas teadusülikoolis, Müncheni Ludwig-Maximiliani Ülikoolis on orientalistika koondunud peamiselt kultuuriteaduste teaduskonna alla. Seal tegutsevad Egüptoloogia instituut (20 töötajat), Assürioloogia ja hetitoloogia instituut (20), Lähis-Ida arheoloogia instituut (17), Bütsantsistika instituut (16), Lähis- ja Kesk-Ida uuringute instituut (40), Indoloogia ja tibetoloogia insituut (34), Jaapani keskus (19), Sinoloogia insituut (36) – kokku 199 oma erialast tööd tegevat spetsialisti. Lisaks tegutseb Münchenis veel Islamiuuringute keskus, Judaistika ja Lähis-Ida uuringute keskus. Orientalistika eri harudega, mille hulka kuuluvad ka Vana Iisraeli ja Vana Testamendi ning mitme muu religiooni uuringud, tegeletakse lisaks veel ka ülikooli kahes usuteaduskonnas – evangeelses ja katoliiklikus. Lisaks aga tegutseb veel orientaalreligioone n-ö ilmalikult uuriv Filosoofia, teadusfilosoofia ja religiooniuuringute teaduskond. Müncheni ülikooliga tasemelt võrdses Oxfordi ülikoolis on aga eraldi orientalistikateaduskond, kus samadel aladel on töötajate loetelus 190 inimest.

Ka Ida- ja Põhja-Euroopas on orientalistikal iseenesestmõistetavalt tähtis osakaal ülikoolide struktuurides. Näiteks Varssavi ülikooli orientalistikateaduskonnas on 125 töötajat, Vilniuse Ülikooli orientalistikakeskuses 44, lisaks on Leedus veel Kaunase ülikooli Aasia uuringute keskus viie spetsialistiga.

Selle taustal paistab silma kogu Eesti teadus- ja kõrgharidusmaastiku anomaalia, kus valdav osa orientalistikadistsipliine on kas üldse puudu või leidub parimal juhul ehk üks-kaks spetsialisti, kes on oma valdkonnas üldse pädevad teadus- või õppetööd läbi viima. Tallinna Ülikoolis on Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu organiseeritud õppetoolina või õppekavana Eesti Humanitaarinstituudi koosseisus ning seal on vastavalt kodulehe andmetele võimalik õppida jaapani keelt ja kultuuri, hiina keelt ja kultuuri, tegeleda India ja Kesk-Aasia uuringutega, turkoloogiaga ja Lähis-Ida uuringute ning arabistikaga. Kokku on kirjas 14 töötajat – see teeb ühe loetletud suuna kohta vähem kui kolm õppejõudu (sh doktorandid). Mitut neist nimetasime ülal.

 

Millega orientalistid oma klassikalises teadustöös tegelevad?

Päris kummaline on vahel kuulata mõningate reaalteadlaste arusaama, nagu poleks ajalooteaduslikud distsipliinid päris teadused, sest nende kasutatav info on ju juba olemas.

Heaks illustratsiooniks selle kohta, mille üle peavad vana informatsiooni dešifreerimisel tänased uurijad pead murdma, on kahtlemata vanas Sumeris rohkem kui 4500 aastat tagasi kasutusel olnud salakiri. Keegi ei oska öelda, miks oli vaja niigi keerukat kiilkirjasüsteemi veel edasi arendada salakirjaks, mida tõenäoliselt oskas lugeda ainult väike osa kirjatundjatest. Kuid UD.GAL.NUN salakirja dešifreeritakse siiani ja süsteem on niivõrd keeruline ja erinevate võimalustega, et alles viimastel aastatel on hakanud salakirjas kirjutatud tekstide sisu arusaadavaks muutuma. Muud meetodit pole õnnestunud leida, kui et teadlaste kujutlusvõime abil ja pärast pikka peamurdmist suudetakse mõni rida või märk dešifreerida.

Selle kirjaviisi dešifreerimine sai alguse teadlaste oletusest, et kõige sagedamini kasutatakse muistses ja oletatavasti mütoloogilises tekstis tõenäoliselt olulisemate jumaluste nimesid. Tekstides esines tihti kombinatsioon kolmest märgist ud – „päev“, gal – „suur“ ja nun – „vürst“. Sumeri olulisema peajumaluse nimi oli aga Enlil – seega võis oletada, et salakirjas tähendas ud „jumalat“ (dingir), gal kiilkirjamärki en ja nun kiilkirjmärki lil – ehk ud-gal-nun tähendas tegelikult hoopis dingir Enlil „jumal Enlil“. Edasi oli juba lihtsam oletada ka teise tähtsa jumaluse Enki kirjapilti: selleks oli ud-gal-unu, millest võis järeldada, et märk unu oli kasutusel märgi ki tarbeks. Sel moel mütoloogilist, ajaloolist ja filoloogilist tausta abiks võttes käib nende salakirjas tekstide dešifreerimine tänaseni. Kahjuks ei saa ülesandega hakkama mitte ükski arvutiprogramm, kasvõi juba seepärast, et salakirjas võib omakorda eri kontekstides eri häälduste jaoks kasutada hoopis teistsuguseid märke. Selleks aga, et teadlane suudaks üldse olla võimeline nii keeruliste probleemidega tegelema (ka tänases maailmas on vastavaid spetsialiste ainult mõnikümmend), peab ta olema eelnevalt kursis nii ajalooga, religiooniga, arheoloogiaga kui ka sumeri ja akkadi keelega, ehk tundma kogu vastava ajastu kultuurilist konteksti. Kuid vastavatel aladel ainuüksi esmaste teadmiste omandamine võtab vähemalt kümme aastat – õpingutest kuni doktorikraadi kaitsmiseni. Samas pakub iga tekst või tekstiderühm uute avastuste materjali, on see siis ajaloo või religiooni vallas.

 

Orientalistika hetkeseis ja selle perspektiivid Eestis

Vaatamata sellele, et jääme võrdluses teistega tihti alla, võib öelda, et eesti orientalistika-alased distsipliinid on praegu teaduslikult heal järjel. Kunagi pole Eestis olnud nii palju orientalistika alal tegutsevaid uurijaid, õppejõude ja tõlkijaid kui praegu. Näiteks assürioloogia alal on üpris raske leida monograafiat või mõnda uurimust, milles ei oleks tsiteeritud vähemalt ühte Tartu teadlast. Huvi orientalistika ainete vastu on aina kasvav ka üliõpilaste seas. Alates 2010. a-st korraldavad kolm ülikooli – Tartu ja Tallinna ülikoolid ning Tallinna Tehnikaülikool – ühiselt Aasia ühismoodulit „Aasia ühiskond, majandus, poliitika“, milles õpetatakse väga erinevaid Aasiaga seotud aineid, keskendudes tänapäeva Aasiale (vt lähemalt siit).

Viimase viie aasta jooksul on ainuüksi Tartus orientalistika alal tulnud juurde mitu doktorit ja terve hulk magistreid erinevates valdkondades – Vana Lähis-Ida uuringud, sinoloogia, indoloogia, hebraistika, idamaised hellenistlikud kultused jne. On olemas terve hulk noorteadlasi ja doktorante, kes tegutsevad aktiivselt selles valdkonnas.

Kaugeltki kõik orientalistika distsipliinid pole esindatud ja paljud distsipliinid vajaksid edasiarendamist. Mitu ala, nagu näiteks egüptoloogia, arabistika, turkoloogia ja eriti iranistika vajavad ilmselgelt juurde spetsialistide. Sisuliselt puudub meil praegu iranistika, v.a üks õppejõud Tallinna Ülikoolis, kes õpetab pärsia keelt ja on iranistika alal avaldatud mõned populaarteaduslikud ja teaduslikud publikatsioonid ning tõlkeid vanapärsia ja uuspärsia keelest.[22]

Kui rääkida aga statistikast, siis ainuüksi Tartu Ülikooli Orientalistika keskuse töötajad on avaldanud 2012. ja 2013. a esimesel poolel üle 70 publikatsiooni, millest suurem osa on teadusartiklid; kuid on ka tõlkeid ida keeltest, monograafiaid ning populaarteaduslikke artikleid. Orientalistid tegutsevad ka mujal, näiteks Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, Budismi instituudis Tallinnas, erialaseltsides nagu Eesti Akadeemiline Orientaalselts jne.

Kui jätta ülal nimetatud ühismoodul kõrvale, on praegu Eesti orientalistika-alane teadus- ja õppetöö sisuliselt koordineerimata. Tartu ja Tallinna ülikool üksteist ei dubleeri, sest tegutsemisvaldkonnad on väga erinevad. Samas on mõlemas asutuses orientalistika-alaseid teadmisi jällegi vaja kasvõi juba seepärast, et tänases maailmas ilma pole võimalik, ning ükskõik millise eriala ajalugu nagu ka teaduse ajalugu on nagunii idamaist päritolu – olgu selleks siis ajalookäsitluste algus Sumeris või idamaist päritolu 0 matemaatikas.

Koordineerimist on aga tarvis, sest ülikoolidel ei ole selget nägemust, mida ja miks õpetada. Keeruline on ka teaduspoliitiline olukord, milles ei ole selges ei rahastamine ega põhimõtted, ning tulevikku puudutavate otsuste äraarvamatus. Mõnikord on aga tunne, et selline segadus ja organiseerimatus on muutunud nii paratamatuks, et sellest ei lase teadlased ennast enam häirida. Igal juhul näib teadustööde hulk märgatavalt kasvavat iga aastaga.



[1]Assürioloogia „isadeks“ peetakse nelja uurijat: Henry Fox Talbot (1800–1877), Henry Rawlinson (1810–1895), Edward Hincks (1792–1866) ning Jules Oppert (1825–1905). Inglismaal asuv Aasia Uurimise Kuninglik Selts pakkus neile neljale oma aja korüfeele tõlkimiseks ühte ja sama akkadikeelset kiilkirjateksti. See oli Assüüria kuninga Tiglatpileser I (1115–1077 eKr) raidkiri. Kuninglik selts arvas, et kui kõik neli teadlast tõlgivad sama teksti enam-vähem sarnaselt, siis oleks igati põhjendatud täiesti uue akadeemilise teadusdistsipliini loomine. Nii juhtuski ja 17. märtsil 1857. a kuulutati, et neli teadlast olid ühe ja sama teksti tõlkinud peaaegu identselt. Nii saidki Oppert, Hincks, Rawlinson ja Talbot uue teadusdistsipliini rajajateks. Muuseas on üks Tiglatpileser I tekst olemas ka Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, vt lähemalt Peeter Espak, Vladimir Sazonov, „Orja vabaksostmine Assüürias: kiilkirjatahvel Tartu Ülikooli Kunstimuuseumist“ – Tuna 2/2012, 83–88.

[2] Vt nt J. Lahe, „Probleme und Tendenzen in der Gnosis-Forschung 1980–2000. Ein Literatur- und Forschungsbericht. Teil II“ – Theologische Rundschau 77, 2013, 426–467; „Idamaised usundid Rooma riigis kui probleem religiooniteaduse ajaloos“ – Usuteaduslik Ajakiri 1 (62), 2011, 112–142; Gnosis und Judentum. Alttestamentliche und jüdische Motive in der gnostischen Literatur und das Ursprungsproblem der Gnosis. Leiden, Boston: Brill, 2011.

[3] Vt Martin Hallik, Olaf-Mihkel Klaassen, Keiserlik Tartu Ülikool (1802–1918) ja Orient: Eesti-Oriendi kultuurisuhete üldisel taustal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.

[4] Vt lähemalt Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats, Eesti teoloogiateaduse ajaloost.

[5]Vt Amar Annus, „Saateks“ – Arthur Võõbus, Kummargil käsikirjade kohal. Tartu: Ilmamaa, 397–403.

[6] A. Annus, „100 aastat maineka teadlase Arthur Võõbuse sünnist“ – Eesti Kirik, 29.4.2009.

[7] Konfutsius. Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus. Tartu: Lux Orientis, 2009; Šantideva, Bodhitšarjavatara. Tartu: Lux Orientis, 2008; L. Mäll, Teemantsuutra. Südasuutra. Ühetähesuutra. Kommenteeritud tõlge sanskriti ja klassikalisest tiibeti keelest. Tartu: Lux Orientis, 2005; Dhammapada: Buddha mõttesalmide jada. Paali keelest tõlkinud ning saatesõna ja seletused kirjutanud Linnart Mäll. Tartu: Tartu Ülikooli orientalistikakeskus, 2005; Bhagavadgītā. Kommenteeritud tõlge sanskriti keelest. Tallinn: Perioodika, 1980; Lao-zi, Daodejing. Kommenteeritud tõlge klassikalisest hiina keelest. Tallinn: Perioodika, 1979.

[8] J. Puhvel, Hittite Etymological Dictionary. Berlin jm: Mouton de Gruyter, 1984jj.

[9]Farīd ud-Dīn Abū Hāmid Muhammad ibn Ibrāhīm Attār. Lindude keel. Pärsia keelest tõlk K. Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2012.

[10] Nt Benjamin Tammuz, Puuviljaaed. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2004; Šmuel Josef Agnon, Lihtne lugu. Tallinn: Varrak, 2005; ja vt ka Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koost A. Annus. Tallinn: Varrak, 2005.

[11] Vt nt A. Annus, The God Ninurta in the Mythology and Royal Ideology of Ancient Mesopotamia. The Neo-Assyrian Text Corpus Project. Helsinki, 2002; (koos Alan Lenziga) Ludlul Bēl Nēmeqi: The Standard Babylonian Poem of the Righteous Sufferer. Helsinki: The Neo-Assyrian Text Corpus Project, 2010.

[12] Gilgameši eepos. Akkadi keelest tõlk ja seletused kirjutanud A. Annus. Bibliotheca Antiqua. Tallinn: TLU Press, 2010.

[13] Vt nt Sun Zi. Sun Bin, Sõja seadused. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2001; L. Mäll, M. Läänemets, T. Toome. Ida mõtteloo leksikon. Lõuna, Ida- ja Sise-Aasia. Teine parandatud ja täiendatud trükk. Studia Orientalia Tartuensia Series Nova IV. Tartu: Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, 2011.

[14] Vt nt Ü. Valk, „Müüt kui püha olevik: jumalate elust tänapäeva Indias“ – Uurimusi müüdist ja maagiast, P. Lepik, koost. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus, 2001, 95–109; „Notes on Assamese Place-Lore“ – Indian Folklife 31, 2008, 10–13.

[15] Vt nt T. Toome, „Bodhisattva määratlemine „Lootossuutras““ – Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2011/2012, 103–112; „Nõndaläinu eluea pikkus: „Lootossuutra“ 15. peatükk“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2009/2010, 10–20.

[16] Vt nt M. Kalda, Sinine šaakal. 20 India muinasjuttu. Tallinn: Tänapäev, 2007; Valik Upanišade. Loomingu Raamatukogu 7–8/2008.

[17] Nt H. Udam, Orienditeekond. Tartu: Ilmamaa, 2001.

[18] Vt H. Udam, Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2011.

[19] Vt nt T. Kulmar, „Hiina keisririigi valitsemise võimalikust eripärast Sui dünastia ajal (581–618 pKr)“ – Mäetagused 47, 2011, 125–134; „Orientalistika õppimine ja uurimine Eestis, I“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 1 (2006), 9–27; „Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemi olemusest“ – Mäetagused 35, 2007, 141–154; „Orientalistika. Eesti orientalistika ajalugu“ – Eesti Entsüklopeedia 11, 533–534.

[20] S. Stadnikov, Ptahhotepi elutarkus. Kommenteeritud tõlge. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011.

[21] S. Stadnikov, Sinuhe jutustus. Kommenteeritud tõlge vanaegiptuse keelest. Tallinn: Kodutrükk, 1996.

[22] Vt nt Vladimir Sazonov, „Elami ja Ahhemeniidide-aegse Iraani aja- ja usundiloost“ – Kirik & Teoloogia, 12.4.2013 ja 19.4.2013; V. Sazonov, „Iraani ideoloogiast, aja- ja kultuuriloost“ – Diplomaatia, 3, 2012, 10–12; „Behistuni raidkirja I tulp“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2011/2012, 27–44; Andreas Johandi, „Mesopotamian Influences on the Old Persian Royal Ideology and Religion: The Example of Achaemenid Royal Inscriptions“ – Cultural, Peace and Conflict Studies Series, 4: Translating and Interpreting Military and Related Texts. KVÜÕA Toimetised, 16 / ENDC Proceedings, 16, 2012, 159–179.

 

Peeter Espak (1979), Tartu Ülikooli Orientalistika keskuse vanemteadur, doktorikraad usuteaduskonnast Lähis-Ida uuringute valdkonnast.

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli Orientalistika keskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste dotsent.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English