Artiklid

Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3. osa: uusaeg

Jaan Lahe

Uusaja kui ajalooperioodi kokkuleppeliseks algusdaatumiks peetakse kas 1453. (Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt), 1492. (Ameerika avastamine) või 1517. a-t (reformatsiooni algus). Uusaja kui kirikuloo perioodi algust sobib kõige paremini markeerida kindlasti viimase daatumiga. Reformatsiooniga algas uus, konfessionaalne ajajärk, mis kestab kuni tänaseni. Humanism, reformatsioon, protestantliku ortodoksia tekkimine, vastureformatsioon ja roomakatoliku kiriku kujunemine konfessiooniks, pietism, valgustus – kõik need vaimuajaloolised sündmused ja liikumised on jätnud oma jälje ka Piibli tõlgendamise ajalukku ning mõjutavad seda kuni tänaseni. Alates varasest uusajast (17. saj-st) on lisaks nimetatud liikumistele mõjutanud oluliselt Piibli tõlgendamist ka Piibli teaduslik, s.t ajalooline ja filoloogiline uurimine, mis kujunes välja 18. ja 19. saj, kuid mille eeldused olid antud juba humanismi ja reformatsiooniga.

 

I Humanism

Ajajärku umbes 14. saj keskpaigast kuni 16. saj lõpuni nimetatakse renessansiajastuks. See ajastu on saanud nime renessansi kui kultuuriajaloolise liikumise järgi, mis sai alguse Itaalia linnriikidest, kuid levis seejärel üle kogu Euroopa. E. Garin iseloomustab renessanssi kui kultuurilist ärkamist, mis sätestas uutmoodi inimest ja inimlikke väärtusi erinevates valdkondades, kunstist kuni ühiskonnani. Garini sõnul „pole juhus, et renessansi kirjanike ja ajaloolaste üks silmatorkavamaid tunnuseid on olnud alati see, kuivõrd suurt tähelepanu nad pöörasid inimesele, tema elumaailmale ja tegevustele“ (Garin 2010, 8). Renessansikultuuri raames sündis ka liikumine, mis taotles hariduse uuendamist klassikalise antiikkirjanduse õpetamise kaudu – humanism, kuid alates J. Burckhardti teosest „Itaalia renessansikultuur“ (esmatrükk 1860; e k 2003) on diskuteeritud mõistete „renessans“ ja „humanism“ ning nende mõistetega tähistatud vaimuajalooliste liikumiste üle. Kui Burkhardt nägi renessansis keskaja murrangut ja moodsa ajastu algust, siis näevad paljud praegused uurijad keskaja ja renessansi vahel oluliselt suuremat kontinuiteeti, sest antiikkirjanduse õppimise ja uurimisega tegeleti juba keskaegsetes kloostrites (Reventlow 1997, 10j). Lisaks sellele levisid renessansi ideed ja teemad Itaaliast ülejäänud Euroopasse „mitmel moel ja pika aja jooksul, ulatudes üle renessansiaja tavapäraste kronoloogiliste piiride kaugele 17. sajandisse“ (Garin 2010, 7).

Kuni 15. saj-ni tundis enamus Lääne-Euroopa teolooge Piiblit vaid ladinakeelse tõlke vahendusel. Seoses huvi elavnemisega antiikkultuuri vastu ja nõudega, et tekste tuleb lugeda originaalkeeltes, pöördusid 15. saj õpetlased tagasi algkeelsete piiblitekstide juurde. Üks esimesi tolle ajastu Lääne-Euroopa õpetlasi, kes õppis Vana Testamendi (VT) lugemiseks ära heebrea keele, oli itaallane Gianozzo Manetti (1396–1459), kes oli tegev diplomaadi ja poliitikuna. Tema kavatsuseks oli tõlkida kogu VT uuesti ladina keelde, kuid ei ole teada, kas ta jõudis tõlkida ka midagi muud lisaks psalmidele. Viimaste tõlge on säilinud, kuid seda ei ole kuni tänaseni publitseeritud. Manetti ei ole psalme küll kommenteerinud, kuid ta on katsunud neid edasi anda võimalikult täpselt. Ta on tõlkinud kreeka keelest ladina keelde ka enamuse Uue Testamendi (UT) teoseid. Teine itaalia humanist, Lorenzo Valla (1405 või 1407–1457), kes on läinud ajalukku eeskätt mehena, kes paljastas „Constantinuse kingituse“ ebaehtsuse[1], oli üks esimesi varauusaegseid õpetlasi, kes üritas taastada UT algteksti. Ta kogus selleks erinevaid kreekakeelseid UT käsikirju ja võrdles neid omavahel ning ladinakeelse tõlkega. Paljud tema kaasaegsed heitsid talle seda ette ja nägid selles Vulgata autoriteedi kahtluse alla seadmist. Vastukaaluks oma kriitikutele rõhutas aga Valla, et tõeline pühakiri ei saa olla tõlge, vaid üksnes heebrea- või kreekakeelne tekst, mille pühad inimesed ise on kirja pannud (Opera I, 268). Valla lähenemine piiblitekstile on puhtfiloloogiline ja taotleb keelelist täpsust. Teda võib pidada üheks UT tekstikriitika rajajaks.

Manetti näidatud suunas liikus edasi saksa humanist Johannes Reuchlin (1455–1522), kes koostas heebrea keele õppimise edendamiseks esimese heebrea keele õpiku De rudimentis Hebraicis („Heebrea keele alustest“), mille eessõnas ta rõhutab, kui tähtis on heebrea keele oskus kristliku õpetuse mõistmiseks. Valla tööd jätkas aga Erasmus Rotterdamist (1466 või 1469–1536) kes koostas esimese UT tekstikriitilise väljaande Novum Instrumentum („Uus tööriist“, 1516). Viimasele tugines ka Martin Luther oma UT tõlke osas.

 

II Martin Luther

Oma teoloogiaõpingute ajal Erfurti ülikoolis õppis Martin Luther (1483–1546) Piiblit heebrea ja kreeka keeles. Nende keelte tundmist kasutas Luther kõigis oma piiblikommentaarides, mis tuginevad tema Wittenbergi ülikoolis peetud loengutele. Ta pidas loenguid Psalmidest (1513/14 ja 1518–21), Rooma kirjast (1515/16), Galaatia kirjast (1516/17), Heebrea kirjast (1517/18) ning 1. Moosese raamatust (1536–1546). Piiblitekste tõlgendas Luther aga enamuses oma teostest. Väike, kuid hea valik viimastest on nüüd kättesaadav ka eesti keeles (Luther 2012).

Psalmide tõlgenduses tugineb Luther tugevalt Augustinusele (vt tema kohta artikli 2. osa II alalõiku), keda ta psalmide kommentaaris ka otseselt tsiteerib. Kuna Luther lähtub siin Johannes Cassianuselt pärinevast neljatasandilisest tõlgendusest (vt 1. osa X alalõiku), on tema psalmide tõlgendust nimetatud „eelreformatoorseks“ (Reventlow 1997, 72). Samas korrigeerib ta Cassianuse piiblitõlgendust oluliselt ning ka psalmide kristoloogiline seletus viitab juba Lutheri hilisematele küsimuseasetustele. Isegi sellised hilisema Lutheri jaoks olulised märksõnad, nagu „Jumala õiglus“, „Jumala kohus“, „usaldus Jumala vastu“, „arm“ ja „evangeelium“, on Psalmide kommentaarile iseloomulikud.

Luther mõistab psalme prohvetlike ettekuulutustena Kristuste kohta kuningas Taaveti suu kaudu. Paljusid psalme mõistab ta Kristuse palvetena. Juba Psalmide kommentaari sissejuhatuses hülgab Luther psalmide seostamise Iisraeli ajaloo sündmustega, nagu tegid seda tollased juudi eksegeedid, öeldes, et selline tõlgendusviis on „lihalik“. Õigesti mõistavad psalme vaid kristlased, kelle vaimu Kristus on avanud (WA 3,11,14–15; WA 3,13,9–13; 55 I,8,3–7). Luther ütleb, et psalmidel on kaks tähendust – ajalooline ja prohvetlik –, kusjuures viimane kõneleb Kristusest. Luther ütleb, et „iga prohveteeringut ja iga prohvetit tuleb mõista Kristusest lähtudes, välja arvatud seal, kus ilmneb selgetest sõnadest, et see käib kellegi teise kohta“ (WA 3,13,6.; 55 I,6,25/8,1). Väites, et ka juba psalmide sõnasõnaline tähendus käib Kristuse kohta, muudab Luther oluliselt Cassianuse tõlgendusmeetodit. Samas ei loobu ta siiski sellest meetodist, vaid kasutab seda paljudes kohtades. Nii seletab ta näiteks, et „õigus“ (ld iustitia) tähendab allegooriliselt kirikut, anagoogiliselt „Jumalat ennast triumfeerivas kirikus“, tropoloogiliselt aga inimese õiget hoiakut Jumala suhtes. „Kohus“ (ld iudicium) tähendab seevastu anagoogiliselt Viimset Kohut, allegooriliselt seda, et Kristus teeb varjatult vahet heade ja halbade vahel kirikus, ning tropoloogiliselt vana inimese surmamist ja seda, et Jumal võtab inimese usus vastu. Viimaks jõuab Luther, kaasates Psalmide tõlgendamisse Rooma kirja, järelduseni, et „Jumala õigus“ (ld iustitia dei) on „usk Kristusesse“ (ld fides Christi). Taoline „õiguse“ ja „usu“ samastamine läheneb juba Lutheri „reformatoorsele avastusele“, s.t õigeksmõistuõpetusele üksnes usust Kristusesse, mis on keskne teema tema kommentaaris Rooma kirjale.

Lutheri pühakirjamõistmine ja tema piiblitõlgendamise printsiibid kujunevad välja reformatsiooni käigus ja poleemikas tema vastastega, kelleks ühelt poolt on „roomlased“, teiselt poolt aga spiritualistid („usuindlejad“). Kui esialgu, s.t „eelreformatoorsel perioodil“, tunnistas Luther pühakirja kõrval ka muid autoriteete (kirikuisad, kirikukogude otsused), siis reformatsioonisündmuste käigus jõudis ta arusaamisele, et ainus autoriteet usuküsimustes on Piibel. Luther ei vastanda ka oma „reformatoorsel perioodil“ Piiblit ja kirikut kui kõigi kristlaste kogu, küll aga vastustab ta arusaama, et paavst on kõige autoriteetsem piiblitõlgendaja ja et tema piiblitõlgendused on siduvad kõigile kristlastele. Vastukaaluks institutsionaalsele õpetusametile väidab Luther, et pühakiri on piisavalt selge tema enese kaudu, lihtsalt mõistetav ja omaenese tõlgendaja, kõike kõiges läbi katsudes, kõige üle kohut mõistes ja kõike valgustades (WA 7,97,23). Edasi rõhutab ta, et Kristus on pühakirja kese ning et kogu pühakirja tuleb tõlgendada Kristusest lähtudes. Ja vastupidi – apostlik on Lutheri järgi Piiblis vaid see, mis suunab inimest Kristuse poole (Cristum treybet). Sellest lähtudes on Luther mitmete piibliraamatute (Jk, Hb, Ilm) suhtes kriitiline. Ta heidab Jaakobuse kirjale ette, et see hindab kõrgelt häid tegusid, Heebrea kirjale, et see ei tunnista teise meeleparanduse võimalikkust, ja Ilmutusraamatule, et see tegeleb nägemustega, selle asemel, et kuulutada Kristust selgete sõnadega. Õigeks pühakirja tõlgendamiseks tuleb Lutheri järgi teha vahet ka seaduse ja evangeeliumi vahel (WA 7,502,34), s.t neid ei tohi samastada, nagu seda tegi Aquino Thomas (vt 2. osa alalõiku VII), kelle suhtes Luther on väga kriitiline. Seaduse ja evangeeliumi erinevus seisneb selles, et seadus mõistab inimese (alati!) hukka, evangeelium mõistab aga inimese Kristuse pärast õigeks. Seejuures väljendab Luther radikaalset mõtet, et VT seadus on vaid juutide, mitte kristlaste jaoks (WA 39 I,539,4; viimane on suunatud „usuindlejate“ vastu, kes tahavad teha VT seadusest kristlaste jaoks püha elukorraldust) – erandi teeb ta siin vaid dekaloogile. Ta hülgab viimaks ka pühakirja neljakordse tähenduse, rõhutades selle vastu, et Piibli sõnasõnaline mõte (ld sensus litteralis) on piisav, et mõista pühakirja kaudu edasi antud Jumala tahet (WA 5,5285). Jumala Sõna on Lutheri jaoks aga laiem kui kirjutatud piiblitekst – ka kuulutatud ja jutlustatud evangeelium on Lutheri jaoks Jumala Sõna.

 

III Calvin, Zwingli ja reformatsiooni „radikaalne tiib“

Et mõista Lutheri arusaama Piiblist ja tema piiblitõlgendust, on oluline tunda ka teiste reformaatorite seisukohti. Neist olulisemad on Zwingli, Calvin ja reformatsiooni „radikaalse tiiva“ esindajad (spiritualistid, Thomas Münzer).

Erinevalt Lutherist oli šveitsi reformaator Huldrich (Ulrich) Zwingli (1484–1531) õppinud teoloogiat vaid väga lühikest aega – suvesemestril 1506 Baseli ülikoolis, kus ta oli õppinud vabasid kunste ja lõpetanud õpingud kunstide magistri kraadiga, kuid ta oli õppinud nii ladina kui kreeka klassikuid ja tutvunud ka humanismi-ideedega. Et lugeda Piiblit algkeeltes, täiendas ta ennast iseseisvalt nii heebrea kui ka kreeka keeles. Zwingli oli kindlasti ka tuttav Lutheri ideedega ja innustunud neist, kuid tema käsitlus Piiblist erines oluliselt Lutherist. Nagu Lutheri teoloogias, nii oli Piiblil ka Zwingli teoloogias keskne koht. Tuginedes loomisteoloogiale (inimese jumalanäolisus 1Ms 1:27; Jumal on puhunud inimesse oma Vaimu 1Ms 2:7), väitis Zwingli, et inimene on võimeline pühakirja sisu mõistma. Nagu Luther, nii rõhutas ka Zwingli Piibli selgust ja lihtsust, kuid Luther ei põhjendanud inimese võimet mõista pühakirja tema jumalanäolisusega. Lutherit ja Zwinglit ühendab veel seegi, et mõlemad hülgavad Piibli kõrval muud usulised autoriteedid (kirikukogude otsused, paavst). Nende erinevus seisneb aga selles, et Zwingli ei tee vahet seaduse ja evangeeliumi vahel ja mõistab evangeeliumi (mille tuumaks on tema arvates Jeesuse Mäejutlus) uue seadusena (käsuna). Tõlgendades Mäejutlust, rõhutab aga Zwingli, et kuigi Jumal tahab, et Tema omad oleksid täiuslikud, ei ole kõik Mäejutluse nõuded inimese nõrkuse tõttu täidetavad ning Jumal arvestab sellega. Erinevalt Lutherist ei hüljanud Zwingli ka Piibli erinevaid tähendustasandeid, selgitades siiski, et juba sõnasõnaliselt mõistetud tekstil on vaimne tähendus, kuna see pärineb Kirja koostaja Vaimust (Z III, 205,28–206,3). Moraalne tähendus seisneb Piibli sõnasõnalise tähenduse rakendamises pedagoogilis-moraalsetel kaalutlustel erinevatele elusituatsioonidele, müstiline tähendus, mis saab hoomatavaks allegoorilise kirjatõlgenduse kaudu, kõneleb aga jumalikest saladustest (nt väidab Zwingli, et kruus, kuhu koguti manna (2Ms 16:33), sümboliseerib Kristuse inimlikku loomust, manna seevastu tema jumalikku loomust (Z XIII,14,23). Siiski ei erista Zwingli neid erinevaid tähendustasandeid nii selgelt, nagu tegid seda Johannes Cassianus ja tema eeskujul paljud keskaegsed kirjaseletajad.

Erinevalt Zwinglist, kes õppis ülikoolis ühe semestri teoloogiat, ei ole teine šveitsi reformaator, Prantsusmaalt pärinev Johannes Calvin (õigupoolest Jehan Cauvin, 1509–1564), õppinud kunagi ülikoolis teoloogiat. Ta oli õppinud õigusteadust ja teoloogiat üksnes omal käel. Ta on aga kirjutanud hulga piiblikommentaare (1Ms ja 5Ms, Sm, Rm, Jh, 1Kr), milles väljendub selgesti tema nägemus Piiblist. Viimast esitab ta süstemaatiliselt ka oma peateoses Institutio religionis christianae („Ristiusu õpetus“). Nagu Lutheri ja Zwingli teoloogias, seisis Piibel ka Calvini teoloogia keskmes. Tema jaoks oli pühakiri Jumala Sõna ja sellisena „taevane õpetus“, mille mõistmiseks on vaja valgustust Jumala armu läbi (II,2,21) ehk Püha Vaimu sisemist tunnistust (I,7,4). Ka Piibli autoriteet põhineb Püha Vaimu tunnistusel (seda väitis Calvin katoliikliku arusaama vastu, mis seob viimast apostliku pärimuse ja kiriku õpetusameti tunnustusega), kuid Vaim ei toimi vahetult, vaid pühakirja kaudu (seda väitis ta vastukaaluks spiritualistidele). Samal ajal on pühakiri vaatamata Vaimu inspiratsioonile ka inimlik tunnistus Jumalast, sest ta on kirjutatud inimlike autorite poolt, keda Calvin nimetas „Jumala Sõna tunnistajateks ja sulasteks“ (I,7,5). Calvin väitis ka, et Jumal arvestab oma ilmutuses inimese piiratud tunnetusvõimega, mille näiteks on tema meelest antropomorfismid Piiblis – Jumal kasutab neid, kuna muidu ei suudaks inimesed oma piiratud tunnetusvõime tõttu Jumalat üldse taibata (I,13,1). Erilise tähenduse omistas Calvin VT-le. Nagu Luther, nii uskus ka Calvin, et inimene on pattulanguse läbi totaalselt rikutud ega ole võimeline tegema häid tegusid. Kuid Calvinile oli oluline, et Jumal tegi Aabrahamiga lepingu (1Ms 12:1jj), mida Mooses vaid uuendas ja et see leping püsib ka Kristuses (Gen CO 23,177; Institutio II,7,1; Gen CO 23,178). VT ja UT ehk seadus ja evangeelium ei ole järelikult Calvini arvates kaks täiesti erinevat Jumala toimimisviisi. Mõnedel seaduse osadel, nagu ohvrieeskirjad, on Calvini meelest olnud vaid Kristust ettetähendav funktsioon. Seadusel on aga Calvini arvates kolm aspekti: moraalne-kõlbeline, tseremoniaalne ja õiguslik aspekt. Kui kaks viimast ei oma enam kristlaste jaoks tähendust – need on Kristuses ületatud, siis esimene aspekt on kristlastele siduv kuni tänaseni. See peab määrama kristlaste elukorraldust kõigis üksikasjades ning Calvin on saanud lausa kurikuulsaks sellega, et ta kehtestas reformeeritud Genfis VT käsud ja keelud seadustena, mille täitmise järgi valvati rangelt. Calvini ja Lutheri arusaam seadusest oli seega kardinaalselt erinev, kuid Lutheriga ühendas teda allegoorilise piiblitõlgenduse hülgamine – viimane oli tema meelest kuradist (CO 23,37). Ainus tõlgendusalus oli Calvinile sõnasõnaline piiblitekst, ent aeg-ajalt ta eksis selle reegli vastu, tõlgendades näiteks halastajat samaarlast (Lk 10:30–37) Kristuse allegooriana. Lisaks sellele uskus Calvin, et Piiblis ei ole vastuolusid ega vigu (ka mitte ajaloolistes asjades), ning ta üritas kõiki vastuolulisi pärimusi harmoniseerida. Erinevalt Lutherist ei omistanud Calvin ka erinevatele piibliraamatutele erinevat teoloogilist kaalu ja väärtust.

Ka reformatsiooni „radikaalse tiiva“ esindajad – Thomas Müntzer ja erinevad ristijate rühmitused – tõlgendasid piiblitekste ning põhjendasid nendega oma õpetusi ja praktikaid. Thomas Müntzer (1506–1525), kellest kujunes üks Saksa talurahva sõja peamisi ideolooge (selle sõja vastu on kirjutanud ka Luther; vt Luther 2012, 528–566), vastandas teineteisele 2Kr 3:3 ja 6 põhjal kirjatähe ja vaimu. Kui Lutheri arvates tuli usk pühakirja sõna kuulmisest jutluse kaudu, lähtus Müntzeri õpetuse järgi usk vahetust Jumala Vaimu mõjust inimese südames. Alles pärast seda, kui Vaim on inimese südant puudutanud, hakkavat inimene pühakirja mõistma. Müntzer tegi vahet ka „kirjatähe“ ja „Jumala Sõna“ vahel, rõhutades, et elav Sõna ei ole kirjutatud raamatutesse (MSB 493,23). Piibli ülesanne olevat vaid Vaimu poolt juba antud usku kinnitada. Lisaks sellele iseloomustab Müntzeri piiblitõlgendust tugevalt võimukriitiline ja antiklerikaalne joon. Ta tõlgendas rikaste ja võimsate vastu suunatud VT prohvetisõnu oma kaasaja võimurite kohta käivatena ning rakendas prohveteeringuid preestrite vastu, nagu ka Jeesuse kriitikat kirjatundjate aadressil oma kaasaegse kiriku ja selle ametikandjate vastu. Müntzer nägi Talupoegade sõda Piibli apokalüptiliste ennustuste valguses, kusjuures ülestõusnud esindasid tema meelest kurjuse vägede vastu võitlevat Jumala rahvast. Tekste nagu Jo 11:20, kus iisraellasi kutsutakse üles kaananlasi hävitama, mõistis ta üleskutsetena „pühaks sõjaks“ Jumala vaenlaste vastu, milles ta ka ise osales. Lisaks Tn ja Ilm ja sünoptilisele apokalüpsisele tõlgendas Müntzer apokalüptiliselt ka paljusid mitteapokalüptilisi piiblitekste, mõistes kogu VT-d ja UT-d prohvetliku ettekuulutusena viimsetest sündmustest, mis tema meelest pidid täituma tema eluajal. Nõnda vastandusid Lutheri ja Müntzeri ning tema mõttekaaslaste konfliktis mitte ainult kaks erinevat arusaama „ilmalikust võimust“ ehk „ülemustest“ (vt selle kohta Luther 2012, 386–432) vaid ka kaks kardinaalselt erinevat pühakirjamõistmist.

 

IV Luterlik ortodoksia

Perioodi 16. saj lõpust kuni 17. saj lõpuni nimetatakse kirikuloos luterliku ortodoksia ajajärguks. Seda perioodi, mille algust märgib kokkuleppeliselt luterlike usutunnistuskirjade koondamine Liber Concordiae’sse („Üksmeele raamatusse“)[2] 1580. a, iseloomustab luterliku õpetuse üksikasjalik kirjalik fikseerimine ja süstematiseerimine. Nagu Lutheri teoloogias, nii oli ka luterliku ortodoksia teoloogias keskne Piibel. Ortodoksia põhiväide on, et Pühakiri on Jumala Sõna (ld Sciptura sacra est verbum Dei). Ortodoksia teoloogid, kes seda rõhutasid (Hutter, Gerhardt), mõistsid Jumala Sõna seega oluliselt kitsamalt, kui seda oli mõistnud Luther ise (vt alalõiku II). Gerhardt ja Baier omistasid Pühakirjale järgmised omadused:

1. Autoriteet (auctoritas), mis omakorda jaguneb:

a) auctoritas causativa („põhjustav autoriteet“, s.t autoriteet, millega Piibel põhjustab inimesepoolset tunnustamist). Jumalikuks autoriteediks osutub Piibel aga kolme tunnistuse põhjal:

a1) testimonium spiritus sancti internum („Püha Vaimu seespidine tunnistus“, mille varal Pühakiri ka usklikule tõestab oma usutavust);

a2) criteria interna („sisemised tunnused“, nagu Piibli vanus, tema sisu ülevus, imetegude jumalikkus);

a3) criteria externa („välised tunnused“, nagu Pühakirja tunnistamine kiriku poolt);

b) auctoritas normativa („normeeriv autoriteet“, s.t Piibel kui ainus õpetusnorm ja kohtunik vastuoludes).

2. Perfectio s. sufficientia („täiuslikkus ja piisavus“, s.t Pühakiri sisaldab täiuslikult ja piisavalt kõike, mida on vaja õndsuseks teada).

3. Perspiquitas s. clartias („arusaadavus ja selgus“, st Pühakiri on arusaadav ja selge vähemalt selles, mis on õndsuseks vaja teada).

4. Efficacia (Piibli õndsakstegev mõju, Piibel kui õndsusvahend).

J. Gerhardt nõudis, et „Pühakirja mõtet tuleb otsida temast endast /…/ tumedamaid kohti tuleb seletada selgemate kohtadega, kusjuures iga koha seletamisel tuleb lähtuda sõnasõnalisest mõttest (litteralis sensus), mitte aga mingist sügavamast taustmõttest“ (Pöhlmann, 32).

Luterlikus ortodoksias lisandub lisaks nimetatud Piibli omadustele veel üks õpetus, mis on 16.–17. saj teoloogiale eriomane: õpetus Piibli verbaalinspiratsioonist, mille järgi Jumal on inspireerinud mitte ainult Piibli sisu (res), vaid ka sõnad (verba), millega seda edasi antakse. Quenstedti järgi on kogu Piibel Püha Vaimu diktaat, mille juures inimlikud kirjutajad on olnud vaid tema „käed“, „kirjutussuled“ või „kirjatahvlid“, s.t instrumendid. Sellise õpetusega püüti kindlustada Piibli autoriteeti.

Idee jumalikust inspiratsioonist piibliteksti kirjapanijatele leidub juba juutluses. Nii küsib Esra Jumalalt 4. Esra raamatu (1. saj lõpp pKr) 14. ptk-s, enne oma eemaldamist maa pealt, kes hakkab tulevikus rahvast juhtima – Jumala õpetused olevat põletatud, nii et keegi ei tea enam midagi Jumala tegudest minevikus ja Tema plaanidest tulevikus. Seepeale ulatab Jumal Esrale karika tuletaolise veega ja käsib selle tal tühjaks juua. Kui Esra seda teinud on, tuleb tema sisse Püha Vaim ja dikteerib viiele kirjutajale 40 päeva jooksul 94 raamatut, millest esimesed 24 avaldatakse rahvale, ülejäänud 70 usaldatakse aga vaid tarkadele. On ilmne, et 24 raamatu all on mõeldud VT kaanonit 1. saj lõpus (selle raamatute arvestus ei kattu meie omaga; 12 prohvetiraamatut moodustavad selles ühe raamatu ning paljud kaheks raamatuks jagatud teosed (Aj, Kn, Sm) on üks raamat), 70 „salaraamatu“ näol peetakse aga silmas apokalüpsiseid. Lugu ise tahab aga rõhutada kõigi pühade raamatute inspireeritust. Usk Septuaginta (LXX) jumalikku inspireeritusse oli levinud ka varakristluses, mistõttu näiteks Hieronymuse LXX-i revisjon põhjustas paljude tema kaasaegsete hulgas pahameelt (vt 2. osa I alalõiku). Keskajal oli Piibli inspireeritust õpetanud Aquino Thomas (vt 2. osa VIII alalõiku), kuid ta ei väitnud, nagu oleks inspireeritud Piibli teksti sõnastus. Verbaalinspiratsiooni õpetuse järgi, mida esindavad luterliku ortodoksia esindajad, on aga inspireeritud mitte ainult Piibli sisu, vaid ka piibliteksti sõnaline kuju. Teadaolevalt oli esimene evangeelne teoloog, kes õpetas verbaalinspiratsiooni, Lutheri õpilane Matthias Falacius oma teoses Clavis scripturae sacrae („Pühakirja võti“) 1567. a (Genthe 1977, 33). Ta rõhutas, et iga üksik piiblisõna on ilmutus ja seetõttu on Piiblist välistatud ka oma ajastust tingitud eksimused. Selle õpetuse võtsid omaks kõik 16. ja 17. saj luterlikud ja reformeeritud ortodoksid. Ida-Preisimaalt pärit luterlik teoloog Abraham Calov õpetas koguni, et VT heebreakeelse teksti interpunktsioon on Jumala inspireeritud. Õpetus verbaalinspiratsioonist oli valdav kuni teadusliku piibliuurimise tekkimiseni. Tänapäeval järgivad verbaalinspiratsiooni õpetust vaid kristlikud fundamentalistid, kes on vastu ka teaduslikule piibliuurimisele, kuna nad näevad selles ohtu oma usule (vt alalõiku V).

 

V Teadusliku piibliuurimise tekkimine

Juba humanistid (vt alalõiku I) jõudsid veendumusele, et Piibli asjakohaseks mõistmiseks ja tõlgendamiseks tuleb lugeda Piiblit algkeeltes, kuna iga tõlge on paratamatult tõlgendus – ühe ja sama sõna tähendusväljad erinevates keeltes ei kattu. Humanistid hakkasid võrdlema erinevaid piiblikäsikirju ja avastasid, et ka algkeeltes kirjutatud käsikirjade vahel on sõnastuserinevused. Nad seadsid endale eesmärgiks algse sõnastuse taastamise ja panid sellega aluse tekstikriitikale, mis on jäänud oluliseks Piibli uurimise meetodiks kuni tänaseni. Olles teadlikud ajavahest, mis lahutas Piibli kirjutamisaega nende kaasajast, hakkasid humanistid õigeks Piibli mõistmiseks vajalikuks pidama ka ajaloolisi teadmisi Piibli kaasajast ning hakkasid neid kasutama piiblitekstide seletamisel. Sellega panid nad aluse Piibli ajaloolisele uurimisele. Kuna tollal ei olnud veel arheoloogiat ja ka piiblivälised teadmised Vanast Lähis-Idast piirdusid vaid antiikautoritega (nii oli see kuni 19. saj-ni, kui dešifreeriti hieroglüüfid ja kiilkiri ning Lähis-Idas hakati korraldama arheoloogilisi väljakaevamisi), sai ajaloolist lähenemist Piiblile rakendada vaid väga piiratult.

Oluliselt rohkem kui 15. ja 16. saj humanistid rakendasid filoloogilist ja ajaloolist lähenemist Piiblile 17. saj õpetlased Richard Simon (1638–1712) ja Baruch Spinoza (1632–1677). Simon jõudis oma raamatus Histoire critique du Vieux Testament („Vana Testamendi ajalooline kriitika“) seisukohale, et Moosesele omistatud raamatud ei ole tema kirjutatud. Sellele viitab Simoni arvates 5Ms 34 leiduv jutustus Moosese surmast ja ka see, et temast räägitakse 3. isikus. Simon arvas, et raamatud oli koostanud keegi inspireeritud, kuid meile tundmatu kirjutaja, kes oli sel otstarbel saanud kasutada vanade aktide kogumikke arhiivides, millele ta siis oli andnud uue vormi. Simon oli esimene, kes väitis, et Moosese raamatutes leidub erinevatest aegadest pärit osi. Teoses Histoire critique du texte du Nouveau Testament („Uue Testamendi teksti kriitika“) väitis Simon, et vanim evangeelium on Mt (nii oli arvanud juba Augustinus) ja et see oli kirjutatud algselt aramea keeles ning on jõudnud meieni kreekakeelses tõlkes. Teised evangeeliumid olevat kirjutatud kreeka keeles ja Mt-st sõltumatult ning kõige hilisem olevat Jh. Ka filosoof Spinoza väitis oma teoses Tractatus Theologico-Politicus („Teoloogilis-poliitiline traktaat“), et Moosese raamatutes on „kahtlasi kohti“, mis ei saa pärineda Mooseselt. Need kohad eeldavad hilisemat olukorda kui Moosese aegne, nt 1Ms 12:6 leiduv märkus („tollal olid sellel maal kaananlased“) või 1Ms 36:31 leiduv vihje kuningriigile („enne kui ükski kuningas valitses iisraellaste üle“). Ka raamatutes leiduvad vastolud kronoloogias, kordused jms kõnelevad Spinoza meelest selle vastu, et raamatul on olnud üks autor. Tänapäeval endastmõistetavaks peetud seisukohad ei olnud aga endastmõistetavad 17. saj – 1678. a hävitas Pariisi timukas Prantsusmaa kardinali käsul avalikult Simoni „Vana Testamendi ajaloolise kriitika“ ja 1656. a heideti Spinoza „ketserlike seisukohtade“ avaldamise pärast juudi kogudusest välja. Kuid oma töödega panid Simon ja Spinoza ise seda teadmata aluse Piibli kirjanduskriitikale, mis on teadusliku piibliuurimise oluline osa kuni tänaseni.

Murranguliseks ajajärguks teaduskliku piibliuurimise ajaloos oli 18. saj ehk valgustusajastu. Oma kuulsas essees „Mis on valgustus?“ ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, s.t autoriteetide eeskoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik. Nõudega, et teoloogiline uurimine peab olema vaba, lõid valgustajad head eeldused teadusliku piibliuurimise arenguks. 18. saj kirjutasid oma teedrajavad teosed Henning Bernhard Witter (1683–1715), Jean Astruc (1684–1766), Johann Gottfried Eichhorn (1752–1827), Johann Gottfried Herder (1744–1803), Johann Salomo Semler (1725–1791), Hermann Samuel Reimarus (1694–1768) ja Johann Jakob Griesbach (1745–1812). Witter ja Astruc olid esimesed, kes väitsid, et Moose raamatutes leiduvad erinevad jumalanimed (Jahve, mida tollal loeti valesti Jehoova, ja Elohim) viitavad kahele erinevale allikale, mida Moosese raamatute autorid on kasutanud. Astruc nimetas neid allikaid vastavalt Jahvistiks ja Elohistiks. Lõpliku kuju sellele kahe allika teooriale andis Eichhorn. Herder oli üks esimesi õpetlasi, kes oletas, et enne evangeeliumide kirjapanekut tradeeriti Jeesuse õpetust ja jutustusi tema elust suuliselt, ning ta oli ka üks esimesi, kes juhtis tähelepanu Johannese evangeeliumi olulistele erinevustele võrreldes teiste evangeeliumidega. Semler oli üks esimesi teadlasi, kes hakkas uurima piiblikaanoni kujunemist ja jõudis järeldusele, et kaanoni kujunemine oli pikaajaline ja keerukas protsess. Ta väitis ka, et kaanon oli oluline vaid „avaliku jumalateenistuse“ jaoks – eraviisiliselt lugesid kristlased hea meelega kanooniliste teoste kõrval ka apokrüüfe. See väide on kooskõlas Semleri vahetegemisega „avaliku“ ja „privaatse“ kristluse vahel, mida kohtab paljudes tema töödes. Semler oli ka üks esimesi teolooge, kes rõhutas, et Piiblit tõlgendades tuleb teha vahet igavese ja jumaliku ning ajaliku ja üksnes mineviku oludest tuletatava vahel – ainult esimene saab olla normatiivne ja siduv. Reimarus hakkas esimesena tegema vahet sellel, mida Jeesus ise on öelnud ja õpetanud ning mida apostlid talle oma kirjutistes on omistanud. Tõstatades küsimuse Jeesusest rääkiva pärimuse ajaloolisusest, tõstatas ta ühtlasi küsimuse „ajaloolise Jeesuse“ kohta, millega UT teaduses on tegeletud kuni tänaseni. Griesbach uuris nn sünoptilist probleemi, s.t küsimust Mk, Mt ja Lk ehk sünoptiliste evangeeliumide kirjanduslikest sõltuvustest ja sõnastas nn kasutamishüpoteesi, mille kohaselt Mk on kasutanud oma kirjanduslike allikatena Mt ja Lk ning loonud nende põhjal oma lühema evangeeliumi. Seda hüpoteesi on kaitsnud ka mõned UT teadlased 20. saj (nt W. R. Farmer).

Kui 18. saj toimus teadusliku piibliuurimise läbimurre protestantlikus teoloogias (katoliiklikus teoloogias toimus see alles 1943. a, pärast seda, kui paavst Pius XII avaldas entsüklika Divino afflante Spiritu, millega roomakatoliku kirik tunnustas piiblitekstide filoloogilis-ajaloolist uurimist), siis järgneval sajandil arenesid filoloogilised ja ajaloolised uurimismeetod edasi ja muutusid Piibli uurimises valdavaks. 19. saj oli üleüldse ajalooteaduse arengu kõrgaeg. Piibli ajaloolist uurimist soodustasid iseäranis kaks tollesse sajandisse jäävat suuravastust – Egiptuse hieroglüüfide ja Mesopotaamia kiilkirja dešifreerimine, mis andsid teadlaste kätte tohutu võrdlusmaterjali vana Lähis-Ida tekstide näol ning algas intensiivne Lähis-Ida religiooniloo uurimine, milles on suuri teeneid sellistel teadlastel nagu Heinrich August Ewald (1803–1875), Julius Welhausen (1844–1918), George Smith (1840–1876) ja Friedrich Delitzsch (1850–1918). See „Lähis-Ida religioonide avastamine“ (Schwab) viis Piibli uurimise täiesti uuele tasemele – VT-d ja Iisraeli religiooni hakati nüüdsest peale vaatlema terve Lähis-Ida religiooniloo kontekstis. Tänapäeval on selline vaatlusviis endastmõistetav, kuid tollal see nii ei olnud. Seda näitab juba ainuüksi ägedus, millega konservatiivsed kiriklikud ringkonnad ründasid assüriolooge, kes väitsid, et Mesopotaamia mütoloogia ja kirjandus on mõjutanud VT-d (nn Piibli ja Paabeli tüli, vt Annus 2012). Tüli ületas akadeemilisi diskussiooni piirid, tungides ka poliitikute hulka, nii et viimaks oli sunnitud sekkuma Saksamaa keiser isiklikult. Võitsid aga „Paabeli pooldajad“, tänu millele sai võimalikuks dogmaatilistest eeldustest vaba piibliuurimine, mis on jäänud evangeelse teoloogia üheks nurgakiviks kuni tänaseni.

19. saj ja 20. saj alguse saavutustest piibliteadustes tuleb kindlasti nimetada Pentateuhi allikate eristamist nii, nagu seda tegi Julius Wellhausen (allikad J – Jahvist, E – Elohist, D – Deuteronomium, P – Preestrikoodeks), nn kahe allika teooria esilekerkimist UT teaduses, mille järgi Mk on vanim evangeelium, mis on koos hüpoteetilise, peamiselt Jeesuse sõnu sisaldanud allikaga Q (sõnast Quelle – sks „allikas“) olnud Lk ja Mt allikaks (teooria sõnastasid H. J. Holtzmann ja P. Wernle) ja intensiivset ajaloolise Jeesuse uurimist (tollastest uurijatest on tähtsaimad D. F. Strauss, F. C. Baur, H. J. Holtzmann, E. Renan, W. Wrede ja A. Schweitzer), mis kestab (uutest vaatenurkadest lähtudes) kuni tänaseni. 19. saj lõpus tekkis Göttingeni ülikooli juurde ring teolooge, kes hakkasid uurima nii VT kui UT teoseid senisest rohkem religiooniloolise võrdlusmaterjali abil vanast Lähis-Idast ja antiigist. See nn religioonilooline koolkond, mille tähtsaimad esindajad olid Hermann Gunkel, Wilhelm Bousset, Johannes Weiss, W. Wrede, H. Gressmann, Wilhelm Heitmüller ja R. Otto, on andnud tohu panuse nii Piibli kui ka religiooniloo uurimisse. Religiooniloolise koolkonna traditsioone jätkas 20. saj Rudolf Bultmann, kes on oluline nii UT uurijana kui ka 20. saj ühe mõjukama piiblihermeneutika – Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni – rajajana. Oma arvukate õpilaste kaudu (E. Käsemann, H. Conzelmann jt) on Bultmanni mõju olnud UT teaduses suur kuni 20. saj teise pooleni.

 

VI Piiblihermeneutika 20. sajandil

Lisaks filoloogilistele ja ajaloolistele meetoditele on mõjutanud Piibli tõlgendamist 20. saj ka hulk teoreetilisi hermeneutikakäsitlusi, millest kõige olulisemad on Wilhelm Dilthey (1833–1911), Hans-Georg Gadameri (1900–2002) ja Martin Heideggeri (1889–1976) käsitlused. Dilthey ja Heidegger on mõjutanud oluliselt Rudolf Bultmanni (1884–1976) hermeneutikat, mis on olnud 20. saj evangeelses teoloogias üks mõjukamaid. Piiblihermeneutika üldprobleemidest annab hea ülevaate R. Tasmuth artiklis „Hermeneutika varjatud võimust“ (Tasmuth 2012), hermeneutilistest probleemidest seoses VT-ga U. Nõmmik artiklis „Vana Testamendi mõistmise eeldusi“ (Nõmmik 2009) ning Bultmanni piiblihermeneutikast T. Paul artiklis „Rudolf Bultmann ja Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon“ (Paul 2003); käesoleva artikli autor käsitleb Bultmanni hermeneutikat ka oma artiklis „Sissejuhatus Rudolf Bultmanni teoloogiasse“ (Lahe 2012, vt siit ja siit).

 

VII Praegune situatsioon

Piibli tõlgendamise praegust situatsiooni iseloomustab piibliteaduste väga kiire areng ja paljude seniste seisukohtade ümberhindamine (vt nt Moosese raamatute uurimise kohta: U. Nõmmik, „Pentateuhi ajaloolis-kriitilise uurimise seisust“ (Nõmmik 2008); Iisraeli vanema ajaloo kohta: I. Finkelstein, N. A. Silberman, The Bible Unearthed (Finkelstein/Silberman 2001) ning M. Tilly ja W. Zwickel, Religionsgeschichte Israels (Tilly/Zwickel 2011); Jeesuse ja Pauluse uurimise kohta: A. Riistan, „Jeesus-Seminari Jeesus“ (Riistan 2009a) ja „Uuest perspektiivist Pauluse uuringuis“ (Riistan 2009b), seni Piibli tõlgendamist tugevasti mõjutanud konfessionaalsete erinevuste nivelleerumine (akadeemilises piiblitõlgendamises ei ole tänapäeval enam põhimõttelisi vastuolusid katoliikliku ja evangeelse piiblitõlgenduse vahel, need on säilinud vaid dogmaatilisel pinnal), tõlgendusprintsiipide ja -meetodite paljusus, püüd leida uusi meetodeid ning aina suurem arvestamine kontekstuaalsusega (piiblitõlgendus arvestab erinevaid sotsiokultuurilisi kontekste, et kõnetada võimalikult erineva sotsiaalse ja kultuuritaustaga inimesi). Ilmselt on Piibli tõlgendamine avatud muutustele ka tulevikus, sest asjakohane piiblitõlgendus saab olla vaid selline, mis kõnetab inimest tema kaasaja vaimse horisondi taustal ning suudab tõlkida Piibli keskse sõnumi, milleks on Jumala toimimine ajaloos, keelde, mis on inimesele mõistetav ja mis suudab teda eksistentsiaalselt puudutada ka olukorras, milles inimese maailmapilt ja enesemõistmine ning teda ümbritsev sotsiokultuuriline raamistik erinevad kardinaalselt Piibli tekkeajast.


[1] 8. või 9. saj-st pärinev ürik, milles keiser Constantinus I teatab, et ta kingib valitsuse Rooma riigi üle Rooma piiskopile Silvester I-le.

[2] Viimane on Piibli kõrval ka EELK üks õpetuslikke aluseid. Paljudes Euroopa luterlikes kirikutes kehtivad õpetuslike alustena vaid üksikud sellesse kogumikku kuuluvad teosed (näiteks Lutheri „Väike katekismus“ ja „Augsburgi usutunnistus“).

 

Kasutatud kirjandus (artikli kõigis kolmes osas)

 

Lühenditega viidatud kirjandus

Aquino Thomas, Summa theologiae, pars I et II. Taurini et Romae 1952.

Augustinus, De doctrina christana libri quattuor. Wien 1963.

Beda Venerabilis, Opera exegetica. Brepols 1983

Calvin, J., Opera quae supersunt omnia. New York/Hildesheim 1964.

Clairvaux Bernard, Sermones super Cantica Canticorum. J. M. Migne, Patrologiae cursus completus. Series latina. Tom. 183, 785–1198 A. Paris 1861.

Eirenaios, Adversus haereses=Gegen die Häresien. Zweisprachige Neuausgabe christlicher Quellentexte aus Altertum und Mittelalter. Norbert Brox, Hg. Bd 8/3, Freiburg 1995.

Eusebios, Praeparatio Evangelica. – Eusebius Werke. 8. Bd. Berlin 1954.

Moralia = Gregorius Suur, Moralia in Iob. M. Adriaen, ed. Turnholti 1979–1985.

MSB = Müntzer, T., Schriften und Briefe. Kritische Gesamtausgabe. Günther Franz, Hg. Gütersloh 1968.

Origenes, Vier Bücher von den Prinzipien. H. Görgemanns, H. Karpp, Hgg. Darmstadt 1976.

Philon Aleksandriast, Philonis Alexandrini Opera quae supersunt. L. Cohen, P. Wendland, Hgg. 6. Bde und Index. Berlin 1896–1930.

St. Victori Hugo, Hugonis de Sancto Victore Didascalion de studio legendi. Ch. H. Buttimer, ed. Washington 1939.

Z = Zwingli, U., Werke. 1. vollständige Ausgabe durch Melchior Schuler und Johann Schulthess. Bd. I-VIII. Zürich 1826–1842.

WA = Luther, M., Werke (Weimarer Ausgabe), Weimar 1899 jj.

 

Muu kirjandus

Annus, A. (2012) „Vana Testament ja muistne Mesopotaamia“ – Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi Aastaraamat 2011/2012, 719.

Apostlikud isad (2002) Tõlk ja koost K. Kasemaa. Kommentaarid ja märkused A. Kull. Tallinn.

Bartlett, R. (2001) Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Tallinn.

Berly, S. (1952) The Study of the Bible in the Middle Ages. Oxford.

Bultmann, R. (1985) Theologie des Neuen Testaments. Tübingen.

Burckhardt, J. (2003) Itaalia renessansikultuur. Tartu.

Deely, J. (2005) Basics of Semiotics, Semiootika alused. Tartu Semiotics Library 4. Tartu.

Finkelstein, I.; Silberman, N. A. (2001) The Bible Unearthed. Archeology’s New Vision of Ancient Israel and the Origin of Its Sacred Texts. New York.

Frör, K. (1961) Biblische Hermeneutik. München.

Garin, E., koost (2010) Renessansiaja inimene. Tallinn.

Genthe, H.J. (1977) Kleine Geschichte der neutestamentlichen Wissenschaft. Göttingen.

Gurevitš, A. (1992) Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn.

Hengel, M. (1988) Judentum und Hellenismus. Studien zu ihrer Begegnung unter besonderer Berücksichtigung Palästinas bis zur Mitte des 2 Jh.s. v.Chr. Tübingen.

Kaiser, O. (1992–1994) Grundriss der Einleitung in die kanonischen und deuterokanonischen Schriften des Alten Testaments, Bd. 1–3. Güterloh.

Kaiser, O. (1993) Der Gott des Alten Testaments. Theologie des AT 1: Grundlegung. Göttingen.

Kaiser, O. (1998) Der Gott des Alten Testaments. Wesen und Wirken Theologie des AT 2. Göttingen.

Kaiser, O. (2000) Die alttestamentlichen Apokryphen. Eine Einleitung in Grundzügen. Gütersloh.

Köster, H., Robinson, J. (1971) Entwicklungslinien durch die Welt des frühen Christentum. Tübingen.

Lahe, J. (2012) „Die „orientalischen Religionen“ im Römerreich als ein Problem der Religionsgeschichte“ – Zeitschrift für Religionswissenschaft 2/20, 151–195.

Lahe, J. (2012) „Sissejuhatus Rudolf Bultmanni teoloogiasse“ – Kirik&Teoloogia 29–30, 29.6. ja 6.7.2012.

Levin, C. (2012) Vana Testament. Tartu.

Lohse, B. (1995) Luthers Theologie in ihrer historischen Entwicklung un in ihrem systematischen Zusammenhang. Göttingen.

Lohse, B. (1996) Martin Luther. Tartu.

Luther, M. (2012) Valitud tööd. U. Petti, koost. Tartu.

Luttikhuizen, G. P. (2006) Gnostic Revisions of Genesis Stories and Early Jesus Traditions. Leiden.

Maier, J., Schreiner, J. Hgg. (1973) Literatur und Religion des Frühjudentums. Gütersloh.

Markschies, C. (2006) Das antike Christentum. Frömmigkeit, Lebensformen, Institutionen. München.

Matter, E. A. (1990) The Voice of My Beloved. The Song of Songs in Wester Medieval Christinanity. Philadelphia.

Nõmmik, U. (2008) „Pentateuhi ajaloolis-kriitilise uurimise seisust“ – Usuteaduslik Ajakiri 1(57), 3–24.

Nõmmik, U. (2009) „Vana Testamendi mõistmise eeldusi“Minu Issand ja minu Jumal. Pühendusteos Dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. Tallinn, 13–24.

Pagels, E. (1989) Adam, Eve and the Serpent. New York.

Paul, T. (2003) „Rudolf Bultmann ja Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon“ – T. Paul, Kirik kest küla. Tartu, 334–371.

Pearson, B. A. (1990) Gnosticism, Judaism and Egyptian Christianity. Minneapolis.

Pearson, B. A. (1997) The Emergence of the Christian Religion. Essays on Early Christanity. Harrisburg.

Pöhlmann, H. G. (1994) Dogmaatika põhijooned. Tartu.

Reventlow, Henning Graf (1990) Epochen der Bibelauslegung. Bd. I: Vom Alten Testament bis Origenes. München.

Reventlow, Henning Graf (1994) Epochen der Bibelauslegung. Bd. II: Von der Spätantike bis zum ausgehenden Mittelalter. München.

Reventlow, Henning Graf (1997) Epochen der Bibelauslegung. Bd. III: Renaissance. Reformation. Humanismus. München.

Reventlow, Henning Graf (2001) Epochen der Bibelauslegung. Bd. IV: Von der Aufklärung bis zum 20. Jahrhundert. München.

Riistan, A. (2009a) „Jeesus-Seminari Jeesus“ – Et sinu usk otsa ei lõpeks. Pühendusteos Peeter Roosimaale. A. Saumets, A. Riistan, toim. Tartu, 21–55.

Riistan, A. (2009b) „Uuest perspektiivist Pauluse uuringuis“ – Minu Issand ja minu Jumal. Pühendusteos Dr. theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. Tallinn, 39–62.

Rudolph, K. (1996) Gnosis und spätantike Religionsgeschichte. Gesammelte Aufsätze. Leiden.

Rudolph, K. (2005) Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätantiken Religion. Göttingen.

Russell, D. S. (1986) From Early Judaism to Early Church. Philadelphia.

Sandmel, S. (1979) Philo of Alexandria: An Introduction. New York/Oxford.

Schnelle, U. (2000) Einführung in die neutestamentliche Exegese. Göttingen.

Schnelle, U. (2003) Paulus. Leben und Denken. Berlin/New York.

Schnelle, U. (2005) Einleitung in das Neue Testament. Göttingen.

Stemberger, G. (1989) Midrasch. Vom Umgang der Rabbinen mit der Bibel. Einführung. Texte. Erläuterungen. München.

Stone, M. E., ed. (1984) Jewish Writings of the Second Temple Period. Apokrypha, Pseudepigrapha, Qumran Secterian Writings, Philo, Josephus. Phildalelphia.

Zenger, E. (2012) Einleitung in das Alte Testament. Stuttgart.

Tasmuth, R. (2012) „Hermeneutika varjatud võimust“ – Kirik&Teoloogia 36, 7.8.2012.

Theissen, G. (2003) Die Religion der ersten Christen. Eine Theorie des Urchristentums. Gütersloh.

Theissen, G., Merz, A. (2011) Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. Göttingen.

Tilly, M.; Zwickel, W. (2011) Religionsgeschichte Israels. Von der Vorzeit bis zu den Anfängen des Christentums. Darmstadt.

Tröger, K.-W. (2001) Die Gnosis. Heilslehre und Ketzerglaube. Freiburg jm.

VanderKam, J. C. (1998) Einführung in die Qumranforschung. Göttingen.

Wilson, R. McL. (1972) „The Gnostics and the Old Testament“ – Ex Orbe Religionum (Studia Geo Widengren oblata). J. Bergmann, ed. Leiden, 164–168.

Wintermute, O. (1972) „A Study of Gnostic Exegesis of the Old Testament“ – The Use of the Old Testament in the New and Other Essays. Studies in Honour of William F. Stinesbring. J. M. Efird, ed. Durham, 241–274.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English