Arvamused

Vestlus kolleegiga, mis algas 75 aastat tagasi

Toomas Jürgenstein

Sain hiljuti ühe väärtusliku trükise omanikuks. Endine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste kinkis mulle 1937. aastal ilmunud üleriigilise usuõpetajate päeva ettekanded, mis olid avaldatud kogumikus „Usuline kasvatus koolis“. Avaldatud oli kolm ettekannet, professor Johan Kõpult, koolide peainspektorilt Märt Raualt ja vaimulik Anton Eilartilt.

Märt Raua[1] põhjalik ettekanne: „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tekitas suure tahtmise tema pisut enam kui 75 aastat tagasi välja öeldud seisukohtade üle mõtteid vahetada. Otsustasin teha seda vabas, arutlevas vormis ja kuna olime ikkagi kolleegid, otsustasin oma kujutletavat vestluskaaslast ka sinatada.

Märt Raud (edaspidi MR): Usuõpetusel on algkoolis kaks eesmärki – õpetuslik ja kasvatuslik. Õpetuse eesmärgiks on anda lastele teadmisi ristiusust, tutvustada neid ristiusu alustega ja rikastada neid usuliste mõistetega. Usulise kasvatuse eesmärgiks on äratada lapses tõelist usuelu, selgitada ja süvendada seda, anda temale kindel pide elus, kõvendada tema tahet elada jumalameelepärast elu, äratada temas armastust kristliku kiriku vastu ja valmistada teda ette aktiivseks kristliku koguduse liikmeks.

Toomas Jürgenstein (edaspidi TJ): Mõned asjad on maailmas ja Eestis muutunud. Nii ei saa minu arvates üldhariduskoolis edasi antav sõnum olla suunatud õpilase koguduse liikmeks ettevalmistamisele ja teemade osas ei saa piirduda ristiusuga. Usulise kogukonnaga ühinemine või mitteühinemine on õpilase isiklik otsus. Küll aga on sarnane idee õpilase mõtlemise rikastamisest. Kirjutasin kunagi ühes ülemeelikus artiklis, et religioossus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ning teeb inimese vabaks.[2] Üsna sarnaselt mõtlen usundiõpetuse kohta ka täna.

Kasvatuslike asjadega on keeruline. Mulle näib, et pärast taasiseseisvumist püüti juurutada vaid teadmistele keskendunud väärtusevaba kooli. Tegelikkuses pole see võimalik. Väga ilmekalt kirjeldab varjatud väärtuste edastamist meiegi koolides kasutusel inglise taustaga filosoofia ja religiooniloo õpik gümnaasiumile „Sissejuhatus ideede maailma“. Õpikus nimetatakse mitut tegevust ja küsitakse, missuguseid väärtusi need kultiveerivad. Näiteks, kui kool nõuab koolivormi, siis mida sellega õpetatakse, või kui enamik tundidest sisustavad õpetajad ja õpilastel on vähe sõnaõigust, mida siis sellega õpetatakse?[3]

Arvan, et pärast taasiseseisvumist oli sarnaselt ühiskonnale ka paljude koolide sõnumiks edukuse ja materiaalsete väärtuste esiletõstmine. Õnneks võib viimastel aastatel tajuda selle kõrval laiemat väärtuskasvatust rõhutavat lähenemist. Konkreetselt usundiõpetusest lähtuvalt olen nüüd juba viisteist aastat püüdnud õpilastele edastada teadmiste kõrval ka sõnumit: „Religioon on tõsiseltvõetav elusfäär“.

MR: Kooliõpetajad kaebavad, et suur osa lapsi tuleb kooli kui väikesed paganad, kellel ei ole usuelust aimugi. Usuline kasvatus nende laste juures ei saa olla eriti viljakas.

Põhja-Eestis on küll ka neid perekondi, kus usuelu on väga elav. Aga ka neist kodudest tulevate lastega on usuõpetajal küllalt raskusi. Sest usuasjus puudub siin kontakt kodu ja kooli vahel. Tegemist on usulahkudesse kuuluvate vanemate ja nende lastega. Lahkusulised ei usalda hästi neid koole, kus usuõpetaja kuulub ametlikku kirikusse.

Kuidas veeretada usulise kasvatuse teelt neid kive, mida sinna on kuhjanud üheltpoolt usuline loidus, teiselt poolt usuline sallimatus, selleks ei tea kool ega juhtiv administratsioon abinõusid.

TJ: Rahvaloenduse andmed hiljuti avalikustati ja viimase kümne aastaga pole olukord eriti muutunud, vaid umbes 30% eestimaalastest seob end kindla religiooniga. Noorte hulgas on see protsent tõenäoliselt veel madalam ja selge usulise taustaga lapsi on vähe. Kui suure linnakooli gümnaasiumi klassis õpib tavaliselt 35–36 õpilast, siis oma usulisi veendumusi avaldavad tavaliselt 2–3, vahel veelgi vähem. Aktiivsemalt väljendavad oma seisukohti Jehoova tunnistajad, juba välimuse järgi võib eristada satanistlike huvidega noori, aeg-ajalt tõstatavad olulisi küsimusi ka baptisti, õigeusu või luterliku taustaga õpilased.

Ehkki valdava enamiku klassist moodustavad õpilased, kellel puudub usuline taust, ei saa öelda, et religioossed teemad neid ei puuduta. Üllataval kombel oli minu õpetajakarjääri algusaastatel olukord pisut sarnane Sinu poolt kirjeldatuga. Kahtlustati, kas kirikusse kuuluv õpetaja suudab olla objektiivne.

Minu jaoks ongi alati esmane ülesanne ületada eelarvamused ja stereotüübid. Kui suudan piltlikult öeldes õpilastega ühist keelt rääkida, siis tunnevad paljud õpilased religioossetest teemadest end puudutatuna küll.

MR: Ka kõige parem usuõpetus ei suuda varustada inimest eluajaks usulise jõu tagavaraga. Ikka uut ja uut jõudu peab ta ammutama kirikust. Oma tulevikuks vajab ta usklikku ehk vähemalt usule vastuvõtlikku noorsugu. Aga ka kirikul endal on vajalik toetada kooli tööd usulise kasvatuse alal. Kool ja kirik on niiviisi loomulikud liitlased.

TJ: Kirikuga, vaimulikega ja erinevate usundite esindajatega peab kindlasti suhtlema. Küllap seda tehti ka Sinu ajal. Olen lugenud Viljandi kirikuõpetaja Jaan Lattiku mälestustest, kuidas ta oma leerilastega võimalusel sünagoogis käis.[4] Vahe on selles, et tänapäeval lisandub veelgi suurem usuline mitmekesisus. Kooli võiks kutsuda erinevate religioonide esindajaid, õpilastega võiks käia võimalikult paljudes erinevates kirikutes, Tallinnas lisaks veel sünagoogis, krišnaiitide templis ja Pirita kloostris. Hariduslikus mõttes oli suurepärane algatus möödunud aastal kirikute öö, kus Tartu ja Tallinna kirikud olid ühel ööl linnarahvale avatud.

MR: Tahaksime loota ja näha kirikuõpetajate ja kooliõpetajate vahel rohkem vastastikust arusaamist, üksteisest lugupidamist ja teise tõekspidamiste austamist. Vahemeheks võiksid olla ja peaksid olema need kirikuõpetajad, kes on ühtlasi ka koolides usuõpetajad. Vastastikusel tutvumisel võib olla leitakse, et näiteks liberaalne uskmatuks peetav kooliõpetaja tegelikult on palju vagam ja et konservatiivne, nõndanimetatud ortodoksaalne kirikuõpetaja on palju mõistlikum, kui seda arvati.

TJ: Dialoogi vajalikkusest olen ma viimase kümme aastat rääkinud. Ja tõepoolest mõlemalt poolt avatud dialoogist, mida minu arvates kasutatakse liiga vähe. Olen ka kirjutanud, et minu arvates on paljud argumendid hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade refereerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada. Võib selgelt märgata, kuidas copy-paste-meetodiga läheb selles diskussioonis kaduma inimlik mõõde ja süveneb stereotüüpide rõhutamine. Väga loodan, et ühe laua taga söömine-joomine, jutuajamine või ühine saunaskäimine suudavad seda inimlikkust taastada.

MR: Meie nooreas pidas materialism võidukäiku. Loodusteaduse ja ajaloo nimel öeldi meile, et kõige alus maailmas on mateeria. Ei ole absoluutset, kõik on relatiivne. Ei ole tõde, ei ole kõlblust. Nüüd on need materialistlikud veevood tagasi läinud, aga maapind, millest nad üle käinud, ei ole veel kuivanud.

TJ: Tegelikult olen üllatunud, kui vähesed õpilased on omaks võtnud materialismi. Veel vähem on neid, kes seda veendunult ka kaitsevad. Arutelud niisuguste õpilastega on olnud alati väga huvitavad.

Üldiselt mulle näib, et nõukogudeaegsest materialismist jäi alles vaid umbusk traditsiooniliste religioonide vastu ning palju stereotüüpe, mis lähemal kontrollimisel tõele ei vasta. Ehk siiski ka mingi soodumus suhteliselt kriitikavabalt ateismi religioonikriitika omaks võtta. Võib-olla on seda soosinud ka tänapäevaste ateistlike raamatute, on selleks siis Millsi „Ateistlik Universum“ või Dawkinsi „Luul jumalast“, üleolev stiil.

MR: Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist. Oleme õigustatud küsima, ka meie Eesti luteri kirikus püsib praegu veel see seisukoht, või ollakse teel tagasi verbaalinspiratsiooni juurde.

TJ: Tunnistan, et olen kirjeldatud teemal tajunud kirikute suhtumises teatud küsitavusi. Kasvõi asjaolu, et kui üleolevalt suhtutakse piiblitõlgendustesse, mis püüavad pühakirja alusel mitte hukka mõista näiteks homoseksuaalide kooselu. Ja samas, kui mõistvalt suhtutakse juhtumitesse, kui pühakirja tõlgendatakse sõna-sõnaliselt ja eitatakse näiteks evolutsiooni ja kosmoloogia seisukohti. Pigem olen kohanud juhtumeid, et tõsiste usklikena tõstetakse esile neid, kes piiblit sõna-sõnaliselt tõlgendavad.

MR: Meie peame piibli jälle inimestele avama, sest vahepeal on tema lugemine kodudes soiku jäänud. Selleks on kohane just „Kooli Piibel“. Tartu Piibliselts on tema väljaandmisega teeninud koolide tõsist tänu. Nüüd on vaja vaid vaja hoolt, et see piibel ka vajaliselt leviks. Täielikku piiblit laste kätte anda ei saa soovitada ei algkoolis ega ka keskkoolis.

TJ: Õpilaste baastekstide tundmine on kindlasti nõrgem kui Sinu ajal. Ei tunta ka piiblilugusid, mis seab teatud piirid kunsti, kirjanduse mõistmisele. Minu jaoks oli üllatus, et Sa ei soovita isegi keskkooli kätte anda täieliku piiblit. Huvitav, mis põhjuseks võis olla?

MR: Iseäranis ei tohi karta laste küsimusi. Paljud pedagoogid ei salli sääraseid küsimusi, sest nad näevad neis laste ninatarkust ja soovi naeruvääristada õpetust ja tekitada õpetajale raskusi. Aga need küsimused on just väga vajalikud õpilaste kahtluste vastu võitlemiseks.

TJ: Olen kirjutanud artikli „Küsivad usuinimesed“[5], kus väitsin, et üks element, mida traditsiooniliste kirikute käekäigu eest seisvad inimesed peaksid õppima, on oskus küsida. Kipun arvama, et ühiskonnas õigeid küsimusi esitav kirik on igal juhul eelistatud ainult vastuseid pakkuva maailmavaatelise süsteemi ees. Ja õpilase loomulik uudishimu ning selle veel loomulikum väljendus, küsimus, peaks igal juhul klassiruumis toetatud saama.



[1] Märt Raud (18811980) oli Eesti koolitegelane, kirjanik (kirjanikunimega Tõnis Migagu, kuid kasutas ka teisi pseudonüüme), ajakirjanik ja kultuuritegelane. Oli mitme maavalitsuse haridusjuht, koolinõunik, 19371940 koolide peainspektor. Märt Raua ettekande kirjaviisi ei ole muudetud.

[2] Toomas Jürgenstein, „Religioon teeb targaks“ Delfi 30.5.2002.

[3] William Raeper, Linda Smith, Pilk ideede maailma. Tallinn: Koolibri 2003, lk 200.

[4] Jaan Lattik, Viljandi kirikumõis jutustab. Tartu: Ilmamaa 1993, lk 91.

[5] Toomas Jürgenstein „Küsivad usuinimesed“ Kirik & Teoloogia 7.9.2012.

 

Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English