Arvamused

Mida näitavad viimase rahvaloenduse andmed eestimaalaste usust?

Liina Kilemit4

Statistikaameti (REL2011) küsimus „Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)?“ mõõdab pigem identiteeti (meie konteksti arvestades siis eelkõige rahvusliku identiteedi foonil) kui kuuluvust või tegelikku usulist käitumist ja tõekspidamisi. Religioonisotsioloogilised valimuuringud vaatlevad tavaliselt inimese religioossust komplekselt, võttes arvesse samaaegselt selle väga erinevaid tahke, nagu näiteks seda, kui sageli inimene käib kirikus, palvetab, loeb Piiblit. Seetõttu võime väita, et tegeliku ülevaate saamiseks inimeste religioossusest on uuringud paremad, kuid loenduse eeliseks on jälle selle kõikehaaravus.

Vahemärkusena olgu öeldud, et minul sotsioloogina on hea meel, et religiooni küsimus üldse üle-Euroopalisse REL2011 küsimustikku sisse jäi. Saksa Sotsioloogide Liidu religioonisotsioloogia sektsioon, kuhu ka ise kuulun, pidi selle nimel lausa protestikirja kirjutama, et see küsimus välja ei jääks. On tõenäoline, et järgmisel rahvaloendusel religiooniküsimust enam ei esitata.

Tulles tagasi identiteediküsimuse juurde, siis on siinsete venelaste jaoks, nagu ka teiste kodumaast kaugemal elavate rahvusrühmade jaoks, religioon rahvuslikku identiteeti tugevdav tegur. Venelaste jaoks on õigeusu kirik lisaks ka veel rahvuskirik ja seotud väga tugevalt rahvustundega. Ning seda ka Venemaa venelaste hulgas. Kui neilt nüüd küsiti, milline usk on neile „oma“, siis vastasid väga paljud neist, et selleks on õigeusk. Kui me aga Eesti Kirikute Nõukogu religioonisotsioloogilise uuringu „Usust, elust ja usuelust“ (UEU2010) käigus küsisime venekeelsetelt vastajatelt, kui paljud neist mõnda kogudusse kuuluvad, saime vastuseks vaid 18%. Ka Venemaa venelaste hulgas on palju neid, kes peavad ennast õigeusu kirikusse kuuluvaks, kuid oluliselt vähem on neid, kes seal tõesti ka aktiivselt käivad või üleüldse Jumalat usuvad.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et venelased ei ole eestlastest usklikumad. Ikka on.

UEU2010 näitas luterlaste arvu vähenemist võrreldes viie ja kümne aasta taguste mõõtmistega. REL2011 annab paraku sellele kinnituse, et tõepoolest, eelmise enne Teist maailmasõda usualaseid teadmisi ja haridust saanud eakas põlvkond on meie hulgast lahkunud või lahkumas ning noori kirikusse asemele ei tule. Nemad olid aga kindlasti need, kes pidasid luterlust rohkem „omaks“ ja olid ka aktiivsemad kirikuskäiad.

Hiljuti küsiti minult Pereraadio intervjuus, et milliseid järeldusi luterlik kirik võiks rahvaloenduse tulemustest teha?

Luterlik kirik ei peaks kindlasti tegema kiirustavaid ja ennatlikke järeldusi ilma põhjalikumate uuringuteta. Kindlasti ei peaks võtma ka eitavat positsiooni ega peitma pead liiva alla. Ega me ju ilma põhjalike uuringuteta päris hästi ei tea, kas üldse ja mida teisiti teha. Ühiskond ise on viimasel ajal palju ja kiiresti muutunud ning paljud protsessid on nii ulatuslikud, et nende vastu kirik ei saagi midagi eriti teha. Olgu siin näiteks toodud religiooni individualiseerumine ja inimeste eemalejäämine religiooni organiseeritud vormidest. See on protsess, mis toimub peaaegu kogu Euroopas.

Samas näitab kristlike koolide juurdetekkimine viimastel aastatel, et ka kiriku roll võib Eesti ühiskonnas muutuda ning võtta uusi ja üsna üllatavaid vorme.

 

Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor ja erakorraline teadur (religioonisotsioloogia) ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English