Arvamused

Minu elu Andrei Hvostoviga

Aare Luup

Viimased poolteist kuud on meie ühiskonnas käinud diskussioon selle üle, mida ikkagi lõppeks tähendab väärikas vananemine ja ilus surm. Sel teemal on sõna võtnud palju arvamusliidreid, avades teemat erinevate ja väga huvitavate vaatenurkade alt. Diskussiooni algatas Andrei Hvostov oma pihtimusliku artikliga „Minu elu Annleenaga“ Eesti Päevalehes (20.4.13), kus ta väga intiimsel, kuid mitte ekshibitsionistlikul moel jutustab sellest, mida tähendab neli aastat elu ühes pidevat abi vajava, raskes seisundis voodihaigega. Abivajaja nimi on Annleen ning ta on Hvostovi elukaaslase ema, keda Hvostov enda sõnul siiski oma ämmaks ei tunnista. Mõne aasta jooksul on vanainimese tervis halvenenud, Hvostovi sõnul pole tema mõistus enam selge.

Ta tunnistab otsekoheselt ja ilustamata: „Nüüd ta lamab kõrvaltoas. Juba neli aastat. Aga ma ei käi tema juures. Või noh, kogu selle aja jooksul olen käinud ehk viis korda. Niisama juttu puhumas, õigemini seda küll imiteerimas. Muud ma pole teinud.“ Ta tõdeb, et tema jaoks on võimatu aidata oma elukaaslast, kui see peab puhastama oma ema, kes alla teinud on: „Ma pole oma elukaaslasel kunagi ema hooldada aidanud. Ei suuda. /…/ Ent mina ei tea sellest midagi. Ei tahagi. Ei!“

Hvostov ütleb, et tema elukaaslase pedagoogipalgast ei jätku selleks, et lasta ema hooldekodus hooldada. Nii peab tööga niigi üle koormatud kooliõpetaja iga päev koju jõudes veel kõigepealt hooldama oma ema.

Edasi vihjab Hvostov ühele Austrias aset leidnud juhtumile, kus kaks hooldusõde olid surmanud ühes Viini hospidalis kümneid lootusetus seisundis vanainimesi. Enda elukaaslase ema peale mõeldes küsib Hvostov: „Surmainglid, kuhu te jäite?“ Tänuväärt kombel üritab Hvostov ka leida lahendust, pakkudes selleks vanurite kommuunide moodustamist, kus elavad vanainimesed üksteise eest hoolt kannaksid. Hvostov ei selgita, kuidas tema arvates peaksid tugevama tervisega vanurid füüsiliselt jõudma pöörata voodihaigeid, kuivõrd tema enda tõdemuse kohaselt on selline töö ka keskealise ja täie tervise juures oleva inimese jaoks raske.

Oma teises arvamusloos „Mina, Peeter Kreitzbergi kadestaja“ (29.4.13) mõtleb Hvostov enese vanadusele järgneval moel: „Ma mõtlen õudusega võimalusele, et mind tabab mingi äkiline häda, mis ei tapa, vaid muudab mu pool- või veerandfunktsioneerivaks. Inimvareks, kes sõltub teiste abist. /…/ Kõige vähem tahan ma seda, et siis peaks – vastavuses Eesti perekonnaseadusele – hakkama minu elushoidmisega tegelema minu laps või tema elukaaslane. Ma tahan päästa end ebaväärikast surmast ja ma tahan päästa kõik meie lapsed kohustusest seda ebaväärikat surma pikendada.“

Taolisel puhul näeb Hvostov lahendusena eutanaasiat (kreekakeelne algupärane sõna viitab heale ehk ilusale surmale), mida teostataks tema poolt eelpool nimetatud vanurite kommuunides: „Kujutledes end viimaseid aastaid veetmas pikaaegsete sõprade keskel (kõik mu ülikoolikaaslased, kellega ma olen jaganud aastakümnete kestel teatud eluhoiakuid), olen ma valmis aitama neid elust lahkumisel, oodates samasugust teenet ka enda suhtes.“

Hvostovi taoliste avalduste peale puhkes poleemika eutanaasia üle, mida artikli algul ka mainitud sai. Paljude muude hulgas võtab selle käigus sõna ka Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Kuidas ennast ära tappa“ (11.5.13). Ta märgib selle tulemuse kohta, milleni Hvostov on oma mõttekäikudega lõpuks välja jõudnud, vihjamisi ja irooniliselt järgmist: „Nagu juba soovitatud on, tuleb moodustada vanainimeste kommuunid, kus kudumise, ristsõnade lahendamise ja muude pensionäridele kohaste ajaviidete kõrval tegeletakse ka üksteise tapmisega. Kui keegi liiga palju ähkima ja köhima hakkab, siis pole muud kui süst kintsu – sure väärikalt, vana sõber, ära läkasta!“

Selline on pilt, mille taoline arutelu ajakirjanduse veergudel viimastel kuudel meie ette maalinud on.

Võrdlev usundiloolane Rudolf Otto on püüdnud leida inimeste vaimsuse ühisnimetajat läbi aegade. Ta jõuab selleni, et üleloomulik reaalsus, kui ta end ehedal kujul ilmutab, põhjustab inimeses šokireaktsiooni. Selle puhul ilmneb inimesel üheaegselt tugev tõmme ja iha ning imetlus (fascinosum) selle „täiesti teise“ vastu. Kuid sealsamas esineb ka vastandkvaliteet: inimene tunneb end lõpmata võõra reaalsuse ees tühise põrmuna ning selle vastu ühtlasi kabuhirmu ja õudu (tremendum). Inimene otsib ja samas ühtlasi pelgab kokkupuudet „teispoolsega“. Kuid see ei ole meid ometi jätnud rahule, vaid ilmutab end ka igapäevaelus, kas me siis seda soovime või mitte. Parema müügi huvides püüab tänapäeva kommertskultuur edendada vaid fascinosum’i poolt. „Võidab see, kel on surres kõige rohkem ilusaid asju“. Vanadus, kannatused ja surm tuletavad meile meelde meie lõplikkust ning teadmatust selles osas, mis asub „teispool“ surma. Iluoperatsioonid, ergutavad ained ning lihtsustavat maailmapilti propageerivad ideoloogiad – kõik see võimaldab vältida valu ning unustada, et selles ilmas näitab ennast ka tremendum. Iga valu jaoks püütakse leida valuvaigisti ning see soov on inimlik ja arusaadav. Tahaksime elada aina ülestõusmise järgses ajas ning nelipühade entusiasmiga laetult. Kas tänapäeval on enam üldse neid, kes paastuajal paastuvad?

Igas Annleenas peitub vihje kannatavale sulasele, kellest kõneleb Jesaja Vanas Testamendis: „Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast“ (Js 53:2–3).

Selle põhjus on samuti selge: tremendum, mis taolistes inimestes peitub, ehmatab meid. Nagu seda meenutavalt kirjutab Uku Masing oma essees „Deemonlik Jumal“: „Jahve äratab riiud inimeste vahel, Sauli vaimuhaigus on Jahvelt, Rehabeami kangekaelsus on Jahvelt, saadanlikud inimesed on Jahve üles ässitatud.“

Inimestel, kel on midagi puudu või siis vaimuhaiguse näol tundub midagi üle olevat, tekitavad tavainimestes hirmu ehk tremendum’it. „Saadanlikud“ inimesed. Seega esindavad nad elu õudset modaalsust.

Taoliste inimestega suhtlemine vajab harjumist. Ning teatud eluhoiakut. Mäletan seda, kuidas me ligi 20 aastat tagasi ristiinimestena ja sotsiaaltöö tudengitena kolmekesi veetsime kuus nädalat praktikal Sõmera hooldekodus Saaremaal. Muude hulgas oli seal üks ruum „poistega“, nagu neid nimetati. Noored mehed lamasid seal voodites, jäsemed sünnist peale kõikvõimalikul tavainimese jaoks õudsel moel deformeerunud. Kõnevõimetud. Nad suutsid ainult teha artikuleerimata häälitsusi. Neil oli raske kontrollida oma liigutusi ja miimikat ja iialgi ei saanud nad omal jalal kuhugi kõndida. Kui lugesime neile ette piiblisalme, tundsid nad need ära ning näitasid meile kristlikke materjale oma öökapist, mille mõned eelnevad usukuulutajad olid nendele toonud. Mõistsime ehmatusega, et moondunud kehas on ilmselt peidus normintellekt – nad tajusid seda maailma üsna sarnaselt täiesti tavaliste inimestega. Neid oli raske vaadata, kuid me panime neile õueriided selga ja upitasime ratastoolidesse ning viisime nad õue jalutama – nii harva, kui nad seda said, sest ka selle hooldekodu personal oli tööga koormatud.

Neid õues ringi jalutades aga valdas meid äkki paradoksaalsel kombel rõõmus eufooria. Elasime kaasa „poiste“ heameelele ja õnnele, kes nägid üle pika aja puid, taevast, ja kaugemat ümbrust. Said tunda karget sügisõhku oma näol. Selles meeleolus ei saanud olla muud kui tingimusteta armastus nende „poiste“ vastu – keegi neist ei pidanud iial jõudma Euroopa rikkamate ja ilusamate hulka. Keegi neist ei saanudki elades olla kuidagi „parem“ kui nad sel hetkel olid. Seega said nii nemad kui meie võtta elu ja neid endid just sellistena nagu nad on – ning tunda rõõmu puhtalt juba selle tõttu, et elu antud ja hing sees. Nemad osutasid meile teene, mitte meie neile. Nad olid seal hooldekodus olemas ja meie eluteele seatud selleks, et me saaks neile teene osutada neid jalutama viies ja nendega aega veetes. Tavalistele inimestele pole meil iial võimalik taolist teenet osutada. Kristus ütleb, et kes iial on vaatama läinud haigeid või vange (kellest tollal usuti, et nad on sellised enda tehtud pattude tõttu), see on vaatama läinud ja aidanud Kristust ennast ning ei jää mitte ilma tasuta. Meie tasuks oli see rõõmujoovastuse aeg ning võimalus näha elu hoopis teise nurga alt. Kas oleme mõelnud sellele, et kui kõrvaldaksime endi juurest kõik abivajajad, siis oleksime ühtlasi suutnud kõrvaldada ka Kristuse, kes end neid abivajajais peidab? Kustkohast siis saaksime Teda veel leida?

Kõik see tõdemus ei ole vagajutt, vaid elu tremendum’i külje tunnustamine. „Saadanlikud“ ja õudsed inimesed ei peagi olema ilusad. Vaid meil on võimalus aru saada, et elus on olemas ka teistsugune esteetika – koleduse esteetika. Prantsuse kirjanik Christian Bobin kirjutab oma raamatus „Kõigealam“ sellest, kuidas Püha Franciscus noore mehena alustab oma elutööd – rüütel, kes oli suurem linna vallutajast, sest ta suutis võita ära iseenda. Ta alustas sellest, et astus vastu oma suurimale hirmule – jõuka kaupmehe pojana läks ta pidalitõbiste juurde:

„Üleloomulik on aga see, kui te lähete Assisi-lähedasse pidalitõbiste varjupaika, käite äkitselt väga rahulikuks, väga raskeks muutunud talumehesammul läbi kõik saalid, ühe teise järel, ja näete noid inimvaresid teile lähenevat, tunnete nende liimendavaid käsi teie õlgadele laskuvat, teie nägu kompavat, ja kui te silmitsete neid kummitusi ja surute neid enda vastu – kaua, vaikides, endastmõistetavalt vaikides: te ei lähe ometi sinna selleks, et neile Jumalast kõnelda. Nad asuvad teisel pool maailma. Nad on maailma heidikud, kellele on keelatud nii elavate rõõmud kui surnutele osaks saav rahu. Nad tunnevad maailma piisavalt hästi, mõistmaks, kust on pärit selle noormehe teguviis, mõistmaks, et see ei tule mitte temalt, vaid Jumalalt: üksnes Kõigealam võib nii lihtsalt ja nõtkelt nii sügavale kummarduda.

Ta väljub sealt, palavik südames, põsed lõkendamas. Või pigem ta ei väljugi sealt, ta ei välju sealt enam kunagi. Ta on leidnud oma isanda koja. Ta teab nüüd, kus Kõigealam elutseb: ajaliku ilma valguse viimsel piiril, seal, kus elu on kõigest ilma jäetud, seal, kus elust on alles veel vaid selle toores algkuju, algeline, armetu ilme.“

Selles kirjelduses ning vaateviisis avaldub teistsuguse esteetika nägemine. See esteetika ei karda elu tremendum’i poolt. Ta ka ei otsi seda, aga kui saadetakse, siis on ta valmis oma hirme ületades seda embama, mitte aga hülgama. Võib-olla peab hirmsaid sündmusi, inimesi ja juhtumusi olema, kuna nad on ka loomulik osa sellest elust siin ebatäiuslikus ilmas? Ma olen nõus, et ikka tuleb valu leevendada ja ilu suurendada. Sel juhul on aga siiski olemas oht, et elu meie endi loodud „roosas mullis“ muutub üha steriilsemaks ning hirm välismaailmast tulevate „pisikute“ ees järjest paanilisemaks.

Ma ei soovi siinjuures puudutada teemat, kas ja millistel tingimustel võiks üks inimene teise elu lühendada, et vältida suuri kannatusi. See on keeruline ja vastuoluline teema, millel puuduvad ühesed vastused.

Mina soovisin siinkirjutatud mõtetega edasi anda seda, et inimesed, kes endas kannavad tremendum’it mistahes vormis, on ehk sama legitiimne osa elust kui rikkad ja ilusad, kes fascinosum’it kannavad? Neid ei pea peitma ega püüda kaotada. Nad on olemas ja seda lahendamatu probleemina – selles seisneb oluline osa õudusest, mida nad tekitada võivad. Me peame ehk õppima elama tõdemusega, et ka meist endist võivad ühel päeval taolised inimesed saada. Kes kannavad endas seda õudu, et nad ebaväärikal moel teistele koormaks on. Vaeseid on alati teie juures, ütleb Jeesus. Minu elu Andrei Hvostoviga on natuke õudne, sest eluõuduste eitaja on minu silmis pisut õudne inimene.

Ülestõusmisaeg ei ole kunagi võimalik, kui me enne ei ela läbi kannatusaega.

 

Aare Luup (1973) on EELK Muhu Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English