Arvamused

Praost Esra Rahula mälestusele mõeldes

Mart Salumae

Kui ma 29. mai hommikul sain praost emeritus Esra Rahula surmateate, asusin sirvima oma mälus neid lehekülgi, millele tema nimi, kuju ja sõnad olid talletunud. Oli ta ju minu lapsepõlvekodus, Kuusalu pastoraadis alati oodatud ja lugupeetud külaline. Reeglina seostusid need visiidid ikka töiste kohustustega kas lauritsapäeval Kuusalu kirikus koguduse nimepäevakülalisena jutlustamisega või sinodipäevadega ja töiste nõupidamistega. Kuid juhtus ka seda, et külaskäigu ainus eesmärk oligi oma ordinatsioonivenda ja tema peret vaatama tulla.

Seda meenutust kirjutama inspireeris grupipilt, mis on tehtud Kuusalu vana pastoraadi trepil 1969. a 28. septembril. Sellele on jäädvustatud minu isa, Eduard Salumäe juubelisünnipäeva külalised. Kaamerasilm on jäädvustanud palju olulisi inimesi, kes kõik kuulusid tol ajal minu kasvukeskkonna vahetusse ringi. Tolles seltskonnas on ka üheksa tollast EELK vaimulikku: peapiiskop Alfred Tooming, praost Esra Rahula, õpetajad Ivar-Jaak Salumäe, Eduard Salumäe, Paul Saar, Aldur Parts, Henn Unt ja Leo Vahter ning diakon Nikolai Kalda.

Neist vaimulikest vaid ühel polnud üldse isiklikke sõjamälestusi. Ühel olid noorukiea sõjasündmuste kogemused ja ühel elatanud inimese sõjaaegsed üleelamised. Neli pastorit olid pidanud lühemat või pikemat aega kandma sõdurimundrit. Neist kaks olid sattunud n-ö võitjate ja kaks kaotajate poolele. Kolmel pildile jäänud vaimulikul oli selja taga aastatepikkune sunnitöö stalinlikes vangilaagrites. Suurest sõjast oli ju möödunud kõigest 24 aastat ja Stalini surmast vaid 16 aastat.

Ometi kuulusid just need erinevate elusaatustega mehed Eesti kiriku vaimulikkonna tuumikusse ning andsid igaüks parima kiriku tulevikule. Osati olla oma saatusest suuremad, sest teist võimalust ju polnud. Pidevas võõrvõimu seatud takistustest üle ja ümber laveerimises peitus omamoodi visa vaimne ja vaimulik vastupanu, mis ei lubanud hingeliselt alla anda. Tuli õppida ridade vahele kirjutama ja ütlema nii, et oleks öeldud, aga nii, et keegi ei saanud öelda, et ütlesid. Ilmselt just alalise ohu ületamise vajadus liitis tollaseid vaimulikke tugevamini ühte ja õpetas ühise eesmärgi nimel oma eriarvamusigi vähemalt sedavõrd taltsutama, et kirik koos püsiks ja välisele survele vastu peaks.

isa juubelikülalised Kuusalu vana pastoraadi trepil

Eduard Salumäe juubelikülalised Kuusalu vana pastoraadi trepil 1969. a (foto: erakogu)

Tulevasi EELK vaimulikke on selles 1969. a seltskonnas kokku kuus: Tiit Salumäe, Einar Soone, Endel Kuulpak, Johannes Vassel, Mart Salumäe ja Peeter Paenurm. Lisaks on pildil veel tollaseid ja tulevasi kirikumuusikuid ja kiriku elus tollal ja tänaseni aktiivseid inimesi palju.

Kirjutasin eelpool mainitust just seepärast, et iseloomustada inimesi, aega ja olusid, mille keskel praost Esra Rahula oma elutööd Eesti kirikus tegi. Paljus olid need hoopis erinevad tänastest oludest. Kirikule on avanenud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel tollaste oludega võrreldamatud vabad võimalused Jumala sõna kuulutamiseks. Aga vastutus ja ohud on jäänud samaks. Tänases ühiskonnas ei pea küll vaimulikud kartma Siberisse saatmise ohtu või tagakiusamist selle eest, et kodusel raamaturiiulil on ideoloogiliselt lubamatut kirjandust. Aga oht elust kaugeks jääda ning kaotada tõsiseltvõetavus, on tänases edukust kummardavas ühiskonnas ehk isegi suurem kui tollal. Ei saa ju täna apelleerida välisele survele või ideoloogilisele tagakiusamisele. Siis tembeldas võõrvõimu ideoloogia kirikut üheselt igandiks ning kõiki kristlasi vaimust vaesteks ja elus pettunuteks, kes otsivad usust lohutust. Aga kütmata kirikud ei suutnud kuidagi mahutada jõuluõhtuti kõiki, kes just seda lohutust otsima tulid, mida vaid kirikul anda oli. Kirikul oli „keelatud vilja“ magus lisaväärtus. Ta esindas midagi niisugust, mida ametlikult ei oleks tohtinud olemas ollagi.

Kirik oli siis ja on ka praegu järjepidevuse kandja kõige laiemas mõttes. Nõukogudeaegse võsaleeri, külanõukogus laste nimepanemise juurde kutsutud „vaderite“ ja ilmalike surnuaiapühade ajastu on tänaseks õnneks minevik. Esimestest võsaleeridest läbi käinud kunagised noored on praegu juba vanavanemad. Aga see lõik meie ajaloos on ikkagi reaalne minevik, mille mõju ulatub olulisel määral meie rahva tänaste väärtushinnanguteni.

Aga just nendel aastakümnetel, mil kommunistlik riigikord suisa absurdini arendatud ideoloogiliste meetmetega viis igal tasandil läbi totaalset ateistlikku ajuloputust lasteaedadest vanadekodudeni, pidi kirik oma missiooni täitmisel hakkama saama äärmiselt ahistavates tingimustes. Tegelikult on see suur Jumala ime, et Eestis kirik elas niisuguse ebavõrdse vastasseisu siiski üle ja kiriku järjepidevus ei katkenud.

Vaimulikud, kes teenisid EELK kogudusi, olid tollases ühiskonnas sisuliselt lindpriid. Neile ei laienenud muud sotsiaalsed õigused kui „mittetöise tulu“ pealt kõrgendatud tulumaksu maksmine. Vanaduspäevade lootuseks oli elu lõpuni ametis püsida, kuna vanaduspensioni neile nõukogude ühiskonnas ette nähtud polnud.

Esra Rahula oli sellest vaimulike põlvkonnast viimane esindaja. Sõjajärgsetel aastatel, kui okupatsioonivõim kõige otsesemalt kirikut vaenas, otsustas ta õppida usuteadust, et saada vaimulikuks. See oli siis noore inimese jaoks pöörane otsus. Minna hukule määratud laevale! Ja mitte ainult reisijaks, kellele ehk leidub koht päästepaadis vaid kapteniks, kes, kui üldse, siis lahkub viimasena.

Mulle meenub üks Esra Rahula lauritsapäeva jutlus Kuusalu kirikus. Kirjakohaks oli Lk 22:35: „Ja Jeesus ütles neile: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?“ Nemad ütlesid: „Ei midagi.““ See aastatetagune jutlus pole mulle loomulikult tervikuna meelde jäänud. Küll aga jutlustaja veenvus, kui ta kõneles: „Kui Jeesus täna minult küsib sama küsimuse, saan vaid alandlikult vastata. Mul pole olnud millestki puudu!“ Ma ei julge tunnistada, et see oli esimene kord, kui mu lapsesüdames sai kindlaks veendumus, et ka minust peab saama oma isa, ristiisa ja vendade ametijärglane, kuid minu otsusele andis see kindlust tublisti juurde.

1. mail 1963 pidas Esra Rahula Kuusalu kirikus minu ristimistalituse. Ilmselt oli tal minu isaga sedavõrd lähedane ordinatsioonivenna suhe, et ta oli palutud ka minu ristiisaks. 30 aastat hiljem ristis ta minu tütre Viljandi Jaani kirikus. Meile meeldivaks üllatuseks, oli tal alles ristimiskõne, mille ta minu ristimisel pidas. Selles jutustas ta ühe muinasjutu poisist, kellele võlur andis sinise lille ning ütles: „See lill avab sulle tee suure varanduse juurde. Aga ainus, mis sa pead meeles pidama, on see, et kui sa varanduse leiad, siis sa sellest lillest lahti ei lase.“ Kui võlur sama ootamatult kadus, nagu ta ilmunud oli, hakkas poiss varandust otsima. Peagi jõudis ta suure mäe juurde, millesse viis koopasuu. Poiss astus koopasse, läks ikka sügavamale ja sügavamale, kui korraga seisis suure ukse ees. Kui ta käe sinise lillega ukse poole sirutas, avanes uks ning ta seisis uhkes sammassaalis, mida täitsid hinnalised aarded. Poiss algul imetles seda vaatepilti, aga siis püüdis seda varandust endale taskutesse toppida. Ta haaras ikka uusi ja uusi kalliskive ning väärisesemeid oma kätte ega pannud tähelegi, et sinine lill tema käest pudenes. Korraga hakkas kogu sammassaal vappuma ning mägi selle kohal alla langema. Viimases hädas tuli poisile meelde võluri antud sinine lill. Ta haaras selle pihku ja pigistas seda kramplikult oma peos. Ühtäkki varing peatus, sammastega ehitud saal säras jälle oma külluses ning poiss taipas, et see kõik kuulubki talla niikaua, kui ta seda sinist lille käest ei lase.

Usk Kristusesse juhib ja kaitseb imeliselt, kui temast kinni hoitakse. See avab meile tee aarete juurde, mis on meie päralt vaid usu kaudu.

Esra Rahula põlvkonna vaimulike vastupidavuse suur saladus peituski usus, millest nad alandlikult kinni hoidsid ajal, kui usu salgamine ühiskondlikuks elunormiks kuulutati. Usk Jumalasse hoidis nende vaimu värske ning andis neile jõudu vastu seista igati ülekaalukana tunduvale vastasele. Teisiti neil aegadel poleks suudetud kirikut järeltulevatele põlvkondadele järjepidevana hoida. Ja teisiti ei suuda ka meie olla kutsutud ja seatud sulased Issanda viinamäel.

 

Mart Salumäe (1963) on EELK Toronto Peetri Koguduse õpetaja.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English