Arvamused

Üheliikmeline leibkond

Toomas PaulMeie usuisa Martin Luther asetab seksi üldinimliku möödapääsmatu tarbena teiste kehaliste vajaduste kõrvale, nagu „joomine, söömine, sülitamine või potil käimine“.[1] Loetletud füsioloogilised toimingud ei ole siiski võrdselt reflektoorsed. Sülje eritamist ei saa vältida, küll aga valida, kuhu see väljutada. Lutheri päevil oli söömise ajal laua alla sülitamine normaalne nii vürsti palees kui talupoja tares. Mäletan sõjajärgsetest aastatest kõikjal avalikes kohtades rippunud silte: „Sülitamine keelatud!“ ja Ne naplevath! Praegu enam ei kohta keelamist, meie neelame sülje alla.[2]

Söömisega on teine lugu, sellest tõesti ei pääse. Meie esivanemate peatoidus oli läbi aastatuhandete leib. Pereisa ise lõikas leiba, igale kääru. Murega, kas igapäevast leiba jätkub kevadeni. Kellelegi ei tulnud mõttesse pidada leivapäeva, et propageerida rukkileiva söömist hamburgerite ja kookide asemel.

Sada viiskümmend aastat tagasi ei olnud suurperes vajadust ka emadepäeva järele. Abielus naisel sündis iga aasta-paari tagant laps. Ja kui ta nurgavoodis noorena ei surnud, sai temast vanaema. Mitu põlve elas koos, ja majas oli alati igas eas lapsi. Meie aeg on teine. Individualistlik. Lapsi on üks-kaks, kui on, ja neil on igal oma tuba. Oma mängukonsool ja oma televiisor. Ja koht lasteaias, et ema saaks käia tööl.

Kõikjal maailmas, kus inimestel on lubatud abielu lahutada ja see on majanduslikult võimalik, paljud ka lahutavad. Antropoloog Helen Fischer oletab, et võib-olla olid meie kauged esivanemad nii nagu punarinnad, rebased ja teised ajutiselt monogaamsed loomad-linnud ühe paarilisega koos „vaid nii kaua, kuni üks laps korralikult jalad alla sai – ehk umbes neli aastat“. Kui ema ei pidanud enam last pidevalt imetama või endaga kaasas kandma ja sai võsukese toidu varumise ajaks vanaema, tädide, nõbude ning suuremate õdede-vendadega jätta, ei vajanud ta enam oma lapse heaolu tagamiseks täiskohaga partnerit.[3]

Mõnedki abielud püsivad ka praegu koos kauem kui kestab romantiline armastus. Vahel hambad ristis. Laste pärast. Kas lapsed ei saa aru? Saavad küll. Tundlikumad tunnevad ennast süüdlasena vanemate vaevlemises.

Perekond pole enam see, mis sajand-poolteist tagasi, kui kannatlikkust tingisid ka majanduslikud kaalutlused. Maailma on tänapäeval tekkinud kaks naisetüüpi, keda minevikus vaid haruharva ette tuli: haritud naised ja lahutatud naised. Uut sorti inimesed annavad alati kirgedele teise suuna.

Tõsiasi on, et nn „perekondlikud väärtused“ on sedavõrd muutunud, et nende tähendus jääb järjest ebamäärasemaks. Oli aeg, kus lapsi leivateenijatena koheldi, otsemaid tööle pandi, kui nad kõndima õppisid, nii et 19. sajandil võisid nad anda isegi kolmandiku või poole perekonna sissetulekutest. Kui sellele lõpp tehti ja hoopis naised tööle läksid, toimus tunnete revolutsioon – laste osaks sai vanemate raha kulutamine, mitte enam selle teenimine. Tänapäeval ütleb 70 protsenti prantslastest, et vanematel pole õigust lastelt ohvreid nõuda, 62 protsenti ütleb, et nad ei küsi endale laste palgast midagi.[4]

Veel pool sajandit tagasi tuli paljudel maalt linna siirdunutel elada pead-jalad koos. Ühisköögiga korteris võis vireleda mitu perekonda. Koos ämma(de)ga. Viimane viletsus! Aga sellele tuli kinnisvarabuumi ajal lõpp. Liisinguga sai iga soovija oma eramu.

Skandinaavias, kus tuumperekond on kõige hapram, koosnevad pooled leibkonnad ühest inimesest. Oslos moodustasid juba 1998. aastal üksi elavad inimesed 75 protsenti leibkondadest. Ei ole, kellega leivad ühte kappi panna, aga – sõna elab edasi, vähemalt statistikas.

Eestis on naisi sada tuhat rohkem kui mehi, kellest pealegi kümme protsenti on geid. On loomulik, et kobedamad mehepojad lähevad varem-hiljem taaskasutusse.

Ent parimalgi puhul – meeste eluiga on lühike. Üksteist aastat vähem kui naistel. Sõltumata sellest, kas naine on olnud abielus või mitte, ähvardab teda üksi jäämine. Pikema eluea tõttu on Eestis üle 65-aastaseid naisi kaks korda rohkem kui samas vanuses mehi.

Kunagi oli täiskasvanud lastel kohustus oma viletsaid vanemaid ülal pidada. Seda võib muidugi ka praegu teha, aga tööveterani toidavad siiski kolm pensionisammast.

Taas abiellunud paaride lahutumus kasvab, nagu ka lastega vanemate oma. Nõnda tiheneb vanemlike suhete džungel – minu, sinu, meie lapsed koos sellest tulenevate erinevate staatuste, tundlike teemade ja konfliktitsoonidega kõigi asjaosaliste jaoks.

Nüüdseks on kõigis neis punktides tekkinud valikuvõimalused ja valikusunnid. Pole enam selge, kas abiellutakse, millal abiellutakse, kas elatakse koos ilma abiellumata, kas abiellutakse ilma koos elamata, kas laps saadakse ja kasvatatakse üles abielu raames või väljaspool abielu, sellega, kellega koos elatakse, või sellega, keda armastatakse, kuid kes elab koos kellegi teisega, enne või pärast või keset karjääri. Pole selge, kuidas see kõik on lähiperspektiivis, pikas perspektiivis või ajutiselt ühitatav kõigi asjaosaliste elatise hankimise, karjääri ja elukutse paratamatuse või ambitsioonidega. Kõikidest sellistest plaanidest ja kokkulepetest on põhimõtteliselt võimalik lahti öelda ning seetõttu on nad oma rohkem või vähem ebavõrdsete koormatega, mida nad sisaldavad, sõltuvad legitimatsioonist. Seda võib mõista (kunagi) perekonnaks ja abieluks koondatud elu- ja käitumismustrite lagunemise ja diferentseerumisena. Nõnda muutub mõiste ja tegelikkuse seostamine üha raskemaks. Mõistete (perekond, abielu, lapsevanem, ema, isa jne) ühtsus ja konstantsus vaikib maha ja katab kinni nende taga peituvate olukordade kasvava mitmekesisuse (näiteks lahutatud isad, üksikute laste isad, üksikisad, abieluvälised isad, välismaalastest isad, võõrasisad, töötud isad, koduperemehed, kommuunis elavad isad, pühapäevaisad, tööl käiva abikaasaga isad jne).[5]

Selliste tormiliste teisenemiste juurest on mõttekas minna mõttes viissada aastat ajas tagasi. Luther protesteeris resoluutselt abielu sakramendiks tunnistamise vastu. „Abielu mitte ainult et arvatakse sakramentide hulka ilma igasuguse [aluseta] Pühakirjas, vaid on nendesamade inimlike tavadega, millega ta sakramendiks tõsteti, ka täiesti naeruväärseks tehtud. /…/ Ei olnud ju esivanemate abielud vähem pühad meie omadest, ja uskmatute abielud pole vähem tõelised kui usklike omad, aga nemad neist sakramenti ei tee“ (lk 263). Abielu on ilmalik asi. „Ka abielukohuste täitmine ei sünni ilma patuta, kummatigi vaatab Jumal sellele läbi sõrmede – kuna see on vajalik ja pole teisiti võimalik“ (lk 465).

Abielu ja perekond kuulub juristide töövaldkonda: „Ma hüüan ja kisendan ning kordan aina, et sellised asjad tuleks jätta ilmaliku võimu hooleks, nagu Kristus ütleb: „Laske surnuil oma surnud matta“, seepärast annaks Jumal, et ilmalik võim seda teeks, tehku ta siis hästi või halvasti“ (lk 623).

Luther ei hoia kokku musta värvi ega sarkasmi: „Mida see abiellumise keelamine tähendab? See tähendab, et mõeldakse välja rohkesti takistusi ja seatakse lõkse, et ühteheitmist takistada või juba sõlmitud abielusid lahutada. Kes on andnud inimestele sellise voli? Oldagu pealegi pühad ja innukast vagadusest ajendatud – miks võõras pühadus ahistab minu vabadust? Miks peab võõras innukus mind vangistama? Olgu püha ja püüdlik igaüks, kes tahab ja niipalju kui tahab, aga ärgu kahjustagu kaasinimest, ning ärgu võtku minult mu vabadust!“ (lk 268j).

Vastavalt oma kahe riigi õpetusele väidab Luther: „Mulle ajab hirmu peale näide, kuidas paavst ühena esimestest seda mängu kaasa mängib ja kõiksugu ilmalike asjadega tegelemise aegamööda enese kätte kisub, nii et temast on saanud mingisugune maailmavalitseja keisrite ja kuningate üle. Ma kardan, et kui koerale tema väljaõpetamise ajal nahatükikesi närida anda, õpibki ta nahka sööma ja laseb ennast heade kavatsuste tähe all ära petta. Nii jõutakse viimaks jälle selleni, et evangeeliumi juurest on langetud lihtsa ilmaliku kauplemise juurde. Sest seal, kus me kipume abieluasjade üle kohut mõistma, oleme juba käistpidi hammasrataste vahel, ja meid kistakse kaasa, nii et meil tuleb hakata otsustama ka selle üle, milliseid karistusi määrata. Kui me aga otsustame karistuste üle, siis peame otsustama ka ihu ja varanduse üle. Sel juhul oleme juba täiesti rataste vahele jäänud, ning upume ilmalike asjaajamiste voogudesse“ (lk 624).

Uppumine on paratamatu, ka Lutheril endal, kui ta asub nõu andma. Vaid üks näide ta kümnete konkreetsete soovituste hulgast: „Vaatleme sellist juhtumit: kui naine on abielus impotentse mehega ega saa – ja küllap ka ei taha – kõiki neid tülikaid tõendusi hankida, mida kohus nõuab mehe impotentsuse kinnitamiseks, ent ometi tahab last või ei suuda ennast talitseda: siis annaksin mina nõu taotleda mehelt lahutust, et abielluda teisega, ning tema ja ta mehe südametunnistust ja kogemust tuleks lugeda küllaldaseks impotentsuse tõendiks. Mees aga ei taha. Siis ma soovitaksin edasi, et ta oma mehe nõusolekul (kes ju õigupoolest ei olegi abielumees, vaid lihtsalt vallaline kaaselanik) elaks kokku teise mehega, näiteks oma mehe vennaga, nii et see ühendus jääks saladuseks ja laps omistataks arvatavale isale. Kas selline naine võib õndsaks saada? Minu arvates küll. Eksitus ja teadmatus mehe impotentsusest takistab siin abielu, aga seaduste türannia lahutust ei võimalda. Jumala Seaduse järgi on aga naine vaba ja teda ei saa sundida kasinusele. Seetõttu peab mees naise õigust tunnistama ja ta teisele loovutama, omades teda niikuinii näiliselt. Edasi – kui mees nõusolekut ei anna ja ka lahutada ei taha, annaksin ma nõu ihade käes põlemise või abielurikkumise asemel sõlmida abielu kellegi teisega ning põgeneda kaugele teadmata paika. Millist muud nõu saaks anda sellele, kes kannatab pideva himustamise ohtu?“ (lk 275j).

Eriti ägedalt sõdib ta tol ajal tavaks kujunenud salajase, s.t noorte endi vahelise kihlumise vastu. Argumentidest patriarhaalse korra kaitseks ei tule puudu. Paar katket: „Neljandaks on meil olemas Vana Seaduse ja esiisade eeskuju, mille puhul oli ette nähtud, et vanemad oma lapsi paari panid, tehes seda isaliku eestkosteõigusega, nagu 2Ms 21,9 selgesti osutab“ (lk 627). „Kuuendaks on olemas ka mõistus ja loomulik õigus. /…/ Ei taha ju keegi oma raha ja vara avalikult kuhugi vedelema jätta, nii et igaüks, kes esimesena kohale jõuab, selle endale võiks kahmata. Antud juhul aga võtaks see poisinolk ainult mitte lihtsalt mu raha ja vara, vaid minu vaevaga kasvatatud lapse, saades lisaks tütrele enda kätte ka raha ja varanduse. Mina aga peaksin talle veelgi tasuma ning laskma tal tekitatud kannatuse ja pahe eest ka minu majapidamise pärijaks saada, mille ma hoole ja tööga üles olen ehitanud“ (lk 628).

Ei ole võimalik mõelda kaksipidi. „Pigem on see ju Jumala ja Tema Sõna vastu, nimelt käsu vastu, mille Jumal selgesti on andnud, ja mis ütleb, et tuleb kuulata oma vanemate sõna. Seetõttu keelab Ta sellised kihlused ära, mitte ei pane inimesi nende kaudu ühte. Mis ennast aga Jumala Sõna vastaselt ise ühte paneb, see on patt ja ebaõiglus Jumala ja Tema Sõna vastu“ (lk 636j).

Aga kui asjaosaliste tunded tõrguvad? „Siis tuleb lapsel, kellel pole abielust keeldumiseks muud põhjust kui sõge nooruspõlve armastus, millega ta kellegi teise küljes ripub, selline armastus maha jätta ning lapseliku kuulekusega isa nõu kuulda võtta. Ta peab teadma, et kui ta seda ei tee, varitseb teda oht isalikule tahtele vastu hakates Jumala neljanda käsu vastu eksida“ (lk 676).

Polügaamia või mitmikabielu, Nebenehe, oleks parim lahendus tegeliku elu keerdsõlmedele. Tema ja Philipp Melanchthoni heakskiidul sõlmis maahärra Philipp von Hessen morganaatilise abielu oma õuedaami Margarethe von der Saalega. Aga ta pidi pärast puhkenud ägedat skandaali leppima, et: „See [digamia] aga ei ole meile sobilik ega saa me seda endi juures kasutada, sest meil tohib ühel mehel olla vaid üks naine. /…/ Pealegi oli Moosese rahva jaoks ihu vili äraütlemata oluline, mille juures ihulik neitsilikkus nii suurt rolli ei mänginud. Meie juures on see teisiti, kuna me peame naise au ihuviljast tähtsamaks“ (lk 653j).

Luther oli sama meelt, mis valitses tema ajastul: tütre süütus on isale suur varandus ja too ei tohi seda kinkida ise kellele tahes. „Vaestel naisterahvastel pole ju midagi kallimat ja õilsamat kui nende au, ja seda ei saa kurat neile loomulikult jätta“ (lk 667). Õiglases sõjas on kõik lubatud, ainult ühest asjast tuleb kristlikel sõjasulastel loobuda: „Ja sellises sõjas on kristlik ja armastuse tegu vaenlasi kõhklemata hukata, röövida ja põletada, ning neile igapidi kahju teha, kuni see toimub sõjakommete järgi. Tuleb vaid hoiduda pattudest ega tohi naisi ja neitsisid häbistada“ (lk 429).

1530. aastal oli Luther evangeelsete viimase instantsi seaduseandjana ilmalike asjaajamiste voogudesse uppunud. Ta kirjutab ilmse südametäiega: „Sest maailm on kurjust nii täis, et sinna pole midagi parata, ning pole lootustki seda seadustega ära hoida. On tekkinud olukord, kus see, kellele ei meeldi mõni asi paavstluses, tuleb meie juurde ja petab meid. Ja kui talle meie juures ei meeldi, jätab ta oma häbi meie kanda ja läheb tagasi papistide juurde, ning leiab seal endale kaitsjad, kes pakuvad kaitset ka kõigi meie juures korda saadetud pattude asjus. Nagu on praeguseks käitunud ka mõnigi pastori naine: kui ta on ühest mehest tüdinud ja tahaks endale hea meelega uut, laseb ta mõne eluvennaga oma mehe juurest jalga ja väidab, et see polevatki olnud abielu, ning tema südametunnistus ei taluvat seda enam; nüüdsest tahtvat ta saada vagaks tütarlapseks. Mine aga mine, kena pruut, lase käia! Me kõik saame sõnaga ,südametunnistus’ maailma ära petta, niikaua kui Kristus lebab sõimes ja on lapsuke. Kui Ta aga saab kord suureks ja tuleb oma väega, siis saadakse teada, kes keda pettis. Seni tahame olla niisama vabad nagu need, kellest siin juttu on, ning laulda: mulle kehtigu sama, mis sulle, mu kallike! Lase aga käia, küll sa juba kellegi leiad, kellega sa kokku sobid“ (lk 648j).

Kui nüüd nördinud usupuhastaja juurest tagasi pöörduda loo alguse juurde, tuleb öelda: ka tolleaegne eesti külakogukond oli naiste vastu väga ülekohtune. „Mees, kes saab, lits, kes annab“ – selliseid ja räigemaid seksistlikke vanasõnu käibis kümnete kaupa. Õnnetul „eksinud tüdrukul“ ei jäänud vahel muud üle kui soolaukasse hüpata.

Too aeg on lõplikult läbi. Tänast ühiskonda iseloomustab sallivus. Naistearst Kai Haldre hoiatab: kõigile teada-tuntud tõde on, et igasugust statistikat ja arve saab interpreteerida just selliselt, nagu võimaldavad analüüsija maailmavaade, hoiakud ja teadmine / teadmatus sellest, mis arvude taga peitub ning kuidas need tekivad. Ta ei nõustu, et enamiku laste sünd väljaspool registreeritud kooselu – rääkimata dramaatilistest hüüatustest, et üle poole lastest Eestis sünnib vallaslastena üksikemadelt – on võrdne perekonna ja moraali allakäiguga. „Enne selle väite esitamist peaks olema tõestatud, et registreeritud kooselu tänases Eestis on moraalsem, parem, kindlam jne kui registreerimata kooselu“.[6]

Statistika interpreteerimisega on nagu on. 2007. aasta märtsi lõpu seisuga oli nn vallasemade kirjas 24174 last, mis moodustas ligi kümnendiku kõigist neist, kellele riik maksab peretoetusi. Kui Saue linnas sai üksikvanema toetust 4,6 protsenti kõigist lastest, siis Narva ja Valga linnas ulatus niisuguste laste osakaal üle 14 protsendi. „On alust arvata, et vanemad registreerivad toetuse pärast oma järglase üksikvanema lapsena ka siis, kui elatakse lapse isaga koos“.[7]

Hea küll, registreeritud kooselu ei ole moraalsem, parem ega kindlam kui registreerimata kooselu. Kuid nukleaarperekond – ema, isa ja laps(ed) – on kole kipakas kooseluvorm. See sugenes sajandeid kestnud suurpere asemele koos industriaalühiskonna tekke ja vajadustega.

Naturaalmajapidamise ajal elati ja töötati, piltlikult, „ühe katuse all“. Tehas ja kontor andis igale pere liikmele võimaluse, õigemini kohustuse teenida leiba väljaspool kodu. Nõukogude aja lõpul oli ligi 90 protsenti sünnitajatest töötavad naised.

„Ise teenitud raha“ väärtus naisele ei ole üksnes materiaalne, vaid ka sotsiaalne ja sümboolne. See muudab võimusuhteid abielus ja perekonnas. „Oma raha“ teenimine eeldab omakorda haridust, mobiilsust, oma huvide teadvustamist. Allasurutud ülalpeetavast koduperenaisest (ja sünnitusmasinast) on saanud võrdväärne partner, kes võib vajadusel ise mehele öelda: hakka astuma!

Aga kord tuleb vanadus. Mitte kõigil ei ole lapsi, aga viimseni kõigil on ema. Üksi elav ema vajab vähe. Võib-olla talle andeks andmist, et ta ei ole osanud su teismeliseajal õigesti käituda. Leppimist sellega, et oleme ekslikud. Ärme tänavu saada SMS-i, lähme ise ja kallistame teda!

Kui see on veel võimalik. Tuletagem meelde, et emadepäeva mõtles välja üks kahetsev tütar, Ann Jarvis, kes oma ema teisel surma-aastapäeval 1907. aastal kutsus ligimesi tähistama emade mälestuspäeva (Memorial Mothers’ Day Meeting).

 



[1] Sama lugu on sõdimisega: „Seepärast tuleb ka sõjameest või mõõga-ameti pidajat näha täiskasvanu silmaga, et mõista, miks ta nõnda julmalt käitub. Sel juhul saadakse isegi aru, et tegemist on ametiga, mis on Jumalast seatud ning maailmale sama hädavajalik ja kasulik nagu söömine ja joomine või mõni teine vajalik tegevus“ (lk 578j). – Siin ja edasises Martin Lutheri tsitaadid kogumikust Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012.

[2] Norbert Elias, Tsiviliseerumisprotsess. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide: Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. Tallinn: Varrak, 2005.

[3] Helen Fischer, Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia. Tallinn: Väike Vanker, Pilgrim, 2006, lk 159.

[4] Theodore Zeldin, Inimsuhete ajalugu. Tallinn: Varrak, 2001, lk 492.

[5] Ulrich Beck, Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 130.

[6] Kai Haldre, „Abort ja abielu kui kursinäitajad. Sünniregister ei peegelda pereväärtuste allakäiku“ – Eesti Päevaleht 29.7.2004.

[7] Kai Kalamees, „Maripuu muretseb vallaslaste arvu pärast“ – Postimees 22.5.2007.

 

Vt lähedasel teemal Eestimaa kaardid III: vananev üksikute daamide ühiskond (Maaleht 16.05.2013).

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

 

(Foto eest täname Eesti Kiriku toimetust.)

 

Print Friendly, PDF & Email
English