Esiletõstetud lood

Jumala läbi oleme üksteise osad (Rm 8:18–24)

Hedi Vilumaa

„Paulus ütleb: Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses“ (Rm 8:18–24).

Tunnen üht vana pastorit, kes paar aastat tagasi, 80-aastasena õppis ära interneti kasutamise. Ta tunneb selle üle suurt rõõmu! Noorematele on erinevates interneti suhtluskeskkondades, Skype’i jms kaudu suhtlemine igapäevane asi. Eestis, kust tulen, peetakse sageli koosolekud, mõttetalgud jms elektroonselt. See on hea võimalus, vajalik ja mõttekas, kuid ometi ei asenda ega arenda see lõpuks inimestevahelist suhtlemist isiksuse tasandil. Sageli hoopis pärsib. Sest kui vahendist kasvab eesmärk, muutub kogu elu.

Me võime ja saame vahendada elektroonselt küll oma teadmisi, ja emotsioonegi, olla „nagu“ üksteise kõrval – kättesaadavad igal ajal ja igas kohas üle terve maailma. Aga ainult „nagu“. Kristlikus kirikus, oikumeenias ja diasporaatöös ei ole telefoni- või internetiefekt piisav elavaks koostööks. Me vajame reaalset kokkupuudet vaimu-hinge-ihu tasandil. Just reaalne kontakt, koosolemine ja elu hetkede jagamine on oluline – isegi olulisem kui näiteks majanduslik toetus. Tähtis on tõeline, inimlik toetus, mida väljendab üks tuntud üleskutse Aafrikast: kanna minu kingi, käi minu teedel, joo mu kruusist! Seejärel on näha ja tunda, mida tõeliselt vajatakse. Meie kirikus ja kogudustes on usk ja selle kinnitamine ning vaimne tugi need, mida üksikisik saab anda teistele: mina sulle ja sina mulle – esmalt ja kõige olulisemana.

Apostel Paulus kirjutab palju ühe inimese eeskujust teistele: Jeesuse Kristuse eeskuju, Pauluse enda eeskuju, evangeeliumi kuulutajate eeskuju. Neid on vaja järgida, tähele panna, sest need teevad tugevaks, kinnitavad veendumust. Me kõik otsime ja ägame siin maailmas – nagu Paulus kirjutab – ja ootame oma lapseõiguse täitumist ja ihu lunastust. Seda tehes toetame üksteist – mina sind ja sina mind: olgu sõnade, tegude või eestpalvetega. „Elu ei ole viletsus, vaid kool; elu ei ole õnn, vaid ettevalmistus õnneks; elu ei ole au, vaid õige elu tulemus on au!“ ütleb üks eesti teoloog Osvald Tärk.

Minu-sinu suhe on alati isiklik ja intiimnegi. Kui teise inimese olemasolu minu kõrval on saanud tajutavaks, siis on suhe otsustatud. Me teame, et kohtumine Jeesusega muudab igaühe elu. Vanasti öeldi meil: ka hobune ja koer peavad tundma, kui peremees on usklikuks saanud. Kuid ka kohtumised inimeste keskel võivad teha sedasama. Kristlastena ei saa me kunagi vaadata mööda enda kõrvalseisjatest. Meie elulood ja aja lood panevad mõtlema, kinnitavad, julgustavad ja õpetavad meid kõiki taevateel.

Meie riikide majanduslikud, sotsiaalsed, aga ka religioossed olukorrad on väga erinevad. Majanduskriisi mõjul on paljudes maades väga kõrge töötuse protsent (Eestis 14%); sotsiaalabi, toetuste ja pensionide süsteemid on nõrgad mitmel pool. Kes aitab meie inimesi? Aasta alguses tõi meie Eesti president esimest korda avalikult esile kiriku rolli selles töös – see oli omamoodi üllatus ühes Euroopa Liidu kõige sekulariseerunumas riigis. Me peame kõik töötama selleks, et inimeste ohked ei suureneks, vaid väheneks!

Aga kui riigil ja rahval on raske, pöördutakse ikka tagasi vanade kindlate väärtuste juurde. Usk, lootus ja armastus kannavad igal ajal. Need toimivad inimeste suhetes siis, kui mina kohtun sinuga, sina näed mind või kui üks teist toetab ja kannab. Mõnikord vaikides ja mõistes, teinekord lohutades ja julgustades. Mõnikord võib öelda, et kõige raskem asi siin ilmas on ligimesearmastus, sest see nõuab enda oma äraandmist, enese ohverdamist. Teise häda ja mure võtavad oigama ja kõige kergem on neist eemalduda, mitte kanda teise inimese lugu. Kuid kindel on, et ka mina olen üks osa abist ja toest oma kõrvalseisjale. Lootus Jumala poole ja loodu omavaheline seotus iseloomustavad meid. Oma probleemide keskel – kirikute paljususes, oikumeenilise koostöö raskustes, Püha privatiseerimises ja individualiseerimises – peame teadma, et Jumala pühadus on üle maailmast ja tema pühitsuse pärib kord kogu loodu.

Mina usun, et me oleme Jumala läbi üksteise osad linnades ja külades, metsas ja põldudel, maal, vees ja õhus. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku lauluraamatus öeldakse laulu 240 sõnadega: „Kristus tahab meid vormida ja laduda hoonesse, ta tahab meid liita üksteise külge nii, et kaovad kõik vaenud ja riid. Me oleme kõik kutsutud valguse juurde ja seepärast rõõmustagem ja tänagem, kuulutagem ja kiitkem oma Jumalat!“ Aamen.

 

Jutlus on teine osa kolmeosalisest tsüklist, mis peeti Gustav-Adolf-Werk’i maailma diasporaatöö esindajana maikuus 2010 Münchenis Saksamaa II Oikumeenilistel Kirikupäevadel koos isa Georg Austeni (katoliikliku Bonifatiuswerk’i peasekretär) ja dr Rainer Stahliga (Martin-Luther-Bund’i peasekretär).

 

Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English