Esiletõstetud lood

Nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses

Kadri LääsPraegu on televisioonis väga populaarsed mitmesugused tõsielusarjad. Üks neist tegeleb ülekäte läinud koduloomade ja nende peremeestega, võttes abiks teadmised psühholoogiast ja erinevad tehnikad, et nii looma kui tema peremeest abistada. Kord oli sellises saates abielupaar koeraga. Koer oli täiesti taltsutamatu, tegi nende elamises palju kahju, kraapis, näris, lõhkus. Naine tahtis koera ära anda ja loetles kaamera ees üles asju, mida koer on valesti teinud ja kuidas koer tuleks seetõttu varjupaika viia. Selle peale sõnas mees oma naisele: „Aga see koer on ju meie perekonnaliige ja perekonnaliiget me armastame ka siis, kui ta teeb vigu ja eksib. Mina ei vii ju ka sind veel sellepärast ära varjupaika, kui sa midagi oled valesti teinud.

Kristliku usu üks keskseid sõnumeid on sõnum Jumala andestusest ja halastusest inimkonna suhtes, vaatamata sellele, milline inimene on ja kas ta ka väärt on, et teda armastatakse; hoolimata tema vigadest või puudustest. Meie inimlikke mõõdupuusid kasutades on meil suhteliselt hea ettekujutus,  kes on hea inimene ja kes halb, kes on väärt, et temasse hästi suhtuda ja kes mitte. Isegi sõna väärtus on omandanud sellise värvingu, nagu ta oleks mõõtühik. Ta lausa eeldab inimese kaalumist, plusside ja miinuste kaalukausile panemist ja vaatamist, kumba rohkem on.

Selles küsimuses ei paista kristlik usk ja põhimõtted küll üldse inimeste üldise õiglustundega kokku sobivat. Kui me vaatame kasvõi Jeesuse toimimist erinevates kriisiolukordades, kus tema sõbrad ootavad Jeesuse otsustavat toimimist ja patuse hukkamõistmist, siis ta ei tee seda. Vastupidi, ta pakub neile oma armastust ja uut võimalust. Mõtleme kasvõi loole tolliametnike ülemast Sakkeusest või abielurikkujast naisest, aga ka loole Kadunud pojast ja halastavast isast ning röövlist ristil. Jumal on halastuse Jumal, kes igatseb oma perekonnaliikmete järele ja ei taha neid varjupaika viia, endast eemale tõrjuda.

Indiast pärit jesuiit Anthony de Mello on öelnud andestust kirjeldades: „Ema ei armasta last sellepärast, et ta on hea, vaid sellepärast, et ta on tema laps.“ Jumala armastus on samasugune. Sellise armastuse kuulutamine on riskantne, sest inimesed kalduvad seda kurjasti ära kasutama. Nii on üldse armastusega. Armastus võtab riski ja teeb end seeläbi haavatavaks. Vaimuliku elu n-ö „pidupäev“ ei saabu mitte siis, kui sa usud, et armastad Jumalat, vaid siis, kui usud, et Jumal armastab sind. De Mello ütleb veel: „Patukahetsus ei tähenda ütlemist „Issand, mul on väga kahju“ ega vabandamist, vaid ütlemist: „Issand, ma armastan sind kogu südamest.“ Jeesus ei räägi kusagil, et pattude andekssaamiseks peaksime vabandama. Ta ei välista kurbust patu pärast, aga ta ei nõua seda. Ta ütleb, kui tahad andestust, siis andesta oma vennale. Tule mu juurde ja ütle, et sa armastad mind, ja su patud on andeks antud.“

Sellest tulenevalt mõistsid Jeesuse õpilased üsna pea, et Jumala halastus ja andestus nende suhtes on lahutamatult seotud ka nendepoolse halastuse ja andestusega inimeste suhtes. Kui Jumal on meile andeks andnud ja kõik vaenu ning kurjuse müürid maha kiskunud ning toonud lepituse, siis peame ka meie valmis olema andestama ja rahu külvama.

See ei ole valikuline soovitus. Muidu olete saanud, muidu andke!

Martin Luther on Jumala armastust iseloomustanud nii: „Jumala armastus ei leia oma armastatut eest, vaid ta loob selle ise.“ Teisisõnu, seda potentsiaali olla Jumalale meelepärane ja armastatud inimene ei leia me enda seest, vaid selle väärikuse ja au annab meile Jumal selle läbi, et ta meid armastab.

Minu armastus kaasinimese vastu on alati tingimuslik. Kui ta on mulle hea sõber, hea kolleeg, siis olen mina temalegi hea sõber ja kolleeg. Kui aga keegi on mulle haiget või ülekohut teinud või olen hoopis mina ise see ülekohtu tegija ja isekuse demonstreerija, siis pannakse armastus tõsiselt proovile. Kaotatud usaldust ei ole lihtne võita ja ei peagi olema, sest mängus on väga palju. Usalduse kuritarvitamisest tekkinud haavatasaamised võivad mürgitada kogu elu ja järgnevad suhted. Armastus on risk, aga risk, mille võtmisest ei saa hoiduda.

Me kõik oleme vast kuulnud lendlauset, mis peaks meil aitama inimeste eksimuste ja vigadega toime tulla, aga siiski neid armastada. See on kuulus lause „Armasta patust, aga vihka pattu.“ See on suure kristliku elutarkusena peaaegu kivisse raiutud.  Ameerika sotsioloogist baptisti pastor Tony Campolo, kelle õpetuse keskpunktis on Jeesuse õpetuse sotsiaalne sõnum, on seda lauset mõni aeg tagasi väga teravalt kritiseerinud. See võib küll kõlada meie kõrvus päris õigesti ja on lausa päästerõngaks olukordades, kus meile tundub, et inimesed kasutavad meie kristlikku ligimesearmastust kurjast ja ei tahagi oma pattudest loobuda ning meelt parandada. Campolo on veendunud, et Jeesus ei oleks saanud ealeski midagi sellist öelda nagu: armasta patust, aga vihka tema pattu. Sest see on täpselt vastupidine Jeesuse sõnumile. Jeesus on öelnud: „Armasta patust, aga vihka omaenda pattu.“ Seda sa pead vihkama, ütleb Campolo, ja alles siis, kui see sul õnnestub, võid hakata teiste inimeste pattusid üles lugema. „Tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata“.

Ainus, keda või mida ma siin maailmas muuta saan, olen ma ise. Nagu ütleb ka Hando Runneli luuletus: „Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju, kuid siiski sinu enda jagu.“ Vihkamine teeb meid väiksemaks, paneb iseenesesse keerduma. Headusest sünnib headust, hoolimisest hoolimist, usaldusest usaldust. Mitte piitsa ja präänikuga, vaid tänust headuse, hoolimise ja usalduse eest, mis Sinule on osaks saanud. Paulus ütleb: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ Kus on Sinu osa? Kus on Sinu julgus olla suuremeelne, kus on Sinu julgus  riskida? Kaks juuti vestlevad. „Sageli, kui ma näen seda kannatust ja ülekohut, mis maailmas valitseb, tahaksin Jumalalt küsida, miks ta lubab sellel kõigel sündida.“ – „Miks sa siis ei küsi?“ – „Aga sellepärast, et ma kardan, et ta küsib minult sedasama.“

 

Mõtisklus raadiosaatest „Misjonikoor sõnas ja muusikas“ 2012. aastal.

 

Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.

Print Friendly, PDF & Email
English