Arhiiv

Armastus on sild (nr 85/ 26.7.2013)

Foto: Johann-Christian Põder

Foto: Johann-Christian Põder

 

Inimene on teadlik oma kaduvusest ja kannatab oma poolikuse pärast ning seepärast unistab ta surematusest ja täiuslikkusest. Ta on unistanud sellest läbi aegade ja igatsenud selle järele. Kuigi ikka ja jälle on ta pidanud kogema nurjumisi ja pettumusi igavese õnne otsinguil, on ometi olnud kõigi meie elus hetki, mil meile tundub, et igavik on ennast meile ilmutanud. Küllap oleme tundnud seda öist tähistaevast vaadeldes või seistes silmitsi mere tohutu avarusega, lugedes mõnda luuletust või kuulates mõnda muusikapala, mis on puudutanud sügavalt meie hingekeeli. Kuid täiesti eriliselt oleme tundnud seda ilmselt armununa, igatsedes oma armastatu järele ja unistades temast. Või olles temaga koos ja hoides teda oma käte vahel.

Sageli vastandatakse taevast ja maist, jumalikku ja inimlikku armastust, kuid see vastuolu on olemas vaid inimlikust vaatekohast. Inimene näeb maailma killustatuna, läbi vastandite, sest ta ise on killustatud ja poolik. Jumala jaoks, kes on täiuslik, ei eksisteeri killustatust ega vastandeid. Jumal näeb kõike terviklikuna ja seepärast ei ole Tema jaoks olemas ka minevikku, olevikku ja tulevikku, vaid kõik on igavene praegu. Jumala suhtumine oma loodusse on armastus ja pole siis ime, et paljud kuulsad luuletajad ja müstikud on kirjeldanud inimese ja Jumala suhet keeles, mis on laenatud maise armastuse, eriti mehe ja naise suhete valdkonnast. Mõelgem vaid suure islami luuletaja Rumi tekstidele või keskaegse kristliku teoloogi Clairvaux’ Bernard’i Ülemlaulu tõlgendusele, milles ta kirjeldab inimhinge suhet Kristusega kirgliku erootilise armastuse keeles. Ja kuigi maist armastust on kirikuajaloos palju madaldatud ja kuratlikustatud, on suurimad kristlikud mõtlejad, nagu näiteks Püha Hildegard Bingenist, olnud ometi veendunud, et viimselt pole inimlik armastus, ka armastus mehe ja naise vahel, midagi muud, kui jumaliku armastuse peegeldus inimsüdametes. Me saame armastust jagada liikideks, nagu teeb seda filosoof Erich Fromm, vaid tinglikult, sest tegelikult on igasugune tõeline armastus pärit ühest ja samast allikast – Suurest Salapärasest Ühest, keda „kirikukeeles“ Jumalaks nimetatakse. Armastus avab aga meie silmad olemise terviklikkuse nägemiseks ja tõstab meid kõrgemale oma piiridest ja piiratusest. Sel kombel on armastus otsekui sild, mis ühendab meid igavikuna, ja kohtudes oma armastatuga, kogeme me igavikku ajas.

Aga seda kõike saab öelda ka teiste sõnadega, sest armastust saab kirjeldada ja väljendada tuhandel erineval viisil. Nii annab teoloog ja ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Thomas-Andres Põder entsüklopeedilise lühiselgituse kristliku usuõpetuse vaatepunktist, kirjutades armastusest kui “kristliku tegelikkusemõistmise ning individuaalse ja sotsiaalse tegelikkusekujundamise kesksest ja ühendavast terminist”. Jumalateenistus  ja palve osutuvad “Jumala-armastuse keskseks väljenduseks”.

Armastuse ja palve seoste üle mediteerib tänases jutluses Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus, kes kirjutab: „Seal, kus häbenetakse armastust ja hellust, ei osata ka palvetamisega midagi peale hakata. Aga nii nagu käepigistus, kallistus, soojus võib ka palve mõjuda seal, kus mõistus on juba tuhmunud ja kus see mõju ei ole mingil viisil ratsionaalselt seletatav.“ Armastus ei olegi ratsionaalselt seletatav – see on ime ja müsteerium. Kuid ometi on ta keel, mis kõnetab inimesi ka siis, kui teineteise keelt ei mõisteta või kui sõnadega pole enam midagi peale hakata. Nõnda ületab armastus mitte ainult aja, vaid ka inimliku keele piirid.

Erinevatest keeltest ja kultuuridest kirjutavad tänases artiklis orientalistid Peeter Espak ja Vladimir Sazonov. Paljud keeled ja kultuurid tunduvad meile kauged, kuid süvenedes neisse, õppides neid sügavuti tundma, saavad nad meile lähedasemaks ja mõistetavamaks. Kas ei eelda armastuski pingutust ja tööd endaga, et süveneda oma armastatusse, kes muutub meile seeläbi lähedasemaks ja mõistetavamaks? Vladimir Sazonov ja Peeter Espak kirjutavad Vana Ida kultuuridest ja nende uurimisest, mis aitab meil näha maailma terviklikumana ja mille tundmine muudab meid vaimselt rikkamaks. Teadust ja armastust on samuti peetud sageli vastanditeks, kuid ometi on neis üllatavalt palju sarnast – nagu on palju sarnast ka kirglikes armastajates ja kirglikult oma ainesse süvenenud teadlastes. Ja lõpuks ei saa jätta mainimata sedagi, et ka paljud tuntuimad armastusest kõnelevad tekstid on pärit Muistsest Idast. Sealt on pärit ka kõigi aegade kristlikke müstikuid kõige enam inspireerinud tekst – Saalomoni Laulude Laul ehk Ülemlaul.

 

Tänases numbris:

Peeter Espak, Vladimis Sazanov, Orientalistikast Tartus ja Eestis üldisemalt.

Thomas-Andreas Põder, Märksõna “armastus” – entsüklopeediline lühiselgitus teoloogilisest perspektiivist.

Marko Tiitus, Palve Jeesuse nimel (Jh 16:23-33).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2012. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English