Arvamused

Milleks õppida teoloogiat?

Kaspar Näf

Ajakirja Kirik & Teoloogia veergudel ja oletatavasti ka Eestis teoloogilist õpet pakkuvate õppeasutuste otsustuskogudes ja nende institutsioonide kuluaarides toimus eelmisel sügisel kirglik diskussioon selle üle, milline on Eestis teoloogilise hariduse tulevik ja kuhu teatud asutused suunduvad. Kuigi ma seisan ise nendest asutustest eemal ja ei tea ka seda, kes on kes ja kuhu diskussioon on tänaseks päevaks jõudnud, oletan, et need diskussioonid jätkavad tänini. Need on minu meelest väga vajalikud ja nende keskpunktis peaksid seisma järgmised küsimused: miks peaks noor eestlane üldse teoloogiat õppima, mis peaks olema teoloogiaõpingute sisu, selleks et pakutava teoloogiaõppe lõpetanu saaks omandatud teadmistega midagi peale hakata? Ja viimaks: mida on üldse teoloogia teadmistega peale hakata ehk kelleks võib teoloogiaharidusega inimene tänapäeval veel üldse saada?

Ma otsin alljärgnevalt nendele küsimustele vastusi mitteteoloogi pilgu läbi lähtudes samas veendumusest, et teoloogia kuulub tegelikult humanitaarainete perre, mille liikmeks on ka minu erialad: ajalugu, keele- ja majandusteadus. Pealegi olen seisukohal, et tegelikult peab ka iga ajaloolane, keele- või kirjandus- või muu humanitaarteadlane endale neid samu küsimusi oma eriala omandamise kohta esitama ja vastused võivad alljärgnevale sarnaneda.

Ei ole saladus, et Eesti ühiskonnas on kõigel, mis on seotud kristliku usu ja kirikuga, halb maine. Paljud arvavad, et teoloogiaharidust ei ole ajal, mil on tõestatud ja ilmselge, et Jumalat ei ole olemas ja elus saab hakkama ka Jumalasse uskumata, enam üldse vaja. Religioon ei ole 21. sajandi maailmas – ja eriti Eestis – popp ja see tõik ei hõlbusta noore teoloogiahuvilise gümnaasiumilõpetaja otsuse langetamist teoloogiaõpingute kasuks. Kõik kirikuliikmed teavad, kui raske on selgitada Eestis juba oma liikmestaatust mitteliikmetele. Selle taustal on enam kui arusaadav, et noor inimene ei taha taluda kogu aeg ebameeldivaid naeruvääristamisi või koguni etteheiteid à la „kas tahad ka selliseks tagurlikuks preestriks saada“ või „mida sa selle haridusega peale hakkad“, ja ei otsusta tihtipeale teoloogiaõpingute kasuks.

Kiriku ebapopulaarsus on teoloogiaõpet pakkuvatele õppeasutustele tõesti suur väljakutse seda enam ajal, mil peaaegu iga noor omandab kõrgharidust. See olukord raskendab ka teoloogide positsiooni rahapiruka jagamise võitluses. Kuidas aga saaks siiski rohkem inimesi teoloogia juurde tuua?

Ma olen enam kui kindel, et lihtsa väitega, et „tegelikult on meie materialistlikus maailmas teolooge ja usku vaja rohkem kui kunagi varem“ edasi ei jõua. Kuigi ma olen sama meelt ja pealegi veendunud, et enamus Eesti elanikkonnast oleks sellega nõus, kui nad teaks, mis teoloogia, usk ja Piibel päriselt on ehk kuidas neid kaasaaegses maailmas võib mõista. Tasapisi saab ju igaühele selgeks, et statistikaga Eesti eluolu kirjeldada ei saa ja esikohad igasugustes edetabelites osutuvad sama sisutühjadeks väideteks kui kommunistlik propaganda Brežnevi ajal. Ootus ja nõudlus, et keegi valitsuse poolt mahaloetud statistikale veel midagi tarka juurde lisaks, suureneb iga päev.

Piibel suudab seda, sest tegelikult on Piibel ühiskonnafilosoofia ja lausa selline, millest leiab vastuseid küsimustele, millele Karl Marx oma ühiskonnafilosoofias (ja Andrus Ansip, kes õppis kunagi ainet Ajalooline ja dialektiline materialism ning kes elab oma statistikatega tänaseni selles vaimus) vastuseid leida ei suutnud. Marx oli kaval ja nimetas neid vastamisest kõrvale hiilimise eesmärgil lihtsalt teisejärgulisteks pealisehituse fenomenideks (nagu Ansip lahendab põhimõttelisi küsimusi pragmaatilistelt). Ma pean siin silmas nii tähtsaid nähtusi nagu usaldus, armastus, suhted, perekond, risk, viisakus, väärtused, julgus, siirus, kadedus, tunded, kurjus, kurbus jne. ja kõike, mis nendega seotud.

Tegelikult on need nähtused esmatähtsad. Teoloogiatudeng võiks saada eksperdiks nende alal ja aidata vastusi otsides elu mõtestada. Vajalikud vastused ei ole aga sõna-sõnaliselt Piiblis kirjas – Piibli ja selle ajaloo tundmise abil ning selle kaasaaegse tõlgendamisega saab neid aga lihtsamini kui ilma Piiblita avastada. Ma arvan, et just seda peaks noorele inimesele, kes seisab oma tulevikku puudutavate valikute ees, selgitama.

Sellega jõuame küsimuse juurde, millist haridust peaks ülikool teoloogiatudengitele pakkuma. Hariduspoliitik ütleks „konkurentsivõimelist“ ja „kvaliteetset“ teoloogilist „kõrgharidust,“ millega on ära kasutatud kolm sisutühja ja sellepärast üliproblemaatilist lööksõna. Kahte esimest kasutatakse haridusega seoses tavaliselt nii, et ei määratleta, mis see konkurentsivõime ja kvaliteet täpselt ja tegelikult on. Poliitik ütleb, et ta ei ole eriala spetsialist ja ei oska seega täpset vastust anda. Eriala spetsialisti ehk õppejõu või professori vastust ta aga kaalumisele ei võta, sest see eeldaks ju rohkem raha, mida poliitiku sõnul lihtsalt ei ole ja pealegi näitab ju statistika, et Eesti riik panustab niigi Euroopas kõige suurema protsendi SKP-st hariduse valdkonda. Seega peaks õppejõud lihtsalt käesoleva rahaga hakkama saama. Nii satutakse nõiaringi, millest välja ei pääse ja on iseenesestmõistetav, et nii ei saa konkurentsivõimelisust (rääkimata kvaliteedist) rahvusvahelisel tasemel saavutada. Seega antakse välja dokument, mis kinnitab à la sovetique „kõrgharidust“, mis on tühi silt nagu palju muudki selles riigis, kus see kasutusele võeti. Minu meelest võiks need kategooriad lihtsalt ära kaotada.

Õige ja kohane vastus kõlab muidugi teistmoodi ja umbes nii: Kuna teoloogia on ülikooliaine, peaks tudengile õpetama teoloogiateadust. See tähendab, et õpikute ja konspektide pähe õppimisest ja nende mahalugemisest eksamil ei piisa. Teadus on oskus kriitilise küsimusi esitada. Päheõppimisest palju tähtsam – ja muidugi ka keerulisem – on seega heita pilk õpikute taha. See tähendab, et teoloogilise hariduse põhiline osa seisneb lugemises ja arutlemises ehk mõtisklemises teoloogiliste algtekstide ja nende tõlgenduste üle, ja seda juba bakalaureuse- ning magistriõppe raames.

Muidugi võib väita, et Bologna süsteemis ei ole see enam võimalik. See vastuväide on väga õige ja viitab teisele nõiaringile: Ühelt poolt kehtestati kõikjal Euroopas Itaalia kõrgharidussüsteem, mille konkurentsivõimelisuse tase paistab läbi Itaalia vähe lootustandvast majandusarengust. Teiselt poolt aga viidatakse sellele, et tuleviku kujundamiseks on vaja üha rohkem iseseisvalt ja innovaatiliselt mõtlevaid, leidlikke inimesi, millepärast peaksidki võimalikult paljud omandama ülikoolihariduse – hariduse, mida tänapäeva ülikoolid enam anda ei tohi. Kehtivaid seadusi järgides ei saa sellest nõiaringist enam välja, aga ma arvan, et just siit peaks tegelikult alustama: Majanduse konkurentsivõimelisuse edetabelit juhtivad Saksamaa ja Šveits kehtestasid Bologna haridussüsteemi kõige viimastena ja nende edu põhineb veel ülalkirjeldatud, Bologna süsteemi eelsel ülikooliharidusel. See käib ka teoloogiahariduse kohta ja viib meid kolmanda küsimuseni: Kellena võib teoloogia haridust omandanud inimene töötada?

Loomulikult tuleb siin kõige esimesena kõne alla kirikuõpetaja amet. Teoloogiline ülikooliharidus on vaimulikuks saamise eelduseks nagu arstile arstiteaduskonna diplom või advokaadile, prokurörile ja kohtunikule õigusalane ülikooliharidus. Kuna aga kirikuõpetaja peab oskama veel palju muud kui õpikute sisu peast teadmist ja teoloogiliste tekstide üle mõtisklemist, siis peab ta enne õpetajaametisse asumist läbima veel pastoraalkoolituse, milleks näiteks meil siin Šveitsis on vikariaat. See tähendab, et erinevalt teoloogiast kui teadusest, mida võib ja peab õpetama ex cathedra ehk loengutes ja seminarides, sobib kutseõppeks praktiline tegevus – õppimine “on the job.” Arstide puhul toimub see samamoodi ja ei ole mingit põhjust sellest ka teoloogia alal loobuda.

Teoloogiat õppinud inimese jaoks võimalike ametite põld kirikuõpetaja ameti kõrval on aga väga lai. Esiteks pean ma siin silmas tõika, et suur osa elanikkonnast elab praegu ilma usutunnistuseta. See aga ei tähenda, et nad midagi ei usu. Nagu öeldud on see sageli vastupidi – üha suurem osa eestlastest saab aru, et statistika ja täppisteadustega ei saa kõike seletada, nagu praegune peaminister seda teeb. Saksamaal näitavad küsitlused pealegi, et üha rohkem inimesi tunnistavad oma veendumust, et on olemas mingi kõrgem olend, (mis ei pruugi olla kristlik Jumal), kaitseinglid ja hingede rändamine. Samas langevad kiriklike institutsioonide toetusprotsendid. Seega on inimestel üha sagedamini ainult isiklik suhe selle kõrgema olendiga. Aga ka need inimesed satuvad elus raskustesse, vajavad oma hingele nö puksiirteenust või hädaabi (saksa keeles: seelischer Pannendienst) ja tahavad sündmusi nagu pulmad või matused, mida seni korraldasid kiriklikud institutsioonid, tähistada. Seepärast töötab näiteks Šveitsis kasvav hulk teolooge just sel alal ja pakub niisuguseid teenuseid. Ma olen veendunud, et selle tarvis luuakse varem või hiljem ka vastavad institutsioonid, mis asendavad olemasolevaid kirikuid, sest nõudlus on lihtsalt olemas. Just teoloog – see, kes on õppinud ühiskonnafilosoofiliste tekstide üle mõtisklema – leiab näiteks matuste puhul õiged sõnad. Ma võin eksida, kuid ma ei tunne kedagi, kes lähedase surma puhul tahaks kuulda, et Eesti on pankreasevähi ravimisel Euroopas esikohal, Eesti haiglates kasutatakse Eurostati järgi raha kõige otstarbekamalt või HIV-i nakatunute arv langeb ja politsei teeb tubli tööd võitluses „valge hiinlase“ vastu.

Teiseks võib teoloog töötada ka mujal erasektoris – kasvõi ametikohal, millele paistaks esmapilgul paremini sobivat ülikoolis orgaanilist keemiat õppinud ja seejärel kutseõppe läbinud inimene. Šveitsist on selline näide olemas – Rudolf Wehrli. Ta sai teoloogina Baseli spetsiaalkeemia ettevõtte Clariant nõukogu esimehe ametikoha ja valiti aasta tagasi isegi Šveitsi tööandjate ja ettevõtjate keskliidu Economie Suisse presidendiks. Clariantis töötab üle 22000 inimese, selle käive küündis 2011. aastal 7,37 miljardi Šveitsi frangini (veidi üle 6 miljardit euro) ja see ettevõte toodab erinevaid kemikaale lakkidest toidulisanditeni. Sellisel ametikohal olev inimene peabki olema suuteline alati uute olukordadega kohanema ja esitama endale ning oma ettevõtele kriitilisi küsimusi, selleks et ettevõte jõuaks uute, innovaatiliste lahendusteni. Jah, isegi seda on võimalik õppida Moosese raamatuid lugedes ja tõlgendades! Aga selleks on vaja teaduspõhine teoloogiaharidus ülikoolis. Ainult selline teoloogiaharidus on konkurentsivõimeline.

 

Kaspar Näf on lõpetanud Zürichi ülikooli ajaloo erialal ja kommenteerib Eesti meedias regulaarselt poliitikat ja majandussündmusi, ta on Aargau Reformeeritud Maakiriku liige Šveitsis.

Print Friendly, PDF & Email
English